Ma puhkan (tahaks vahel ka tööd teha aga, näe, ei lubata!)

Ma olen alati imestanud, kui mõni võrdleb emaks olemist töö tegemisega. Võimalik muidugi, et mul pole õrna aimugi, milline see õige töö tegemine on. Võib-olla ma olen siidikäpp-luuser-mugavuste otsija eluaeg olnud, kes teab. Jaa, loomulikult pakub emaks olemine hulka palju kohustusi aga kohustused ootavad meid ka saunas näiteks (noh, et pesed ikka kõrvad ka ära) ja keegi ei maini sauna minekul, et, jou, ma lähen tööle nüüd.

Pigem on lastega tegutsemine nagu suur seiklus. Sest sa ei või iial teada, mis ootab sind järgmisel päeval. Samuti on emaks olemine lapsepõlve jätkamine, sest mulle on lausa kohustuslik mängida, vaielda (ei, mina olen essa!) hüpata ja joosta.

Ja mõnikord on mul tunne, et olen kui kunstinäitusel ja muudkui imetlen kui ilusad lapsed mul ikkagi on.

Jajah. Ja üks suur puhkamine (aktiivne puhkus koos kohustusliku päevase unega) meil siin praegu muudkui käib. Ega muud polegi teha, sest vihmapühad kestavad ja aed on märg nagu ... väga märg aed (asjatundjad teavad).

Nii et siis puhkamine. Tegime siin kaks tretti Lõuna-Eestisse Põlva maakonda Valgemetsa. Suur tüdruk proovis sealset noortelaagrit. Naljakas on see, et umbes 33 aastat tagasi olen seal ise olnud (33 aastat - see on ju terve igavik!) ja seal pole peaaegu mitte midagi muutunud! Kõik on sama - majad, söökla, ujumis- ja lõkkekoht. No bassein on uuendatud, jõe äärde viiv trepikäsipuu on ära värvitud ja see maja, kus vanasti arst lapsi kaalus/mõõtis, on rohtu kasvanud. Aga muu on kõik täpselt sama. Nii et väga nostalgiline kohtumine oli.

Seiklused jätkusid poolel teel koju, kui mu kõige noorem teatas, et temal on autos loksumisest kõrini ja ta tahab KOHE autost välja pääseda. Peatuse tegime Saadjärve ääres.

Ilm oli hea ja me proovisime järvevett ja liiva. Mõlemad olid head. Me proovisime varbaga.

Järgmine peatus oli Jõgeva lähedal Kassinurmes

Seal on tänuväärne töö ära tehtud. Taastatud on muinasaegne linnus ja loodud puukujude ja lugudega looduse õpperada. Näiteks järgmisel fotol on jahimehed karu püüdmas.

Ja siin on muistendi andmetel põhjatu sügav allikas - söll, kuhu ei tasu asju pilduda, võidakse sind ennast sisse tõmmata.

Linnus ise:

Hiljem tegime veel peatuse Järva-Jaani järve ääres ja järgmine päev põrutasime Paide tehisjärve äärde. Emaks olemine võimaldab olla ka asjade otsija ja asjade tassija. Pesamuna-Pealik jäi autos magama, tassisime ta järve äärde ja saime mõnusat pärastlõunat nautida. 

Aga ma pean oma puhkamise-varustuse üle vaatama ja autosse reisude ajaks VEEL asju toppima. Poleks osanud arvatagi, et Pesamuna-Pealik teeb korraliku kahetunnise une otse järve ääres ja jätab mind nii kauaks pilvi lugema. Mingi raamat või käsitöö tuleb kaasa leiutada.
Puhkamine on keeruline, kui seda järsku nii palju antakse.

Mis hästi, mis halvasti

Eile oli nii vapustavalt hea ilm, sai hulka fotosid klõpsitud ja ka aias üht-teist korda tehtud. Peamiselt Hoganase peenras aga eks mujalgi. Ma olen siin töödega natuke järje kaotanud - igas peenras on midagi pooleli, järgmisel päeval tööd alustades ei saa aru ega mäleta, et kus see õige tööe järjekord praegu on. Õnneks täna mul seda muret ei ole, vihma sajab, proovin parem natuke blogida ja kiita, mis hästi ja kurta, mis halvasti.

Uhkelt alustan mägi-ebaküpressist nimega Sungold (Sain selle Tiilt) Möödunud suvel tõmbus ta mul vahepeal pruunikaks, nii, et hakkasin tema saatuses juba kahtlema aga sa näe, kui ilus ta praegu on:

Hansaplanti leheküljel  on küll tema kohta hoiatus: Väldi lagedat tuulist kasvukohta! Varjuta varakevadise päikese eest!  

