Seened ja sügisastrid

See veider must jupike seal heinte vahel on soo-maakeel, Gleoglossum glabrum, kasvab koos turbasammaldega. Soomes pidada üsna tavaline olema, Eestis aga leiduvat harva.

 ["Tunne seeni" M.Korhonen 2007]

Minu maa peal tundub ta ka tavaline olevat. Tekib ta sügiseti aga olen leidnud ka kevadel, murdub nagu pehme puit.

Nii palju siis seentest.
Teine kolm lauset kirjutan sügisastritest.

See oli vist Tii, kes kurtis, et tal sügisastrid olla koledaks läinud ja ta lõikas nad kõik maha. No siis ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on, need ju alati ilusad. Ja et õiglus võidutseks, tehti mulle looduse poolt kohe ka selgeks, et mu selline arvamus on vale mul. Minu neljast sügisastrisordist on kolm ilusad, no imeilusad kohe, kolmas aga jubedus kuubis, üleni tumepruun. Lähen korjan need varred sealt ära. Häirivad vaadet.
Ka tuhkurenelas oskab sügisel ilus olla, värviline.
Helelillad sügisastrid peaksid tuhkurenela selja taga uhke puhmakana eputama aga see sügis ei tee nad seda mitte. Aga hea küll, praeguseks on muud põõsad nii parasjagu suured juba, et saavad vaatepildi pakkumisega ka ise hakkama.

Hostad on lahedalt kollased.

Ka küpress-piimalill hakkab värvi muutma:

Hobune närigu muru ehk ideaalne vürtsisiirup!

Mul on naabrimehe hobusest natuke kahju ka aga oma peedid hoian igal juhul endale! See oli nii vahva kemüüse, mille ma lõppude-lõpuks valmis sain!

Esialgu see küll eriti optimistlik tegemine ei olnud, ausalt öelda. Potis aurav keedus oli küll magus aga tõesti imeliku peedimaitsega. Värv polnud kah üldse isuäratav, selline porivärviline. Keedus auras potis üha vähemaks aga paremaks ei läinud kuidagi. Mind valdasid tõsised kahtlused, et mul kas lihtsalt ei tule välja või see ongi üks jama värk.
Ja viskasin, säuhti, astelpajumarjad keedusesse. Mõtlesin, et ega ta hullemaks lähe kui ta juba on.
Need, kes oma lapsepõlvest mäletavad puhast, ilma peedimaitseta siirupit, neile võin natike tarkust lisada. Nimelt lisati vanasti peedileotisele lupja. See setitas kõrvalmaitset tekitavad mineraalained põhja ja siis villiti ettevaatlikult puhas kraam teise potti.
Nii tehakse tegelikult ka tänapäeval, minge lugege või dansukkeri kodulehelt aga mina isiklikult ei tahaks selle lubjaga praegu küll katsetada. Kuidagi imelik on ja õiged teadmised puuduvad. Aga eks ma kogun neid. Talv otsa aega keemiat õppida :) Noooh, et mis see lubi täpselt üldse on ja kuidas ta suhkrulahuses käitub.

No vat. Viskasin astelpajumarjad lahusesse, keedan ja kuumutan ja maitsen ja ena üllatust: see asi muutus päris söödavaks! Peedimaitse oli küll äratuntav aga mitte enam ebameeldiv. Astelpajumarjamekk käis üle ja kokkuvõttes päris hea ja mahe tulemus!
Osa sellest kraamist sulgesin pudelisse ja mingi osa jäi potti edasi mulisema. Viskasin sinna paar tera nelki, ingveritükikesi ja kaneelikoore. Ja siis muudkui keetsin ja segasin, keetsin ja segasin ja ennäe imet, keedusest sai tasapisi paks ja veniv siirup! Ja kui nämma see oli! Maitseainete lisamine oli väga õige liigutus. Ja suhkrusisaldus nendes peetides on tõesti kõrge sest sellise koguse astelpajumarjade magustamiseks oleks mul vähemalt 2 kg suhkrut läinud. Vist.
See asi kukkus mul hästi välja! Pühitsegem!
Valmis siirupi segasin jahu ja munadega küpsisetaignaks ja see ootab külmkapis küpsisevormijaid.
Ainuke asi, mis mulle selle asja juures ei meeldinud, oli see, et keetmise ajal oli kogu köök paksult auru täis. No kole palavaks läks. Eriti teisel korrusel. Aga eks need ilmad muutuvad üha nirumaks, siis on see ka omamoodi positiivne nähtus.

Minu pisike "Suhkrupeedi kasvatamise ja siirupi valmistamise õpetus"-raamatukene ütles, et aeg on vist suhkrupeeti natuke üles kaevata ja esimene laar käima panna.
Kaevasin juurikaid paraja puntra ja teine samapalju jäi veel maasse kah. Eks siis näha ole, kas õnnestub või mitte. Kui siirupi maitse on jama, saab naabrionu hobune need juurikad omale.
Juurikad ma pesen, koorin, viilutan ja hakin nii peeneks kui vähegi viitsin.
Siis panen potti, kallan kuuma vee peale ja hautan neid niimoodi nõrgal kuumusel.
Hijem kurnan ja keedan/aurutan vägeval kuumusel kuni siirup pakseneb, st on nagu siirupi moodi. :)

Ega need juurikad näevad naljakad välja.
Maitselt suht maitsetud kui närida.
Aga kui niisama limpsida puhast juurejuppi, on magus küll. Kohe täitsa magus, mina seal mingit peeti küll ei tunne olevat.
Igaks juhuks korjasin viimased astelpajud ka kokku, äkki saaks neid lisades peedisiirupi maitset parandada, mis iganes ta siis poleks ...

Kui elekter läheb ära ...

.... satub inimene justkui mingisse muusse aega.

 Ajamasin on leiutatud?!

Elekter lännu, mis saab edasi? Ma ei saa õmmelda, sest lambis pole valgust, triikrauas kuuma ja õmblusmasin ei surise.

Ma ei saa õppida, sest kõik see värk käib läbi interneti ja läpaka akus jagub pauerit vaid loetud aeg.

Nii et mis ma siin pimedas siis teen? 

Panen pirru kahel otsal põlema ja hakkan oma suhkrupeeti töötlema, mis muud. Kütan puupliiti, keedan ühe hea törtsu võilillekohverüübet (täitsa maitsev, muideks!) ja hakin oma peeti.

Aga see peet on seest ilus, lumivalge :) ja siiruviiruline.

Normaalse ilmaga normaalne päev

Ometi kord normaalse ilmaga päev! Päike paistis, tuult ega vihma ei kumbagit. Üritasime seda pisut aiatööga tähistada, kraapisime kasvuhoonest viimased välja. Maisirootsud ja tomatitaimed. Riisusime paar kärutäit vahtralehti kokku, see väärt kraam uue mulla tegemiseks ja korjasime natuke veel viimaseid õunu. Sibulõunu, meie pere lemmikud.

Istutasin paar taime kasvukasse talvituma ja paar taime jälle pottidesse, et neid kasvukast tuppa viia. Üks paprika on massiliselt õitsema hakanud. :D huumor kuubis! Eriliselt pikkade juhtmetega taim.

Ja paar viimast tulbisibulapundart sai istutatud. 

Siis leidsime, et aitab küll. Muudki teha. Näiteks koerale vahtralehti pilduda

Ja päike kuldasiva puude latvasi, nii et see ilus vaadata oli, kellel aega vaadata oli, ... siia tuleb koma

Mandzuuria pähklipuu lehtedest: