Sügistöödega algus tehtud

Ahh, mis kena potitäis nõmmkannesid? Nõmmkannusid? Nõmmkanne? Kannisid? Aga ütle kuidas tahad, välimus on neil hullult lahe. Need on need, mis ma kevadel Futulandiast sain, neid jagus küll mitmesse kasvukohta ja potti aga see on ikka kõige ilusam.
Aed on üldse praegu täitsa kena olemisega, eks nagu augustkuus ikka.

 Kõik õitseb, lehed on suured. Tänu külmale suve algusele vähendati see aasta vist tugevalt putukate arvu, nii, et peale liiliakuke pole muid lehtede hullemaid närijaid nähtud. Lehetäisid polnud näiteks üldse. Samuti ei näinud ühtegi seda keskmist sorti pruuni põrnikat, kes mairoose mul muidu järavad. Ka herilasi on talutavalt vähe ja kärbsed ei tüüta.

Juba saab kääridega aias vehkida - pealseid lõikuda. Alustan pojengidest. Neile need vihmased ilmad ikka ei meeldi, lehtedel on näha esimesi kahtlasi laike ja täppe.

Ja kõik see ülearune mudru läheb komposti, sest keskeestlasel on mulda vähe. Hiljuti käisin külas aias, kus veendusin, et mul on musta mulda isegi lahkelt jagatud. Seal oli mullakiht viis, no maksimum 10 cm ja selle all puhas paas ja paesodi - valge kraam. Suvel kõva kui kivi, talvel lirtsuv löga. On ikka kõva töö sellises kohas aeda teha. Meie kandis on olukord ikka vähe parem. Kohati paljastub ka see va rebaseliiv, kasvata siis liivateid või porgandeid. Aga mulda on ikkagi vähe ja tuleb muudkui juurde teha. Kõigest, mis vähegi komposteerub,

Ettevalmistuste kõige tähtsam osa ehk aed

Sa jeerum, sa jeerum! Sügis läheneb, aeg tiksub ja mina, vabaduse ja mugavuse laps, pean end varsti jälle tööle asutama. Enne ei saa muidugi kuskile minna, kui Pesamuna on oma elumuutustega leppinud ja rõõmsalt lasteaias hakkama saab. Esimesed neli päeva, mis kestsid hommiku poole üheksast päeva poole kaheteistkümneni, on sooritatud ja kukkusid päris hästi välja.
Kui inimene on välja kuulutanud, et kohvikutepäeval ka ilutaimi müüakse ja aeda näidatakse, tuleb ikkagi tubli olla ja rohimine päevakavva võtta. Laps lasteaias andis mulle nii mõnegi vaba tunni ja selle kulutasin aias.
Esimesena võtsin käsile tiikide vahelise tee ja selle lõpetamiseks kulus kaks minu lühikest aiatööpäeva.
Teiseks muidugi hull rohimine aga töö kiidab tegijat ja rohitud peenar on ikka rohitud peenar - ilus, noh!
Muidugi, minu aiastiili viljeledes tekib küsimus, et mida see mõiste - rohimine- täpselt tähendab. Aga minu aed peab looduslähedane välja nägema, nii et pole hullu, kui kuskil laamendab orashein või mõni ilutaim läheb invasiivseks kätte ära.
Järgmisel fotol on sillatee ka teiselt poolt vaadatuna.

Rohimine (mõiste seletamine Lillekasvataja moodi) - tegevus, mille käigus eemaldatakse umbrohud nende taimede ümbert, mis veel väikesed on ja ise hakkama ei saa. Märksõna - ise. Seletav näide: suurte hostade ümbert pole rohida vaja, ise rohivad.

 

Nii mõnigi taim jagas lahkelt pojakesi potti panna. Kasutasin taimede eksponeerimiseks õuel olevat vana vanni. Nägi päris tore välja-

Teised, suuremad taimed sokutasin puu alla vilusse.

