Kolmapäev, 31. juuli 2013

?



Õitsevad floksid ja lõhislehine päevakübar. Mis toimub? Minu mäletamist mööda õitseb see kollaste õitega taim augusti lõpus, septembri alguses. Mes?



Teisipäev, 30. juuli 2013

Stabiilselt graafikus



Ma olen oma aia-tegemistega stabiilselt graafikus. On antud suurepärast ilma aias sonkimiseks ja minu kivipeenra renoveerimistööd lähevad ludinal. Ja minu ida-hübriid Siberia on ka graafikus: õitseb tublilt jälle. Kui ma ta aastaid tagasi omale muretsesin, olin kindel, et ega neid kauaks ole. Öeldi ju, et ida-hübriid vajab õitsemise ajal 30 kraadi sooja ja kui seda ei saa, lähevadki tasapisi hävinemisele. Aga ilmataadile meeldib, et ma neid liiliaid kasvatan, nii on ta mulle igal aastal liiliate õitsemise aegu andnud särtsaka kuuma. Aitäh, olen väga rahul!


Ja see on vale jutt, et umbrohtunud peenart ei saagi enam korda, et mõtekam oleks kohe uus peenar rajada. Püsiku saab teisaldada, plats korralikult läbi kaevata ja voila! täitsa ok peenar jälle!
Mul oli eile hullumeelne tööpäev aias: korrastasin ümmargust astangut trepi kõrval. Kunagi oli mul seal kaks pojengi: Krinkled White ja ahtalehine. Mingi hetk jõudiski mulle kohale, et need pojengid näevad seal künka otsas küll vahvad välja aga ajapikku ei saa ma sealt kivide vahelt neid enam kätte ja nemad ju umbrohuga vanad sõbrad. Aasta või paari pärast seal polegi muud kui üks võsa.
Uued esinejad seal künkakese otsas on kukeharjad ja üks tore puhmas kirillovi kuldjuurt Rhodiola Kirilowii. Kuljuur esineb kevadel, kukeharjad sügisel, noooh ja mõni kukehari on ilus ju peaaegu üle talve. Mulle hakkavad nad iga aastaga üha rohkem meeldima. Seal on ka valmis juba kohad nendele kukeharjadele, mis ;) loodetavasti lisanduvad õige pea.


Kukeharjasid on mul seal esialgu neli eri sorti: kaks vägevat puhmast oletatavasti Herbstfreudet, tumepunane Xenox, Kadakalt saadud mingisugune valge- agar levija seemnete kaudu ja valgete õite ja leheservadega Frosty Morn. Üks serv jääb drüüasele, teine serv roosaõielisele padjandfloksile. Praegu hullavad seal igihali variegata ja mingi eriti aktiivne akakapsas (tuli Muhediku aiast millegagi koos, vist drüüasega tuligi). Nende jaoks on mul ka juba uus plats olemas, kus nad teisi taimi ei sega ja saavad omaette laamendada-levida, palju soovivad.
Ja mis puutub nendesse jorjenitesse seal taga, siis nemad pääsevad ka varsti elukohta vahetama ja asemele tuleb veel-veel-veel kukeharju!!! Igasuguseid ja erinevaid!

Siin kõrval on suve alguses tehtud pilt kui peenraääri sai ümardatud. Üritasin järgmist pilti tehes sama kohta ja nurka tabada.
:P edasiminek on märgatav. Uuel pildil kohati tunduvad taimed väga üksteise otsas. Tegelikult see pole nii, potitan seal kokkutulekule minevaid taimi ja hoiustan teiste taimede vahel. Seal selline mõnus poolvari, potistatavad taimed ei jää lauspäikese kätte.



PS.: tekkis mõningaid muutusi plaanides. Terrassi parandame järgmine aasta :D joome oma hommikukohvi veel pool aastat võsas ... või misasi see meil siin on. Muude plaanidega aga oleme graafikus, me oleme õige toimekad olnud see aasta.

Öösel ja päeval


Valge peenra osa öösel ...




... ja päeval:



Esmaspäev, 29. juuli 2013

Traditsiooniline Pärnu-kandi reis


Suvi ...



Kaua sa suvel ikka kodus kopitad. Vahest peab ikka reisima ka. Nii et pakkisime kodinad kokku ja reisisime paariks päevaks-ööks Pärnu kanti Reiu randa. Telkisime kõrge kalda peal, imetlesime rannajoont, lõkketuld ja lagedat merd.


