Sellesamatsel issanda aastal ...

... anno domini 2018 läks meie saunakrempel nüüd kapitaalremonti.

Praeguseks on vaheseinad kah juba maas. See on natuke aegunud foto juba. Sauna asemel on tühi auk - kõik kraabiti välja. Tühi liivaauk. Aga pildistada seda ei saa sest fotole jääb üksnes pime auk, nagu koobas mingi. Eelmisel fotol käib esialgu vaid saunakatla ahju lammutamine. Ennevanasti oli seal reheahi. Ja selle reheahju põranda/vundamendi tõttu meie saunapõrand kippuski lagunema. Õhukese tsemendikihi all olid suured paelahmakad ja nende vahel tühimikud, kus kunagi oli liiv. No kivi on kivi - läheb taaskasutusse.

Vana saunaahju tellisedki ootavad oma õiget kohta:

 Paekivilahmakad lahendavad mul ühe ammuse mure - maja esine "peenar", esialgu küll kolekoht läheb timmimisele.

 See vana vundamendiserv. No nüüd ma jätkan müürijuppi ja kompostihunnik saab ilusasti raamitud. Esialgu see koht ilus küll veel ei ole aga tasapisi viisakamaks kujunemist on juba aimata.

 Sügise poole tellime koorma kildu. Kompostipeenra kõrvale jääb lihtsalt killukattega plats. Mkhm. Majandustegevusteks. Või parkimiseks.
Peenra esimene ots on juba igasugust mudru täis istutatud. Kõrvitsaid ja muid rohtseid taimi.
Et kolepiltide tõttu mõnel uni ära ei läheks, panen paar ilusat pojengi kah lõpetuseks. Esimene roosa on nimetu. Sain selle kunagi Koselt Niina käest. Väga ilus. Aitäh sulle sinna Kosele! PS.: lehed on ahtalehise pojengi omad.

Ja teine on kauaoodatud Bartzella. Möödunud aastal oli tal kah õis aga see aasta lausa viis õit juba!

Ahju loomine koos väikese sürpiisiga

 Nojah. Selline ta siis välja nägi see tuttuus moodulahi:

... ja tagantpoolt selline:

Ja järgmisel fotol ongi viimistlustööd alanud. Puuduv vaheseinajupike on loodud ja esimesed võlts-ilukivid paika pandud:

Alguses mees tahtis osta ilukive aga tuli välja, et neid meie kandis ei müüdagi. Noh ja siis ta saagis mõned meie vanad tellised pooleks. Taaskasutus missugune ja sa vaata vaid, kui lahedad nad on seest!

Praeguseks on ahi täitsa valmis:

Vot jah, selline ta siis tuli.
Sürpriis on aga hoopis teisest kandist - minu Lõuna-Prantsusmaalt korjatud seemnest tulnud taim hakkas õitsema. Selline omapärane õieke.

See remont ei lõpe ka iial ehk tants ümber aurukatla ja kassi kõrvad

Mõned nädalad tagasi saabus meie majja ometi kauaoodetud ahi. Nüüd käib selle aurukatla ümber paras tants. Nimelt mõtlesime tsipa raha kokku hoida, et mees krohvib ise ahju ja lisab proua nõudmise järgi ilukive.
Nojah. Ahi on nüüd olemas. Augud ahju kõrval on kah minemas. Ahjuga oleme rahul, tõmbab hästi ja isegi peotäiest pilbasteste põletamisest võttis seina soojaks.
Pilti praegu ei lisa. Pole nimelt kindel, et millist sodihunnikut toas pildistama peaks, et jääks tõeliselt illustreeriv pilt.
Aga ega ma ei jorise. Vaatepilt on praegusega juba päris ilus. Ja tuba on soe. See on peamine. Ja õhtuti saab telku asemel põlevat tuld vahtida. Huvitav, miks on see vaatepilt nii hüpnootiline? Et muudkui vahid ja nagu polegi ühtegi kiiret tööd, põhjakõrbevat putru või tolmuimemist vajavaid riiuleid, muudest kodustest surimuridest rääkimata.
PS.: kassil läheb hästi. Kurgualuse ravisime terveks. Täna kaalusime - see paks kass kaalub mul nüüd juba 6,3 kilo. Aijeerum, mõnele mõjub haige olemine paksuks tegevalt. Kilo on selle aja jooksul juurde võetud. Aga kõrvade ravi läheb ikka edasi. Seal on ikka mingi jamps sees.

