Suvi muudkui jätkub ... ja ma olen nii rahul ... rahulmeelne

 Taas on möödunud üks superhea nädalavahetus. No mul on selline tunne, et justkui spetsiaalne minu hellitamise viisaastak käib praegu. Kõik mis toimub, on hea ja läheb igati korda.
Möödunud nädalavahetusel toimus ammu planeeritud Aalujate kokkutulek. Seekord Kadaka aias. Meie seltskond alustas kokkutulemist päev varem Köögikata aias (millest pole mul ühtegi fotot :( sest ei oska ma telefoniga pilte teha ja ei tule meelde kah see internetti sisaldav imevigur-laastuke seal taskus ... pole teine nagu fotoka moodi.
Oma reisi algul käisime ka Jägala juga vaatamas. Oli ikka vaatepilt küll! Ilus ja võimas ja inimesed suplesid seal joa all. Meie hiilisime vaid ülevalt. Otsisime kivistisi ... kiitsime head platood.

Köögikata aiast pilte mul nüüd polegi aga hulka taimepojukesi on küll nüüd. Ablas ja ahne naesterahvas nagu ma olen, pole midagi parata. Katsusime ka Köögikata Neeme poolsaare tipu merd. Vasakult ja paremalt. Mõlemalt poolt oli hea. Köögikatalt sain ühe asja veel - tööpisiku - pärast, kui koju jõudsin, kastsin mõned tähtsamad peenrad ja ribasin natuke rohida. Tal nii korralikud peenrad, orasheina polnud üldse ... äkki peaks talle järgmisel kokkutulekul pakkuma (nii tähtis liik puudu?)

Kadaka aed oli ikka vaatamisväärsus omaette - loodusega kooskõlas on seda aeda kasvatatud. Peaks olema õppeaed algajale aednikule. Et kõigepealt ikka tutvud maa ja oledega, alles hiljem otsustad, kus sul kiviktaimla ja kus veeaed. Mitte vastupidi.

Aitäh, Kadakas! Aitäh, et jagasid meiega seda ilusat aeda ja sama ilusat sulle ja su perele sinna järgmisesse aeda, kuhu te nüüd purjetate! Ära siis meid ka unusta ja blogi ikka vahest, kui mahti saad.
Taimevahetus aalujate seas on muidugi eriline nähtus. Tii ja Tagatalu meestele ma vahepeal soovitasin, et filmigu seda ja näidaku raha eest rahvale. Tsirkus ikka küll. Sellest ma rohkem ei räägi, kes osa võtnud, need teavad niigi :D
Ööbima sõitis meie pere Juminda poolsaare tippu. Seal me leidsime küll igasuguseid põnevaid asju aga mitte ööbimiskohta. Keerasime otsa ümber ja sõitsime Kiiu-Aabla rannakesele - väike ja kivine aga vastas igati meie maitsele.

Polnudki varem sellist asja teinud, et paneme telgi rannaveest na meetri kaugusele. Aga lahe ikka. Ja meri mässas, kohises ja laksus vastu kive ja ähvardas telki tulla aga ei tulnud ja see oli üks lahe hilisõhtupoolik.

Järgmisel päeval kolasime veel veidi ringi ja hankisin omale veel veidi "kalliskive" ja umbes kümme latakat kivi, kuhu saaksin ka Köögikata kombel taimede nimesid peale kirjutada. Ega ma kõikidele muidugi ei saa selliseid kive hankida. Mind pandaks siis vangi, selleks oleks ju autokoormatäis taolisi kive vaja. Aga ma arvan, et minu kõrgemad kukeharjad võiks küll nimesildid kõrvale saada.