reede, 29. juuli 2016

Mitte kunagi mitte keegi mitte midagi ei tee ja pole iial teinud ehk mis tunne on üle jupi aja aiandada

Kui mõnda aega pole aeda pääsenud, olgu siis põhjuseks väike puhkus, ringreisid või liigselt vihmapühi, näeb aed välja nagu seal poleks eales midagi tehtud. Ilmad on sellised, et umbrohi tuleb nagu müür ja muu muru kasvab kah hoogsalt. Nii et kui üle jupi aja jälle aeda suunduda ei teagi, et millest siis alustada - rohida, siluda/puhastada peenraääri või kaevata uuesti läbi, mida viimati kaevati ... või lõigata oksi ja äraõitsenud varsi, pügada hekki või ... 
Ühesõnaga tööd jagub ja vist ei ole vahet, kust alustada.
Jätkasin siis oma lemmikprojektiga - renoveerin oma tiigi äärt. Kaevasin selle vahe seal lahti, eemaldasin kivid ja kile, kaevasin kraavi (nii palju kui sai, sest kraavi ja lisapinnase jaoks seal ruumi siiski napib), täitsin liivaga ja ...


... panin esimesed kivid paika.


Sinna Sum and Substance kõrvale tahaks mingit kollaselehelist hostat, mul on veel pisike jupp Pineapple Upsidedown Cake hostat. Ta muidu suuruselt ja värvilt sobiks aga eelistab pigem varju. Seal kaldal on varjuga pahasti.

Jutt jäi pooleli.
Jätkan järgmisel päeval, sest õhtuti paneb pesamuna mind suht varakult magama. Ei saa ju vastu panna, kui lauldakse unelaulu ja võetakse soojalt kaissu .... nurrrrrr ... uni tuleb kohe.

Alustan sõnajalajutust.
Avastasime hiljuti lastega tee äärest kivikangrust mingid sõnajalad. Mina neid määrata ei oska. Pealegi oli ta suht rääbakas tõenäoliselt täispäikeses kasvamisest ja tee ääres oli ta kasvukoht segi ka pööratud seoses kevadiste teeparandustega. Tassisin ta omale aeda. Tundub mingi tavaline metsa sõnajalg olema. Istutades oli ta üldse ilma lehtedeta aga nüüd on juba kiirelt omale uued lehed teinud ja naudib oma uut kasvukohta.



Tegelikult oli eile hullult töine päev. No minu arusaamade järgi. Muude ringi vehkimiste vahel sai käidud ka korra järve ääres ja kaks korda saunas veega lahmimas - no ikka väga mõnus suvi on meile see aasta antud - jube lämmi kohati. Tiigi renoveerimistööd nihkusid kah suure sammu edasi aga sellest siis, kui ma muud sebimised olen ära sebinud. Sebimist ju palju praegu.
Katsetasin eile lõppude lõpuks hekilõikuri ära. Tegin sellisest päris sümpaatsest sirelipõõsast


... sellise koleda äranäritud põõsa:


Ja pügasin ka oma ilukuuski:


Ühel jäid sarved veel pähe, ma ei ulatunud sinnani. Need võtab täna-homme ükshaaval kääridega peast. Hekki pügada oli väga mõnus, nagu õmblusmasinaga surista. Ma kartsin, et näen rohkem vaeva. Ei olnud seal midagi hullu. Ainult viimane sirelihekk jäi pooleli ja näeb suht kole välja - liiga ülekasvanud oli - nüüd on nagu mingi pulganäitus. Pooleli jäi selle pärast, et tuleb teha üks tiir ümber pügatute ja ära riisuda need oksad ja oksakesed kõik. Kohati ikka hull möll. Eriti selle viimase heki juures.

Lillepeenardes möllab suvi: hullud värvid, kirkus, sära ja umbrohi. Aga lahe. Kohati võiks veel rohkem värvimerd olla.



