Üks väike reis maikuu lõpus ehk lugu sellest, et kuidas ma omale kullerkuppe hangin.

 Türi laadale mina minna ei tahtnud. Teadagi, mis seal toimub. Alguses on palju rahvast ja palju trügimist ja pärast on liiga palju taimi ja raha pole üldse. Parem on sellisesse kohta üldse mitte minna. Aga mul on aias siiamaani valge kullerkupp puudu. Täiesti masendav. Seda on mul ju hädasti vaja.
Nojah.
Eks ma siis käivitasin operatsiooni Kullerkupp. Helistasin Ristteetalu perenaisele, kes Türil kauplemas oli, et äkki tema ostab taime ära. Ma tulen hiljem järele. Oldi nõus ja peagi saabus teade, et kullerkupp on kinni püütud ja ootab mind.
Jesssssssssss!
Kokkulepitud päeval lõingi autole hääled sisse ja vurasime Viljandimaa poole. Ristteetalu aias sai oldud mitu tundi, käisime kogu aia läbi, iga natukese aja takka pakiti mõni taim koju kaasa. Küll ma neid seal tassisin nagu kass poegi. Ühe laua peale ja siis auto juurde ja ... no kogu aeg mingi sebimine käis. Oma päris last - pesamuna - oli ju ka vaja vahtida, ei püsi ju paigal see aastane jõmm.
Hea küll.
Saime siis kõik autosse ja vurasime järgmisesse aeda. Seal polnud ma varem käinud ja mul kukkus suu - lopsti - lahti. Ma ütleks, et see polnudki nagu aed, pigem aed ühendatud lõbustuspark. Aga ilus aed muidugi ja vahtida saime jälle palju. Ja auto pakiruumi lisandus veel potsikuid taimedega.

Niikaua vahtisime, kuni leidsime kiige ja sealt pesamuna enam ära minna ei tahtnud.

Aga aed oli lahe, selliseid harva näeb ja mängimiseks (mis iganes moodi) on see aed ülihea.

Me siis mängisime ka natuke:

 Uskumatu küll aga järsku oli kell juba poolõhtune viis ja võtsime suuna Põltsamaale, kus ootas meid kolmas aed.

Seal sai imetletud suuri karvaseid mände. Vist oli must mänd ja korea seedermänd. Ja perenaise vahva hobi - seente kasvatamine!

Õhtul tegime veel treti Põltsamaa peal ja imetlesime seda tõepoolest ilusat linna.

Arva kolm korda, mis järgmisel pildil valesti on?

Järgmisel päeval kolasime veel Põltsamaa peal ja tundub, et neid vaatamisväärsusi jagub ka järgmiseks külaskäiguks. Sõitsime ära koju, sest auto pakiruumis ootas ju terve posu taimi istutamist. Ja jube väsinud olime me ju kah.
Eks ole.
Jõudsime koju ja meilikastis kiri:"Sa jätsid oma kullerkupu siia!!!"
Einohhh!!
Operatsioon Kullerkupp läks nässu. Ma olen ikka ilma kullerkuputa.
Tuleb välja mõelda Plaan B.

Õunapuude suminas ehk stiilipuhtus, väikesed vead ja kunstniku hingeelu

 Oooo, imeline aeg. Selline tunne, et tänavu näen esimest korda õitsvaid õunapuid. Küll ikka esinevad tänavu. Üks uhkem kui teine.
Hea aeg on. Osa lillepeenraid on veel umbrohtus aga herned-sibulad-oad sain maha ja Hoganase peenras saab kah kohe kord majja.
Järge ootab mu valge peenar, ohh sa armsake. Praegu on ju valge peenra sünnikuu - õitsevad õunad, kirsid, ploomid, sirelid ja tulbid. Valge peenar polegi nagu valge peenar, pigem on ta kui kunstiteos, mida ma aeglaselt loon. Nagu mõni vanaaja kunstnik, kes oma maali 30 aastat maalis.
Loomulikult on tasapisi tulpidele lisaks kõikvõimalikke erinevaid püsikuid lisandunud aga neist järgmises postituses.
Valgeid tulpe on siginenud minu aeda väga erinevaid, kõik on parajad pilgupüüdjad. Esimesel tulbifotol Verona, teisel Liberstar.