Ilmaga meil eriti ei vedanud, suht niiske ja tuuline oli. Aga ega see midagi ära ei rikkunud, lastel oli ikka tegemist palju. Kaevasid muda, ehitasid omale Veneetsiat, tegid kõik oma riided märjaks, mis niiske õhu tõttu kuidagi kuivada ei tahtnud, ja lennutasid lohet ja punusid ema eeskujul kaldataimedest mingeid ebamääraseid vigureid ja voodoo nukke (igaks juhuks, kes teab, millal vaja võib minna)!


 Mina kudusin keskmisele lapsele sokid valmis lõkke kõrval ja imetlesin kaldajoont. Seda mõnusat paljandit uurides tuli kohe Muhedik oma sammaldega meelde.
Kui niiske ja tuuline mereõhk ära tüütas, kolasime kaugemas metsas ja leidsime laheda liivalagendiku. See liivaauk-lagendik talletas kogu päikeseeneria ja hoolimata külmast ümbrusest oli liiv tulikuum. Madistasime lastega seal hulka aega ja korjasin sealt imetillukesi "kalliskive": punaseid ränikivetükke ja poolläbipaistvaid valgeid kvartsiterakesi. Loodan neist midagi ilusat teha, nomaitea, mosaiiki või midagi ...

Hiljem sõitsime Matsiranda ja saime seal ometi ka päikese kätte. Meri oli külm nagu külmkapp aga paari meetri jagu sai veepiiril ikka täitsa olla ja toimetada, nii et saime oma otsitud päikeselaksu ikka kätte.






PS.: Lugu minust, kui kõvast ärimehest. Võtsin reisile kaasa ühe salvei ja natuke igihali ja vahetasin Pärnu kandis nad lõhnava vaarika vastu. Vaarikajuurtest ühe vahetasin koju jõudes rodgersia vastu. Jess! Hea äri oli.

Teisipäev, 23. juuli 2013

Miks minu hortensia ei õitse?

Minu hortensia, oletatavasti Annabell, ei õitse. Kopeerisin Seemnemaailma lehelt infot, sest midagi peab ju ette võtma! Ma ei taha ilusatest õitest ilma jääda. 
Üks viga on see, et meil on suht kuiv muidugi. Teine viga on see, et meil on väga paene.
Noojah, ja siis ta ei taha tuult aga meil siin tuul ainult ongi. Umbes nii, et mingu see pirtspekk minema ja tulgu 10 aasta pärast tagasi. Siis ehk juba leiaksin talle tuulevarjulisema koha.






Muld: on nõudlik mulla viljakuse ja niiskuse suhtes. Mullasegu: kõdumuld, lehemuld, turvas, liiv (2:2:1:1). Peab meeles pidama, et kõik hortensiad on lubja suhtes tundlikud, seepärast peab muld olema happeline (pH 5,0). Hortensiale meeldib niiskus. Seda on hea seostada ka tema ladinakeelse nimetusega: „hydrangea“ on tõlkes nõu veega. Tähendab, muld peab olema alati niiske.
Istutamine:
 avamaale istutatakse põhjapoolsematel aladel kevadel, lõuna pool aga sügisel. Taimede vahekauguseks jäetakse 1m ja istutatakse sama sügavusele kui taim varem kasvas. Auk noorele taimele oleks 30X30X30 cm. Hortensia juurestik ei ole sügav, kuid on harunev. Igasse istutusauku antakse 1/3 ämbrit komposti ja turvast, pärast istutamist kastetakse. Selleks sobib pehme vihmavesi. Mai lõpus- juuni alguses antakse väetisi: lahjendatud 1:10 sõnnikuleotist või täisväetisi – 20 g superfosfaati, 10 g kaalium- ja 10 g ammooniumnitraati 10 l vee kohta. Teistkordne väetamine 10-15 päeva pärast. Väetamine kindlustab rikkalikuma õitsemise jooksval aastal ja uute pungade moodustumise järgmiseks aastaks. Võraalune multšitakse turbaga. Sügisel põõsaste ümbrus mullatakse 20-30 cm kõrguselt.
Hooldus:
 hortensia reageerib hästi väetamisele. Kevadel antakse kasvu algul täisväetist mikroelementidega või siis 1m2 kohta 20-25 g karbamiidi, 30-40 g superfosfaati ja 30-35 g kaaliumsulfaati. Õite moodustumisel antakse 60-80 g superfosfaati, 40-45 g kaaliumsulfaati ruutmeetrile. Kolmas ja neljas väetamine – suvel. Hortensiale meeldib niiskus – kord nädalas antakse 15-20 l vett taime kohta, sademete korral piisab kastmisest 1 kord kuus. Võrsete vastupidavuse suurendamiseks soovitatakse kasta nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega.Taimede ümbrus multšitakse 6 cm paksuse turba või saepuruga. Mulda kobestatakse rohimise ajal 5-6 cm sügavuselt 2-3 korda suve jooksul. On olemas 2 meetodit hortensiaõite kunstlikult siniseks muutmiseks. Esimene: juurte lähedusse puistatakse alumiiniumsulfaati. Teine: põõsast kastetakse spetsiaalse sineainega, mida saab aiapoodidest. 
Lõikamine:
 hortensia õied moodustuvad jooksva aasta võrsetel. Ilma lõikuseta muutuvad põõsad tihedaks, näevad metsikutena ja õitsemine kannatab. Kui lõigata põõsaid varakevadel tugevasti tagasi, siis moodustuvad tugevad võrsed, millel omakorda moodustuvad õisikud. Põhinõue on, et lõigataks varakevadel, et jätkuks aega õitsvate kasvude moodustumiseks. Seepärast võib lõigata juba märtsis-aprillis, kui pungad hakkavad paisuma ja näeb ära pungade asetuse. Tagasilõigatud põõsaid peab kindlasti väetama, et stimuleerida iga-aastast võrsete moodustumist. Esmase lõikuse ülesandeks on tugevate , ühtlaselt paiknevate skelettokste moodustamine. Esimesel aastal ei tohiks lõikus olla nii tugev kui järgnevatel aastatel. Istutamisel eemaldatakse nõrgad ja kahjustatud võrsed. Märtsis-aprillis lõigatakse juurdekasvud ¼ kuni ¾ ulatuses tagasi. Suuremaid põõsaid lõigatakse tugevamini .