Aga päevakübarad alles alustavad. Ja enelad lõpetavad. Kui neid vähe pügada ehk õitsevad veel.


teisipäev, 26. juuli 2016

Aiateraapia aednikule


Aeg juba nii kaugel, et floksid õitsevad, pihlakad punastavad ja esimene tomat on söödud. Aga tunne on küll selline rõõmus nagu ta suve algul ikka tavaliselt on. Pole põrmugi seda tunnet, et äketse peaks juba jõuludeks valmistuma? Oktoobrikuuks hägusalt nagu valmistuksime küll. Meil kolisid valgeõielised sügislilled oma vanast kasvukohast minema. Igavese suure puntra sibulaid olid valmis kasvatanud. Annab neile otsida kohti. No üks hea koht on hiljuti valminud aialaterna all kõrval. Seal midagi muud nagunii hakkama ei saa. Seal peab olema taim, mis ise umbrohida mõistab. Ja sügislill on selleks ideaalne.
Aga ülemus on mul selline, et niisama tuima labidatööd ei tunnista. Tuleb istutada taimi koos kunstimeele ja teraapiaga - aeglaselt ja iga oma pisematki liigutust eraldi jälgides. Rohujuuretasand. Aegluubis. Võta aeg maha, unusta rapsimine.


Unustagem kaevamine tiigi kõrval - mängime liiva ja kividega parem. Hingakem sisse ja hingakem välja. Lõõgastugem.



Pildil on tavaline kobarkivirik ehk täpsemini tiigikaldalt muu mudru seest välja tulnud taimepojad.


pühapäev, 24. juuli 2016

Paar sõna aiatöödest


Tiigiäärse renoveerimisega oleme nüüd nii kaugel, et tasakese on juba aru saada, et midagi kuskil ikka tehakse.



 Pildistasin oma tööpõldu nii otsevaates kui vähegi sain. Seal oli varem umbes pool meetrit lai kividest laotud kallak-rada. All must kile, peal kivid. Praegu ma sakutan seda asja lahti ja ma pean tunnistama, et see kile on kasulik selles mõttes küll, et nii on kogu kupatud mugav lahti tõmmata - tõmbad kileotsast ja kivid tõusevad ühes. Aga tagasi ma seda kile kindlasti ei pane. Oletatavasti orasheina juured on nii risti ja põiki sellest kilest läbi kasvanud. Ime siis, et rohimistest tolku polnud. Pigem kaldun arvama, et misiganes kivimüüritiste alla-ümber on mõtekas panna minimaalselt poolemeetrine kiht liiva. Ainukesed taimed, mis liiva sisse juurepusasid minu kogemuste järgi teevad, on kukeharjad. Ja no nemad on ju minu illikukud, nii et lasku käia. Lõpp katetele. See on tobedus. Aga noh - kõik asjad peab ju ikka ise järele proovima, muidu ei usu ju ...
Ja teine asi. Valdavalt on minu müürides kasutatud suuri kive. No nii suuri, et kive paika tuleb ikka kangidega nüsida-pusida. Nii ongi õige. Olin mõnda kohta ladunud ka väikseid kive (keskmise kaalika suuruseid munakaid ja plaadikujulisi paekivilatakaid) - ilus ju?! On ilus jah aga umbrohud jumaldavad selliseid kohti, laulavad seal hümni ja punuvad pärgi ümber väikeste kivide. Paekivi on ju eriti lahke, vahest läheb pooleks ja aitab nii orasheinal eriti uhke juurepuntraga maha saada. No iga kevad ma rookisin selliseid kohti eraldi ja kulutasin palju aega. Nüüd järjest likvideerin neidki kohti. 


Sel kevadel sai mitu roosi teistesse kohtadesse ümber tõstetud. Teiste hulgas ka roosipõõsa Angela:



See on tegelikult üks hea õitseja ja suht haigustevaba ja tugev sort. Mis on tema veaks, on see, et ta on väga haruline ja kui orashein tema juurekaelte vahele ronib, ei saa sealt teda enam keegi kätte. Ma juba plaanisin, et pakun teda mujale, kuskile, kus on inimesel rohkem aega temaga tegelda. Aga ei raatsinud veel. Ta on ju ilus ja väga tubli õitseja tõepoolest. Ta laseb mul nüüd muretult niimoodi lumedeni välja. Vahepeal tuleb ainult natuke lõigata.

Hullumaja küll aga lootust andev.

Lapsed laagrisse. Mis saab edasi? Edasi saab see, et ma pesen oma põrandaid, võtan oma tolmu, koristan oma kappe ja üritan hullumaja ühendatud prügikast kooslusest kodu vormida.