Ega ma väga stiilipuhas valge aia viljeleja ei ole. Näete ju ise, et roosad piiluvad pea igal fotol.
Järgmisena Happy Generation. Õn tõesti. Väga häppi. Juhtugu mul aias mis tahes - rottide rünnak, kehvad ilmad või juhm aednik - ikka igal aastal nad tervitavad mind uhkelt ja kaunilt.

Järgmisena Marilyn. Ilus ja muretu. Praegu on ta mul kuidagi tagaplaanil, peab teda rohkem esile tõstma, ta nii imposantne. Muidugi, vaade ülevalt on huvitav aga mitte nii imeilus kui külje pealt - liiliaõieline ikkagi.

Kui kergeid roosasid triipe valgeil õitel võib lugeda kunstniku vajaduseks valgele lõuendile koidupuna värelust lisada, siis kuldvärviline tulp Cairo on üks eksitus mu valges aias ja rottide kätetöö. Mis ei sega siiski mu stiilipuhtust, sest vaadake - ma hoian selle tulbi sees oma valget ämblikku! Jäägem stiilseks!

Aga aeg-ajalt ikkagi juhtub üht-teist, mis tekitab kunstniku hingeellu frustratsiooni. Mitu aastat sai oodatud ja nüüd see sinder hakkas õitsema. Ta spetsiaalselt ootas oma õitsemise ja tõelise pale näitamisega nii kaua, sest nii suurt istikut me enam ju välja ei kaeva ja mujale ei vii.
Seni oli ta mu aiapäevikus kirjas kui valgete täidisõitega Madame Lemoine. See sai nüüd maha tõmmatud. Ilmselgelt ta see ei ole.
Selline smuugeldaja!
Punase peaga manipulaator-spioon.
Mis ma ta'ga teen nüüd? Mu kunstiteoses on suur punane plärakas.
Iseenesest on ta ju kenake, õied täidisõielised, kompaktne. Ohh.
Hea küll. Ma lepin temaga. Jääb aktsenditaimeks ja lõpetab ida poolt mu valge aia. Edasi sealt tulgu juba mistahes värvilisi tegelasi.
Eks sealpoolne külg on nagunii juba igasugu punastega pikitud.

Kurioosum

Päevad on pikad, päikselised ja tegemisi täis. Nii võib vabalt juhtuda, et väike inimene väsib vastu õhtut nii järsku ära, et ema peab voodisse teki alla viima hoopistükkis ühe väikese natuke porise põrsa, kel' papud jalas ja müts peas.

Hea meetod ehk lugu sellest, kuidas me ube sorteerisime

Leidsin, et mul on vanast ajast jäänud üks purk põldubadega. Sinna sisse oli Kesse ruumi kokkuhoiu mõttes poetanud ka priske peotäie lillube, mis pisut nooremad. Mõtlesin, et külvaks needki maha. Aga põldube tahaks enne leotada, muidu ei saa neist järgmiseks jaanipäevaks kah asja.
Mõeldud-tehtud. Hakkasime ube sorteerima,. Kallasin nad supitaldrikusse, sealt hea noppida. Võtsin pesamuna ka appi, koos saab jõudsamini.
Alguses läkski ilusasti. Väikesed näpud muudkui tõstsid ube ühest nõust teise. Nii saime umbes 5 uba sorteeritud.
Siis käis järsku pliuh-plauh - väike käsi käis supikausist läbi ja kogu köök oli ube täis!
Edasine sorteerimine jätkus põrandal käpakil. Aga see oli hea meetod. Noppisime põldoad ühte kaussi ja lilload teise. Nagu ludinal kohe. Niisugune noppimine oli lihtsam. Kohe oli ju näha, milline uba on milline. Muidu aja neid mööda kaussi taga nagu ...