Kuhu paigutada aias hortensia ?
Et tuua esile kõik selle suurepärase taime väärtused, tuleks teda istutada teistest eraldi. Taustaks sobib näiteks suur müür. Sellel on ka veel teine positiivne külg. Suvel päikese käes müür soojeneb, aga öösel annab oma soojuse kõrval kasvavale hortensiale. Ta kaitseb taime ka tugevate tuulte eest, seda nii suvel kui talvel. Hortensia on kaunis ka muru taustal. Kaunis ka rühmana istutatult.
Agrotehnika. Hortensia vajab kõiki tavalisi agrotehnilisi meetmeid nagu kastmine, võraaluse rohimine, kobestamine, lõikamine, võra kujundamine. Teadlased soovitavad kasta hortensiat nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega. See aitab vältida okste haprust ja annab neile tugevuse.  Võsusid on hortensial kas vähe või üldse mitte. Puhastatud võraalune aitab esile tuua taime ilu. Hortensia vajab  happelist mulda (pH=4-5). Selleks, et saavutada selliseid tingimusi, võib valmistada happelist väetist leivajääkidest, mida kogutakse ja kuivatatakse terve talve. Kevadel aga valatakse neile vett peale ja saadaksegi suurepärane happeline väetis. Happelist keskkonda armastavad veel rodod, sõnajalad jt. Kõik hortensialiigid vajavad pidevat väetamist iga nädal ja seda nii sügiseni välja. Aiapidajad ei soovi oma hortensiatega riskida ja katavad neid enne talve tulekut. Katmisega püütakse säilitada eelkõige juurestikku. Põõsaste ümber kuhjatakse mulda, oksad kaetakse kuuseokstega või ruberoidiga.
Täispäikeses ilma väikese varjuta kasvavad hortensiad halvasti, sest juurestik kuumeneb üle ja lehed jäävad liigse aurumise tõttu pisikeseks ja vajuvad longu.
Pooltüvivormi kujundamine algab teisest eluaastast. Alles jäetakse üks kõige tugevam võrse. Kolmandal aastal lõigatakse see poole meetri kõrguselt maha, suve jooksul moodustub 2-3 kasvu. Neljandal ja järgnevatel aastatel lõigatakse iga haru 2-3 pungale tagasi. Aastatega moodustub uhke põõsas. 
Гортенз

