laupäev, 18. aprill 2015

Roosi katmise katsetus jms


Tasa ja targu. Tark ei torma. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Jne.
Olen juba vast mitu nädalat oma roose korrastamas käinud ... ja olen tänaseks vist kuskil poole peal.
Terrassitrepi peal olevat Linderhofi korrastamiseks avastasin jabura meetodi. Ta on väga-väga okkaline. Väga ebamugav ja näpistav taim. Kätt sinna põõsasse pista ei tahaks, käsi kriibitud kohe kui kassipoja omanikul. Panin paksu kampsuni selga, astusin põõsa ligi, põõsas krabas mu kampsunist kinni ja mina lõikusin need oksad maha. Ei mingit näpu-kontakti. Siis astusin lõkkeaseme juurde ja noppisin ettevaatlikult oksad kampsuni küljest lahti. Iseenesest on see roos talve väga hästi üle elanud, võib loota ilusaid kõrgeid roosivanikuid.
Talvine Indigoletta (roniroos) kinnikatmise tulemus on hea. Kuna talv oli üldjoontes siiski pehmeke, eemaldasin kile juba suht ammu. Mulla ja lehtede all olnud varred on ilusad, need varred aga, mis katte alt välja jäid, on kõik kahjustunud.



Hommikused kristallid:



neljapäev, 16. aprill 2015

Uued põõsad ehk lasteaed, ilmaolud ja lõpetuseks tunnistame pattu


Sain ka lõppude lõpuks blogima.
Mitte et vähe blogida oleks aga kord on mul arvutil midagi viga, kui korda saab, ei oska ma enam pilte üles laadida ... siis pole fotokal patareisid ja ... ühesõnaga - laiskusperiood jätkub mõnuga.
Teised ei ole laisad, teised on nii virgad ja tublid ja tegusad, et aina vaata ja imesta ja ära ei jaksa kiita! Juba kaevavad, korraldavad ümber ja kihutavad mööda maailma ringi, autod taimi täis. Mis meie maailmast saaks, kui selliseid poleks? Suur tänu veel kõigile asjaosalistele, kellele tänu saaks avaldada, et üks öösse kesköö paiku mu õue peale hulka põõsaid ja püsikuid potsas.
Lahe ikkka küll. Alles ma siin käisin Tii õue peal ja tundsin rohelist kadedust tema pügatud põõsakeste pärast. Ai-vai ja nüüd on nad minu õuel!
Abikaasa istutas nad kohe hommikul maasse, nii et kui need põõsakesed vähegi soostuvad, on neil nüüd eriti moodsat rolli mängida minu nn lasteaias.


See on see plats, kuhu alguses tasapisi üksikuid puid istutati, hiljem tekkis pesukuivatusplats ja laste mängumaja. Jooksuplatsi kõrvale jääb tarbeaed koos kolme punutud korvi ja marjapõõsastega, nn istanduseala, seal astelpajud ja krookused. Laste mängumaja ümber jääb justkui väike marja- ja ilupõõsaaed. Mingeid püsikutealasid ma sinna ei plaani. Ei sobi nad sinna. Jäävad põõsad ja pügatud muru.

Seal, põõsaste vahel kasvab küll huupi külvatult krookuseid ja nartsisse, mõningaid äraeksinud tulpe aga see on ka kõik.
Vot see valge krookus on mul super, paljuneb nagu metsaline. Vahva.


Ilmaoludest nii palju, et aeg-ajalt on hommikuti maa valge. Loodus teeb oma kauneimaid värvivigureid, pudistab härma ja kaunistab veel lehtedeta oksi.



Aga pärastlõunaks on kevad ilusasti tagasi. Ja mina pääsen õue oma kevadist lemmiktegevust tegema. Kontrollima, et kes-mis juba ärganud on. Ja ennäe imet, eelmine aasta Rahmeldaja käest saadud roniv käoking on maa seest välja roninud. Kui ma seda nägin, lippasin kohe ka selle kasvukoha juurde, kuhu istutasin Rahmeldaja käest saadud pisema käokinga ja milles ma kindel olin, et ta välja läks mul. Tutkit. Ei läinud välja! Ka seal on ilus käokinga tutsakas. Nii et tuleb pattu tunnistada - olen üks igavene ahnitseja, nüüd mul seda käokinga mitu tükki.


laupäev, 11. aprill 2015

Ma jätan aprilli vahele

Täna kesköösel maabusid meie õue peale puud-põõsad-püsikud. Aitäh kõigile asjaosalistele!
On ikka hullud inimesed need aiablogijad ja nende sugulased kah! Tulla õhtusel ajal Soomest ja pärast laevasõitu kärutada mööda Eestimaad, auto tuuste ja tutsakaid täis, no seda igaüks ikka ei tee ju! Jube lahe, et selliseid inimesi ikkagi olemas on.
Naljakas ja tore on see kah, et kui ma Tii aias käisin, vaatasin kadedusega neid bonsaiks pügatud viirpuid jms ja mõtlesin, et sellise saamiseks läheb ju terve igavik. Heh ja nüüd on see minu õue peal. Loodetavasti läheb kasvama ka, muutus on tegelikult ju väga suur. Liivamaa, tubli perenaise ja mändide juurest satub ta ju mingisse paeklibusesse saviauku lauspäikese kätte, kus perenaise hool piirdub praegu sellega, et öeldakse: ole nüüd tubli ja saa hakkama. Ei  mingit sussutamist.