Taimede müügist minu kohvikupäeval. Müüsin ikka küll. Ja sain hindamatu müügikogemuse, et milliseid taimi inimesed otsivad, mida mitte. On inimesi, kes teavad väga täpselt, et mida nad soovivad. Tulevad õue ja vuristavad soovinimekirja ette. On inimesi, kes käivad aia läbi ja näitavad näpuga, palun seda ja seda. On inimesi, kes tulevad minu pisikese "poeleti" juurde, laidavad kõik taimed maha, sest üks on invasiivne ja teisel liiga väike õis, kolmas meeldib ülearu putukatele ja neljas ei ela tema aias mitte. Jutu lõpetuseks korjab süle potte täis - mul on neid kõiki vaja! Ohh aednikud, ma armastan teid! Küll te olete toredad!

Valged õied ja tiigisillategu on puhta pooleli.

Valge on minu aia lemmikvärv. Tegelikult peaks sellise jutu eest vist meie kliimas ja segaste kevadete taustal nurka häbenema minema. Alles siin oli aeg, kui kuidagi lumest ja talvest lahti ei saanud ...
Aga valgeid õisi on täis terve aed. Neid muudkui paljuneb ja sigineb tervesse aeda, mitte ainult tagaaeda, nagu algselt plaanis oli. Ja tagaaeda sigineb jälle teisi värve, nii tooni andmise idee põhimõttel.

Ja üks uus pojeng rõõmustab mind oma õitega. Ka Bartzella on ühe kopsaka punga valmis saanud. Ootan õit, aijeee.

Kahe tiigi vahelise silla ehitusega sain alguse ära tehtud. Nüüd aga segab kord ilm, kord laiskus, kord mingid üritused ja sillategu puha pooleli.
Huvitav on vaadata tiikide arengut. Uues tiigis kipub vetikas vohama aga vana tiik on kui selge veega allikas. Nojah, eks ta on meil tasapisi vist looduslikuks tiigiks muutunud, paksu mudapõhjaga. Seal elavad konnad ja ka vesisisalikud on selle koha omale kurameerimiseks välja valinud. Teevad seal vanemas tiigis tsirkust.

Ega ma selle vetikaga muud tee, kui riisun seda vahel vähemaks.Küll ta ajapikku hakkab ise normaalselt tiigina tööle.

Teerada on päris pikk, ei olegi seda mõõtnud. Ja lai on ta ka meeter kuni kaks, selline lainetava kujuga. Laiemasse kohta istutasin hosta Snowdeni ja natuke kastikut Karl Foersterit. Liivasele teerajale suskasin ühe liivateed ja kukeharja. Hostal peaks seal hea olema, sest selles kohas on maa kogu aeg niiske, suisa märg.

 Nojah aga nüüd jäi töö pooleli ja ei teagi, millal jätkata saab. Igasugu tubased tegevused segavad. Ja mul oleks vaja paari turbapätsi ...

Sõida tasa üle silla ...

Tiigi viimistlus läheb üsna aeglaselt. Kord peab kive juurde tooma, kord pole lihtsalt aega, kord ilm pole suurem asi, et õues toimetada.
Aga tasapisi asi ikka edeneb.

Veetase on uues tiigis praegu hästi madal aga see on sihilikult nii. Muidu ei saa ju kive paigutada.

Keskele on vaja veel kaks suuremat kivi tuua. Ise ma neid kolakaid tuua ei jaksa - vaatan ootavalt tugevamate poole.

Võhma Juurikal käidud. Mis saab edasi?

Ma olen viimasel ajal kehva blogija. Fotokas oli mul küll kotis aga Võhmas ei võtnud ma seda kordagi kotist. Isegi telefoniga ei teinud ühtki klõpsu. Pildistada oleks olnud küll ja küll. Ma kahtlustan, et Võhma taimelaadad on kujunemas vabariigi parimaiks vist üldse. Noooh, kui norida, siis saia ja kommi ja lastele laadavigurite müüjaid ei olnud. Aga seal on rong ja jäneste loomaaed ja see on ka eriliselt tore tegelikult. Samas ei saa mina ju rahulikult taimepakkujate valikut üle vaadata, kui mu pisikesel kaaslasel pole miskit põnevat uurida või maitsvat limpsida.