"Kui Muhamed ei tule mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde."

Ma olen ikka mõelnud, et mis jutt see on, et mida moodi see mägi tuleb. Aga vat vahest juhtub, et mäed tulevad täitsa ise ja Muhamedid võivad jalga kõlgutada ja vilistada ega pea näppugi liigutama.

Meile tuli ka üks mägi.

Mäletate, me tekitasime omale krundile väikese künka, millel sai kevadel suusa-kelgurõõmu maitstud. Lapsed muidugi. Täiskasvanu jaoks on see ju armetu küngas. Aga nüüd hakati meie teed parandama ja see pinnas, mis tee kõrvale rajatavast kraavist välja kaevatakse, tassitakse kõik meie künka otsa.

Järgmisel fotol on meie küngas natuke näha, see on see roheline ots. Ja teine sama palju pinnast pidada veel tulema.

Nüüd on ometi meie koeral korralik mägi, kus käia kaugusesse vahtimas :)

Tegemised, tööd ja ennast kiitmast ma ei väsi

Arhiivi huvides olgu siis kirja pandud, et toas haigutavad ahju ja pliidi asemel kaks auku põrandas. Pliit ja ahi on aga tükkidena maja kõrval maas ja haisevad nõe järgi. Nii palju siis sellest. Tublid ahjud olid, tegid oma töö hästi. Aga nende aeg sai ümber ja edaspidi leiavad nad kasutust teeparanduses või kiviktaimlas või äkki munsterdame ühe algelise pitsaahju isegi... Ei tea. Kesse teab, tal tunduvalt rohkem vaba aega kui mul.

Õunapuud, ploomid ja kirsid õitsevad. Üks ilusam kui teine. Üks roosa, teine valge, kolmas kohevalt krousis õitega ... ilus.

Igal pool pole nii roosiline. Minu astelpaju istandusega on vist vsjo, finito, kaput.

See ei ole möödunud talve tulemus, nad on juba paar-kolm aastat järjest niimoodi vindunud ja järjest ära kuivanud. Möödunud aastal jättis mees niites hulganisti noori võsusid niitmata. Lootsime uusi elujõulisi põõsaid aga ka need noorekesed on kuivanud. Elusaid oksi ju natuke isegi on aga neid on vähe. Kahju aga vist tuleb kogu istandus üles võtta. See kuivamine teisi ümbritsevaid puid-põõsaid ei paista puudutavat. Samuti on jutte kuulda olnud, et kohati on päris suuredki istandused niimoodi suht kiiresti hukkunud.
Tjah.
Kahju.
Saab siis uut ruumi juurde, mis siis ikka.Muidugi, ilusad astelpajud oleksid siiski mulle rohkem meeldinud.

Pääsesin täna-eile peenardesse rohima. Hea oli kohe korda luua. Praegu on see mõnevõrra lihtsam ka, taimed on enamuses juba ilusad puhmikud teinud, viimased uimased on ka ninad maast välja pistnud, nii et pole hirmu, et mõnel jälle labida või kõplaga pealsed maha tõmbad.
Ei saa mitte üle ega ümbert selle teema juurest, et pean iseennest kiitma - mul on jube lahe taimede valik, ausõna! Need toredad mütsakud-nutsakud, pisikesed pinnakatjad ja vahvad kõrgete laukude varred. Super! Aias kaevates kulub pool aega taimede imetlemisele. Turnisin täna nagu ahv oma kiviaia peenras ja veendusin, et ka peenra kuju on viimase peal. Midagi ei tahaks muuta. Ainult päevad võiks tiba pikemad olla, siis jaksaks korraga rohkem sonkida peenrais.
Hullult palju on pisikesi lupiinipoegi, need võiks kuidagi heinamaale ümber asustada. Vahet pole, mis värvid sealt siis tulevad.

Param-paraaa ehk kus sa käisid, sokukene?