Laupäev, 20. juuli 2013

Lillekasvataja moenurgake




Selle blogi kirjutamist alustades, nii umbes miljooon aastat tagasi, oli mul paar kindlat mõtet, millest kindlasti ühte-koma-teist jutustada tahtsin. Üks teema oli aedniku riietus ehk aiapidaja rõivamoed. Ärge siin kergitage kulmu midagi! Daame on ikka daame, mis sest, et varbad ja sõrmeotsad mullas siblimisest parkunud ja pea kapsamõtteid täis. Daame peab olema stiilne! Lillekasvatajast daame peab olema ekstra stiilne!
Nii, et kui plaan korjata äraõitsenud õisi valgete õitega aias, soovitan rõivastuda valgesse kostüümi:


Ja kui plaanis korjata kurke või noppida/lõikuda ülearuseid võrseid õunapuult, võiks daame rõivastuda pisut rohelisemalt. Hooaeg soosib ka pearätikuid volange :)


Noorematele aednik-daamedele soovitab Lillekasvataja moenurgake pigem roosa-romantilist, aga ilmtingimata koos volangidega!



Samuti ei ole aiamoeloojad unustanud ära meesterahvaid: härrasid-turvamehi. Must mask ja lennuvõimega sinine keep on sel hooajal tõeline moeröögatus!



;) Jäägem moodsaks!

Neljapäev, 18. juuli 2013

Värvid ja kivid

Et pisut oma mõtteid korrastada, sikerdasin ühe aiaplaani. Üsna valed proportsioonid on, aga nooh, las olla, enam-vähem vastab ikka tõele.


Kogemata on nii juhtunud, et tiigi ümber on mul kollased ja sinised värvid. Ja las ollagi edasi, see näeb ilus välja. Teine peenraots on ainult valgete õite ja lehtede tarvis. Hmmm. No enamjaolt. Sest on igasuguseid eripärasid taimedel, mõni läheb mingi kasvuperiood kollaseks, mõni punaseks, mõni on lillakas, mõni roosa varjundiga, mõni puhta sinine. Kindlasti on võimalik tekitada päris 100% rohevalget aeda aga minu võimuses see küll pole. Taimed on minust kavalamad :)
Noh, ja kahe peenraotsa vahel on siis ala (seal, kus see salarada läbi läheb), kus ma üritan neid kahte erivärvimeeleolu kokku sobitada. Seal peaks ka justkui valitsema valge aga sekka hüppavad kontrastidena tugevad punased ja sinised. Sinna ma neid sulg- ja nõmmnelke otsingi, neid valgeid või roosasid. Aitavad meeleolu hoida. Ja no lõhn muidugi ka.
Sinist värvi teevad seal muidugi paljud sinise lehevärviga hostad, siis veel Kata elulõng, sinine floks ja priske iisop. Punast värvi esindavad pojengid, tulbid, kirburohi ja need valgekirjud taimed, mis sügisel punaseks värvuvad, näiteks Fortune'i kikkapuu.
Ja siis veel päevaliilia:



..ja tokkroos:


Selle peenra üle hakkasin juba üleeelmine kevad pead murdma kui mutionu ja rotitädi tulbisibulatele hävitavat säru tegid. Nimelt on neil seal kivide vahel korralikud käigud ja mis söödav ripakil, see ära. Kahjuks. Nii ei saa ma oma esialgset taimede istutus/paigutussüsteemi kasutada ja pean midagi uut välja mõtlema.

Peenra läbilõige:


Peenar on ehitatud treppis. Ma mõtlesin, et kui sibullilled istutada tagumisse ritta ja püsikud esimesse madalamal astmel, siis saavad tulbid kõigepealt troonida oma õitsemise ajal kivimüüri taustal ja hiljem jääb piisavalt lai ruum järgmiste püsikute-õitsejate ja müüri vahele, nii et müür pole 100% varjatud. Aga see ei olnud hea idee, sest mutionu ja rotitädi elavad just seal tagumise müüri all ja suhtusid minu tulpidesse kui talvistesse varudesse. Otse kivide kõrvale tulpe ma panna ei või.
Nii, et ma praegu siin nüüd mõtlen, et kuidas seda asja korraldada nii, et ma enam tulpidega rotte ei toidaks.

Sest varsti lisandub ju veel tulbikesi :)


Pühapäev, 14. juuli 2013

Müüritööd


Möödunud sügisel sai alustatud peenralaiendust LINK. Praegu on mul vaba aeg aia jaoks (suurepärane ilm!) ja ma jätkan. Kasutan peamiselt vanu vundamendikive, suuremaid neist paneb loomulikult mees paika. 
Esimesel fotol olevad uhked, kuni 2,5 pikkused üheksavägised tuleb mul vist kahjuks välja tõmmata. Nad kipuvad mul mingit jahukaste sarnast tõbe põdema, mis pole küll teisi taimi õnneks seni nakatanud. Pritsida ma neid ei saa, sest kasvavad kohas, kus lapsed kogu aeg-edasi-tagasi jooksevad ja mängivad. Õudsalt kahju, et nad seda haigust täis on. Nad on seal koos siidaskleepiasega mõnusa dzungli tekitanud.





