Mõnikord vahib sulle lihtne lahendus otse suu sisse aga läheb mitu aastat enne, kui sa sellest ise aru saad.

Siin pildil on nüüd näha see tee, mis meie krundi äärest möödub. Seal, kus tee laieneb, on meie sissesõidutee alguse ots.
Sa süda, kus mina olen minevikus selle kohaga ikka vaeva näinud. Kui ma siia kolisin, oli siiin kuni selle teeni kartulimaa ja peedi-kaalika-porgandipeenrad. Eks ma siis alguses üritasin ka  seda jätkata, kauplesin traktoriste kündma, maksin neile rohkem raha, kui saadud saak väärt oli, sügisel ohkasin, sest sissesõidutee ümbrus oli üks mudahunnik ja võitlesin inimestega, kes üritasid mulle kogu aeg mingeid vanu kaltse ja lääpatallatud kirsasid sokutada, et võta-võta, sul on vaja maal kartulivõtmise riideid. Ohh jubedust, ma ütlen ausalt!
Paar aastat pidasin vastu, siis hakkas see nn kartulimaa üha väiksemaks jääma ja teest eemalduma.
No vat. Aga ükskord sattusin naabrinaise aias ilusat noort kaske nägema ja naaber kiitis ka, et vaat tore puu - istutad kribala vitsakese ja viie aastaga on sul tip-top puu juba olemas. Tollal oli minu ainuke aia-hariduse hankimise koht vist mingi ajaleht-ajakiri. No sealt ma lugesin, et kask on paha puu, aeda ei sobi, ajab prahti. Mõtlesin, et mis siis ikka. Ajagu. Eks kui väga hull on, et siis ajab ahju.
Nüüd on need kased ehk vist nii umbes 10-aastased. Ei ole mina märganud, et nad prahti ajaks. Neile on seltsiks siginenud paar kuuske, mägimännid ja noored sirelid. See koht on ilus ja igati tootlik. Teraapiliselt ilus vaatepilt need nooored kased ja tootlik sedamoodi, et sügisel kasvavad seal kaskede vahel kaseseeened. Täna hommikulgi korjasin sealt kausitäie, teen pirukaks. Ei mingit vaeva, ei mingit mässamist. Ja rõõmu on sellisest aiast küllaga.
Huvitav, miks ma sellest kohe aru ei saanud?