Pliit on paika pandud, ...

... soemüür sai valmis tehtud ja vot selline ta meil siis on:

Nüüd tuleb köök ära koristada, mingi imenipiga paar kappi muretseda (sest meil on kole palju asju, need kõik tuleb kuskile panna) ja ongi köögiga vist kõik korras.
Täna saab soemüür oma esimese kütmise. Mees ostis vingu- ja suitsuanduri. Need on sinna ümber paigutatud. Eks näha ole siis. Et kas sai ikka hea asi või .... no ehk ikka sai hea asi. Miks ta ei peaks saama?

Muidu möödub elu praegu koera tohterdamise meeleolus. Ma ei käi kodunt ka mitte ära. Istume siin kolmekesi, kratsime koera kõrva tagant ja aitame tal paraneda. Oli kuskilt ei tea kust hankinud omale tagumise kintsu peale mingi pisiku, nii et näris ise omal kõik naha maha. Kahjustatud on umbes mehe peopesasuurune laik. Nüüd istub vaeseke, kaelusetoru ümber, peame teda käest toitma ja uksest sisse-välja aitama. Lohutama ka ja haige koha ümbert sügama. Ja tabletti võtma. Tema poolne osa on meile etteheitva ja ülikurva näoga otsa vaatamine - noh, et kaua me seda tola selle kaelusega veel teeme? Inimeste lollid naljad, eks ole. Näeb teine välja kui lumikelluke või ürgaegne kaelussisalik.
Aga pole viga, paranemise märke on juba näha, läheb tasapisi paremaks.

Väike vaheldus

Vahest vajab inimene oma ellu väikest vaheldust. Mõni tahab reisima minna, mõni ostab uued riided.

Meie tõstsime natuke mööblit ümber.

Ja meie magamistuba on nüüd selline:

Hästi põnev. Eks ole. Vaheldus missugune.

Täitsa sassis

Fotokas läks katki.  Ja huvitav oleks teada, mismoodi nõnda blogida saab? Ilma fotokommentaarideta?

Ainus variant - edaspidi räägime ainult maja remondist, sest seda oskan ma ise illustreerida:

Pildi sõnum on see, et otsi, kus on kaktus ehk kõik on meil siin sassis.
Vahest võib ju olla?
Kui aeda peaks joonistama, kukuks see asi tõenäoliselt selline välja:

Ses mõttes, et suht roheline. Hmmmmm.
Sellel pildil on päevaliiliad tiigi ääres. Said aru või?
Nii et jäägem parem tubaseks.
Täna mängis mees, et ta on kas Sööbik või Pisik ja puuris hambasse (korstnajalga) auke juurde.

Väike tervisevõimlemine, mille käigus viskame pilgu, et kui kaugel on köögi remont ja lahendame ühe elulise probleemi ehk kuidas süüa suvikõrvitsat.

Inimene on üks tervik. Ei ole masin. Kui kuskilt miskit katki ja krõbiseb, valutab või kipub "kinni jooksma" nagu näiteks üks aedniku haige selg suudab vahest teha, ei saa seda tõbist kohta eraldi näppu võtta ja parandusse viia/jätta. Lähed arsti juurde, selgroog näpus, et mul on ai-ai. Arst selle peale, et jätke oma selgroog siia, homme võtan ta ette aga teile pakun praeguseks asendus-selgroogu, et saaksite ikka oma tegemised tehtud. Jajah. See ei lähe mitte. Niimoodi ei saa. Krigiseva seljaga tuleb õppida elama ja peamine, mida see selgroog nõuab, on võimlemine. Ja ei piisa üksnes sabavöötme keerutamisest. Harjutuste jada seljale algab kõigepealt harjutustega  kaelalihastele ja silmapõhjalihastele. Sest inimene on üks tervik ja ühtede lihaste trenn tõukab takka teisi.

