neljapäev, 25. veebruar 2010

24.-a veebruari kuupäev


Siiamaani on mees ikka küsinud, et on ikka jahh siinmail lumerekord? Ja mina olen vastanud, et nende 12 aasta jooksul kui ise oleme siin maal elanud, ei ole ikka küll. Kuni eilseni, st. 24. veebruarini. Nüüd on ikka rekord küll. Selliseid vaatepilte pole mina siin veel näinud:


See on siis minu ürdipeenar. Need orgid seal lume sees püsti on umbes minu pikkused mustsõstrapõõsa oksad.
Järgmisel pildil on meie köögiakna tagune:


Ma ei tea kas pilt õnnestus vai mitte aga nii köögi kui saunaakna alumine serv on lume all.
Omal aga sai too küla lapitekk valmis:


Pikemat juttu saab lugeda siit(lapiklubi) ja siit ("Maaleht") ja siit: "Järva teataja"

teisipäev, 23. veebruar 2010

Täna ...

... on jamps päev.
Nii jamps, et tark inimene ei lähe üldse uksest välja sellisel päeval, rääkimata koera õue ajamisest. Las kutsu pissib kaktuse potti. Ja veel öeldakse sellise päeva kohta, et vähemalt said tarkust juurde.
Mina ennast küll eriti targana praegu ei tunne aga see selleks. Mul on hoopis masekas. Pärast hakkan oma mikroskoopseid vetikataolisi lobeeliaid pikeerima, sest aianduslikud tegevused on äraproovitud üsna head abinõud kehva meeleolu vastu. Tööteraapia omadega läbikukkunud ja ohtlikele mömmidele koduperenaistele.
Oijeeh

pühapäev, 21. veebruar 2010

Päevakajaliselt ehk ...


... pärast tuisku.
St. et juttu tuleb lumerookimisest. Katuselt. Läbi akna. Põrandaharjaga.


Teise korruse katuseaknad on paksu lumekorra all. Ühte ma ei saagi enam lahti. Aga teise pealt ikka kraabime lund. Muidu ela nagu koopas!


Ega esimese hooga ei saagi akent lahti lükata. Tükk aega saab harjaga udida enne kui päike saab võimaluse sisse piiluda.


reede, 19. veebruar 2010

Lumine


Vaikus ja rahu ... lumine


Teistel on äratundmise märgiks oma nimi fotodel, mul on must koer:


Lillekasti istutatud rabamänd:



Ja ärge te selle järgi otsustage mu lume paksust, et koerale paistab umbes "põlvini" olema. Oooo ei! Otse raja kõrval vajub üle põlve sisse. Suti kaugemal juba puusadeni.



Ei tea, olen juba mitu aastat seda blogi pidanud. Hakkan ehk juba iseennast kordama? Neid lumiseid pilte koos musta koeraga ... no ma olen neid näinud juba kuskil!

kolmapäev, 10. veebruar 2010

Jaga ja valitse!


Täna toimus siis see, mis vastu kevadet ikka toimuma hakkab. Kõigepealt lõikasin ühe pelargooni tagasi ja istutasin ka uude mulda. Muidu poleks istutanud aga ta oli sellises pisikeses savipotikeses, ammu oli juba kahtlus, et ega talle seal eriti ei meeldi. Kõrval, plastmasspotis olev pelargoon nägi hulka jõulisem välja. Toda teist ei hakkagi kuskile ümber istutama, lõikab niisama tagasi.
Teiseks istutasin ümber ka oma jaanikaunapuu ehk Ciota nunnu, nagu ma teda alguses nimetasin. Istutasin ümber ja pügasin pooleks. Enne veel natuke palvetasin, no ma ei tea, kas sellist taime üldse võib niimoodi kohelda?


Äralõigatud ladva tegin omakorda pooleks ja pistsin potti kilekoti alla. Ehk võtavad juured alla. Jaanikaunapuu pole just mustsõstar (see mul eelmine aasta juurdus küll üle mõistuse nobedasti) aga katsetama ju peab.
Nii et esimene jagamine on tehtud, iseasi, et kuidas see valitsemine siis nüüd...

PS.: Nüüd on vist saabunud aeg mil tuleb oma aias pesitsevaid okkalisi päikese eest varjutama hakata. No minul sellega muret pole sest ainus kevadpäikese õrn vingupepu umbes meetri kõrgune Conica on kõige täiega lumehange sees peidus. Ka kera-elupuust ei paista mitte ladvaotsagi.

