pühapäev, 30. november 2014

Lihtsalt ilus ...


 Kümme miinuskraadi tundusid krõbedad aga ronisin ikkagi oma soojast urust piparkookide, sidrunitee ja kudumisvarraste juurest välja. Päikse käes oli võrratult ilus. Õnneks olid fotokal patareid olemas, mälukaart ei ununenud samuti ja sain paar ilusat võtet. Eks nad ole minule ilusamad kui mõnele teisele, ikkagi minu kodu ümbrus, minu kõrred ja varred, minu härmatanud puud.
Ilus.
Jääkski need ilmad nüüd selliseks, sobivad hästi.







esmaspäev, 24. november 2014

Tubaselt ... ja mitte-tubaselt ...


Olgu ilmad millised tahes - külmad ja pimedad, vihmased või



... lumised ...


Minul on ikka hea laisk ja mugav olla. Paneme aga meeleoluks küünlad põlema:


... ja küpsetame natuke imelikke pirukaid...


kohupiimasisuga.

Et vaimult ei manduks, tuleb vahest kodunt minema käia ja mujalt kultuuri otsida. Näiteks Avinurmes sai käidud ilusamate põrandatekkide huvi pärast (käisin seal oktoobri algul). Aga Avinurme ümbrus oli igas mõttes huvitav.




Ja veel Viljandis sai käidud lõngu punumas ja Tallinnas. Tallinnast tõin kirivöö kudumise tarkust. Tarkus on iseasi, nüüd tuleb osavust kah kuskilt leida ja Peetri kihelkonna vöö valmis meisterdada. Et kui vööd päris ei jõua, ehk järjehoidjagi ...


Kui lund on, leiab aega ka kodumail ringi uidata ja vaadata, mida teised teevad. Et mis teised? Ikka need va naabrid - karvased ja sulelised.
Metsaloomad pole meie maa peale mitte omi radu teinud, kasutavad kah neid, mida meiegi. St mehe poolt niidetud radu. Eks ta ole mugavam muidugi.


Kitsekesed:


Väiksem kui minu koera käpp, suurem kui kassi käpp. Rebane? Pisike emarebane?


Kolme jalaga hüpikkonn?


Ok. Mul telgedel villane tekk, varrastel paar sokke ja üks kampsun, seina küljes kirivöö ... lähen laisklen edasi.

pühapäev, 9. november 2014

Eriti laisa aedniku blogi sissekanne ehk ...

eriti uus, mis võib vabalt ka hästi unustatud traditsiooniline vana olla ja aiahooaeg sai selleks korraks läbi.
Olgu see postitus õpetuseks neile, kes laisad on, sest nüüd on ehedalt näidatud, kuhu selline käitumine võib viia!

Ei saa tõde salata, ma olen laisaks läinud. Talveune-eelne viimane staadium - nooo eiii viiiitsi midagi tarka ja produktiivset enam teha. Aeg-ajalt küll tuleb mingi hoog peale, siis värvin lõimesid, koristan ja sebin, aga kohe keedan omale ka rahustava tee moosiga ja olen tasakesi laisk edasi. Isegi süüa ei viitsi enam teha. Õhtul, peale ahju kütmist pistan potikese ahju ja hommikusöögi puder teeb ennast ise valmis:



See on vana-aja meetod. Targad olid meie esivanemad, peab kiitma. Ei pea hullu moodi vaaritama ega passima - puder põhja ei kõrbe ja on parajalt kuum, kui hommikusöögi aeg käes on.
Aias olen ma ka laisemaist laisem. Mul olid juba ammu südametunnistust piinamas mõned potikesed tulbisibulaid, Noh, et millal ometi need ka maha saaks. Laisa inimese elu pole ju kerge. Söö, maga ja muretse, et kuidas tööd tehtud saavad .... oijehh. Aga pikutades tuleb vahest häid mõtteid, nii jõudsin järeldusele, et teeks mõnd vana nippi - paneks tulbisibulad potti ajatuma. See ju hulka lihtsam, kui maasse augu kaevamine. Mutid on head tööd teinud, kergendanud laisa inimese tööd - hulka mulda parajates hunnikutes maad mööda laiali. Võtan sealt labidaga, palju mul ikka vaja on.


