Pühapäev, 29. juuni 2014

Umbrohuaednik ehk majaesise peenra remont 1. osa


Vat mõni kasvatab hostasid, mõni päevaliiliaid, mõni kadakaid ja mõni värvilisi porgandeid. Mõnel on viljapuuaed, mõnel pojengimeri, mõni ronib pintsettidega mööda alpiaeda ;)
Imeline.
Mina aga olen vist umbrohuaednik. Tassin metsast omale härjasilmasid, kellukaid ja istutan nad kapsapeenrasse. Eile, näe, pügasin suure hoole ja armastusega vesiheina-tutti, mis mul lilletünnist välja on kasvama hakanud. Vajus teine liiga piklikuks - ilus, ümar vorm on parem.
Eile oli imeline ilm. Lootsin, et ehk on tänagi selline, saan oma eile alustatud töö lõpule viia, aga tutkit! Vihma sajab. Ja mitte vähe. Eile kuivama viidud pesu laperdab vihmas ja tuules, tööriistad jäid tööpaigale ... ahh ... kuri vihm, ei, täna ma sind küll ei vajanud! Ainuke asi, mis selles vihmas head on, on see, et vajutab eile valmis saadud peenraosa kohevust veidi kokku. Nojah, ja muidugi silub meie äsja valminud õuetreppi.
Mis ma siis tegin eile? Õhta kella poole üheteistkümneni välja? Võtsin käsile oma majaesise keeruga peenra, mis on olnud kunagi ravim- ja maitsetaimede peenar, siis teerada, mis kaetud muruga (ja see projekt läks totaalselt metsa) ja kõige viimasena kõrvitsapeenar.
Eks ma juba eelmine aasta vaatasin, et algselt plaanitud keerukujulisest mururajast ei tule midagi välja. Mõte oli ju hea aga teostus vilets. Orashein ronis kivide vahele ja tekitas sinna näotuid puhmaid ja rikkus visuaalset üldpilti. Nojah, mina su tekitasin, mina su tapan, ütles Tarass Lillekasvataja suvel 2013 ja kattis kogu raja papitükkide ja kilekotijäänustega kinni. Kivid ja mättad raskuseks peale. Idee toimis. Eile palusin poja appi, pildusime kivid pealt maha, viisime kiled prügikasti ja voila! mul oli pehme kompostmullaga täidetud vall olemas. Toodi mulle ka koormake liiva. Müüri sai kohati parandatud, liiv sai kompostmullaga segatud ja esimesed neli elanikku kolisid oma platsidele. Kaks neist on sel kevadel soetatud uued iirised Sultan's Palace ja Edith Wolford. Lisaks kolisin sinna eelmisel aastal aalujate kokkutulekul kingina saadud madala kollase iirise, vat ma ta nime ei mäleta. Aga ta õitses mul see aasta ja on üllatavalt hoogsalt paljunenud. Oma koha leidis ka Köögikata käest saadud dammeri tuhkpuu. Paar iirist on mul veel sinna panna ja muud ma sinna ei plaanigi. No mõni üksik nartsiss ehk või hüatsint ... neil mul jagub, pudinaid igalpool jalus.


Praegu suuremat pilti teha ei tahtnud, ümber tööplatsi kivide hunnikud, umbrohukäru jms tööprotsess. Hiljem, kui ehk veel mõni ilus aiatööpäev antakse, saan ehk tegevuse lõpetatud, siis saab ka üldpilti ja enne-pärast pilti ja ... maiteamispilti veel.

Jätkub....
Ootame soodsat pärituult ...

Laupäev, 28. juuni 2014

Valmis! (3.osa)


Kaktus on veel oma kohale kolimata. Sõitis ajutiselt sanatooriumisse (kasvuhoonesse), sest tundis end külma suvealguse tõttu veidi haigena. Varsti kolime ta tagasi. Ei tea, kui palju mulda kaktus omale istumise alla üldse tahab? Äkki talle meeldikski just see savikas paekivikribu täis ebamäärane kahtlane aine? Või eelistab äkki puhast liiva?