Reede, 12. juuli 2013

Suured ehitustööd 4. osa ehk 100& puhas päike


Ehitustöödega on jõutud sinnamaale, et aken on ikkagi lahtikäiv ja seinad muutuvad tasapisi 100& puhta päikese värvi.



Mees ütles, et no kuule, miks meil ei võinud kogu elumaja selline olla? Ai jeerum, ütlesin mina, see hakkab ju silmadele! Aga eks ta on ilus ka. Me kontrollisime järgi kah: mängumaja punane katus paistab oma asukoha tõttu päris kaugele tagaküla poole ära.
Mingi peenraotsa tekitan ka neile: mul on vaja nende kuu-metsmaasikad oma lillepeenrast välja saada. Nad on küll väga vahvad pinnakatjad aga ahistavad tulpe.

Valges peenras algavad ka tasapisi ehitamised. Seal ma toimetan tasakesi oma SALADUSE kallal. Mul seal siiamaani kole auk keset peenart. Eelmine aasta ma Kadakale, Mildale ja Köögikatale ütlesin ka, et milleks see imelik auk seal on. Loodetavasti te unustasite ära ;P ja kui ei unustanud, siis jätke meelde: see on SALADUS! Igal juhul mängumaja ehitusest üle jäänud kolm palki on praegu immutamisel, et hiljem võtta sisse positsioon valge peenra sees.
Valge peenraosaga olen ma jube rahul see aasta. Kogu aeg on palju valget, ei mingit ilma õiteta aega. Vat valgete õitega on ju see häda, et nad ei salli liigset vihma: siis võiks selle peenra pigem pruunikirjuks nimetada :( aga see aasta on õiesõbralik.




Esmaspäev, 8. juuli 2013

Taimed ehk mis on üle ja mis on puudu


Kõrvalpildil on mul üks õige aktiivne orhidee. Ta on mul juba vist kolm aastat mu köögiaknal ilutsenud ja kõik see aeg on ta õitsenud kah. See on seesama orhidee, mis mul paar suve tagasi pidevalt tiigis "ujumas" käis. Ja nüüd ta muudkui õitseb ja õitseb ja õitseb ...

Tegin oma aias tiiru ja kontrollisin üle, et mis taimi kokkutulekule kaasa võtta oleks.

Esiteks on mul maasikataimi üle. Nii aedmaasika kui seda teist. Sorte ei tea, nad on mul kõik tasapisi sassi läinud.
Siis on mustaõielise tokkroosi poegi ja aedsalveid.
Variegata igihali ja akakapsast.
Veetaimedest ussilille.
Siis veel õunmünti, sinist, erelillat, helelillat ja valget sügisastrit.
Punast kiviktaimlanelki ja sinist mägijumikat. Soolikarohtu. Mandzuuria pähklipuu pisikest poega.
Ja suureõielist neiusilma Early Sunrise, järgmisel pildil:


Järgmise pildi angervaks ei ole pakkumisel. See tuli minu aeda vist Tiia käest või kes tõi mulle eelmisel aastal kollast maavitsa? Sellest maavitsapuntrast ta välja kasvas. Aitäh, ta on väga armas :)



Aga järgmise foto hosta on küll saadaval, kahjuks nime ei tea öelda.


Ja seda valgeõielist kellukat on mul palju:


Ja see tiarell läheb jagamisele, paar juppi jääb üle kindlasti. Nimi on tal kas Spring Symphony või Pink Skyrocket, ei ole kindel, et kumb. Ma arvan, et Tii teab. Ta juba eelmine kord mainis, et teab :)



Ja sellist valget kellukat on võimalik jagada:



 Seda tegelast ma ei jaga. Mul teda õieti polegi veel. Leidsin ämma aiast sellise kitseenela, teistmoodu roheliste õisikutega. Ämm ütles, et see põõsas on alati selline olnud. Koukisin (kasvas teine mingi puu juurikatel) sealt paar juppi omale, loodame, et läheb kasvama, oleks tore.