Paha lugu oli see, et kui liiga kaua uimerdama jääda, võib mõni sibulapotike novembri keskpaigaks sisaldada vaid sibulakoorehelbeid. Õnneks olin eriti laisa aednikuna hoiustanud ka mõne poti koos paksu mullaga (no ei viitsinud puhastada, nohh) ja nende seest koorusid ikka väga ilusad sibulad välja. Sortisin neid laisa inimese meetodil otse esikupõrandal ja sa vaata, kui ilusad sibulad!


Priskemad sortisin välja ja toppisin potti. Nii-nii tihedalt. Õues peenras pole ma kunagi neid nii tihedalt pannud. Peotäie pisemaid poetasin küll väikeste hostade vahele, neid pole ju mõtet potti panna. Ainult lehti tegema, no milleks? Aga nüüd on mul kaks suurt potti, mis varakevadeks said ülesande ilusad ja õitsevad olla. Minul, laiskvorstil, ei jää muud ülesannet, kui vagusalt oodata. Sobib ülihästi.


laupäev, 1. november 2014


Läbi interneti nähtud ilusad vaated Ristteetalu sügisestele peenardele ajasid minusuguse kah majast välja kõrsi-varsi lõikama. Eriti neid hullemaid kohti ... st igalt poolt. Ma tahan ju ka, et mul oleks ju kaa nii ilus nagu mõnel teisel ... aga mul on mingi hullunud võsa.



Jajah. Lõikan varsi (iseenest mõnus töö) ja näen, et olen valve alla võetud.


Need karvased peavad jah, igal sammul kontrollima, et mida teeb see inimene, kes oskab toidukapi ust lahti teha. Et mine sa tea, millal jälle midagi antakse.
Ilus ilm oli, soe ja päikseline. Sain vist pool aeda tehtud. Ülearustest kõrtest puhtaks. Kui sain suure roosa floksipõõsa varred lõigatud (selle tuusti tagant ei paista ju midagi välja) avanes päris ilus pilt - tagaplaanil sinakashallid lavendlid ja eesplaanil kõrge kukehari.


Eks ma olen suvelgi mõelnud, et see floks on vales kohas. Mul on floksidega üldse imelik suhe. Nad mulle hirmsasti meeldivad aga ma ei oska neid kusagile panna.
Sügisel, kui suur kasvamise-õitsemise-laamendamine on läbi, on päris huvitav näha, et mis KUJUGA mu peenrad üldse on. Tore kuju on. Suvel pole kuju üldse näha. Mingi muu kuju on. Hoopis teine.

Mõnel taimel on suva, mis kuupäev on, tema kasvab ja tegutseb - moon:


Üksvahe nägin hirmsasti vaeva, et neid igihaljaid oma aeda tuua. Nüüd neid ikka juba on. Äraütlemata sümpaatsed.


Okay. Ei tasu end üle ka pingutada. Tagasi laisklema. Õpin varrastega kuduma. Jälle. Ma iga kümne aasta takka õpin kuduma, et siis mingi sokinatuke valmis saada ja selle järel taas kõik unustada.
Aga ilus päev oli. Ehk antakse homme ka samasugust ilma, siis saan teise poole aiast ka kõrrevabaks teha.
PS.: pildusin tuhka kah igale poole. Huvitav lugu. Kui tuhka oleks vaja, siis seda nagu eriti polegi. Aga kui teda vaja pole, on teda ahi paksult täis. Mingi kotermann?
Ja veel üks PS.: külmutatud rohelised herned said otsa. Ei tekkinud neile mingit lisamaitset, olid superhead.