Ülejäänud taimed pistan peenraserva, kus tean vaba maad olema. Sest üldiselt jätan ma vist aprilli aias vahele. Hirmus on küll, sest kõik tahab riisumist ja mudimist aga ma olen liiga ... hõivatud praegu. Roosid muidugi vabastan katetest ja ühte-teist veel aga see on ka kõik.

Käisime metsaservas sipelgaid vaatamas. Toimetavad oma uues pesas, uimased aga igal juhul on nad seal, mitte siin. Meie aias praegu tõesti pole mingit liikumist märgata olnud. Kas ma tõesti saan oma aia tagasi?

teisipäev, 7. aprill 2015

Kes õitseb, kes mitte


Ometi anti ka sooje päevi. Vastutasuks alustas kolm sorti krookuseid õitsemist. Ühed neist on uued. Nimes ei julge ma kindel olla, sest sildike on talve jooksul nimetuks muutunud. Mälu järgi oletan, et ehk pidi Gipsy King olema. Värvi järgi otsustades aga vist ei ole. Liiga heledad.

Ja tundub, et minu Kanada rodol võttis see kevadine külm õienupud ära. Sest talve lõpul olid pungad igati ok välimusega, praegu aga tunduvad kuivanud. Paha lugu küll, tal muidu nii ilusad õied. Teised rodod on korras ja tõenäoliselt rõõmustavad mind varsti oma ilusate õitega.


neljapäev, 2. aprill 2015

Nii et siis kevad, jah.


Ilm pole suurem asi. Kord sajab lund, siis vihma, siis midagi ebamäärast ja siis kõike korraga. Ka praegu tuleb taevast alla mingisugust ... ebamäärast ... ma arvan, et see on vaimselt traumeeritud lumi, mis tuleb küll (sest kõrgemal pool anti käsk) aga mõtleb viimasel hetkel ümber ja muutub vihmaks. Noh, et tulgu kevad, ta ei viitsi enam. Et kaua võib. Öelgu ülemused mida tahavad.

Vahete-vahel tiirutan vähe õues kah peenarde vahel. Siis, kui parajasti seda meeleheitel lumememme taevast alla ei pudene. Ja kui tuult ja vihma pole. Selliseid ilusamaid momente on praegusel ajal ikka ka. Kontrollin taimede seisu. Et kuidas kah on.
Üldiselt on küll. Ilusad ja uued on kõik olemas. Ja vanadel pole ka miskit probleemi. Tänu öökülmadele enamik taimi ei kiirusta ja lumikellukeste õitsemine kestab kaua ja mõnuga.
Valgeõielise laugu Mount Everest on talv pinnale lükanud. Viskasin mulda peale, ehk säilub kuigi külmakahjustus on näha.


Karulaukude otsad on väljas. Nämm. Varsti saab saaki.


Luuderohi on möödunud aastal hoogsalt arenenud, ronib juba üles mägedele.


Ja lumeroosike teeb ilusat õit. Ahh mul nii hea meel, mis sest, et taimeke veel suht väikseke ega loo uhket puhmast, mida teiste blogijate fotodel näha võib. Teate, niru aga oma. Teeb kohe hinge soojaks.


Kuna õue eriti asja pole, üritan toas aktiivne olla. Nii palju kui ma üldse praegu oskan aktiivne olla. Olen uimane inimene nr. 1. Aga aeg-ajalt ikkagi midagi valmib. Näiteks proovisin täna juustusufleed ehk juustukohri teha.


Ma olen elu aeg arvanud, et suflee tegemine on kõrgem kokakunst ja teadus ja iga jobu seda ikka valmis ei tee. See oli ekslik arvamus. Mina sain ta valmis küll. Natuke küpsetasin üle. Aga munade puudust praegusel ajal pole ette näha. Kui viitsin, siis teen homme jälle. Sest pere ka kiitis mu sufleekäkki ja nõudis lisa.
Mis puutub elutoa möbleerimisse, siis mööbel tuli kaunilt ja sujuvalt kohale ja näeb hulka ilusam välja kui ma loota oskasin. Eks ta oli ju üsna põrsas kotis ostmine, tavaliselt ma nii ei teeks, et ostan tugitoole, ilma et seal enne mitmel korral istumas ei käiks. Aga praegu ma lihtsalt teistmoodi ei viitsi. Hea on ju osta nii, et teed ühe telefonikõne ja ütled, et valige ilusaim ja et oleks pehme ja liiga kallis ka ei tohi olla. Ja teised vastavad, et hea küll, teeme nii. Ja pärast muretsevad, et kas ikka jõudis ilusasti pärale.
Selline võiks elu kogu aeg olla. Selline mugav ja käepärane.


Sisustamine on muidugi pooleli. Teen hiljem ikka korraliku läikivate piltidega vintage-stiilis postituse kah. Praegu ju tugitoolvoodil ja tugitoolidel korralikud katted puudu, kardinad ikka veel need vanad rohelised ja punaseroosamustakirju lõimevaip alles paberi peal kavandina eksisteerimas. Aga fluidum ja õige mekk on seal toas nüüd olemas ja küpseb tasapisi aina mõnusamaks.