esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Pisut värvidest

Kui ma kuulsin, et üks aiablogijatest hakkas ühest Eesti otsast teise kolima, muutusin kadedusest roheliseks. Mitte päris tumeroheliseks aga no nii ürnalt heleroheliseks. Kadeduseuss, mis muud. Mitte, et ma ise kusagile kolida tahaks aga sellised uued algused, rändamine, mingi maja ja maaga tutvumine - vot need asjad on lahedad. Mulle sellised uued suunad ja tuuled meeldivad alati väga. See on seiklus. Selline mõnus seiklus. 
Mina ei kavatse lähiajal küll kuskile kolima hakata aga natuke uut kulub mullegi ellu ära. Hakkasin nimelt juba jupp aega tagasi oma elutuppa uut mööblit planeerima. St tugitoole. Tellisin materjalinäidised ära. Nüüd siis mõtlengi siin, et mida ja miks ja mida mitte.
Tegin mitu fotot, siis on värvidest paremini aru saada.

KOLLANE - ilus särav värv aga meie peresse, kus lapsed jooksevad guassvärvide ja pannkookidega mööda maja ringi, on vist kahjuks liiga hele siiski.

HELEORANZ - armas värv iseenesest aga kahjuks sulab liigselt kokku ümbritseva palkseina tooniga.

TUMEORANZ - Kaks proovilappi, sest üks on lillelise mustriga pealt. Ilus toon, väga mõnus. Paistab küll palgi peal paremini silma aga midagi nagu häirib .... ma pean mõtlema.

TUMEPUNANE- mõnus kontrastne toon, piisavalt tume aga äkki on liiga tume? Kisub süngeks?




Mulle see kollane väga meeldiks, hakkaks meil päikest peegeldama, teeks toa soojaks ja säravaks. Olin ka kindel, et lemmikuks saab hoopis heleoranz, ei tulnud selle pealegi, et ta muu toaga nii ühte sulab. Muud värvid on ka head, võta või jäta.

Andke nõu, kallid kaimud, sest liigse  mõtlemise käes lähen kortsu ja muutun halliks.


Aga aias on praegu super! Rohida pole vaja, mina kuskil maltsa ei näinud.



kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Vaim vajab päikest ...

... ütles luuleline pilliplõnksija Kaaren.
Praktilise loomuga Lillekasvataja alustas fakti lahtiseletamist ja analüüsi.
Mida annab päike, mida mujalt ei saa?
Valgus, soojus, bla-bla.blaa ... ma ütlen teile, mis ta annab! Ta annab D-vitamiini. D-vitamiin on oluline aine, sest ta aitab kaltsiumil imenduda. Kui D-vitamiini netu, siis võid piimavannis ujuda ja 10 liitrit päevas seda juua, kasu pole mitte kopkagi eest! Ei imendu see kaltsium sinusse, vat nii! Kui kaltsiumi piisavalt ei saa, lähevad luud pikapeale hapraks, st seestpoolt hõredaks ja kokkuvõttes nõrgaks. Nõrkade luudega aednik ei kõlba kuskile, sest see ei jaksa kaevata, käpuli roomamisest rääkimata.
Suvekuudel piisab vajaliku D-vitamiini saamiseks , kui ollakse palja näo ja käsivartega 20 minutit päikese käes. Vat talvel ei tee meist seda keegi.

Mis siis teha?

D-vitamiin tuleb sisse süüa. Kõige rohkem on seda kraami suitsusilmus, suitsuangerjas, angerjas, sprotikonservis. vürtsikilus, lõhes, sardiinides. Kelle meelest kala on jäle, saab D-vitamiini munakollasest, kukeseentest ja piparkookidest. A neid peab siis muidugi hulka rohkem omale sisse matsutama. 

Nii et plaan selge.
Söön mõned silmud.

Kuniks see silmukala mõjuma hakkab, proovin teha aia- ja värviteraapiat. Ehk tõstab üleüldist meeleolu. Ma sain oma seemned kätte. Heh, see tõstis meeleolu tugevalt. Kui paki avasin ja leidsin, et mida ostetud, tõusis meeleolu veelgi. Olin vahepeal juba unustanud, et mida ma täpselt tellisin. Heh. Nelja sorti basiilikut, nelja sorti salateid, ravimtaimekesi, kurki, tomatit ja puhast päikest kõrvitsate näol:


Mul saab põnev olema. Ja viimaseks suvelilli. Traditsiooniliselt aednelke (olen lummusesse sattunud), tokkroos, mungalill, saialill ja lõvilõugu. Vat lõvilõugu olen kasvatanud vist mingi 15 aastat tagasi viimati. Ilusad värvilised olid küll aga kuidagi korratud. Tollal ma neid rohkem ei tahtnud. Aga eeloleval suvel olen korralageduseks valmis. Nii et nad sobivad hästi.


teisipäev, 13. jaanuar 2015

Praegu ...


