neljapäev, 28. mai 2015

Uued abilised, uued stiilid.


 Aiahooaja 2015 võib tinglikult nimetada pealkirjaga "Beebi ja mina".

See tähendab seda, et näiteks see maa-ala, mis seni maasikamaa oli, jääb sööti. Või mida iganes ....  liiga savine maa, ei mina jaksa seal sonkida. Teen parem uue peenra - kõrgpeenra- on pehmem muld hiljem. Kunagi punutud korvid on senini kasutuses, muld seal sees pehme ja kohev, ikka asjalik koht taimede kasvatuseks. Külvasin sinna kõrvitsaid. Läbi kaevasin korvi sisu kiirelt lihtsa plastmassist kühvliga.
Sellesse sööti jäänud maasse ei lähe labidas kah sisse.


Kasvuhoones aga tegutsen küll. Tomatid on kõik paika istutatud. Kurk külvatud. Viinamari on kubinal kobaraid täis.







reede, 15. mai 2015

Jalutuskäik tomatitega

Täna hommikul vedisin kõik oma tomatid ja toapalmid kasvuhoonesse.
Siis istusin arvuti taha ja kontrollisin igaks juhuks lähimaid ilmaprognoose.
Jama:
Laupäeva öösel -2, pühapäeva öösel -4
Heh.
Vedisin tomatid kasvukast tuppa tagasi.
Aga midagi peab ette võtma, sest üks kasvuka viinamarjadest on kohe hullupööra õiekobaraid täis ja teisel pole kah vähe.
Nomaitea. Ööseks sinna lõke või mis ...mingi suitsukas ...

esmaspäev, 11. mai 2015

Nartsissid




Tegin siia oma uutest nartsissidest väikese assortii. Hiljem lisan mõned fotod veel. Kaks sorti pole veel õisi avanud.










laupäev, 9. mai 2015

Udu ja herned


Paar päeva tagasi oli meil siin õhtul suurepärane uduilm. Väga ilusad uduvaated igasse ilmakaarde.




Täna õnnestus tubli tunnikese lillepeenras sonkida. Muld on super, hea oli rohida. Ja loota on, et vist saan ilusate ilmade korral iga päev tunnikese peenrais toimetada. Noh, laps vankrisse päevaund tegema ja olengi vaba mullas sonkimiseks. Tasapisi saan niimoodi ehk isegi peenrad korda. Muidu on täielik hullumaja, priskete võilillede kasvuala. Kasvuhoone jaoks mõtlesin ka plaani välja - nii palju kui vähegi mõistlik, kasvatan asju pottides. Ehk on nii lihtsam majandada.
Algus on juba tehtud:


kolmapäev, 6. mai 2015

Sisemine rahu ehk Cytisus Praecox Albus ehk plaanid-plaanid-plaanid


Kui alustada kevadisi sebimisi aias koos pisikese beebiga, siis on see natuke teistmoodi kui alustada kevadisi aiatöid ilma beebita. Ilma beebita võib hüpata sündmuste keerisesse, vehkida labidaga, pilduda kiva ja hävitada tonnide viisi umbrohtu. Kui aga inimesel on beebi, siis istub inimene toas, vaatab aknast välja, umbrohi muutub aina kohevamaks ja inimene istub ja teeb plaane. Plaani võiks kokku võtta nii: ükskord ma sinna pääsen, jajaa. Millegipärast kipub küll silm jälgima igasuguseid puukoolide lehti, et mida seal ka pakutakse ja meeleldi ostaks nad paljaks, aga no Kesse istutab? Isegi Kesse laiutab käsi ja küsib, et KUHU? Kõik rohimata, sonkimata. Kiiruse peale olen lapse tuduaegadel kasvuhoones toimetanud ja ka Hoganase peenras kraapinud. Kaugemale pole jõudnud. Aga õnneks oli Hoganase peenras paar vaba auku, sinna sai potistatud taimi istutada.



Jajah. Tuleb leida sisemine rahu. Teen joogat või magan ja söön nagu sisemise rahu instruktor järgmisel pildil:


Ja mantra:            ei osta midagi
                           ei telli midagi,
                             ei plaani midagi,
                            söön ja magan,
                           vahin niisama kevadet.
                                Lepin piskuga.
Pisku mahub potti, mahub kasvuhoonesse.


PS.: Sain möödunud sügisel ühe naise käest palju nartsissisibulaid. Ootangi nüüd nende õisi. Proua oli nartsissid kõik sortidena eraldi hoidnud, enamuse neist panin puntidena Hoganase peenrasse. Kahjuks olid ainult sortide nimed muutunud selliseks: kollane, valge, kollane-valge, jne
Aga noh, mis siis ikka. Eks minulgi on aja jooksul tekkinud mõni tulbisort siin - lihtsalt roosa või heleroosa või südamikuga roosa ... heh


Nii ma mõtlema jäingi, et peaks praegust rahu-perioodi kasutama äkki oma aiapäeviku korrastamiseks. Paar päeva tagasi lisandusid minu kollektsiooni kännasmustika istik, naapoli alpikann (valge) ja valgeõieline luudpõõsas ehk Cytisus Praecox Albus. Pealegi on kevadel seda hea teha. Järgemööda nõuavad kõik taimed tähelepanu. Ehk õnnestub.


reede, 1. mai 2015

Aprillitegemised

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest jutust, mida ma ajan juba möödunud aasta septembrikuust saadik. Või isegi varasemast  - noo, et olen laisk ja muutun aina laisemaks. Mingi hetk selgus, et polegi see laiskus õige laiskus. On hoopis seisund, puht meditsiiniline-anatoomiline seisund. Ja seisundil udupeen nimetus - rasedusaegne tahhükardia. Mis tähendab siis seda, et kõhus toimub midagi imelist ja samal ajal hüppab süda 100 - 120 lööki minutis. Selline imelik lugu. Aga aega läks ja asja sai. st kätte jõudis aprillikuu ja meie pere sai ühe lapse võrra veel rikkamaks.  


See väike pesamuna oli ju ammu oodatud. Eriti venna poolt. Pesamuna ootas igatsusega, et ise pesamuna staatusest lahti saada, et olla ometi ise kellegi SUUR vend.


Süda jättis mul kah trallimise järele, tunnen end taas normaalse inimesena. Täpsemalt öeldes - selle tavalise inimesena, kes ma ikka olen olnud. Olen FB-s ja muude nippide kaudu kõigi armsate inimeste õnnitlused juba kätte saanud. Aitäh teile! Õnnesoove tõi mulle ka praegune ilm - näe, forsüütiad kõik puha õites!


Ja mingi ime läbi avastasin aiast õrnad ülased:




Aed on räämas muidugi, riisumata, vanad varred igal pool. Aga piisavalt on õites lillepatju, polegi just kõige hullem. Tomatitaimed aknalaual on päris ilusad, kasvuhoones on ilus roheline hernepott, roosid loovad lehti. Võib tasakeste sammudega maikuusse, minu lemmik kuusse, astuda.