pühapäev, 26. oktoober 2014

Kokkuvõtvalt: okkalised


Lõpetasin täna rooside muldamise. Väikese roniroosi Iceberg(see aasta muretsetud) matsin üleni mulla alla. Suurema - Indigoletta - matsin mulla, kuuseokste ja puulehtede alla. Kõige otsas veel kile kah ja kivid servades raskusteks. Indigoletta on ilus õitseja aga see suvi ei teinud ta ühtegi õit. See puulehtede ja kilega katmist nägin kunagi ammu (tsirka 15 aastat tagasi) telekast Tallinnas, ühel rooside kasvualal. Korra olen proovinud. Toimis. Aga samas see proovimine jäi aega, kus ma ise kriitiliselt oma aia-tegemistesse ei suhtunud. See tähendab, et pole midagi üles tähendatud, et milline talv tookord oli. Äkki oli pehme talv ja roos oleks säilunud ka ilma selle ehituseta.
Ma nagu natuke kahtlen kah selles eksperimendis aga eksperimenti peab tegema, muidu ei saagi tõde teada. Nimelt olen varem ju maha painutanud ja mullanud ja kevadel on küll ilusad oksad välja tulnud, kuid esimene kevadekülm on oksa ära võtnud ...

Okkalised on ikka ilusad:






laupäev, 25. oktoober 2014

Ajast ja üldse...


Üks Muhediku nimeline persoon soovitas mul peeglisse vaadata. Huvitav, milleks? Ma vaatasin kah aga peale ilmatu ilu ja sõnatuks võtva tarkuse ei näinud seal suurt midagi. 
Jajah. Maailmas on muudki kui ilu ja tarkus ja kaunid aated. Näiteks sügis on. Sügis koos pimedate õhtute, kiusava tuule  ja keelusildiga: "Ära mine aeda! Seal on ohtlik! Pori jääb talla külge ja ei tule sealt enam kunagi ära!"
Tänavune sügis on minu jaoks laiskuse, lodevuse ja mugavuse meeleolus. Istun toas ja koon. Joon sooja teed. Mediteerin st. vahin niisama, loen midagi või nuputan mõne uue kudumustri kallal. Värvin lõimesid. Aeg-ajalt küpsetan midagi. Näiteks seenepirukat või seenepitsat. Või õunakooki ja kukleid. Ja lähen vaikselt paksemaks aga sellest pole midagi, sest peeglisse vaadates kumab ikkagi meeletu ilu vasta. Hahhaa.




 Meie õue peal on korra mingi vesine lumi juba ära käinud. Katused olid valget kirmet täis, maapinnale see kraam veel ei jõudnud.
Kolasin täna mööda aeda, trotsisin tuult ja muldasin roose. Külm on oma töö ära teinud, võtnud kõik, mis vähegi võtta oli. On saabunud kunstipiltide aeg.



Tiigil on jää peal. Leidsin veel viimaseid tulbisibulaid, panin nad kasvuhoonesse maha. Sinna oli mugav, seal maa veel pehme. Kasvuhoonesse jäänud plataan tuleb järgmisel kevadel küll välja istutada. Tema oksad ulatuvad juba kasvuhoone lakke. Mis ta seal laiutab ...
Aed on kuidagi troostitu. Kõrred ja varred, värvid on luitunud. Kõige ilusamad kohad on praegu seal, kus on pügatud muru ja rohelised männikobrikud. Aga mujal aias on ikkagi huvitav konnata, kontrollida, et kas on ikka miskit näha ka, et mis ma sel suvel jõudsin teha.
Midagi isegi on. Ebamääraselt.


teisipäev, 21. oktoober 2014

...

mina ei tea, et mis inimesed need niisugused on, kes üldse ei blogi. Juba mitu nädalat möödas ja ei midagi. Mitte poolt sõnagi, mitte ühtegi pisitillukesematki pilti.
Mingi talveuni vää?