PS.: Täna on ideaalne päev aianduseks: on soe, päike paistab ja umbrohud tulevad ise maa seest välja!

Esmaspäev, 23. juuni 2014

Siberi iirised õitsevad cum laude


Aijeeh. On ikka uhke suve algus. Ei, ilmast ma ei räägi. Mis sellest ilmast ikka rääkida. Tavaline Eestimaa suvi, kehv suusailm, nagu alati.
Vihma, lund ja tormi-iile, 
päikest, pilvi, sääski-kiile.
Kui eelmine suvi möödus tähtkirja all: kiire-kiire, siis tänane suvi on otsekui preemia selle ruttamise eest möödunud suvel. Pidu on peo otsa.  Ei jõua ära pidutseda enam. Üks laps lõpetas gümnaasiumi ja teine laps lõpetas esimese klassi. Endal sai ülikool läbi! Juhhei! Jaanipäev ja võidupüha ja pulma-aastapäev ja ... heh ... aijah, ja siis ma lähen puhkusele ja puhkan nii, et seda nägu, mööda Lõuna-Eestit!
Aga aias keegi tööd ei tee.
 Aed on hukas,
 umbrohu kogumise plaan on mokas

Õnneks on mul aias taimi, mis vilistavad vesiheina jms peale. Siberi iirised õitsevad see aasta cum laude. Olen neid sealt lõikunud iga koolilõpuaktuse eel korraliku sületäie aga põõsad näevad välja, nagu poleks sealt midagi võetud. 


Praegu õitsevad vaid sinised siberi iirised, muud värvid alles loovad nuppe. Ei plaani nemadki tagasihoidlikud olla.

Õitsema on asunud pseudacorus Double:



Oma ilusat ja delikaatset õit näitab ka iiris, mille ristime kui Kaunis Tundmatu. Ta justkui oleks siberi iiris aga ega ikka ei ole ka! Lehed on tal kaardus ja õis pigem võhumõõga oma. Aga ta on väga-väga ilus.



Ja õitseb ka Kadakalt saadud siberi iiris, mil hoopis lillakad ja mustrilised õied. Seda õit, mis nüüd pildil, on vihm vähe räsinud.






Esmaspäev, 16. juuni 2014

Lubadus, mida on mitu aastat lubatud ... jne 3.osa ehk siit midagi juba tuleb!



Eile hommikul nägi meie paadisild küll õnnetu välja. Eks juba eelmine aasta ma kaevasin sealt taimed välja, vedasin kivid minema ja jätsin umbrohu võimutsema.

Täna on aga hoopis teine vaatepilt!



Pühapäev, 15. juuni 2014

Lubadus, mida on mitu aastat lubatud, hakkab täituma 2.osa ehk me ei elagi siin majas üksi ehk lapsepõlve rõõmud


See lubadus, mida me nüüd ometi täitma oleme hakanud, on trepi ja terrassi remont. Plaan, mida on hellitatud ja mitu aastat, et toome liiva ja kaob meie paadisild, mis tehti ajutiseks ja pidas niimoodi - ajutisena- vastu umbes 6 aastat.
Trepp sai valmis nagu kõrvalpildilt näha.
Ja siis asusime terrassi kallale. Ehk paadisilla kallale. Puust osad kisuti välja ja veeti jaanilõkkesse. Ega nad muuks ei kõlvanud ju ammu enam.
Vana rabeda silla all aga ootas meid üllatus - me ei elagi siin majas üksi. Hoopis üks priske konn elab ka:


Näost näha, et talle tema maja lammutamine ei meeldinud üldse. Aga mees viis ta teisele poole maja, seal meil kah mingi saunatagune kanalisatsioonivärk, kuhu vahele konn vastutulelikult kohe sisse ronis. Vat huvitav tõesti, et mismoodi need kärnkonnad oma elu üldse korraldavad?


