Aiatööd

Mul oli küll plaanis, et jõuan juulikuu jooksul kõik oma peenrad korda aga näe, ei jõudnudki. Kord segas päike, kord vihm, nüüd toon sipelgate rünnakud ettekäändeks .... aga midagi ma ikka jõudsin ja sellest teen pisikese kokkuvõtte. Ja midagi toimus aias ka ilma minu torkimiseta ja sellest teeme pisikese kokkuvõtte ka.

Esiteks juhtus see tore asi, et kaks aastat tagasi saadud variegata päevaliilia tegi kaks ilmatu pikka õievart ja näitas mulle oma ilusaid õisi:

 Ta küll laiendab võrdlemisi ülbelt oma kasvuala (pojad levivad 10 - 30 cm vahedega) aga praegu seal ruumi on, las jalutab. Ehk on ajutine, ilmastikust sõltuv nähe.

Sain valmis selle tööga, mis möödunud aastal pooleli jäi: kaevasin kiviaiapeenra keskmiselt astmelt välja lõhislehelise päevakübara (oli ikka tõsine töö, ta oli oma juurtega tubli 10 cm paksuse madratsi valmistanud, eks see oli talle meelepärane kasvukoht) ja valmis sai kukeharjade peenra pikendus. Mulle need kõrged kukeharjad meeldivad hirmsasti, praegu on nad, vaesekesed, justkui puntratantsu tegemas.
Vasak serv kuulub põõsastele, sellistele, mis suudavad viisakalt käituda: põõsasmaran New Dawn, mägiküpress Sungold, liivpaju ja veel kaks valget põõsasmaranat Abbotswood ja üks roosaõieline keraja kujuga enelas (nimi kahjuks lännu). Ok, ilma nimeta ei saa, nii et - enelas nimega Lännu.

Osa taimi on seal praegu lihtsalt nn koolitusel, hiljem kolivad mujale, keskele alles jääb vaid päevakübar Milkshake ja naabriteks tulevad talle kuldjuured ja kukeharjad.
Peenardes peab saama seigelda. Seal peavad rajad ja peidukad ja sala-istumisekohad olema. Kiviaia keskpeenra juurde viib sammukividega rada, mida enamjaolt varjavad kõrged püsikud, ainult raja kõrval on ridamisi väikesed madalad hostad:

 Need hostad istutasin sinna eelmisel aastal lihtsalt selle pärast, et seal oli jupp vaba ruumi. Ei tulnud tookord selle pealegi, et nad võiksid sinna, tegelikult ju kõrgete püsikute taha, sobida. Päriselt ju nii ei tehta. Pannakse ikka suured taha, väiksemad ette aga mul kukkus tagurpidi välja ja täitsa lahe on. Niimoodi tekkis päris ehtne salarada koos salasoppidega.

Minu kõige uhkem päevaliilia on ikka Piano Man:

Täidlased, domineeriva, sümpaatsed õied on otsekui kuskilt klantsajakirjast/võõralt maalt/kunstlilled (mingi hoogu sattunud viltija vaimuröögatus).

Jep. Võimsat vaatepilti pakub aed, kui seal ikka vahest nokitseda. Ja unistades valgetest päevakübaratest, olen saatuse tahtel kolm suht sarnast aga samas ka väga erinevat roosat päevakübarat omale hankinud. Ühed on sellised:

Ilus kontrast selja taga kasvava puishortensiaga.
Teised kaks on sellised:

Ma ei tea, kas fotol see õieti tunda annab, aga ühe õied on nagu latakad. Kui ma sõrmed ajan harali, on mu käsi väiksem kui tema õis. Selle ma sain, muide Tiilt. Lootsin valget aga tuli, vot selline. Vahva iseenesest. Teisel on väiksed ja kompaktsed õied, väga nummi.

Ja viimasena viskaks pilku Hoganase peenrasse maja ees. Ta ei ole veel päris "valmis" omadega, tokkroosid alles alustavad aga ma tegin ikka ühe klõpsu ära.

Päevaliiliad tegutsevad, tõmmuroosa Damaskus, punased Sammy Russel ja Strutters Ball (kui ta muidugi on sellenimeline, mul on kahtlusi, aga selle nime all sai ta ostetud). Kõik kasvab ja näeb hea välja. Umbrohi muidugi ka.
PS.: kes on minu käest tokkroose saanud või saab - ärge üllatuge, kui tuleb mingi muu värv, mida ootasite. Mul nad vist kõik sassis. Näe, ootasin seal seda va Virsiku unenägu, seda uhket roosat aga esimene, mis õied avab, on kollane.