pühapäev, 5. oktoober 2014

Pisike pilguheit aeda


Oktoobrikuu on alguse ära teinud. Esimesed öökülmad on daaliate, tageeteste ja tomatite kasvatamisele kriipsu peale tõmmanud. Sellegipoolest pole aed õiteta. Roosid annavad oma parimat, et oktoobrikuus veel viimane välja panna. Linderhof (mu suur lemmik) on laperdavaid õisi ja õiepungi täis. Roos Albert pidi aga suvi otsa võistlema robiinia okstega, mis talle peale kippusid vajuma ja kasvatas end üle meetri kõrgeks ja pistis oma roosinupu laiutaja lehtede vahelt läbi.


Hoganase peenar on korrastatud sügisele vastu. Alles seal vaid aediiriste lehvikud ja õitsejaiks pune ja põld-võõrasema (nagu ta see aasta mul igal pool on).

Minu pisikene samblaaed on seenetunud. Süüa need ei kõlba aga ehk kunagi katsetan neid värviseentena.


Ja tagaaias uhkeldavad (ja oi-oi kui magusalt lõhnavad) lursslilled. Fotodel on Brunette.



Atropurpurea õitseb samuti aga kuna ta on üle mõistuse kõrge, ei õnnestunud mul ühtki ilusat pilti temast ... imetlen niisama.

PS.: Blogisse jõuab harva, sest viimasel ajal on mõtted pigem loomsed kui taimsed ... noo kipun telgede taha jälle - mõtted villased- puuvillased. Aga teiste blogijate tegemisi jälgin hoolega, algamas ju hea aeg, mil hinge tõmmata ja lasta fantaasial lennata, et milline see aed võiks ikkagi olla ja mida seal veel kasvatada. Nah, õunamoosi tuleb veel keeta nii paar nädalat ... muus mõttes on aednik vaba.
Ah jah, õige küll, üht-teist võiks tsipa mullata, roose ja seda va heleeniumi. Üht roniroosi üritan ka katta ... ja viimased sibulad tuleb maasse torkida.
.Tassis aurab kakao ja telgedel kudumiseks sain täna uue ja huvitava idee. Ilmad on ilusad ja elu on lill. Mida soovin ka teile, lugupeetud blogilugejad.

pühapäev, 28. september 2014

Sügaval sügises


Septembrikuu saab kohe-kohe otsa. Peamised aiatööd on praegu õunte kokku korjamine, kasvuhoonest tomatite ja toapalmide tuppa kolimine ja värske, tervisliku salati hakkimine.
Liiliasibulad on maas, tulbisibulaid on veel paar potti maha panna, aega on veel. Aeg tiksub vaikselt lehtede riisumise ja rooside muldamise perioodi poole.
Terrassi sisse jäänud põõsasroosi ma katma ei hakka aga roniroos Indigolettat samal terrassi teisel pool üritan katta küll. Iseasi, et kas õnnestub. Ta varred on nii jämedad, et ei tea, kas neid ikka õnnestub maha käänata.
Peamiselt pakuvad silmailu muidugi praegu kõrred-varred aga õitsejaid on tegelikult küllaga. Enamik on neist sügiseselt tagasihoidlikud aga on ka suuri virsikuroosasid õiepilvi nagu põõsasmaran Day Dawn:


Põnevaid vigureid teeb ka Köögikata elulõng - on ehtinud end huvitavate seemnekupardega:


Ostsin Võhmast sellise taime. Nimi muidugi kadus koos potiga. Ehk keegi teab õelda?


Valged sügislilled on vist liiga puntrasse jäänud. Olgu mul meeles neid järgmine aasta rohkem laiali istutada!


Karini käest saadud tonditupik on oma eriti rohelises peenraosas huvitavalt silmapaistev:


Ja üks Karini käest saadud kurereha näitab oma oikuiilusat õit.