Nojah. Ja kui me olime konnale uue korteri leidnud, suunduti uuesti liiva tooma. Traktori järelkärus üle künka teisele poole meie krunti ja seal meie isiklik liivakarjäär ongi.



Kaevanduse kõrval asuva bullata  katsin igaks juhuks kinni. Paljugi mis... madistavad seal oma traktori ja järelkärudega, lõhuvad veel ära!
Liivaauk väga sügav ei tulegi, umbes poolteist kuni kaks ,meetrit vist. Siis lõppeb meie liivavarandus ära ja algab jälle tavaline paekivisodi. Väga-väga savine kiht koos paekivitükkide ja klibuga. Raske kaevamiseks ja muidu täiesti mõtetu aine.
Mõtlesime, et kunagi kui liivaga mängimine ära tüütab, siis tekitame sinna vesiroositiigi. Aga noh, see nii kauge tulevik veel.
Esialgu on kõigil liivast hea meel.


Kui hakkasime terrassi põhja ehitama, siis kõigepealt
  1. kaevasin isiklikult VEEL ühe peenralaienduse
  2. sest paadisilla kõrval kasvas ju igasugust kraami - sain sealt mitu pojengi (eemaldasin nad omast arust juba eelmisel aastal aga ju siis jäi "pojengiporgandeid" veel maha) ja tokkroosi-pisikesi ja üks kibuvits. No vat. Ja siis ma istutasin neid taimi ümber.
  3. Terrassile oli mingi imega üks punane sõstar tekkinud. Päris priske põõsas juba. Ega tulu täi tulle visata. Istutasime ümber. 
  4. Järgmisena hakkasime terrassiks plaanitud kohast mulda ja muud rämu minema vedima. Kõrvale võtsin ämbri, sinna kogusime kõikvõimalikke sibulaid, mis maa seest välja tuli, peamiselt lumikelluke ja metstulp, ma arvan.
  5. Siis veeti sinna seda va kehvemat liiva, mis sisaldas rohkelt saviosakesi.
  6. Siis kasteti seda liiva ja lapsed pandi sinna trampima. Oi, seda rõõmu. Ime, et keegi neist sinna siruli ei lennanud.


7. Viimasena trampis mees liiva tugevasti kinni.
8. Sinna trepimademele jäävad alles kaks roosi, madal mägimänd, mõned kiviktaimla madalad taimed ja kaktus. Mina rohisin seni rooside ümbrused läbi. Ühega on lihtne, teisega on keerulisem, sest see jääb terrassi sisse. 

Tjah. Täna jõudsime valmis peamiselt ettevalmistustööd. Eks saame see aasta jälle tööka jaanipäeva nagu möödunud aastalgi. 

PS.: ega ainult lastel polnud täna nalja silmini. Meil ikka ka. Nii vahva on ju liivaga mängida, traktori järelkärus sõita, sügavasse liivaauku ronida. Kui korra on laps oldud, ega see laps siis kusagile ei kao. Jääb inimese sisse alles. Ainult paljajalu saviliivamudasse ei tekkinud huvi ronida. See määrib ka. Lastel olid jalad hiljem punased kui indiaanlastel. Panime nad sauna hiljem. Hahaahaa.

Jätkub ...


Laupäev, 14. juuni 2014

Lubadus, mida on mitu aastat lubatud, hakkab täituma.


Ometi kord pääsesin aeda rohima!!! Ilm on küll selline - nii ja naa aga rohimist ja aias tegutsemist ta ei keela. Esimese hooga muidugi tekib totaalne segadus: no et mida ma täpselt kaevan siis? Siis aga hakkan kuskilt otsast pihta ja asi hakkab vaikselt edenema. Peenrad on täis massiliselt lopsakat umbrohtu, ei ole üldse imestada, et mõni pisike kultuurtaimeke seal segaduses ära kaob. Aga asi ikkagi paraneb, aastaid tagasi suutsin ikka palju hullemat kaost tekitada, kui praegu.
Kõige toredam on see, et meie kohalikku maavara - liiva, on just parasjagu piisavalt, et ei peagi vist liivakoormat ostma hakkama. Jagub välisukse trepi jaoks ja terrassi jaoks ka. Ja minu peenardesse jagub seda kraami ja lastele liivakasti ja ...
ühesõnaga - nagu plaanitud vähemalt kolm aastat, kui mitte rohkem, on olemas meil koorem liiva!