... ja nii kasvatan mina vürtsikaid vitamiinseid võrseid. Ei mingit mulda selle taimekese jaoks. Kilekott pähe, nii pääsen ka igapäevasest kastmisest. 

Muud nagu midagi ei teegi. Minu laisklemine on võtnud kroonilise pöörde või eriti ägeda vormi ja ma ei suuda end kuidagi kokku võtta, et teha ära vähemalt eelmise aasta peenarde analüüs ja nokitseda oma käsitöise portfoolio kallal ... no ei tule vaimu peale, nohh!
Kust saada sellist vaimu?
Eks vist tuleb tasakesi otsast alustada, kuni ma vaimudele meelde tulen. Eks uuest aastast on juba ette teada, et ega ta mul eriti suur aianduslik aasta ei tule. Pole mõtet suuri plaane teha. Väiksed plaanid on muidugi paigas - salatite peenar vanas liivakastis ja kasvuhoone muidugi ja üks korralik hernepeenar, sest see õigustas end igati. Hoganast tuleb edasi teha, sest pool sellest peenrast oli ju lihtsalt surimurine kompostihunnik. Sinna saab püsikuid ümber kolida, kui neil mujal kitsas ja kui ruumi üle peaks jääma, siis läksin lihtsama vastupanu teed ja ostsin suvikute (saialill, päevalill, jne) seemneid. Need on mõnusad. Pealegi on saialill oluline ravimtee osa, ilma selleta pole elu. Ja kummelit peaks külvama ja ... kõrvitsat. Loodan ilusat ja rahulikku suve. Kummelilõhnalist. Päikselist. Uduvihmalist. Ilma sääskedeta.








pühapäev, 4. jaanuar 2015

Üks makaroniroog


Tegin siin üksvahe miskit söögipoolist. Sellist asja iga päev ei tee aga ta oli maitsev, samas vajaks natuke retsepti parandamist ja kindlasti teen kunagi jälle.

Need on siis need nn cannelonid. Suured makaronid, mis täidetakse ja kõpsetatakse ahjus kui makaronivormirooga.Kõigepealt ma keedan makaronid väheke pehmemaks aga mitte päris pehmeks. Siis valmistan täidise: 
  • praetud hakkliha,
  • praetud riisikad,
  •  praetud sibulad (hakitud),
  • sinihallitusjuustukuubikud
  • soola, pipart, tüümiani

Siis täitsin makaronid ja ladusin pannile. Piisaks ja oleks parem, kui neid oleks vaid üks kiht. Ma ladusin kahes kihis. See polnud hea - lihtsalt liiga palju tegin.


Kui pann täis, valmistasin muna-rõõsa koore segu ja valasin peale. Ja ladusin ühe kihi juustuviilakaid sinna otsa. Juustusorti tuleks kah hoolikamalt valida. See, mida mina kasutasin, ei olnud kõige parem. No maitse oli hea aga tekstuur jättis soovida. Peaks ikkagi selline õhuline ja krõmsa jääma.


Aga toiduelamus oli hea. Täidis oli super.

Tänane ilm ja mida me õuest leidsime


Hommikul vara läksin koeraga jalutama ja me leidsime palju lund ja miinuskraade 2,5.
Vahepeal oli siin pikka aega plusskraadid, maa must ja porine, autoga meie kruusatee peal sõites olid jälle nagu paadiga tormisel merel - pehme tee kõigutab masinat toredasti.
Mina muidugi neid poriseid maastikke pildistama ei hakka, minu blogi kajastab vaid ilusat, korralikku, minu meele järgi talve. Olgu see talle õpetuseks!
Tänahommikune lumi on paks ja raske, kõik kõrred-varred puha lookas. Suuremad männidki nagu hernehirmutised, ainult suuremad-tugevamad oksad jaksavad end püsti hoida.


Kolasime koeraga mööda aeda. Leidsime igasuguseid asju. Näiteks ühe laste tehtud "köögi" aida tagant. Neid kööke oli mul sügisel tegelikult kõik kohad täis. Sellesügisene vaaritamine meeldis lastele niivõrd, et hullupööra keedeti vanades totsikutes kah igasuguseid pori ja puru hoidiseid. Eks kevadel korjab neid vanu potte. Praegu las nad olla. Elustavad aia talveund ja vaikelu.


Tegelikult - ega kõik ei maga. Kui koeraga kuuseheki taha jõudsime, tõusid sealt parinaga lendu nurmkanad. See neil hea soe ja tuulevaikne koht seal. Eks tulid tormi eest peitu. Nad tavaliselt ikka tulevad tormiga meie õue peale või kössitavad kuuri taga. Seekord aga istusid arukuklaste pesa otsas.


Kui kodu poole juba keerasime, leidsime ühe kassi ka. Kass küll lund ei fännanud. Küsis tuppa ja diivani peale sooja pikutama. Me siis lasime ka. Ja lund me rookima ei hakanud. Läksime ise kah tuppa diivani peale sooja. Mitte et külm oleks olnud aga no talv on ju - talveune aeg.