Nii et mis siis ikka. Alustagem trenniga.
Harjutus. Istud rahulikult paigal, hoiad pead püsti ja ühes asendis, ja liigutad silmi. Vaatad üles, loe mõttes rahulikus tempos kümneni, siis vaatad vasakule, jälle loed kümneni. Järgmiseks vaatad paremale, siis alla pead pööramata. Liigutad niimoodi ainult silmi:

Lisaks silmalihaste treenimisele saame kõrvalprodukti: saame korraliku ülevaate oma elu praegusest seisust.
Sest kui vaatame üles, võime imetleda meie suvel remonditud lage:

Seda on hea vaadata, võib kauemgi kui kümme sekundit.
Siis vaade põrandale ja tänu pesamunale on, mida vaadata: põrand on mänguasju täis. Loen üles kümme: karu-nukk-lusikas-jänes-karbike-sokk-käru-klots-teine klots-suss ja keerame silmad paremale ja imetleme oma sellesuvist suvikõrvitsa saaki:

1-2-3-4-5-6-7-8-9-10
Ja edasi pöörame silmad suunaga vasakule ja kohtume kahe algkooliõpilasega:

Nojahh.
Uuesti lagi, kõrvitsad, põrand ja "Söö ise oma suvikõrvitsat!"
Hea küll. Teeme nii. Söön ise ja sööte teie ka, kullakesed. Kus te mul ikka pääsete!

Esitleme vormirooga!

Vormi põhi määri võiga. Esimene kiht viilutatud toored kartulid. Sinna peale eriti krehvtise ja tugeva maitsega talusingi viilakad, keedetud või keetmata porgandiviilakad, hakitud sibul, suvikõrvits, peeneks hakitud petersell ja natuke soola,. Teine kiht kartuliviile ja sinna otsa veel sinki, sibulat, kõrvitsat. Siis kloppida eraldi kausis kol muna, pool klaasi piima, 1 spl jahu ja korralik peotäis riivitud juustu. Maitsestada soola ja pipraseguga. Kalla see segu vormiroale ja pudista veel veidi riivjuustu kõige otsa.

Ahju ja 200 kraadi juures küpsetada kuni roog on kenasti pruunistunud.

Kõrvale kurgisalat ja lapsed vohmisid rooga süüa, nii et silm ka ei pilkunud.
Jajaa. Hea juust teeb isegi suvikõrvitsa söödavaks.

Aga üldiselt toitume me massiliselt erinevatest õunakookidest.

1. tagurpidi õunakook
2. klassikaline õunakook
3. õunakook kohupiimaga
4. õunakook tosca kattega
5. õunamoos pannkookidega
6. pannkoogid õunamoosiga
7. õunapüree kohupiima ja vahukoorega
8. õunad, õunad, õunad

Õunad, õunad.

Palju õunu.

Hullumaja küll aga lootust andev.

Lapsed laagrisse. Mis saab edasi? Edasi saab see, et ma pesen oma põrandaid, võtan oma tolmu, koristan oma kappe ja üritan hullumaja ühendatud prügikast kooslusest kodu vormida.

Sellistest asjadest on neti vahendusel küll natuke hirmus rääkida aga mina olen juba nii vana blogija, et mul silm ka ei pilgu. Ma ju tean, et alguses on jube aga mõne aasta pärast on sellised protsessi kajastavad fotod vägagi toredad vaadata.
Praegu muidugi ei ole. Praegu vaatan muidugi kerge ohkega aga just nimelt kerge ohkega, sest lootus ilusamale elule juba paistab.

See on nüüd vaade köögist lae poole, kus paistavad valge köögilagi ja teise korruse pruun lagi koos lambi ja toalilledega. Köögi lagi on värskelt valminud, tänu sellele on köök kõrgem ja valgem ja uudsem ja ilusam ja avaram ja ... põrandale me ei vaata!
Asi areneb. Anna aega atra seada. Lootust igastahes on.

"Kui Muhamed ei tule mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde."

Ma olen ikka mõelnud, et mis jutt see on, et mida moodi see mägi tuleb. Aga vat vahest juhtub, et mäed tulevad täitsa ise ja Muhamedid võivad jalga kõlgutada ja vilistada ega pea näppugi liigutama.

Meile tuli ka üks mägi.

Mäletate, me tekitasime omale krundile väikese künka, millel sai kevadel suusa-kelgurõõmu maitstud. Lapsed muidugi. Täiskasvanu jaoks on see ju armetu küngas. Aga nüüd hakati meie teed parandama ja see pinnas, mis tee kõrvale rajatavast kraavist välja kaevatakse, tassitakse kõik meie künka otsa.

Järgmisel fotol on meie küngas natuke näha, see on see roheline ots. Ja teine sama palju pinnast pidada veel tulema.