Sellistest asjadest on neti vahendusel küll natuke hirmus rääkida aga mina olen juba nii vana blogija, et mul silm ka ei pilgu. Ma ju tean, et alguses on jube aga mõne aasta pärast on sellised protsessi kajastavad fotod vägagi toredad vaadata.
Praegu muidugi ei ole. Praegu vaatan muidugi kerge ohkega aga just nimelt kerge ohkega, sest lootus ilusamale elule juba paistab.


See on nüüd vaade köögist lae poole, kus paistavad valge köögilagi ja teise korruse pruun lagi koos lambi ja toalilledega. Köögi lagi on värskelt valminud, tänu sellele on köök kõrgem ja valgem ja uudsem ja ilusam ja avaram ja ... põrandale me ei vaata!
Asi areneb. Anna aega atra seada. Lootust igastahes on.

Hostadest täpsemalt ehk aeg-ajalt tuleb oma sahtleid koristada.

Asukoha järgi.

Asukoht - väikeste hostade plats.
  1. Ground Master. Lavendlilillad õied, valge servaga rohelised või/ja kreemika servaga helerohelised lehed. Pinnakattehosta. Kõrgus 15-25 cm ja kasvukiirus keskmine
  2. Ginko Craig. Piklikud rohelised lehed kitsa valge servaga. Soovitavalt istutada kehva mulla sisse, siis lehed ilusamad- kitsamad. Lavendel-lillad õied. 20-25 cm kõrge. Pigem kiirekasvuline
  3. Golden Tiara. Ümarad rohelised kollase servaga lehed. Ilus kompaktne puhmik. 30-35. Kiire kasvuga
  4. Emerald Tiara? . Ümarad kollased lehed kitsa rohelise servaga, lavendellillad õied. Puhmiku maksimum kõrgus 10 cm, koos õievartega 25 cm.
  5. Mini . Imepisike hosta.
  6. Blue Cadet? Rohelised, hallika tooniga lehed, lillakad õied, ilus puhmik kuni 30cm kõrge
  7. Hosta Minor. Ehk kääbushosta. 
  8. Giantland Mouse Cheese, kollakad lehed, lavendlivärvi õied, eelistab valguse käes olla, 15-20 cm kõrge 
  9. First Frost, 35-45, varjuarmastav 
  10. 2 erinevat sinihalli hostat, 20-... cm kõrged, oletatavasti Halcyon ja tema seemik
  11. Praying Hands. Valguse hosta, 50-60 kõrgust, omapärased püstised ja kitsad rohelised lehed
  12. Bashful. Kreemikad nö rohelisepurused lehed, mis suve edenedes muutuvad üha rohelisemaks, st valkjasrohelised. Eelistab valget kasvukohta, õied valged. Blue Cadeti seemik. Kõrgust 10-15 cm
  13. Lakeside Lollipop. Ümarad läikivad tumerohelised lehed, väga omapärane hosta, pigem meenutab toalille. Peaaegu valged õied ja eelistab valget kasvukohta. 15-25 cm kõrgust
  14. Oze. Ümarad rohelised lehed laia kollakasvalge servaga, valged, tihti topeltõied. Varjuhosta, sobilik kasvatada potis. Aeglase kasvukiirusega ja kasvab kuni 15- 20 cm kõrge-lai.
  15. Aristocrat. Kollase äärega sinised lehed, kahvatulavendelvärvi õied. Aeglase kasvuga varjuhosta, kõrgust/laiust 30-35 cm
  16. Wide Brim. Südamekujulised rohelised lehed kreemika laia servaga. Lillaroosakate õitega varjuhosta. Teod armastavad teda väga näksida. Aeglase kasvuga 40-50 cm
  17. Pistachio Blueberry Cake. Sinakasrohelised lehed. Valged õied. Aeglase kasvuga varjuhosta 45 cm
  18. Pineapple Upsidedown Cake. Varjuhosta, kõrgust 40 -50 cm, keskmise kasvukiirusega, lavendlivärvi õied, kollakasrohelised piklikud lehed.
  19. Cherish. Hallikasrohelised lehed, lehe keskosa kreemikasvalge. Purpursed õied, eelistab varju. Aeglase kasvuga. Eelistab varju.
Järgmisel fotol Blue Cadet?, Emerald Tiara? ja mini hosta?. Küsimärgid on selle pärast, et ma ei ole nende sordinimedes kindel. 