Mingi hetk selgus, et mul justkui nagu polegi vaja süveneda sellesse, et mida taimemüüjad pakuvad ... aalujate rohevahetus käis nii suure hoo ja metsikusega + tellitud mudru Mildalt ja Järvseljalt, et mul sai auto pagasiruum paksult rohelist kraami täis ilma, et oleks rahakotti taskust välja võtnudki. Ja kui ma alguses kõigile jorisesin, et vilets laat, keegi ei müü mulle ei saia ega kommi, supsasid mulle pihku pirnitädi pirnid, Futulandia meepurk ja teekannu maalingute eest priske kommikarp. No ei lasta inimesel rahulikult viriseda mitte. Aga nii toredas seltskonnas, nagu on seda aalujad, pole ka tuju õigeks virisemiseks. Nii vahvad ja toredad inimesed on need aalujad. Nii tore oli kohtuda. Loodame, et Võhma Juurikas siiski ei tähista veel suve lõppu ja kohtume veel suviselt vabas õhus ka.

Pean tunnistama, et tõenäoliselt kuulub KÕIGE AHNEMA AALUJA tiitel mulle. Kui koju sain, kirjutasin kohe kogu oma kraami üles ja sain 30 erinevat taksonit. Osa neist siin laua peal:

NIMEKIRI:

1. Kollaseleheline leeder. Sambucus Racemosa. Shutterland Gold seemik. Tõenäoliselt talvitub mul kuskil peenras ja kevadel kolime heinamaa peale st oma nn parki
2. Farreri kuldjuur. 
3. Alpi magun. Papaver Alpinum. valgeõieline
4. pruun raunjalg. Asplenium Trichomanes.
5. Harilik elupuu. Thuja filiformis. Kõrgust kuni 2 meetrit. Praegu peenrasse, hiljem heinamaale
6. rindeline sibul. Istutasin Hoganase peenra nn sibulate ja murulaukude osakonda roos Alberti lähedal
7. Lagodehhi pojengi seemned. 
8. Teeny Weeny Bikini hosta. Väikeste hostade juurde
9. valgeõieline metssalvei Shneehügel
10. nn roospojeng nimetu
11. hosta Lakeside Paisley Print. Juba istutatud uue tiigi serva peale
12. siberi iiris Hubbard. Uue tiigi serval punaseõielise nimetu bergeenia külje all
13. ruljas helmikpööris. Heuchera Cylindrica. Mingi imelik maasikas oli tal ka potis kaasas. Mõlemad praegu tiigiservas koos Lakeside Pisley Prindiga
14. Bergeenia Bach. Punaseõielise nimetu bergeenia teisel pool
15. roosa jumikas Rohenäpult. Mäe otsa, seal kirjuvärviliste jumikate koht.
16. ahtalehine sininokk
17. hosta Invincible. Uue tiigi servas
18. süstjalehine hosta. Tiigi servas, kilpkonna kõrval
19. valgeõieline karpaadi kellukas
20. Sorbus Aucuparia Josep Rock ehk kollasemammuline pihlakas. Heinamaale
21. roog-sinihelmikas Windspiel. tiigi serv
22. kuningosmunde 1
23. kuningosmunde 2
24. Meconopsise seemned
25. valge martagon
26. Bright Diamond. liilia Rohenäpult
27. allium Spider. Tiigi serv Invincible selja taga
28. Botaniche Krokussen. Tommassianus Roseus. Roosa krookus ühesõnaga
29. Crusanthus Prins Claus
30. Trompetnartsiss Elka, valgeõielised

Osa jõudsin juba esimesel õhtul maha istutada. Ikka uue tiigi serva, ei saa sealt praegu üle ega ümber - lemmik koht. Suht palju vaba peenrapinda seal ju ka.

Küll see hosta Invincible on ikka ilus! Ilusad rohelised läikivad lehed ja tema taga paistab esialgu imepeenike roog-sinihelmikas Windspiel. Tiikide kallastel on ikka ilus, kui on palju erinevaid - piitspeenikesi ja laiu latakaid, krobelisi või siledaid, sügavalt lõhistunud või "piinlikult triigitud" - rohelisi lehti.

