Küülik, hostad ja augud

 No ja eile õhtul saidki küülikud hakkama - kaevasid uru aia alt läbi otse minu hostapeenrasse. Õnneks pööses putku vaid üks. Üritasime teda tagasi puuri saada aga no selle loomaga võidu joosta ... halllooo! ... ei ole eriti tark ja mõtekas tegevus. Panin teised loomad kinni, kaapisin kinnivajunud urukäigu jälle lahti (ise kukkusin sisse ja trampisin kinni, kui küülikul sabas käisin) ja jätsingi ta ööseks õue. Hommikul vara teda veel nägin korra tagaaias ringi silkamas aga kui vaatama läksin, istus paharet süütu näoga juba puuri sees.
Illustreeriv pilt kah sellest august, mida ma varem muttide omaks arvasin. Aed on umbes 50 cm maasse kaevatud , lisaks suuremad raskemad kivid seal ümber. Aga neid kaevur-Matisid see ei häiri, tulevad veel sügavamalt.
Puure vaja juurde teha, hostasid vaja mujale istutada. Õnneks sealsamas hostade jaoks üks hea varjukas paik. Pime, muru seal nagunii ei kasva. Panen hostad sinna, toon kooremultshi peale. Muidu vaatan igal kevadel seda liivakasti ümbrust - porine ja jube. Siis on multsh vähemalt.

Ülla-ülla!

No ja siin ma nüüd olengi oma umbe kasvanud aia, segaste plaanide, küülikute ja aina pikeneva hostade nimekirjaga. Oi, kuis tahaks neid veel aga see aasta vist ei jõua enam midagi.
Aed on ikka totaalselt umbes, proovin siin lihtsalt järgmiseks aasataks ette valmistada platse, kuhu oli ka see aasta ilulilled ja süügitaimed plaanitud aga kasvatasid hoopis ilu-söögitaime - naati. Ja kui hästi läheb, siis on ka järgmine suvi väga tegevusterohke, nii et ei mingit aiapidamist. Eks ma vist sellepärast eelistangi pisipõõsaid, hostasid ja kõrrelisi - need ei vaja eriti hoolt.

Samuti on minu lemmikuteks igasugu kopsurohud saanud, sest neid ei häiri minu sassis aed ja tegutsevad igal pool jõudsalt.

Väiksematele hostadele rajasin jänkuaia taha väikese kasvuala koos liatriste, helmikpöörise ja ümaralehise kivirikuga.

Jänesed ja hostad

Emane jänks Kiki on väga uudishimulik. Ta kepsutab kohe kohale kui ma lähen jänksiaeda või lihtsalt sealt möödun.

Täna oli üle hulga aja jälle aias toimetamise päev. Rohimist. Natuke ümberistutamisi. Hukka läinud õunte kokkukorjamisi.

Ja mõned hostad istutasin ümber. Enamuses väikesed ja keskmised. Jäneste aia taha tekkis selline mõnus varjuaia nurk. Panin sinna need pisemad, mis mujal kippusid "kaduma" ja need keskmised, mis lihtsalt valede kohtade peal. Järjest siin on Bashful, Atlantis, Snowflakes, Aristocrat, minihosta Cherish, siis üks nimetu, siis Lakeside Paisley Print ja siis viimasena nurgas Teeny-weeny bikini.Kõige ette Bashfuli kõrvale mahub vist ühe veel sokutada.

Lähen vaatan, millise keskmist kasvu hosta oleks hea sinna sokutada.

Nii nunnu hosta

Valgeõieline hosta Oze, no küll teeb armsaid õienuppe.

Taga-taga ehk kuuseokkamultshist ehk ...