Järgmisel fotol olevate hostade sordinimedega on ok. See aasta Fransenist said ostetud Bashful, Pilgrim, Oze ja Lakeside Lollipop



Asukoht - tiigi ümbrus. 
  1. Sum and Substance. Suure kasvuga valgusehosta. Praegusega minu aias kõige suurem. Kollakasrohelised lehed, lavandelõied. Kiirekasvuline, 100 - 120
  2. Fortunei? Vist ei ole õige nimi. Kogu sesooni vältel lehevärvi väga ilusalt muutev hosta, millel on ükskõik, kus kasvada - igal pool ilus. Lillad õied.
  3. August Moon. Ümarad kollased lehed, kahvatulavendelõied. Valgusehosta. 60-65
  4. Blue Cadet, teine taim
  5. Sinihall nimetu hosta, peaaegu valged õied, aeglase kasvuga, väga lai aga madal - puhmik maksimum 15 cm, õievarred kah ainult kuni 30 cm
  6. Snowden. Valged õied, 100 -120 cm, aeglase kasvuga valgusehosta. Lehed piklikud südajad, tumedad sinakasrohelised. (Fransenist)
  7. ...
  8. Lothar the Giant. Väga suured rohelised lehed, servadest natuke lokkis.Peaaegu valged õied, eelistab valgemaid kasvukohti. Aeglasema kasvuga. (Fransenist)
  9. Reversed. Kreemikasvalged lehed laia rohelise äärega. Lavendelõied, 35-45 cm kõrge/lai ja eelistab varjulisemat kasvukohta.
  10. Pilgrim. 15-25 cm kõrgune valgusehosta. Lavendeljad õied ja südamekujulised hernerohelised lehed kollaka laiema äärega
Fotol Sum and Substance:


Fotol Lothar the Giant:

Asukoht - valge peenra osa

  1. Dream Weaver. Paksud sinakad lehed, lehe keskosas kreemikasvalge "leek". Valged õied. Eelistab varju, 55 - 60 
  2. lainjas hosta ehk Undulata Mediovariegata. Tigude lemmik. Eestis levinud vana sort. Lillakad õied, lehtede kõrgust 15-20 cm, lehed keerdus, valged, rohelise servaga.
  3. Elegans. 65-75. Varjuhosta.
  4. Frances Williams. Valgustundlik hosta.Sinised lehed, värvimuutva servaga. Varjus rohekas, lagedal võib olla lausa kreemikasvalge. Valged õied. 60-70
  5. American Halo. Sinirohelised lehed kreemika servaga. 75-80. Varjuhosta, valged õied. Aeglane kasvaja.
  6. Barbara Ann. Valgete õitega varjuhosta. 65-70.
  7. Northern Exposure. Aeglase kasvuga, 60-70. Sinised lehed kreemvalge servaga. Valgete õitega varjuhosta.
  8. Venus. Valgete topeltõitega valgusehosta. Läikivad rohelised lehed. Armastab sooja kohta. Aeglase kasvuga, 40-50 cm.
  9. Devon Giant. Väga suured sinakasrohelised lehed. 100-120 varjuhosta peaaegu valgete õitega. (Fransenist)
  10. Night before Christmas. Lavendlivärvi õied, eelistab valgemat kasvukohta, 40-50
Fotol Dream Weaver, minu aias kolmas aasta:


Aida ette sai alles see aasta pandud, suht katkutud näevad välja:

Asukoht - lauda ees

  1. Regal Splendor. Hallikasrohelised lehed kreemika suht kitsa servaga. Lavendliõied venitavad taime üle 150 cm, muidu kõrgust 80-90 cm. Varjuhosta keskmise kasvukiirusega. Ta on väga tundlik valgusele, silmaga on näha,kuidas ta valguse liikudes päeva jooksul oma lehti kergitab-langetab.
  2. Atlantis. Paksud tumerohelised lehed laia kollase servaga, terava tipuga. 65-70. Varjuhosta lavendliõitega
  3. Frances Williams, vaata kirjeldust eespoolt.
Regal Splendor, kaks eri vanusega taime:


Atlantis:


Unistustes:
  1. Teeny-Weeny bikini    .............
  2. Blackjack ..............
Eks neid unistusi ole veel aga enamikku ma sooviksin valgeõielisi. Lehevärvidega annab mängida.

kolmapäev, 20. juuli 2016

Kuidas hostadega mängida. Teooria.