Ja vaade teiselt poolt:

Uus tiik tundub praegu jube sügav. Eriti kui vana tiigiga võrrelda aga see on puha kive täis vajunud. Kivide vahel on taimed ja muda, nii et vaba vett tundub olema maksimaalselt pool meetrit. Tegelikult on ta tunduvalt sügavam aga loodus on teinud oma töö ja nagu ikka - ta teeb seda hästi.
Kui uus tiik ka kividega kaetud saab, peaks juba silmale meeldiv vaade avanema. Ka praegune vaade meeldib päris hästi, kiledest tuleb lihtsalt mööda vaadata. Taimi see aasta sisse ei istuta, pole ju muda, kuhu istutada. Nii palju, et kanada vesikatku elodea canadensis topin küll sinna-tänna kivide vahele. Ta on hea taim, aitab muda luua.

Tegelikult ...

... ei tehta tiike niimoodi, et kõigepealt ümbritsev haljastus ja alles siis tiik sinna keskele.

Aga minul kukkus küll nüüd niimoodi välja:

Kevadel kaevasin küll kõik need taimed välja, mis võivad segama hakata aga tõenäoliselt saan veel natuke taimetõstmist teha.

Õige tunne ehk lugu sellest, et suvi pole veel läbi.

Meie mail on tasakesi maad võtnud sügisene uimasus. Noh, teate küll: keedame moosi, kolime toataimi tuppa ja keerutame toas villaseid lõngu ja värvipintsleid. Kui vähe ilusamad ilmad ongi, käime lihtsalt jalutamas. Aias sonkida ju võiks, ei lõpe seal töö kunagi aga tänavusuvised vihmavirilad ilmad on aia- paueri ja rohimisetarmukuse justkui ära nullinud. Tassisime isegi aiatoolid-laua sellise koha peale, kus kõige mõnusam sügispäikese käes peesitada ja niisama vahtida. Ei mingit tööd ega aiarapsimist!

Aga no tähtsamate tööde tarvis ikka koguneme ja teeme ära. Ei saa ju pirne puusse ega toapalmikest õue külmetama jätta. Päikese käes on see ju isegi väga mõnus.

Pesamuna lemmiktegevus. Kivid , liiv ja taimeke potti. Kahekesi on töö hulka lõbusam.

Mõtlesin küll kogu aeg, et äkki september kingib ilusaid sooje ilmu, et saaks aia korralikult rohides üle käia aga no ei viitsi, ei viitsi kohe üldse. Toas kangastelgede taga on palju põnevam.

Täna hommikul algas aga päev kuidagi teisiti. Kuidagi hoopis teistmoodi.
Sattusin üksipäini hommikul kell seitse aeda ja nägin vist maailma kõige ilusamat päikesetõusu, mida mu silmad üldse on vist kunagi näinud. No lausa kuldne oli mu heinamaa ...

Päike piilus ka aeda  ...

... ja valgustas mu hortensiat nii eriliselt.

 No ja siis jäigi miski hinge närima.
Näris, näris ja paningi kummikud jalga ja ronisin pooleliolevasse tiigiauku. Lapsed tulid kõik kambaga appi viimast kivisodi ära transportima, kilesid ja pehmendust laotama ja otse loomulikult vett tiigiauku laskma.

Nii et ei saa miskit öelda, et ei taha või et ei viitsi ... tuleb õige tunne peale ja olengi jälle käpakil mudaaugus, tassin kive ja kaevan maad. Umbrohu sonkimisest rääkimata.
Pesamuna sattus hoogu, pritsis meid kõiki märjaks nagu kaltsusid, omal hirmus naljakas. Vahepeal ei pääsenudki tiigi ligi, pisike paharet oli hirmus osav sihtima.

Hirmus suure töö saime tehtud küll. Kahjuks päris valmis veel ei saanud. Kive jäi puudu.

Kus on, sinna tuleb.

Varasemates postitustes on juttu olnud, et tõin omale aeda nipponi kannikese. Ma olen taolisi kannikesi omale aeda vist juba kolm korda toonud. Järgmisel aastal on nad kadunud. Ei midagi. Tühi maa. Otsi, palju tahad.