Nüüd on ometi meie koeral korralik mägi, kus käia kaugusesse vahtimas :)

Tegemised, tööd ja ennast kiitmast ma ei väsi

Arhiivi huvides olgu siis kirja pandud, et toas haigutavad ahju ja pliidi asemel kaks auku põrandas. Pliit ja ahi on aga tükkidena maja kõrval maas ja haisevad nõe järgi. Nii palju siis sellest. Tublid ahjud olid, tegid oma töö hästi. Aga nende aeg sai ümber ja edaspidi leiavad nad kasutust teeparanduses või kiviktaimlas või äkki munsterdame ühe algelise pitsaahju isegi... Ei tea. Kesse teab, tal tunduvalt rohkem vaba aega kui mul.

Õunapuud, ploomid ja kirsid õitsevad. Üks ilusam kui teine. Üks roosa, teine valge, kolmas kohevalt krousis õitega ... ilus.

Igal pool pole nii roosiline. Minu astelpaju istandusega on vist vsjo, finito, kaput.

See ei ole möödunud talve tulemus, nad on juba paar-kolm aastat järjest niimoodi vindunud ja järjest ära kuivanud. Möödunud aastal jättis mees niites hulganisti noori võsusid niitmata. Lootsime uusi elujõulisi põõsaid aga ka need noorekesed on kuivanud. Elusaid oksi ju natuke isegi on aga neid on vähe. Kahju aga vist tuleb kogu istandus üles võtta. See kuivamine teisi ümbritsevaid puid-põõsaid ei paista puudutavat. Samuti on jutte kuulda olnud, et kohati on päris suuredki istandused niimoodi suht kiiresti hukkunud.
Tjah.
Kahju.
Saab siis uut ruumi juurde, mis siis ikka.Muidugi, ilusad astelpajud oleksid siiski mulle rohkem meeldinud.

Pääsesin täna-eile peenardesse rohima. Hea oli kohe korda luua. Praegu on see mõnevõrra lihtsam ka, taimed on enamuses juba ilusad puhmikud teinud, viimased uimased on ka ninad maast välja pistnud, nii et pole hirmu, et mõnel jälle labida või kõplaga pealsed maha tõmbad.
Ei saa mitte üle ega ümbert selle teema juurest, et pean iseennest kiitma - mul on jube lahe taimede valik, ausõna! Need toredad mütsakud-nutsakud, pisikesed pinnakatjad ja vahvad kõrgete laukude varred. Super! Aias kaevates kulub pool aega taimede imetlemisele. Turnisin täna nagu ahv oma kiviaia peenras ja veendusin, et ka peenra kuju on viimase peal. Midagi ei tahaks muuta. Ainult päevad võiks tiba pikemad olla, siis jaksaks korraga rohkem sonkida peenrais.
Hullult palju on pisikesi lupiinipoegi, need võiks kuidagi heinamaale ümber asustada. Vahet pole, mis värvid sealt siis tulevad.

Arhiivi huvides

Hakkas pihta.
 See meie poolelijäänud remont.
Oi õudu.
Ja esimene küsimus: kus me elama peame niimoodi?
Lugu ikka küll.
See kole pliit esialgu veel säilub. Eile-üleeile tuli alla köögilagi ja järgmiseks kaob see kahtlane amortiseerunud ahi.

Elama läheme teisele korrusele ja söögitegemine kolib vist õue. Kangastelgedele ja televiisorile-mööblile lähevad katteks minu suur-suur basseinikile lahmakas. Olgu tervitatud suvi ja remondihooaeg.

Blogimise harjutus (mis võtab aega ...) aga tehtud sai, sest mul oli aega ... rõhk sõnal aega

Uus aasta algas esmalt korraliku külmalainega ja jätkub ülipaksu lume ja külmakraadidega -9 kuni -17 umbes. Pilte lisan hiljem, neid praegu lihtsalt pole. Mis teha, kui patareide ostmine võtab kuu aega aega.
Imelik lause tuli ... aega aega ....aga tegelikult grammatiliselt õige.
Kui ammu pole bloginud, on jutusoon roostes ja pildid on aegunud. Tükk aega võttis aega (jälle see "aega") , et blogi servas olevad uue aasta plaanidki paika panna. Esimese hooga ei tulnud peale sipelgate midagi meelde. Sest mida sa ikka nii väga plaanid, kui elu on näidanud, et ei lasta mind aeda toimetama. Ehk see suvi on siis rohkem vabam, et mul on aega võtta seda aega, et veeta aega ka pisut aias.
Ümberkorraldused aias ja peenardes? - ohh ei, kindlasti mitte.
Maja kallal nokitsemine? - loodetavasti ehk küll.
Teha mingit tsirkust aias, nagu need mängumajad, mängulossid jms? - meeleldi, peaasi, et suvi jälle liiga lühikeseks ei jää.