  1. Googelda - varjutaimed. Tassi sealt nähtutest mõned koju ja istuta hostade kõrvale. Garanteeritud ilus tulemus aga selliselt mängides mängu ilu eriti ei ole.
  2. Ainult hostad. Palju-palju hostasid. Ühed suured, teised väiksed. Suured taha, väiksemad ette, imelikumad huupi vahele. Suur posu ühte ja sedasama sorti hostat. Põnev mäng aga mina oma 40 hostaga ja ühe kiviaia peenraga seda mängu veel mängida ei saa. 
  3. Sõnajalad. Aeglane ja põnev mäng. Salapärane mäng.
  4. Pinnakatjad nagu käbilill, akakapsas, lõhnav madar, jne. Seda nagunii. See tuleb viimaseks.
  5. Kõrrelised. Ilusad kontrastid tekivad hostade ümarate lehtede ja kõrreliste sihvakate varte-kõrte vahel. Jah.
  6. Astilbed. Vana traditsioon. Saab ilus olema. Proovime. Vana mängu ellu kutsumine võib olla igav aga kui seda ideed natuke arendada?
  7. Suuremad põõsad nagu variegata kontpuud, veigelad ... Lehemustrid sarnased, taime kuju hoopis teine. Tundub huvitav mäng olema. Seda mängu mängime kindlasti!
  8. Erinevad multshimaterjalid: kruusakivid, kergkruus, koorepuru. Erinevad looduslikud kivid. Trepid, sammukivid, kujukesed. Tõsine mäng. Seda uisapäisa mängida ei saa. Nõuab ettevalmistust.
  9. Hostade vahele taimi, mis esinevad vaid teatud aja- Kevadised sibullilled, ehk täpsemalt - tulbid. Harilik murtudsüda, laugud. 
  10. Värvid! Hostadega saab teha vinget värvimängu. 
  11. Suurused. See on nagu keks.

Sai natuke müratud ehk kui silmad kissis uduse ilmaga vaadata, no siis on täitsa Jaapan


Ma juba ammu tundsin, et mul on aeda hädasti mingit kivist laternat vaja. Ja inimese käest, kes keskaegse lossi asemel suudab pitsaahju ehitada, ei saagi midagi uhkemat nõuda.


Aga ma andsin oma parima. Ja mul oli abilisi. Lapsed aitasid hoolega, ka pesamuna istus kaadervärgi kõrval ja toppis pisikesi kive. Väikesed kivid tõi mulle Futu. Ilma nendeta poleks midagi välja tulnud. Alumisi, suuri kive ikka andis paika nihutada. Ja loodetavasti tegin segu parajalt tugeva. See pudel seal sees on mu mehe mõttevälgatus, et siis ehk võimendab valgust. No ma'i tea ... aga ööd on meil siin mustad, eks varsti on augustikuu, siis proovime järele.



esmaspäev, 18. juuli 2016

Lugu sellest, kuidas hosta-haigusega inimesi ravida. Iseasi, kas sellel ravil mingit mõtet on ...

Ohh jah. Ega see kerge ole. See hosta-haigus nimelt. Kogu aeg vahid ringi, et kust uue hosta saaks. Ja ega igasugune hosta ju ei kõlbagi. Lehe värv on oluline, õie värv on oluline, lehe struktuur, paksus on oluline, lehe muster on oluline. Oluline on, kas ta on cupped või ruffled ja otse loomulikult, ET KUI SUUR VÕI VÄIKE SEE HOSTAKENE-KUKIMUKI-TIBURULL ON.
Jajah, mul on see raskekujuline. See hosta-fiiver-
Aga täna sai seda korralikult ravitud, nii et mingi hetk ma juba tundsin, et mul on tõesti neid hostasid juba küllemast küll. Sest täna jõudis Hollandist kohale meie grupitellimus. Priske pakk hostasid, oujeee! 60 erinevat hostat ja ilusate klantspiltidega ajakiri, mida kahjuks unustasin teistele näidata.


Jajah. Teistele hosta-fiiveri käes vaevlejatele, kes täna siin käisid oma kraami järel. Hihhiii. Ma olen hosta-diiler.
Hostad said reisida umbes nädalakese ja pakist välja tulles nägid päris kobedad välja. Järgmisel fotol paljaks kooritud kujul hosta Oze, valgeõieline, small.


