Mis mul eelmine aasta blogistamata jäi ja mida kobarskopooliad teevad

Esiteks ei ole ma ammu miskit kirjutanud oma sparglite kohta kuigi oleks öelda nii mõndagi. Kasvavad hästi, enamus on neist kolitud Hoganase peenrasse ja ma arvan, et see kevad saab neid juba korralikult maitsta ja nautida. See sparglikasvatus on mul suht õnnestunud. Möödunud aasta augustis sain ka juba pisikese saagi korjata. Ja näha on, et iga suurema põõsa juures saab varsti kausiga korjama minna.
Kõrvalolev pilt on illustreeriv. See mul viimane põõsas, mis pole ürdipeenrasse kolitud, ikka veel vanas rohtunud peenras.

Teiseks. Üksvahe olin hirmsasti hädas, et pole sügislilli kuskile panna. Leidsin neile nüüd koha peenraservas kivide ees. Muidu olid mul seal priimulad aga seal kohas armastavad hirmsasti mutid mullata. Sügislilledesse need elukad aga ei roni ja kui vahest mõni hunnik ongi aetud, ei juhtu sügislilledega miskit halba. Nüüd tuleb priimulaile uus koht leida.

Varem viis tiigi kõrval kasvuhoone juurde vanade palkide abil kujundatud trepp. Üks palk pehkis järsku nii ära, et pudenes järsku laiali nagu ... ei mina tea mis. Kraapisime palgi kokku ja viisime minema. Koos Pesamunaga meisterdasime uue trepiastme kividest ja liivast.

Mitu päeva tegime seda trepiastet. Hommikul vara tuuakse juba papud minu kätte, et lähme-lähme õue! Ise veel öösärgis ja hommikusöögita. Aga kui õue saame, kihutame kõigepealt kasvuhoonesse. Külvasime seal koos kurki. Siis kihutame mängulossi juurde ja toome sealt lamba, sest lammas tahab ka kasvuhoones olla. Siis ma kaevan kaks labidatäit ja tema üritab veetünni piiluda. Järgmiseks leiab ta seemnepakid ja me külvame suure-suure potitäie suvi-kipslilli. Kuidas me selle hiigelsuure mulda täis poti pärast kasvuhoonest välja saame, seda ma küll ei tea. Siis kihutasime treppi parandama. Panime kaks kivi paika ja siis kihutasime kastekannu otsima. Vett täis kann oli niivõrd huvitav, et pidas meid peaaegu 5 minutit lausa kinni, enne kui tagasi kasvuhoonesse kihutasime, sest seal oli vaja paar tühja lillepotti ja kühvlit ühest kastist välja tõsta. Ühe kühvli ja ühe liivateetaime võtsime kaasa. Taime istutasime möödaminnes terassipeenrasse, siis vahetasime sokke, sest papud said märjaks  ja edasi läksime liivakasti liivakooke tegema.
Oeh, meil on kiired päeavad, nii palju tegemisi.

Kui sellest trepist veel rääkida, siis kasvavad mul seal aedmaasikad. Metsikult, imekspandavalt hästi ja suht saagikalt. Nad ise liigutasid end sinna võsundite abil. Omal ajal ju kõrvale peenrasse sai neid istutatud. Hiljem, kui neil enam ruumi polnud, kaevasin nad välja, ainult trepini liikunud maasikapojad jäid. Ja ülla-ülla neile meeldib seal. Ei ole neil seal viljakat mulda ega õite ajal pidevat ja rohket kastmist. Liiv on ja paekivilatakad. Aga saaki annavad ja põrmugi mitte vähe.

Luuderohust tahtsin ka juba möödunud suvel rääkida aga no pole ju aega sellise elutempoga nagu meil praegu on. Luuderohi tunneb end hästi, on ennast igale poole edasi istutanud. Eriti tore on ta nende kivide otsas, sõnajalgade kõrval, praegu küll lehetu. Aga nii ta meil ronib, sammaldunud kivi toel.

Varsti hakkavad kassikäpad õitsema, ometi sai neile ka hea kasvukoht leitud. Paljunevad ja muutuvad ühe uhkemaks.

Kobarskopooliad tegid mul tänavu nalja. Omast arust istutasin mõlemad, nii valge kui lilla ühe kivi taha laiutama. Et oleks kindel koht, kus neid kevaditi otsida teaks. Isegi silt on olemas seal kivi taga. Valgeõielisest pole aga ei kippu ega kõppu ja lilla avastasin õitsemas tema vanas kasvukohas. Kas mul on luulud?

Ühtlasi leidsin sealt lähedalt kaks mügarlikku juurejuppi, mis olid mulla alt välja lükatud. Juppidel oli elu sees ja võrsed otsas aga kas need just kadunud skopooliad on, esialgu veel ei tea. Selguse huvides istutasin nad potti. Sealt need jupid ehk ei jaluta kuskile mujale.