Nüüd võtab hulka aega, mitu kuud, enne kui jälle kevadeks kisub ja majauksest välja saab. Aiaplaanide tegemiseks on see ilmatu aeg. Liiatigi, kui tarbeaed on minimalistlikuks pügatud ja iluaed on suht paigas.
Aga hea küll, kannatame selle aja ära ja võtame parimat, mis sellel ajal pakkuda on. Koome ja heegeldame, joonistame ja mängime. Tuletame meelde, kuidas selle kitarremänguga on.
Ja mis kõige tähtsam.....
Ja mis kõige hullem ....
Ja millest vist kuidagi üle ega ümbert saa, võtku see aega, palju võtab ...
see on see krmuse ahi, see musta plekkkuuega ahi, mis meil jõulude ja uue aasta vahel lagunema hakkas, et susi teda sööks. Aga eks ta on eakas atribuut siin majas. Ronisin peadpidi ahju, üritasin pilti teha

Seal on näha need ärakukkunud kivide kohad ja eks neid tuleb sealt veel. Ohtlikuks see seda ahju ei muutnud, küll aga pole ta enam nii sooja hoidev. Nii et kui me talveunes ei ole, siis tõmbame me ruudulisse vihikusse kriipsusid ja kraapsusid, arvutame ja plaanime ja loodame, et suvel ajame alumise korruse päris sassi ja koledaks, loobime kive ja savi tuppa, ise kolime kuuse alla - lootuses uuele ahjule.

PS. varsti peab basiilikut külvama. Mul on küll praegu ka paar taime potis aga tänu külmadele on aknalauad kuidagi jahedad ja basiilikutele ei paista see meeldivat.

Uuel aastal uued teemad.

Mis ta nüüd nii väga uus teema on aga tundub, et meie maja tahab uuel aastal uusi ahju-pliiti-kaminat saada. On ikka tahtmised, eks ole?
Nii, et kui teil mingeid ideid, soovitusi või muidu tarka juttu ahjude teemal, siis andke tulla.

Uued põõsad ehk lasteaed, ilmaolud ja lõpetuseks tunnistame pattu

Sain ka lõppude lõpuks blogima.
Mitte et vähe blogida oleks aga kord on mul arvutil midagi viga, kui korda saab, ei oska ma enam pilte üles laadida ... siis pole fotokal patareisid ja ... ühesõnaga - laiskusperiood jätkub mõnuga.
Teised ei ole laisad, teised on nii virgad ja tublid ja tegusad, et aina vaata ja imesta ja ära ei jaksa kiita! Juba kaevavad, korraldavad ümber ja kihutavad mööda maailma ringi, autod taimi täis. Mis meie maailmast saaks, kui selliseid poleks? Suur tänu veel kõigile asjaosalistele, kellele tänu saaks avaldada, et üks öösse kesköö paiku mu õue peale hulka põõsaid ja püsikuid potsas.
Lahe ikkka küll. Alles ma siin käisin Tii õue peal ja tundsin rohelist kadedust tema pügatud põõsakeste pärast. Ai-vai ja nüüd on nad minu õuel!
Abikaasa istutas nad kohe hommikul maasse, nii et kui need põõsakesed vähegi soostuvad, on neil nüüd eriti moodsat rolli mängida minu nn lasteaias.

See on see plats, kuhu alguses tasapisi üksikuid puid istutati, hiljem tekkis pesukuivatusplats ja laste mängumaja. Jooksuplatsi kõrvale jääb tarbeaed koos kolme punutud korvi ja marjapõõsastega, nn istanduseala, seal astelpajud ja krookused. Laste mängumaja ümber jääb justkui väike marja- ja ilupõõsaaed. Mingeid püsikutealasid ma sinna ei plaani. Ei sobi nad sinna. Jäävad põõsad ja pügatud muru.

Seal, põõsaste vahel kasvab küll huupi külvatult krookuseid ja nartsisse, mõningaid äraeksinud tulpe aga see on ka kõik.
Vot see valge krookus on mul super, paljuneb nagu metsaline. Vahva.

Ilmaoludest nii palju, et aeg-ajalt on hommikuti maa valge. Loodus teeb oma kauneimaid värvivigureid, pudistab härma ja kaunistab veel lehtedeta oksi.

