Pisike pilk aeda

MInu aed sai küll selle põuaga korralikult pihta. Iluaed näeb välja nagu ... oktoobrikuu-aed. Lõikan kõrsi ja päästan, mis päästa annab. Kusjuures mõni sõnajalg üllatas mind. Ja mõni hostagi. No ses mõttes, et neid see pikk kuum ja kuiv periood ei seganud üldse - olid väga ilusad. Aga on kohti, kus aias pole tõesti muud kui kõrred maha ja ootame uut kevadet.

A sa vaata kui põnevad kõrvitsad mul see aasta tulevad:

Sordinimi Sweet Dumpling.

Ja viimasene "dokumenteerin" meie selle aasta muru:

Omajuurse ploomipuu võrsed. Või on see kreek. Võtsime kevadel kaks puud maha ja maa all oleks see nagu plahvatanud - kõik maa võrseid täis. Proovisin roundupi kah neile määrida aga ei tundnud tolku olevat. Teisel pool maja võitlen remmelga võsudega (või on see mingi paju ...) ja seal on nagu paremad tulemused.

Kaks tundi päevas aiale

Mulle on nüüd antud tervelt kaks vaba tundi päevas, mida võin vabalt aiale kulutada. Marju on tänavu nii vähe, et need korjavad mul lapsed ära. Õunapuudest kannab asjalikult ainult see Hoganase peenra otsas olev pingiks tehtud puu. Aga ega need head õunad ei ole. Jahused, väikesed ja maitse poolest sellised eimidagiütlevad. Muidu olen neid komposti kärutanud, kui neid rohkem oli. See aasta peavad nad siis paar õunakooki ja tiba kuivatatud õunu kah välja käristama.
Esimese suurema tööna võtsin oma pojengiheki puhastamise-korrastamise. See on mitu aastat ilma aedniku abita hakkama saanud. Vanad varredki seal maas veel. Aga no mis teha. Aega pole olnud. Nüüd siis ometi. Natuke vara muidugi. Lehed on alles väga ilusad. Aga hiljem äkki pole jälle aega.

Pildipostitus.

Ja järgmine on üks suvik, mille nimes ma pole kindel aga peaks proovima selle seemet korjata.

Ettevalmistuste kõige tähtsam osa ehk aed

Sa jeerum, sa jeerum! Sügis läheneb, aeg tiksub ja mina, vabaduse ja mugavuse laps, pean end varsti jälle tööle asutama. Enne ei saa muidugi kuskile minna, kui Pesamuna on oma elumuutustega leppinud ja rõõmsalt lasteaias hakkama saab. Esimesed neli päeva, mis kestsid hommiku poole üheksast päeva poole kaheteistkümneni, on sooritatud ja kukkusid päris hästi välja.
Kui inimene on välja kuulutanud, et kohvikutepäeval ka ilutaimi müüakse ja aeda näidatakse, tuleb ikkagi tubli olla ja rohimine päevakavva võtta. Laps lasteaias andis mulle nii mõnegi vaba tunni ja selle kulutasin aias.
Esimesena võtsin käsile tiikide vahelise tee ja selle lõpetamiseks kulus kaks minu lühikest aiatööpäeva.
Teiseks muidugi hull rohimine aga töö kiidab tegijat ja rohitud peenar on ikka rohitud peenar - ilus, noh!
Muidugi, minu aiastiili viljeledes tekib küsimus, et mida see mõiste - rohimine- täpselt tähendab. Aga minu aed peab looduslähedane välja nägema, nii et pole hullu, kui kuskil laamendab orashein või mõni ilutaim läheb invasiivseks kätte ära.
Järgmisel fotol on sillatee ka teiselt poolt vaadatuna.

Rohimine (mõiste seletamine Lillekasvataja moodi) - tegevus, mille käigus eemaldatakse umbrohud nende taimede ümbert, mis veel väikesed on ja ise hakkama ei saa. Märksõna - ise. Seletav näide: suurte hostade ümbert pole rohida vaja, ise rohivad.

 

Nii mõnigi taim jagas lahkelt pojakesi potti panna. Kasutasin taimede eksponeerimiseks õuel olevat vana vanni. Nägi päris tore välja-

Teised, suuremad taimed sokutasin puu alla vilusse.

Taimede müügist minu kohvikupäeval. Müüsin ikka küll. Ja sain hindamatu müügikogemuse, et milliseid taimi inimesed otsivad, mida mitte. On inimesi, kes teavad väga täpselt, et mida nad soovivad. Tulevad õue ja vuristavad soovinimekirja ette. On inimesi, kes käivad aia läbi ja näitavad näpuga, palun seda ja seda. On inimesi, kes tulevad minu pisikese "poeleti" juurde, laidavad kõik taimed maha, sest üks on invasiivne ja teisel liiga väike õis, kolmas meeldib ülearu putukatele ja neljas ei ela tema aias mitte. Jutu lõpetuseks korjab süle potte täis - mul on neid kõiki vaja! Ohh aednikud, ma armastan teid! Küll te olete toredad!