Ja järgmisel (kui ma nüüd ei eksi) Nodsule kuuluv Mardi Gras. Või on see see Pilgrim ... ei mina enam mäleta ...


Kõik hostad said sorditud ja eraldi hunnikutesse pakitud. Mitu korda kontrollisin üle, sest kes see pärast enam mingit segadust klaarida suudab.


Nodsu ja H. hostad sai potistatud. See oli tore, sest nii sain lähedalt kah näha teisi hostasid. Teate, elusast peast on nad ikka midagi muud kui klantsfotodel. Omaette hääletasin kõige kaunimaks H-le kuuluva Dancing Queeni. Fotol kollakas ja lokkivate lehtedega.


Peaasi, et sildid sassi ei lähe. Maha istutatud hostade sildid lükkasin sügavale maasse. Potihostad peidan niisama põõsastesse. Mul ju üks väike abiline tõmbab silid maast, toob mulle, omal nägu malbes naerus, et aitäääh, küll ta on hea laps - aitab emmet.


Eelmisel fotol Nodsu hostad. Ootavad reisi lõunamaale, mis peagi saabub.
Ja lõpetuseks mu lemmik, minu Snowden. Ohhohhoooo, kui ilusad lehed! Tema kuulus nende väheste hostade hulka, kus oli pakis vaid üks taimeke, mitte taimepundar nagu teistel. Nii et mul saab ootamist olema, millal temast üks suur vägev võimas tohutu ohhohhohooo hosta kasvab.


pühapäev, 17. juuli 2016

Ninuli mudas ja silmini rohus ...


... tuleb pildistada õisi, mis häbelikult maha vaatavad.


Hostade vahetus/vangerdus on lõpuni viidud. Jonnaka punase asemel mõnusrohelised toonid. Et umbrohi nii hullu kiirusega ei ründaks, puistasin hostade vahele muruhaket. Ja ennäe, kui mõnusa pesa kogemata kassile tekitasin. Hostalehed on vihmavarjuks ja ...



Möödunud suve lõpul külvasin pseudacorus Bastardi seemneid. Õnnestus nii enam-vähem - sain kuus taime.


Need pisid ootavad nüüd, et uue tiigiosa valmis saaksin aga vihmad ei anna eriti vaba aega.
Aeg-ajalt ongi hea, et pole sobivat ilma aiatööde jaoks. Siis saab mööda aeda lonkida ja imeteda erinevaid värve ja vorme.


Fotol altpoolt ülespoole: lodjapuu Watanabe, põdrajuur ehk kuuporgand ja ruteenia jumikas, valgeõieline muidugi. Selle lodjapuuga olengi juba leppinud, et ega tema kõrgemaks kunagi ei kasva ja teda tuleb kohelda kui roosi. Iga kevad alustab ta uuesti. Aga õied on tal armsad (see aasta suht lahjad küll) ja tal võiks olla silmapaistev koht.
Ai, ma ootan, et see ruteenia jumikas juba õitsema hakkaks! Õienupud juba peal.

Kohati on mul aed nii rohtus, et kohe on rohtus:


See on see koht, kust kevadel omajuursed ploomid välja kangutasime, nüüd on kogu plats seda ploomivõsa täis. Ega seal muud praegu olegi, kui õrnemate taimede kolimine mujale, ehk järgmisel aastal jõuab sinna kaevama või midagi. Iseenesest kole see koht ju pole - seal möllab põdrakanep.
Ja lõpetuseks silma paitav pilt liiliatest. Küll nad on ikka ilusad, eriti kui valitud värvid-toonid on kõrvuti ja nad üksteist täiendavad. Fotol küll ainult kollased Ilvijad praegu:


teisipäev, 12. juuli 2016

Püha protsess ehk umbrohu suurus/hulk/leppimatus sõltub asjaoludest ja paar sõna hosta-haigusest


Kõik teavad, et minu Hoganase ehk lao ja segupeenar algab vana trepi, roomava tuhkpuu ja madalate iiristega ja näeb klanitud ja korralik ja isegi natuke igav välja. Jätkub tema ravimtaimede, päevaliiliate ja sparglitega ja näeb praegusel ajal välja kui üks suur roheline mütakas. Ma pean seal pisut harvendama. Mida täpselt . ise ka ei tea.
Hoganase peenra lõpp aga kadus umbrohtudesse ja oli seni üks segane pundar. Praeguste vihmahoogude vahelt püüan leida kuivemaid hetki ja ta lõpuks valmis saada.