Hmmm. Mul on ta suht lagedal ja tuule käes kah. See aasta vist polegi kohta kus tuul ei puhuks. Ja ilma päikeseta kohta mul siin aias kah eriti pole. Aga kuna ta on tip-top, jääb ta sinna, kus ta on praegu.
Piimalill hakkab tasakesi värvi muutma, eks vist vihmad tekitavad talle sügise meeleolu:

Ilusaid lehtede puhmaid on igal pool:

Ja rohida on ka ilus, umbrohukäru on õige õiterohke:

Üks huvitav taim, mille oma Hoganase peenrast see aasta leidsin, on mets-kassiurb Gnaphalium sylvaticum, eks ta on ise ennast sinna külvanud aga näeb nii kultuurne ja huvitav välja, et ei hakanudki teda välja rohima. Ausalt öelda, kui ta ikka väga tahab mu aias elutseda, siis võiks ta pigem valges aiaosas olla, selline hõbedane ja karvane:

Ümber teda praegu istutama ei hakka, kahtlustan, et ta ei talu ümberistutust. Hoganase peenras rookides leidsin ka mingit uutmoodi taimekahjuri või -haiguse. Alteel ja tokkrooside lehtede alumisel poolel on selline imelik oranzikas kirme/ täpid.

Ülemised lehed on küll ilusad ja rohelised aga alumised lehed puha kuivanud ja oranzikad. Lõikasin kõik kahjustada saanud taimed maani maha. Aga nüüd tuleks tuvastada, et mis kurjam see on, et teaks, kuidas temaga ka järgmine aasta kohtuma ei peaks.
Mõningatel päevaliiliatel on ka mingid kahjustused lehtedel:

Ja mõnel pojengil on hahkhallituse tunnused. Aga need olid söögitaimedest kaugemal, pritsisin pojengide alused üle. Märjad ilmad, selle pärast. Söögitaimedega peenras peab tuhaga piirduma, muud nagu ei tea praegu.

Minu punutud korvid on siiamaani hinges, ühest saab varsti saaki:

Teistes korvides on kah kõrvitsad aga ilm neid eriti ei soosi, alles sätivad end õitsema.
Hoganase peenra ülevaade köögiakna poolt.

Selle peenra kõige laiem ots saab ka kohe läbi kaevatud, jääb sinna tünni taha fotol. Tähtis on see kokkutuleku ajaks valmis saada, nii on, kuhu hamsterdatud taimi kohe maha istutada. Kuigi peamiselt on sinna planeeritud leeskputk ja mesiputk ja päevaliiliad ja monardad jasparglid ja kummelid ja saialilled ja ... no ikka söögitaimed.

Minu kõige uhkem

Ei tea, kas hästi mõjus möödunud soe talv või peaaegu poolemeetrine liivamultsh terrasssi näol, aga roos Linderhof on võimas.

Vaade eemalt, kus on teine roosa roosipuhmas Angela:

Ja tema naabriteks on kaktus ja Köögikata käest saadud madal liivatee.

Loodus, suvi ja lapsed

Blogija Köögikata ütles, et mida vanemaks, seda lapsemaks ja leiutas igati kasutuskõlbliku ja mõistliku sõnaühendi: marja-lonk.
Harrastasin ise ka eile marja-lonki ja sain metsa servast posu maasikaid. Kui ilma peab, teen teise marja-longi täna veel ja võtan tasuta laps-tööjõud ka kaasa.
Aga kas lapselikust soodustab mu kaasblogija kõrge ja auväärne iga, teate, ma julgeks vaielda. Pigem suvi ja loodus ja see, et ise ei keela seda endale. Sest kui see vanusest oleneb, peaks mina ju muldvana tudike juba olema. Näe, mis ükspäev tegin:

See on teleekiakübara ja kellukesekleidiga proua. Vat nii, tehke järgi ehk pakkuge üle, kõik, kes te seal liiva ja kividega mängite, lugupeetud aiablogijad!

Ülevaade

Ennevanasti tehti hullembad tööd ära hobese kaasvedamisel, tänasel päeval peab tehnikat piitsutama.
Võtsingi kohe oma nutise tehnika ja katsetasin panoraamvaadet oma turuletist. Siin ta on:

Päris elus ei haara isegi silmad kogupilti korraga aga nüüd on see kaardus pikk turulett korraga minu vaadata ja kritiseerida. Sest, teate, olgu nende taimede asetuste ja järjekorraga nagu on, värvigamma on minule oluline ja selle foto abil saan parema ülevaate.
Aga tõesti kuidagi imelikult väikseks, lausa pisikeseks, teeb see panoraamvaade mu pika turuleti.
A ongi hea. Ülevaade missugune!
Ja ülevaate tulemusena ma ütlen: kollast on vähe! Rohkem kollast, seltsimehed!