Õieilu

Kas pole vaimustav kompositsioon?
Eelmisel pildil on tegelikult juhuslikult kõrvuti sattunud taimedega nn proovipeenras, kuhu sai neid eelmisel sügisel kiiruga istutatud.
Järgmisel fotol on juba teadlik sättimine olnud.

Hmmmmm. Teatud piirini. Sest nii palju üksteise otsa istutatud taimi pole mul varem olnudki. Valdavalt sügisene hostade istutus kuskile nartsisside või laukude-tulpide otsa. Korea kannikest tuleb ka pisut päästma hakata.
Korallpojeng annab oma imelist etendust. Aga ta on hull külvaja ikkagi.

Harkjas kivirik on imeilus!

Uued põnevad laugud:

Ja üllatuste üllatus: üks kuldking tegutseb keset meie heinamaad.

Keset paksu rohtu.

Ainus puu seal lähedal on eelmisel kevadel rajatud mäe kõrvale jäetud mänd. Ja see mänd on oletatavasti toodud kunagi 10 aastat tagasi kuskilt kohalikust kraavist.

Vaat siis milline lugu :)
Seda mändi sai ju tükk aega mäe rajamise aegu kaalutud, et kas teda jätta või mitte. Lõpuks ikka jäeti - ilus mänd ju - ja mägi on kaares ümber männi. Naersime, et talvel kelgutajad kõik pops ja pops männi juures augus. Aga noh, lumi oli nii haruldane värk möödunud talvel.

Taga-taga ehk kuuseokkamultshist ehk ...

... tagaaia tagasihoidlik korrastus

Kuusehekk sai talvel korrastatud (mis oli hea) aga suured okstehunnikud olid senini siin ja teisel pool kuuskede ridu.
See rikkus meeleolu. See polnud õige. Sest milleks nad seal on?
Saigi kogu pere eile välja aetud ja tegime väikesed okstevedamistalgud. Osa läks jaanilõkkesse, osa lihtsalt kompostihunniku otsa virna sest kõik korraga tulehunnikuks sättida tundus natuke liiast olema. Liiga suur hunnik muidu.
Aga peamine on see, et kuuskede alune on puhas ja plats tühi. Ma küll üritan sealt veel varisenud kuuseokkaid kokku koguda - muudesse peenardesse multshiks. Ei ole 100% kindel aga mulle tundub, et see on hea kraam ja mõjub hästi. Eriti tore tundub see, et kui maa on tuhkkuiv, siis otse okkamultshi all püsib ta väga mõnus niiske. Selline paras. Ja juba vanem okas pudeneb turbasarnaseks aineks. Tundub mõnus.

Nüüd on siis kuuseheki sisemus hulka suurem ja ka hulka valgem. See on muidugi ajutine, sest 2 ja pooles küljes on teisel pool kuusehekki tegutsemas valge sirel. Eks see nii jääbki. Sirel on ju ilus. Aga seespoolt saab natuke laiema kaarega niita edaspidi. Kuni kuuskedeni. Täpsustagem - kuni kuuskede juurteni, mis kohati maa seest välja mügaraid ja muhke moodustavad.
Ja no nii ilma taimedeta koht, eks ole?
Sinna klativad hästi sinililled ja piibelehed. Samuti kolin sinna oma epimeediumid (üks juba elab seal ja hästi) ja mõned helmikpöörised. Tänu Tiile ja Futule on mul ju neid massiliselt nüüd.
Kaks esimest on paigas kah juba. Eks näeb, sobib see koht neile või ei.

Natuke kaugemalt kah. Need hunnikud on kokkuriisutud kompostikoostisaine ja muidu kuuskede sodi-podi, see viimane.

Aga ilus ikka, kui kord majas (st aias muidugi) on.

Äkitse sobib liblikjas kannike ka sinna? Ta on nii ilus.

No täna ...

... on lumi läinud jälle. Õu on porine ja jube. Aga kõige hullem pole. Päike andis oma parima ja mina lõin labida mulda.
Istutasin ümber selle pistoksast pandud paju, halli nulu ja Black Lace põõsa.
Rohkem vaba aega ei antud. Aga algus on tehtud.

Täna sai aiatöödega algust tehtud.

Esialgu jalutasime niisama. Arvasin, et selle tuulega ma küll miskit aias teha ei taha. Aga polnud see tuul midagi nii hull ja aiakäärid on mul nagunii kogu aeg taskus ja töövalmis.

Dammeri tuhkpuu on igal kevadel natuke kärssanud olemisega. Kõrgemale ulatuvate okste lehed puha pruunid.

Kuna ta mul suve jooksul viskab ikka päris hoolega kasvu, pügasin teda päris hoolega.