Aga salamas ma ikkagi loodan, et nad on olemas kuskil ja ükspäev on mu aed neid paksult täis nagu umbrohtu või vähemalt on kuskile ikkagi mingigi seemneke jäänud, et tekib neil meelepärane leviala.

Selliseid asju on varem juhtunud. Ja isegi mitu korda. Esimene juhtum on kolmissõnajalg:

Kõigepealt tõin ma teda metsast. Ei midagi, kadus ära. Siis sain teda rohevahetuselt üks kord ja siis teine kord ka veel. Siis loobusin. No ei taha, siis ei taha. Ja mis te arvate, mis ma eelmine aasta leidsin ja see aasta sain kinnitust? See sõbrake kasvab mul neljas, NELJAS! kohas. Ühesõnaga - kasvama on läinud kõik kolm hankimist + tal on meie kuuskede all isiklik looduslik kasvukoht.

Teise taimega läks veel omapärasemalt. Ma olen juba ammu omale valgeõielist kerakellukat soovinud. Kuna teda esineb ka looduses, hoidsin silmad ikka lahti, kui kuskil heinamaal uitamas käisin. Aga ei, pettumus - meil looduslikult valdavalt tumesinised igal pool. Üle kümne aasta niimoodi teda otsinud, lõin käega ja kauplesin ta endale rohevahetusega. Kõigepealt ühe kõrgemavarrelise isendi ja kui nägin Ristteetalu nimekirjas ka kompaktset sorti, sain ka selle omale. Jube rahul olin endaga. Et madalam on ja kõrgem on ja ....
... ja mis te arvate, mida ma nägin, kui paar päeva tagasi heinamaale uitama suundusin?
Väga õige! Valgeõielist looduslikku varianti.

Suure heina sees on kolm ilusat isendit. Kui selline aeda tuua, on lootust saada ülikõrge isendi, üle meetri.
No ma'itea. Sünu pole.
Aga see pole veel kõik.
Aastate eest sain Mauruse käest karvase tarna Carex hirta. No ta kadus suht ruttu ei mina tea kuhu. Maurusele oli piinlik ka öelda, et näe, sain sinu käest taime ja siis kohe suretasin ta välja. No ja paar aastat mul teda kindlasti ei olnud.
Aga see aasta on mul teda igas tiigiservas oma ilusaid pähikuid kõlgutamas. Imearmsake.

Nii et anna aega atra seada, nagu öeldakse.

Ma sain midagi valmis

Ei saa mitte miskit enne öelda, kui jäädvustan rõõmsalt oma blogis, et mul on nüüd hiid-päevalill oma aias olemas, maha istutatud ja sõnadki peale loetud. Mis sõnad? Ikka need sõnad, et 

kasva suureks,

 mine ülbeks, 

saagu sind palju,

ole invasiivik

teiste hullajate seas.

Praegu vaatan mina tema poole ülalt alla aga järgmine aasta võiks ju olukord juba vastupidine olla, eks ole?

Tähtis uudis ära öeldud, võin rahulolevalt öelda, et tiigi renoveerimise esimene etapp ja tööplats on korda tehtud. Jäi küll äkilise vihmahoo tõttu sinna üks mullahunnik veel aga see on siis esimene asi, mis töid jätkates ära veetud saab. Vaade külje pealt:

Ja vaade teiselt poolt üle tiigi:

Ja vähe lähemalt:

Alumisele astmele asustasin pika kaalumise järel hosta Ground Masteri, ebahüatsindi sibulad ja nipponi kannikese. Tagapool müüritise ääres on ka harkjas kivirik. Ja ajutiselt puhkab seal jalga ka Ground Masteri sisse end külvanud hosta, mis oletatavasti on Regal Splendor aga võib ka olla midagi muud. Eks elu näitab. Kaalusin sinna küll mitmeid astilbesid ja kurerehasid aga millegipärast ei meeldinud mulle need ideed ikkagi.
Ülemisel korrusel on kukeharju, liivateesid ja igihaljas kaerand. Ülejäänud on vanast ajast: korallpojeng, mägimänd, ülane jms. A need on kõrged tegelased. Rohkem kõrgeid ma sinna ei taha.