Siis on mul veel madalat sinililla priimulat, väga varane õitseja ja kollast priimulat. Sortidest ei tea midagi.
Suurt sõnajalga ja pisikest sõnajalga. Suur on see, mis puntras ja varjus kasvatab pikki ja peenikesi taimi ja väike on Cystopteris Fragilis.
Veel on lõhnavat madarat ehk varjulille.
Köögikatale villase lodjapuu taim.
Mildale valget põdrakanepit ja okkaliste pallidega kaldataime.
Kadakale pidin ka nagu mitut taime tooma aga meelde on ainult hosta Regal Splendor jäänud. Kadakas, mis veel oli?
Siis on mul veel Sammy Russeli (päevaliilia, hiline, punased õied) pojakesi. Ja järgmisel fotol olevat taime, nime ei teagi. :( aga õitseb väga uhkelt ja kollaselt.


Ja seda kirjut nõgest, roosad õied:


Siis võib veel ühte punaste (lillakaspunaste) õitega sirelipoju-juppi pakkuda.
Ja seda uhket roosaõielist ülast võin ka pakkuda, avastasin, et üks pojuke on end kivide vahele asutanud, sealt saab ta lihtsalt kätte.

Plaanis on lähiajal välja kaevata ja ümber asustada paar pojengi ja hosta Wide Brim, eks sealt saab ka juppi. Iseasi, et kas ma jõuan aga plaanis igal juhul on. Tavalist roosat pojengi võib mult ka tahta.

Ah jaa. Kadakale martagonliiliaid ja Köögikatale seda va taluaiatulpi?

Lisandusid: soolikarohi, lõhisleheline päevakübar, pojeng Coralie, musta lumeroosi pojuke, Coronilla Varia ja ;) kivi:


Tegemist on kivistisega. Mingite karploomade kojad, teokarbid ühesõnaga.
Lisandus Fortune'i kikkapuu imetilluke pojuke (ise ronis potti) ja variegata igihali.

Vastu tahaks, teate seda kiviktaimlanelki, valget või heleroosat, topelt või mittetopelt, nõmmnelki. Vat seda tahaks jupikese, kui kellegil on. Lõhnavat vaarikat ja lodjapuu-juppi.

Esmaspäev, 1. juuli 2013

Suured ehitustööd. 3. osa

ehk eriti kuumade arutelude lugu, et kuidas ja miks ja kas üldse, mis lõppes sarikapeo ja katusega.

Jaanipäevavihmade all palkidega sahmimine maksis kätte: jäin mitmeks päevaks nohuseks ja uimaseks nagu vana kala. Lemmikkoht oli voodis teki all (keset suve! Mamma mia!) ja väljas polnud üldse hea olla. Aga tervis tuli ja mõistus oli kadunud: torkisin mõned palgid otsapidi maasse, et voila! peaaegu valmis!


Ega mina pole ju mingi ehitaja, üksnes hea tahte saadik, et ilusaid ideid on ja mitte vähe aga oskusi napib. Mees polnud teps mitte rahul, et misasja ma seal korraldan, sekkus, ehk annab päästa veel, mis päästa annab. Ja mees saagis ja kopsis ja puuris ja kaevas ja tõstis ja mõõtis ja lõpuks käskis mul pärja punuda. Et vähemalt seda ma oskan. Vat pärga oli vaja, et kui ehitajad on sarikad püsti saanud, panevad nad pärja kõige kõrgemale sarika otsa. Maja omanikud peavad pärja sealt ära võtma ja ehitajatele peo tegema. 
Ja nii need omanikud seal siis sebisid:






... kuni said pärja kätte.
 Aga nagu enamik majaomanikke teab, tekkis ka nüüd pisikene paus, sest ehitajad läksid pidu pidama.

Õnneks olid ehitajad ka juba hasarti sattunud, nii et ehitamised jätkusid juba järgmine päev ja laste tulevane mängumaja sai omale katuse peale



Ühel pool on uks ja teisel pool on aken, mis küll kahjuks ei hakka lahti käima aga igal juhul on öko-meetodil kasutatud ära vana saunaakent. Ja klaasiga aken on ju omaette tore nähtus, eriti kui talvel seal majas keegi peaks tahtma tegutseda.



Eks sellel ehitamisel oli üks idee veel peale selle, et lastele rõõmu valmistada. Meil oli kuuri all ju päris palju igasugu erinevat ehituskraami jäänud. Nii palju seda kraami pole, et kusagile edasi müüa, tolknevad jalus, parem on nad kõik kokku klopsida. Saavad uue elu ja eesmärgi.
Nüüd on veel seinad ja põrand ja uks ja saabki pererahvas sisse kolida.