Tagapool, kus hilisema õitsemisega kõrgemad püsikud suurte roheliste mütsakutena seisavad, muudavad olemist säravamaks punased ja roosad moonid.

Vaade tagantpoolt maja poole:

Ja vaade nn ülevalt alla:

Mulle tundus, et seal on vähe potikesi, et peaks juurde tekitama.

Aga viimase foto pühendan Sveale ja selle foto sisuks oleks sümboolselt ja kokkuvõtlikult kogu minu tarbeaia lõpptulemus ja saak. Kaks kärbatanud kibepiprataime.
Ma panen talle nimeks Tünni-vana ja kes hoolega vaatab, näeb tema suuri kõikemõistvaid silmi, nina ja suurte hammastega naerusuud.
See on aiaskulptuur.

PUNKT

Sest üldiselt kisub tormiks ...

... ja siis peab kähku tuppa minema. Suure jooksuga!

Hoganase peenar nagu turulett.

Tuuseldasin aias ringi, tegin seda ja teist, ja tabasin end mõttelt, et Hoganase peenar on nagu turulett. No suvi nii kaugel - taimed suured ja lopsakad. Trügivad üksteise kõrval. Ei mingit ilupeenra disaini, üks taimehunnik teise kõrval.

 Peab vist hakkama kaevama,

 kääridega näpsima.

Kaske ja kaske.

No esiteks dammeri tuhkpuu. Sain Köögikatalt hulga pistikuid, istutasin maha, kõik läksid kasvama aga nii palju pole mulle neid ju vaja. Kas võtan mõne kokkutulekule kaasa?

Puned on suured puhmad kasvatanud. Kui nüüd vähegi vihmavahet on, et ikka kuiva taime saab tuppa tuua kuivama, siis saab peenrasse hulka ruumi ja õhku juurde.

Pune taga pakutakse turuletil salatitaimi:

Ja ärge unustage põldkannikeste õisi raamatu vahele toppida, nendega saab hiljem kunsti teha või midagi.
Ja kõrvuti rooside, liiliate, iiriste ja muu peenema värgiga kasvavad sibul, kartul ja salat:

Potiroosidele see koht meeldib:

Kui vihmapühad möödas, ...

... saab jälle õues peenardes rohida. Pärast vihmasid ju ON, mida rohida. Kohati on selline tunne, et võta parem trimmer ja tõmba kõik maha. Maltsavars on jämme nagu rabarber.
Aga see kõik on hea, on väga hea. Meil siin on suvi, ilus suvi.
Kõrvalfotol on pilguheit valgesse peenrasse. Keset peenart ilutseb kui hüüumärk punane loitev tulinelk. Muud seal on kõik valged, täitsa valged. Ja praeguste renoveerimistööde käigus kolivad vähegi sobimatu värvigammaga taimed mujale. Mõni tiigi äärde, mõni Hoganase ehk segapudru peenrasse.

Valge uhkeldab vägevalt. Sinna ma praegu oma parandustöödega ei jõua veel, urgitsen tiigi ümber. Ja valged invasiivikud juubeldavad.

Kasvuhoone taga on mu abikaasa kartuliprojekt - kasvatab kah tünnides. Eks varsti ole näha, mis saaki sealt kah saab.

...................

Mul on nii kahju, et ei jõua pidevalt blogida. Palju aiainfot, mis oluline eelkõige mulle endale, lendab kus see ja teine. No lihtsalt pole aega üles tähendada.
Igal juhul olen peenra korrastustöödega jõudnud tiigi äärde. Hoolimata sellest, et praeguste vihmadega on rohimine nagu tants - kaks sammu ettepoole, kolm sammu takkapoole, sest prisked maltsad muudkui tulevad. Ja täna jäi kah rohimine unarusse, sest loomulikult oli vaja ju taimi ümber tõstma hakata. Tiigi kaldalt kolisid tähtputked minema ja asemele maandus kaks hostat, sinna hosta Sum and Substance'i ja kastiku Karl Foersteri kõrvale. Tähtputke jaoks oli seal lihtsalt liiga vale koht, nad eelistavad varjulisemat. Olen juba mitu aastat nende päikse käes kõrbemist vaadanud, nüüd viskas üle. Oi, tiigi ümber on mul veel palju tööd ....
Aga selle vaatega olen ma nüüd väga rahul:

Lihtsalt lahe vaatepilt.