Olen rahul tulemusega. Taimedel on nüüd hingamise ruumi.

Mitte kunagi mitte keegi mitte midagi ei tee ja pole iial teinud ehk mis tunne on üle jupi aja aiandada

Kui mõnda aega pole aeda pääsenud, olgu siis põhjuseks väike puhkus, ringreisid või liigselt vihmapühi, näeb aed välja nagu seal poleks eales midagi tehtud. Ilmad on sellised, et umbrohi tuleb nagu müür ja muu muru kasvab kah hoogsalt. Nii et kui üle jupi aja jälle aeda suunduda ei teagi, et millest siis alustada - rohida, siluda/puhastada peenraääri või kaevata uuesti läbi, mida viimati kaevati ... või lõigata oksi ja äraõitsenud varsi, pügada hekki või ... 

Ühesõnaga tööd jagub ja vist ei ole vahet, kust alustada.

Jätkasin siis oma lemmikprojektiga - renoveerin oma tiigi äärt. Kaevasin selle vahe seal lahti, eemaldasin kivid ja kile, kaevasin kraavi (nii palju kui sai, sest kraavi ja lisapinnase jaoks seal ruumi siiski napib), täitsin liivaga ja ...

... panin esimesed kivid paika.

Sinna Sum and Substance kõrvale tahaks mingit kollaselehelist hostat, mul on veel pisike jupp Pineapple Upsidedown Cake hostat. Ta muidu suuruselt ja värvilt sobiks aga eelistab pigem varju. Seal kaldal on varjuga pahasti.

Jutt jäi pooleli.
Jätkan järgmisel päeval, sest õhtuti paneb pesamuna mind suht varakult magama. Ei saa ju vastu panna, kui lauldakse unelaulu ja võetakse soojalt kaissu .... nurrrrrr ... uni tuleb kohe.

Alustan sõnajalajutust.
Avastasime hiljuti lastega tee äärest kivikangrust mingid sõnajalad. Mina neid määrata ei oska. Pealegi oli ta suht rääbakas tõenäoliselt täispäikeses kasvamisest ja tee ääres oli ta kasvukoht segi ka pööratud seoses kevadiste teeparandustega. Tassisin ta omale aeda. Tundub mingi tavaline metsa sõnajalg olema. Istutades oli ta üldse ilma lehtedeta aga nüüd on juba kiirelt omale uued lehed teinud ja naudib oma uut kasvukohta.

Tegelikult oli eile hullult töine päev. No minu arusaamade järgi. Muude ringi vehkimiste vahel sai käidud ka korra järve ääres ja kaks korda saunas veega lahmimas - no ikka väga mõnus suvi on meile see aasta antud - jube lämmi kohati. Tiigi renoveerimistööd nihkusid kah suure sammu edasi aga sellest siis, kui ma muud sebimised olen ära sebinud. Sebimist ju palju praegu.
Katsetasin eile lõppude lõpuks hekilõikuri ära. Tegin sellisest päris sümpaatsest sirelipõõsast

... sellise koleda äranäritud põõsa:

Ja pügasin ka oma ilukuuski:

Ühel jäid sarved veel pähe, ma ei ulatunud sinnani. Need võtab täna-homme ükshaaval kääridega peast. Hekki pügada oli väga mõnus, nagu õmblusmasinaga surista. Ma kartsin, et näen rohkem vaeva. Ei olnud seal midagi hullu. Ainult viimane sirelihekk jäi pooleli ja näeb suht kole välja - liiga ülekasvanud oli - nüüd on nagu mingi pulganäitus. Pooleli jäi selle pärast, et tuleb teha üks tiir ümber pügatute ja ära riisuda need oksad ja oksakesed kõik. Kohati ikka hull möll. Eriti selle viimase heki juures.

Lillepeenardes möllab suvi: hullud värvid, kirkus, sära ja umbrohi. Aga lahe. Kohati võiks veel rohkem värvimerd olla.

Aga päevakübarad alles alustavad. Ja enelad lõpetavad. Kui neid vähe pügada ehk õitsevad veel.