PS.: Mul on üle massiliselt sinist iisopit, sügislilli ja ... eeee ... vist korraldan varsti enampakkumise mingi kahtlase roosi peale. Näe, ostsin omast arust valge roosi. See sätib end õitsema aga hoopis punase õiega. Ja seda keset minu valget peenart! Ennekuulmatu nahhaalne käitumine ja kommetest mitte kinni pidamine! Isegi umbrohud üritavad dress codest kinni pidada ja muutuvad seal aiaosas heledaiks aga näe, roosile ei sobi selline värk.


Järgmisel fotol on nüüd see imeline kurereha:



 



Valgelatv, ehk täpsemini valge sinilatv.


Reede, 13. juuni 2014

Aednikute rõõmud.


Täna õhtul kell 22.00 vaatasin, et ilm on täiesti ok ja läksin rohima. Oi-oi, aed on orasheina orjuses.  Loodetavasti homme-ülehomme vihma ei tule, siis pääseb ikka korralikult rohima. Muidu praegu ei saa piltegi teha - igal pool vohab mingi arusaamatu heinamaa, ausõna.
Kõrvalpildil on mul pisike uus aiaasukas - punane tamm. Noppisin Luua arboreetumist mõned tõrud maast ja pistsin potti. Ehhee, tore, idanesidki!


Alustavad siberi iirised:

















Ja õie on avanud järjekordne uus võhumõõk. Aga mis ta nimi on, pole õrna aimugi. Tagumisel fotol on see tavaline võhumõõk võrdluseks. Ta on selline helekollane nagu mahe sidrun.

Aeg läheb ja no ei jõua blogida aga ...


... üksvahe õnnestus mulgi Lõuna-Eestisse üks tiir teha ja käisin ometi Muhedike varjuaeda imetlemas.
Väga lahe! Tasemel aed. Rõõm oli sellist aeda vaadata. Aitäh vastu võtmast ja aeda näitamast. Ja sealt aiast saadud sirelivõsu on tip-top.


Ainult üks küsimus on. Et mis puu see täpselt järgmisel üpildil ongi? Jäi meelde nagu valge nulg. Tal oli selline pehme tüvi ja huvitavad valgelt kumavad okkad.


Laupäev, 7. juuni 2014

Uduse zoomitud pilguga piilume teise elusolendi pere elu.


Lapsed on vist üksi kodus?




Aga kui ma üritasin lähemale hiilida, kadusid lupsti pessa. Ma siis ei hiilinud rohkem. Las nad olla.

Pühapäev, 1. juuni 2014

Olen rohelises, ootan roosat :)


Minu priske piimalille mõõtmed praegu on umbes 1.20 ja ta on super kuhik.
Ometi kord pääsesin peenardesse rohima, kõik peenrad on nii jube-jube rohelised. Ja kadusid on: valgeõieline moosesepõõsas ikkagi ei pidanud vastu, valgekirju mets-viinapuu on kahtlane (ikka veel kuivanud roots) ja korea kannikest pole ka kohanud (ega ei mäleta ka, et kuhu ma ta istutasin).

Aga mul on super uudis! See aasta hakkab mu roosa robiinia õitsema! Ja mitte ühe õiega vaid vist korraldab uhke etenduse! Juhhei!!!

PS.: minu lambavaip on ikkagi miniatuursete kribalatena alles, multshisin teda liivaga ja laulsin talle natuke Mehhiko laulu. Ehk aitab ja saab omale jalad alla.