Siberi iirised õitsevad cum laude

Aijeeh. On ikka uhke suve algus. Ei, ilmast ma ei räägi. Mis sellest ilmast ikka rääkida. Tavaline Eestimaa suvi, kehv suusailm, nagu alati.

Vihma, lund ja tormi-iile, 

päikest, pilvi, sääski-kiile.

Kui eelmine suvi möödus tähtkirja all: kiire-kiire, siis tänane suvi on otsekui preemia selle ruttamise eest möödunud suvel. Pidu on peo otsa.  Ei jõua ära pidutseda enam. Üks laps lõpetas gümnaasiumi ja teine laps lõpetas esimese klassi. Endal sai ülikool läbi! Juhhei! Jaanipäev ja võidupüha ja pulma-aastapäev ja ... heh ... aijah, ja siis ma lähen puhkusele ja puhkan nii, et seda nägu, mööda Lõuna-Eestit!

Aga aias keegi tööd ei tee.

 Aed on hukas,

 umbrohu kogumise plaan on mokas

Õnneks on mul aias taimi, mis vilistavad vesiheina jms peale. Siberi iirised õitsevad see aasta cum laude. Olen neid sealt lõikunud iga koolilõpuaktuse eel korraliku sületäie aga põõsad näevad välja, nagu poleks sealt midagi võetud. 

Praegu õitsevad vaid sinised siberi iirised, muud värvid alles loovad nuppe. Ei plaani nemadki tagasihoidlikud olla.

Õitsema on asunud pseudacorus Double:

Oma ilusat ja delikaatset õit näitab ka iiris, mille ristime kui Kaunis Tundmatu. Ta justkui oleks siberi iiris aga ega ikka ei ole ka! Lehed on tal kaardus ja õis pigem võhumõõga oma. Aga ta on väga-väga ilus.

Ja õitseb ka Kadakalt saadud siberi iiris, mil hoopis lillakad ja mustrilised õied. Seda õit, mis nüüd pildil, on vihm vähe räsinud.