Tsiil'ile: Ceratonia siliqua

laupäev, 6. veebruar 2010

On aeg hakata atra säädma


Ilmateade lubab ilusaid talveilmu veel kauaks. Ok. Mis siis ikka. Aga kui sirvida oma blogi kevadisi postitusi, näen, et möödunud aastal õitsesid 14.-l märtsil mul juba lilled.
Esialgu küll ei ole õues küll märkigi millestki niisugusest, mida võiks kevadeks nimetada. See-eest on keegi meil taeva triibuliseks rapsinud.


Lennukid, muidugi mõista.
Seemnete ja istikutega kaubitsevad netipoed on oma kaubavalikud juba välja pannud. Käisin kah silma nuumamas. Huvi pärast lõin kokku, et kui suure summa eest ma ostaks. Arve tuli 3700.- Mkhm! Ja seda, muideks, ainult ühest poest!
Ühesõnaga: ma jätsin silma nuumamise pooleli ja otsustasin hoopis kõhtu nuumata.
Meil oli kapis jupike lambaliha. Tavaliselt küpsetab mul lammast mees aga siis ma pole rahul sest lambaliha jääb kõva. Seekord tegin siis mina ühe Armeenia pärase hautise:


Pruunistasin lambalihatükid ja segasin nad tomatite, sibulate, aedubade, kõrvitsa, paprika ja kuivatatud aprikoosidega. Maitsestasin rohke peterselli, sibula, chillipipra, koriandri ja köömnetega. Soola panin ka muidugi.


Kui liha pruunistatud, kuumutasin samal pannil ka pisut vett. Sellest sai kaste. Siis kõik kaanega hautamispotti ja tulem oli super! Vahest natuke liiga piprane. Aga minu meelest oli hirmus-hirmus hea ja liha oli mõnusasti pehmeks haudunud. Mehele muidugi ei meeldinud. Ütles, et hautises liha pole enam õige liha maitsega.
A mis ta kobiseb, närigu toorelt siis.
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°
Aiahooaeg on alanud. Tomatitaimekesed (need amplipoti omad, sordinimi Cherrola F1) on pikeeritud. Järgmise satsuna läksid potikesse idanema hõbepael, lobeelia ja mehhiko vanikkuljus, sest nii otsustas seemnevalikukomisjon:


Seemned on pärit Seemnemaailmast, nagu ikka. Vaatan, et mida aasta edasi, seda enam on seemnete valikus ülekaalus köögiviljad. Lilleseemneid olen ostnud muidugi ka aga valik on üha enam kuidagi konkreetne ja asjalik. Teada tuntud taimed kõik. Nagu ei kisu enam eriti eksperimenteerima ja katseid tegema. Kisub väga traditsiooniliseks. Kabatshokk, kurgid ja oad. Lilledest nelgid ja tokkroosid. Ma hakkan muutuma igavaks ja traditsiooniliseks. Ainukesed "uued" on porgandid ja salveid see aasta. Nojah, ja tomateid pole ma ka tegelikult varem ette kasvatanud.
Järgmistena lähevad mulda vist basiilikuseemned. Ülejäänud kraam ootab märtsikuud või isegi aprilli, eks näeb

teisipäev, 2. veebruar 2010

Jamie Oliveri sparglipirukas Lillekasvataja moodi


Retsepti ja sissejuhatuse leiad siit (link) Minu pirukas on siis selline:
Alla läks poest ostetud pärmi-lehttaigen, peale siis see kartuli-juustu-muna-koore segu, siis kõrvitsaviilukad,


siis nii maitse, ilu kui värvi pärast paprikaviilud ja riivitud juust.


Ahju ja valmis!


Täitsa hea aga soovitan seda kardulapudruosa mitte liiga paksult panna. Ma panin, kippus liiga pehme olema ja laiali valguma. Aga maitse oli nämmm ja arvamus kogu pere poolt, nii suurtelt kui väikestelt, et sünnib süüa küll. Minu isiklik arvamus on, et see on üks eriti peenelt serveeritud kardulapuder. Sobib ehk MASU ajal eriti peenetele külalistele pakkuda. Iseenesest ju väga lihtne ja odav toit aga väga sheff näeb välja.

Teadmiseks

Callicarpa bodinieri

Üks taim, 0,4% tõenäosust, et kasvab minu aias. Praegu kontrollida ei saa, peab kevadet ootama aga igaks juhuks kirjutan nime üles

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Valged nartsissid

Ega kellegil juhuslikult õitse kuskil peenras nartsissid "White Medal"?