pühapäev, 29. juuni 2014

Umbrohuaednik ehk majaesise peenra remont 1. osa


Vat mõni kasvatab hostasid, mõni päevaliiliaid, mõni kadakaid ja mõni värvilisi porgandeid. Mõnel on viljapuuaed, mõnel pojengimeri, mõni ronib pintsettidega mööda alpiaeda ;)
Imeline.
Mina aga olen vist umbrohuaednik. Tassin metsast omale härjasilmasid, kellukaid ja istutan nad kapsapeenrasse. Eile, näe, pügasin suure hoole ja armastusega vesiheina-tutti, mis mul lilletünnist välja on kasvama hakanud. Vajus teine liiga piklikuks - ilus, ümar vorm on parem.
Eile oli imeline ilm. Lootsin, et ehk on tänagi selline, saan oma eile alustatud töö lõpule viia, aga tutkit! Vihma sajab. Ja mitte vähe. Eile kuivama viidud pesu laperdab vihmas ja tuules, tööriistad jäid tööpaigale ... ahh ... kuri vihm, ei, täna ma sind küll ei vajanud! Ainuke asi, mis selles vihmas head on, on see, et vajutab eile valmis saadud peenraosa kohevust veidi kokku. Nojah, ja muidugi silub meie äsja valminud õuetreppi.
Mis ma siis tegin eile? Õhta kella poole üheteistkümneni välja? Võtsin käsile oma majaesise keeruga peenra, mis on olnud kunagi ravim- ja maitsetaimede peenar, siis teerada, mis kaetud muruga (ja see projekt läks totaalselt metsa) ja kõige viimasena kõrvitsapeenar.
Eks ma juba eelmine aasta vaatasin, et algselt plaanitud keerukujulisest mururajast ei tule midagi välja. Mõte oli ju hea aga teostus vilets. Orashein ronis kivide vahele ja tekitas sinna näotuid puhmaid ja rikkus visuaalset üldpilti. Nojah, mina su tekitasin, mina su tapan, ütles Tarass Lillekasvataja suvel 2013 ja kattis kogu raja papitükkide ja kilekotijäänustega kinni. Kivid ja mättad raskuseks peale. Idee toimis. Eile palusin poja appi, pildusime kivid pealt maha, viisime kiled prügikasti ja voila! mul oli pehme kompostmullaga täidetud vall olemas. Toodi mulle ka koormake liiva. Müüri sai kohati parandatud, liiv sai kompostmullaga segatud ja esimesed neli elanikku kolisid oma platsidele. Kaks neist on sel kevadel soetatud uued iirised Sultan's Palace ja Edith Wolford. Lisaks kolisin sinna eelmisel aastal aalujate kokkutulekul kingina saadud madala kollase iirise, vat ma ta nime ei mäleta. Aga ta õitses mul see aasta ja on üllatavalt hoogsalt paljunenud. Oma koha leidis ka Köögikata käest saadud dammeri tuhkpuu. Paar iirist on mul veel sinna panna ja muud ma sinna ei plaanigi. No mõni üksik nartsiss ehk või hüatsint ... neil mul jagub, pudinaid igalpool jalus.


Praegu suuremat pilti teha ei tahtnud, ümber tööplatsi kivide hunnikud, umbrohukäru jms tööprotsess. Hiljem, kui ehk veel mõni ilus aiatööpäev antakse, saan ehk tegevuse lõpetatud, siis saab ka üldpilti ja enne-pärast pilti ja ... maiteamispilti veel.

Jätkub....
Ootame soodsat pärituult ...

6 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Pimendamine on parim maa ettevalmistamise võte. Ei mingit vaeva, pinnas korrastab end ise ja tekitabki koha ilusa ja huvitava jaoks.
Aga ole mureta, tänavu on kõigil suured umbrohtude kollektsioonid. Ja tegelikult pole need kodumaised sugugi kehvemad kui kuskilt teisest maailmanurgast kokku tassitud.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

jah, tänavu on väga ilus umbrohi, lausa vaata ja imesta ja naudi :) pilte ümberrajatud ja vastrajatud objektidest paluks alati ohtralt, neist õpib ja saab inspiratsiooni nii nagu teiste aedades käimisestki :) küll tulevad ka ilmad

Tsiil ütles ...

ah, mis magus lugemispala, Tarass on mu lemmik selles loos :)

Rahmeldajaga nõus, ikka rohkem ülevaateid ja muidu vaateid. Sajab natuke ja siis läheb soojaks.

Tali taeva ei jäänud ega suvigi siis kehvem ole

Neljandik ütles ...

Piir umbrohu ja aiataime vahel on ju alati tinglik :) Pimendamine on ülihea meetod aga mul endal pole selle jaoks kunagi kannatust, alad on pisikeses aias kaevamise jaoks jõukohased ja siis saab kohe ja ruttu pihta hakata

Eve Piibeleht ütles ...

Umbrohi olevat taim, mis kasvab vales kohas, seega õiges kohas pole ükski taim umbrohi. Eile just imetlesin valgeid naadiõisi metsa all.

Futu ütles ...

Valel ajal vales kohas olemine pole inimeselegi tervislik, rääkimata siis umbrohust.:)
Aga oma jalgrattasõitudel olen imetlenud liivikutel metsikult kasvavaid ussikeele puhmikuid, võhumõõkasid teekraavis, palderjaniväljasid ja harilikku kukeharja. Oma elemendis ja neile sobivais tingimustes kasvanud nn umbrohi oleks teinekord igale aiale ehteks.