Ja tasapisi tema tuleb:


Ainult üks ots on veel jäänud tikripõõsa külje alla ja siis saabki valmis. Oi heldeke, kui kaua on seda tehtud! Aga arvestades tema otstarvet - no pole ka ime.

Üldse on kogu aed protsessi täis praegu. Eelmise aasta puhkamisele vastupidine hull sebimine. Mõned kohad on nii hullult segi kasvanud, et rohida pole suurt midagi. Ikka labidas sisse ja plats puhtaks.


Järgmisel fotol on valgeõieliste peenar. Eestpoolt annab rohida, tagapool aga aitab ainult labidas.


Mul on siin suht savine muld. Ja tegemist pole mingi toreda sinisaviga vaid vastiku paesodiga, mis võib küll mineraalide ja toitainete poolest rikas olla aga vihmadega on mu aed nagu soo - lirtsub ja jalad jäävad kinni. Kuivade ilmadega aga kuivab maa kiviks. Päris tõsiselt. Täitsa kiviks. Kui ma siia maale kolisin ja üritasin mingit kardulapõldu pidada, hoiatas kohe kohalik traktorist mind kui naiivset linnainimest, et tagugu ma kohe kõik mullakänkrad katki. Kui ära kuivavad, püsivad nii sügiseni, kõvad jurakad, katki neid enam ei saa. No ja nii ongi.
Ja eriti jube paesodine ongi see koht, kuhu ma olen oma valge peenra rajanud. Möödunud aasta tegin katse - proovisin pinnast vähe parendada. Vasakule poole vedasin liiva, paremale lisasin puukooremultshi. Tulemus: selle koha peal on liiv mõtetu aga kooremultsh väga viis pluss. Kooremultshiga vürtsitatud ala oli väga lihtne rohida, liiva-ala oli paksult võilillelapsi täis ja välja nad sindrid tulla ei tahtnud. Nüüd on seal üks igavene sea-songermaa. Aga vähemalt protsess käib.
Jajah. Protsess käib hirmsa hooga. Tahate, ma näitan teile, miks mul silm ka ei pilgu, kui mõni aednik nutab, et tal olla naati ja orasheina? Nagu mul teda poleks. Häh. Katsu omajuurset ploomi välja juurida. Vat sihukesed on minu umbrohud:


See on nüüd üks priskem isend. Tavalised on sellised, et maapealne osa on õbluke ja kergelt katkev kuni poolemeetrine võsuke ja maa all on tal 2-3 meetrine juur, umbes 1,5 cm jämune. Pool päeva mäsu enne kui kurjategija kätte saab. Ja teine pool päeva istutan taimi maha, mis seda peletist juurides välja tuli.
Aga noh, ega me viha ei pea ja Round-uppi ka omale aeda ei too. Ei meeldi mulle sellised kahtlased asjad.
Keerame parem pea teistpidi ja vaatame, kuidas ilus hosta Franches Williams uut kodu otsib.


No vaata kui ilus ta on. Ta andis mulle juba eelmine aasta märku, et tal on palju lapsi ja niimoodi kitsas ja pimedas kohas ta enam elada ei saa kuidagi.
Algselt oli plaan, et aida külje alla ma mingeid taimi ei topi. Et mine tea - äkki mees hakkab vundamenti seal valama. Aga praeguste majaremondiplaanidega on selge, et niipea me sinna küll ei jõua miskit ehitama. Esimesena maandus sinna uus hosta Night Before Christmas ja tema on nüüd teine seal rivis. Kaks tükki mahub sinna veel aga neid mul pole veel.
Sain küll taimevahetuse käigus veel kääbushosta ja Praying Hands aga nemad jäid väike-hostade alale. Aga platsi valmistan ette, nii palju kui seda nätsket maad üldse kaevata saab, sest varsti tuleb sinna paar uut ja toredat hostat. Sellised suuremad ja toredamad.
Ma käin nüüd iga natukese aja takka oma postkasti kontrollimas, et kas on juba seal teade hostade saabumisest aga no ikka veel mitte ....
... annab neid ikka oodata.

Ja et see kole ploomivõsu (võsud) ikka päris kindlalt  meelest ära läheks, vaatame veel ühte ilusat hostat Sum and Substantsi. No küll tema tänavu õitseb ilusasti.