... tagaaia tagasihoidlik korrastus

Kuusehekk sai talvel korrastatud (mis oli hea) aga suured okstehunnikud olid senini siin ja teisel pool kuuskede ridu.
See rikkus meeleolu. See polnud õige. Sest milleks nad seal on?
Saigi kogu pere eile välja aetud ja tegime väikesed okstevedamistalgud. Osa läks jaanilõkkesse, osa lihtsalt kompostihunniku otsa virna sest kõik korraga tulehunnikuks sättida tundus natuke liiast olema. Liiga suur hunnik muidu.
Aga peamine on see, et kuuskede alune on puhas ja plats tühi. Ma küll üritan sealt veel varisenud kuuseokkaid kokku koguda - muudesse peenardesse multshiks. Ei ole 100% kindel aga mulle tundub, et see on hea kraam ja mõjub hästi. Eriti tore tundub see, et kui maa on tuhkkuiv, siis otse okkamultshi all püsib ta väga mõnus niiske. Selline paras. Ja juba vanem okas pudeneb turbasarnaseks aineks. Tundub mõnus.

Nüüd on siis kuuseheki sisemus hulka suurem ja ka hulka valgem. See on muidugi ajutine, sest 2 ja pooles küljes on teisel pool kuusehekki tegutsemas valge sirel. Eks see nii jääbki. Sirel on ju ilus. Aga seespoolt saab natuke laiema kaarega niita edaspidi. Kuni kuuskedeni. Täpsustagem - kuni kuuskede juurteni, mis kohati maa seest välja mügaraid ja muhke moodustavad.
Ja no nii ilma taimedeta koht, eks ole?
Sinna klativad hästi sinililled ja piibelehed. Samuti kolin sinna oma epimeediumid (üks juba elab seal ja hästi) ja mõned helmikpöörised. Tänu Tiile ja Futule on mul ju neid massiliselt nüüd.
Kaks esimest on paigas kah juba. Eks näeb, sobib see koht neile või ei.

Natuke kaugemalt kah. Need hunnikud on kokkuriisutud kompostikoostisaine ja muidu kuuskede sodi-podi, see viimane.

Aga ilus ikka, kui kord majas (st aias muidugi) on.

Äkitse sobib liblikjas kannike ka sinna? Ta on nii ilus.

Edev september

Septembrikuu edevus, küllus ja õied, soojad ilmad, vihma ja rahulikku meelt - kõike on, kõike saab. On jagunud mulle aegagi natuke aias toimetada, tiigi kallal nokitseda ja viimaseid potielanikke peenardesse talvekorteritesse istutada. Saabunud on aeg sibullilli maasse torkida. Õnneks ei ole mul neid see aasta väga palju ja enamik on juba maas.
Piisavalt on aega ja ilma ja meeleolu ka aias veidi niisama ringi vahtida. Niisama ja just vahtida, sest fotokas läks vist katki. Siin blogipostituses on kõik fotod moblaga tehtud. See on selline loterii - mõni õnnestub, mõni mitte.
Aga oma selle suve lemmik-hosta panin pildile, see on see alumine heledam hosta fotol August Moon, saadud Futu käest.

Ta on ikka hüper-super kena. Kõik see lehtede kuju, struktuur ja voogavus. Imeline.
Veel mõned uuemad ja vanemad õitsejad:

Võrratud värvid ja ebamaiselt mõjuv kooslus:

Aed on hukas, heinane ja ei mina tea, mis seal toimub

No selle suve ilmad võtsid küll tänavu elu juhtimise enda kätte ja kuulutasid välja üleüldise aiarahu. Nii üks kui teine minu tuttav on tänavu aiale käega löönud - no ei jaksa võidu joosta umbrohu ja muru kiire kasvuga. Las need padrikud siis olla. Egas muud elu ju ka elamata ei saa jätta.

Aga natuke sai vihmavahet (täna jälle pladistab hommikust saadik) ja minu ruteenia jumikas tegi oma pusapea-õied lahti.

Peenrad on totaalselt muruvärvi. Isegi, kui midagi õitseb. Huvitav küll. Mulle tundub, et teiste inimeste aiad ei ole nii padu-rohelised kui mul. No ikka hulka värvilisemad.

