Lubadus, mida on mitu aastat lubatud, hakkab täituma 2.osa ehk me ei elagi siin majas üksi ehk lapsepõlve rõõmud

See lubadus, mida me nüüd ometi täitma oleme hakanud, on trepi ja terrassi remont. Plaan, mida on hellitatud ja mitu aastat, et toome liiva ja kaob meie paadisild, mis tehti ajutiseks ja pidas niimoodi - ajutisena- vastu umbes 6 aastat.
Trepp sai valmis nagu kõrvalpildilt näha.
Ja siis asusime terrassi kallale. Ehk paadisilla kallale. Puust osad kisuti välja ja veeti jaanilõkkesse. Ega nad muuks ei kõlvanud ju ammu enam.
Vana rabeda silla all aga ootas meid üllatus - me ei elagi siin majas üksi. Hoopis üks priske konn elab ka:

Näost näha, et talle tema maja lammutamine ei meeldinud üldse. Aga mees viis ta teisele poole maja, seal meil kah mingi saunatagune kanalisatsioonivärk, kuhu vahele konn vastutulelikult kohe sisse ronis. Vat huvitav tõesti, et mismoodi need kärnkonnad oma elu üldse korraldavad?

Nojah. Ja kui me olime konnale uue korteri leidnud, suunduti uuesti liiva tooma. Traktori järelkärus üle künka teisele poole meie krunti ja seal meie isiklik liivakarjäär ongi.

Kaevanduse kõrval asuva bullata  katsin igaks juhuks kinni. Paljugi mis... madistavad seal oma traktori ja järelkärudega, lõhuvad veel ära!
Liivaauk väga sügav ei tulegi, umbes poolteist kuni kaks ,meetrit vist. Siis lõppeb meie liivavarandus ära ja algab jälle tavaline paekivisodi. Väga-väga savine kiht koos paekivitükkide ja klibuga. Raske kaevamiseks ja muidu täiesti mõtetu aine.
Mõtlesime, et kunagi kui liivaga mängimine ära tüütab, siis tekitame sinna vesiroositiigi. Aga noh, see nii kauge tulevik veel.
Esialgu on kõigil liivast hea meel.


Kui hakkasime terrassi põhja ehitama, siis kõigepealt

1. kaevasin isiklikult VEEL ühe peenralaienduse
2. sest paadisilla kõrval kasvas ju igasugust kraami - sain sealt mitu pojengi (eemaldasin nad omast arust juba eelmisel aastal aga ju siis jäi "pojengiporgandeid" veel maha) ja tokkroosi-pisikesi ja üks kibuvits. No vat. Ja siis ma istutasin neid taimi ümber.
3. Terrassile oli mingi imega üks punane sõstar tekkinud. Päris priske põõsas juba. Ega tulu täi tulle visata. Istutasime ümber. 
4. Järgmisena hakkasime terrassiks plaanitud kohast mulda ja muud rämu minema vedima. Kõrvale võtsin ämbri, sinna kogusime kõikvõimalikke sibulaid, mis maa seest välja tuli, peamiselt lumikelluke ja metstulp, ma arvan.
5. Siis veeti sinna seda va kehvemat liiva, mis sisaldas rohkelt saviosakesi.
6. Siis kasteti seda liiva ja lapsed pandi sinna trampima. Oi, seda rõõmu. Ime, et keegi neist sinna siruli ei lennanud.

7. Viimasena trampis mees liiva tugevasti kinni.

8. Sinna trepimademele jäävad alles kaks roosi, madal mägimänd, mõned kiviktaimla madalad taimed ja kaktus. Mina rohisin seni rooside ümbrused läbi. Ühega on lihtne, teisega on keerulisem, sest see jääb terrassi sisse. 

Tjah. Täna jõudsime valmis peamiselt ettevalmistustööd. Eks saame see aasta jälle tööka jaanipäeva nagu möödunud aastalgi. 

PS.: ega ainult lastel polnud täna nalja silmini. Meil ikka ka. Nii vahva on ju liivaga mängida, traktori järelkärus sõita, sügavasse liivaauku ronida. Kui korra on laps oldud, ega see laps siis kusagile ei kao. Jääb inimese sisse alles. Ainult paljajalu saviliivamudasse ei tekkinud huvi ronida. See määrib ka. Lastel olid jalad hiljem punased kui indiaanlastel. Panime nad sauna hiljem. Hahaahaa.

Jätkub ...