Rätsepa pereema Meeli ja pereisa Raivo Seepter peavad lugu võimalikult maalähedasest elust, nii polegi nende meelest suhkrupeedikomm mingi ime.
Raivo mäletab lapsepõlvest, kuidas ta ootas küpsetusplaadile pandud suhkrupeedilõikude muutumist ahjus pruuniks karamelliks. «Mida pruunimaks, seda parem, kuid Meeli on mul äärmuslikult naturaalne ja nii pruuniks neid mulle ei tee, kuid head on nad ka vähem pruunina,» selgitas ta.
Poest jäävad
kommid ostmata
Seepterid pole poest kommi ostnud juba teab mis ajast, sest selleks pole vajadust. «Kord ära proovinud, meeldivad ka külalistele meie kommid aina rohkem ja pole harv, kui neid neile kaasagi teen,» ütles Meeli.
Kommiteo võtab Meeli ette siis koos külalistega, nii et nood saaksid kaasa ka tegemisoskuse.
Suhkrupeedist komme saada pole nii pikk tegu kui siirupit ja veel suhkrut. Seetõttu võtavadki Seepterid neid müüa Paides neljapäeviti avatud taluklubisse, küll pererahva meelest korraliku hinnaga: viis eurot kilogrammist.
Siirup ja suhkur kuluvad oma tarbeks, sest omahind tuleb Meeli ütlust mööda lihtsalt nii kallis, et keegi ei ostaks.
Huvi suhkrupeedimaiuse vastu on taluklubis suur. Paljudel vanematel inimestel tekib selle maitsest äratundmisrõõm lapsepõlvest. Neil soovitab Meeli osta ennem juurikat ja järele proovida. «Tuleb ikka odavam ja saab teha ka täpselt oma maitse järgi,» sõnas ta.
Nii ostetaksegi Seepteritelt suhkrupeeti järjest rohkem.
Seemet pole saada
Raivo ja Meeli Seepter mäletavad, kuidas nõukogude ajal kasvatasid maal peaaegu kõik suhkrupeeti, kuid euroliitu astudes unustasid ametnikud suhkru tarvis kvooti võtta ja Eestis suhkrut toota ei tohi.
Toodangut tuli hakata müüma kas Lätti või Soome ja nii jäi suhkrupeedikasvatus unarusse. «Ju oli üleküllus ja nagu ikka asjast, mida on palju, ei osatud lugu pidada,» arutles Raivo.
Nii tekkiski suhkrupeedikriis, sest seda kasvatades oli raskusi müügiga ja nii kadus turult seemegi. Seepterid said seemne paar aastat tagasi Lätist.
Mahetootjatena lasid nad esimestel peetidel kasvada Meeli vennapere mitte mahedal aiamaal ja ostsid sügisel neilt juurikaid. «Kevadel panin juurikad maha ja nii sain sügisel endale seemned,» täpsustas Meeli Seepter mahepõllunduse köögipoolt.
Suhkrupeet
• Sisaldab eriti palju harilikku suhkrut, mis on samane näiteks banaanis sisalduva suhkruga.

• Pärineb Vahemere äärest. Eestis hakati suhkrupeedi kasvatamist katsetama 19. sajandi lõpul.
• Suure veevajadusega pikapäevataim, kasvamiseks vajab kuuma 25–28 kraadi ja niisket kliimat ning toitainerohket mulda, kasvuaeg on 160–170 päeva.
• Juurikas sisaldab keskmiselt 16–20 protsenti sahharoosi. Sisaldab ka maltoosi, glükoosi ja fruktoosi.
• Suhkrupeedist saadakse üks kolmandik maailma suhkrutoodangust.
• Lehmadele võib suhkrupeeti sööta kuni 15 kg päevas. Suured suhkrupeedikogused võivad neil põhjustada surmaga lõppeva mürgistuse.
• Sigadele võib suhkrupeeti sööta kartuli asemel.
(www.dansukker.com ja Eesti Entsüklopeedia)

Kuidas valmib suhkrupeedist komm?
Pesta juurikad korralikult. Kasutada selleks kindlasti harja ja vajadusel puhastada augukohad noaga, kuid mitte mingil juhul peeti koorida.

Pestud suhkrupeet viilutada 0,5 cm lõikudeks. Viilud laduda ahjuplaadile küpsetuspaberile nii, et servad toetuvad üksteise peale. Seda selleks, et õhk paremini läbi käiks ja viilu kuivataks. Küpsetada 200kraadises ahjus 0,5 cm avatud ahjuuksega pool tundi. Ahjuuks olgu kindlasti avatud, sest muidu tulevad keedupeedid!
Edasi küpsetada 150 kraadi juures kõige rohkem tund, vastavalt sellele, kui pruune karamellmaiusi tahta.

Suhkrupeedist saab õlutki
Raivo Seepter ütles, et lapsepõlves tuli tal karamelliks küpsenud suhkrupeeti jagada isaga. Ei, mitte maiustamise eesmärgil, vaid isa tegi neist õlut.

Selleks valas ta karamellistunud peedilõikudele peale kuuma vett ja jättis need kuni vee jahtumiseni ligunema. Virre kurnati ja lisati pärm. Nii saigi õlle, millel oli nii piisav magusus, kangust kui ka värvi. Mis peamine – kõik õlleteoks vajalik oli võetud oma maalapilt.