Suure posu kõrsi-varsi sai ära lõigatud. Möödunud aastal jäi ju neid rohkem kui tavaliselt. Hiljem oli ilus vaadata kohe.
Jalutamas käies imetlesime kõikvõimalikke umbrohtusid. Varakevadel on ju iga roheline ai kui ilus ja eriline.

Ja oi-oi, mis meie mäe külgedel toimub. Suured eelmise aasta maltsavarte tihnikud. Künka järsemad küljed ei luba trimmerdamist, nii nad sinna jäid. Pole halba ilma heata - talvel nokkisid linnud seal seemneid. Kükitasid seal paksude parvedena.

Aga ehk niidutaimed on tugevamad ja teevad maltsale tuule alla. Sai sinna ju hullult igasugu erinevaid õitsejaid istutatud.

Kohutavalt pikk kolepiltide jada.

No vot. Ongi käes iga-aastane kolepiltide aeg ehk märts ja õue peal otse ukse ees on meil selline vaatepilt:

Jube. Õnneks see aeg ei kesta tavaliselt kuigi kaua. Ehk on siis see aasta ka selline ja tuul ja varakevadine päike aitavad meil sellest porimülkast otse välisukse ees lahti saada.

Aias ringi käies leiab ikka ilusaid kohti ka. Arendsii kivirik:

Ja teisedki pisi-kivirikud said üle vaadatud. Mõlemad on ilusasti kosunud. Teisel püstisel fotol on kivirik end kodumaise kukeharja vahele ära peitnud. Kel prillid, see leiab.

Veel paar sooja päeva ja ma pääsen terrassi rohima.

Nii tahaks juba neid esimesi sooje päevi, mil teetassidega trepile ronida.

Igihaljad taimed rõõmustavad toredate roheliste mätastega.

Ja minu elu esimene haljaspistik, kuldoksaline elupuu, on oma mõõtmed pea kümnekordistanud ja näeb lahe välja. Et ma ei unustaks teda ümber istutada see kevad!!!

 Tagaplaanil on mägiküpress Sungold, ilus taim.

Sellist pilti pole ma aga aias ja peenardes küll sageli näinud. Maa ei võta veel grammikesti vett sisse. Isegi kõrgpeenrad on veeloikude all vaevlemas. Sibullilledele see küll hea ei ole.

Aga nelgid on vahvad. Loodetavasti saab tänavu rohkelt õisi. Oleks ka aeg! Juba kolmas aasta algab, kui ma nendega seal mässan.

Ja tore üllatus - pehmekarvane valgeõieline priimula on täitsa alles ja igati vinks-vonks. Aga temagi istub loigus.

Luuderohi paistab toredasti välja hooaja algul. Tunneb end sammaldunud kivide otsas väga hästi.

See kukehari kolib küll nüüd mujale. Ahnus ajab upakile. Nii suur ei jaksa ilma toestuseta olla. Õnneks ei ole neil suured juured ja koht, kuhu teda tõsta, sai ka juba sügisel välja vaadatud. Selle kukeharja asemel võiksid ikkagi ilusad iirised ju laiutada, kas pole nii? Ja merikann (valgeõieline) - oli mis ta oli, kui ma ta ostsin, nüüd on ta ilus ja kosunud ja paneb mind rõõmust ühelt jalalt teisele keksima.

Jube näeb ikka aed välja, kui kohati kõrred koristamata ja vana jamps, pori ja eiteamis igal pool.

Uue tiigi serv aga näeb lootusrikas välja.

ja kahe tiigi vaheline ala ootab ka liivakühvliga sonkijat.

Aga mida mutid-rotid mu varakevadiste sibulillepeenras on see talv korda saatnud, teeb täitsa nõutuks.

Mullahunnik hunnikus kinni. Äestatud, küntud ja täielik hullumaja. Ja seal on mu eriti peened vigurid nadu sügisill Tivi ja teised uued illikukud. Loodetavasti ei ole kõiki nahka pandud.

Hosti kivirik on ilusasti alles. Teatavasti eelmine kevad sai ta hullusti räsida. Viimased riismed istutasin oma aialaterna taha ja ta on täitsa lahe seal.

Veel üks tore nelgimätas.

Ja üks tore uudis veel. Vaat, otsisin ju oma kivilossi asukaid, mis sellise ehitusega lepiksid. Ei tahtnud seal olla ei kivirikud ega kukeharjad. Aga kui Helle aias nägin kiviklibus pisikest kipslille, mul kohe turgatas - see õrn iludus peab seal vastu küll! Ja pole ta nii õrn midagi. Juured on tal ju korralik mätas. Kui ma ta sain, jagasin kaheks taimeks ja ühe istutasin niisama peenra serva ja teise lossi müüri külge.

Lähemalt kah. Müüriaugus olev kipslilleke on igati kevadestardis.

Liivateed on lahedalt lillaks end võõbanud.

Tundub, et enamik taimi on alles. Muidugi on vara veel tibusid loendada. Aga üks on kindel - rohida saab ikka ja see aeg on varsti käes. Rõõm.