Aga pärastlõunaks on kevad ilusasti tagasi. Ja mina pääsen õue oma kevadist lemmiktegevust tegema. Kontrollima, et kes-mis juba ärganud on. Ja ennäe imet, eelmine aasta Rahmeldaja käest saadud roniv käoking on maa seest välja roninud. Kui ma seda nägin, lippasin kohe ka selle kasvukoha juurde, kuhu istutasin Rahmeldaja käest saadud pisema käokinga ja milles ma kindel olin, et ta välja läks mul. Tutkit. Ei läinud välja! Ka seal on ilus käokinga tutsakas. Nii et tuleb pattu tunnistada - olen üks igavene ahnitseja, nüüd mul seda käokinga mitu tükki.

Nii et siis kevad, jah.

Ilm pole suurem asi. Kord sajab lund, siis vihma, siis midagi ebamäärast ja siis kõike korraga. Ka praegu tuleb taevast alla mingisugust ... ebamäärast ... ma arvan, et see on vaimselt traumeeritud lumi, mis tuleb küll (sest kõrgemal pool anti käsk) aga mõtleb viimasel hetkel ümber ja muutub vihmaks. Noh, et tulgu kevad, ta ei viitsi enam. Et kaua võib. Öelgu ülemused mida tahavad.

Vahete-vahel tiirutan vähe õues kah peenarde vahel. Siis, kui parajasti seda meeleheitel lumememme taevast alla ei pudene. Ja kui tuult ja vihma pole. Selliseid ilusamaid momente on praegusel ajal ikka ka. Kontrollin taimede seisu. Et kuidas kah on.

Üldiselt on küll. Ilusad ja uued on kõik olemas. Ja vanadel pole ka miskit probleemi. Tänu öökülmadele enamik taimi ei kiirusta ja lumikellukeste õitsemine kestab kaua ja mõnuga.

Valgeõielise laugu Mount Everest on talv pinnale lükanud. Viskasin mulda peale, ehk säilub kuigi külmakahjustus on näha.

Karulaukude otsad on väljas. Nämm. Varsti saab saaki.

Luuderohi on möödunud aastal hoogsalt arenenud, ronib juba üles mägedele.

Ja lumeroosike teeb ilusat õit. Ahh mul nii hea meel, mis sest, et taimeke veel suht väikseke ega loo uhket puhmast, mida teiste blogijate fotodel näha võib. Teate, niru aga oma. Teeb kohe hinge soojaks.

Kuna õue eriti asja pole, üritan toas aktiivne olla. Nii palju kui ma üldse praegu oskan aktiivne olla. Olen uimane inimene nr. 1. Aga aeg-ajalt ikkagi midagi valmib. Näiteks proovisin täna juustusufleed ehk juustukohri teha.

Ma olen elu aeg arvanud, et suflee tegemine on kõrgem kokakunst ja teadus ja iga jobu seda ikka valmis ei tee. See oli ekslik arvamus. Mina sain ta valmis küll. Natuke küpsetasin üle. Aga munade puudust praegusel ajal pole ette näha. Kui viitsin, siis teen homme jälle. Sest pere ka kiitis mu sufleekäkki ja nõudis lisa.
Mis puutub elutoa möbleerimisse, siis mööbel tuli kaunilt ja sujuvalt kohale ja näeb hulka ilusam välja kui ma loota oskasin. Eks ta oli ju üsna põrsas kotis ostmine, tavaliselt ma nii ei teeks, et ostan tugitoole, ilma et seal enne mitmel korral istumas ei käiks. Aga praegu ma lihtsalt teistmoodi ei viitsi. Hea on ju osta nii, et teed ühe telefonikõne ja ütled, et valige ilusaim ja et oleks pehme ja liiga kallis ka ei tohi olla. Ja teised vastavad, et hea küll, teeme nii. Ja pärast muretsevad, et kas ikka jõudis ilusasti pärale.
Selline võiks elu kogu aeg olla. Selline mugav ja käepärane.

Sisustamine on muidugi pooleli. Teen hiljem ikka korraliku läikivate piltidega vintage-stiilis postituse kah. Praegu ju tugitoolvoodil ja tugitoolidel korralikud katted puudu, kardinad ikka veel need vanad rohelised ja punaseroosamustakirju lõimevaip alles paberi peal kavandina eksisteerimas. Aga fluidum ja õige mekk on seal toas nüüd olemas ja küpseb tasapisi aina mõnusamaks.