Võhmas laadal shoppamas, kas tead.
Ei olnud sinna minnes mingeid plaane ega poenimekirju. Aga pakkumised olid imelised ja minu väikese auto vaba ruum sai kiirelt täis.
Võhmas oli ka väga tore näitus. Käsitöö paberipunutised ja priimulad.

Ma ei mäletagi, et millise priimula meie kõige erilisemaks valisime. Andis ju valida, ilusaid ja huvitavaid oli massiliselt.
Edasi suundusime otse loomulikult jänkusid vaatama ja leidsin sellise maalitud kiviroti. Lahe.

Kohas, kus einestasime, oli tekitatud sellised lillepotid. Kuna meil on nüüd tänu vanade ahjude väljalõhkumisele vanu telliseid hulgem, äkki laoks kah kuskile sellise:

Ja mis ma sealt siis shoppasin?

Valge kerakellukas
Õevane murtudsüda valge, Dicentra eximia
Patagoonia kassikäpp, Antennaria Magellanica
murtudsüda valge
sirel ..... nimi ......
Pehmekarvane priimula
Harilik jumalatelill
Primula kisoana Alba

Ja ühest teisest kohast ostsin veel:
Aed-merikann, Armada White, Armeria Maritima
Kütkestav epimeedium Niveum, Epimedium Youngianum
Black Lace, leeder

Me anname oma parima

 Aastase lapse kõrvalt on ikka omamaoodi tegemine see mis iganese tegemine. Mul on küll palju abilisi-lapsehoidjaid aga ikkagi tundub kogu elu pilla-palla olevat. Samas ega ma ei kurda, sest ma polegi ammu liivakastis mänginud. Meeldiv vaheldus. Suured lapsed on ju nii suured juba. Eelistavad rääkida geograafiast või infotehnoloogiast või muudest teaduse uuematest saavutustest. Minul hakkavad siis peakolus tuules kõikuvad kastikud sahisema ega saa millestki aru. Liiva ja vee kokku segamine on ju palju põnevam. Basic siiski, kas teate.

Paar sõna kasvuhoonest. Kasvukas on mul praegu mõnus. Meenutab koos oma viinamarjadega mingit ... ma ei tea ise ka mida

tünnid ja potsikud, seemnepakid siltidena, kass end kuumutamas kuumal mullal, õledja seemnepakid ja külvid, kastekann ja istikud, suvitama toodud toataimed, nöörirull, tööriistad ja töökindad, tasapisi lehti loovad viinapuud, ...

Potte istikutega hoian ka maja ees trepil. Seal on kõige enam varju. Pealegi on nad siis silma all, näen kohe, kui on vaja kasta või midagi ...

Ja mida mina üks hommik seal kivitrepil märkasin?! Üks väike sinilill on ennast sinna trepiprakku külvanud:

Ja oi, mina armastan bergeeniaid. Praegusega on mul neid neli erinevat. Kaks neist kobedamad ja asutavad õitsema:

Tiigis toimub mingi värk. Viisakas inimene isegi ei vaata sellist asja. Kui ehk, siis läbi lillede.

Aga mina olen loodusehuviline ja vaatan kohe tükk aega. Takka pihta pildistan ka ja panen internetti. Vesilikud kurameerivad. Ja avastasime, et tiigis tegutseb isegi 6 vesilikku, kolm isast ja kolm emast. Kas neil nüüd kindlad poaarilised on, selles me pole kindlad, sest mees nägi kuidas ühe emase taga vehkis korraga kaks isast oma "naisevõtutantsu" teha. Aga mina nägin neid jälle paaride kaupa mehkeldamas. Kõiki kolme paari korraga. Igaüks oma tiigi nurgas."Naisevõtutants" on tore. Isased lähevad okkaliseks, kasvatavad omale sekundite jooksul uhke harjase ja lähevad kirjuks, täpiliseks. Kõhu alt puha oranziks-roosaks. Ja siis vehivad sabaga ja keerutavad ja teevad muid trikke.