Olen tasapisi natuke veel hostasid koju tassinud. Üleeile tõin koju hosta El Ninjo. Fotol Devon Giant kõrval:

Pikalt potitaime elu elanud hostad hakkavad oma õiget nägu näitama alles teisel või kolmandal aastal. Praegu võiks El Ninjot First Frosti kaksikvennaks lugeda.

Minihosta Cherish näeb lahe välja, tema kõrval on vist mingi tavaline nurmenukk:

Tjah. Hostad minu aias on nagu komakoht pikemas romaanis. Neid on ja mitte vähe aga välja nad eriti ei paista ja maailma ei muuda. Hää küll. See ongi rohkem tuleviku teema. See aasta ma isegi ei tea, et mis taim see kõige-kõige on olnud. Sõnajalad võib-olla ... koos oma märja juura-ajastu ja soomaastikega.

Kus on, sinna tuleb.

Varasemates postitustes on juttu olnud, et tõin omale aeda nipponi kannikese. Ma olen taolisi kannikesi omale aeda vist juba kolm korda toonud. Järgmisel aastal on nad kadunud. Ei midagi. Tühi maa. Otsi, palju tahad.

Aga salamas ma ikkagi loodan, et nad on olemas kuskil ja ükspäev on mu aed neid paksult täis nagu umbrohtu või vähemalt on kuskile ikkagi mingigi seemneke jäänud, et tekib neil meelepärane leviala.

Selliseid asju on varem juhtunud. Ja isegi mitu korda. Esimene juhtum on kolmissõnajalg:

Kõigepealt tõin ma teda metsast. Ei midagi, kadus ära. Siis sain teda rohevahetuselt üks kord ja siis teine kord ka veel. Siis loobusin. No ei taha, siis ei taha. Ja mis te arvate, mis ma eelmine aasta leidsin ja see aasta sain kinnitust? See sõbrake kasvab mul neljas, NELJAS! kohas. Ühesõnaga - kasvama on läinud kõik kolm hankimist + tal on meie kuuskede all isiklik looduslik kasvukoht.

Teise taimega läks veel omapärasemalt. Ma olen juba ammu omale valgeõielist kerakellukat soovinud. Kuna teda esineb ka looduses, hoidsin silmad ikka lahti, kui kuskil heinamaal uitamas käisin. Aga ei, pettumus - meil looduslikult valdavalt tumesinised igal pool. Üle kümne aasta niimoodi teda otsinud, lõin käega ja kauplesin ta endale rohevahetusega. Kõigepealt ühe kõrgemavarrelise isendi ja kui nägin Ristteetalu nimekirjas ka kompaktset sorti, sain ka selle omale. Jube rahul olin endaga. Et madalam on ja kõrgem on ja ....
... ja mis te arvate, mida ma nägin, kui paar päeva tagasi heinamaale uitama suundusin?
Väga õige! Valgeõielist looduslikku varianti.

Suure heina sees on kolm ilusat isendit. Kui selline aeda tuua, on lootust saada ülikõrge isendi, üle meetri.
No ma'itea. Sünu pole.
Aga see pole veel kõik.
Aastate eest sain Mauruse käest karvase tarna Carex hirta. No ta kadus suht ruttu ei mina tea kuhu. Maurusele oli piinlik ka öelda, et näe, sain sinu käest taime ja siis kohe suretasin ta välja. No ja paar aastat mul teda kindlasti ei olnud.
Aga see aasta on mul teda igas tiigiservas oma ilusaid pähikuid kõlgutamas. Imearmsake.

Nii et anna aega atra seada, nagu öeldakse.

Ma sain midagi valmis

Ei saa mitte miskit enne öelda, kui jäädvustan rõõmsalt oma blogis, et mul on nüüd hiid-päevalill oma aias olemas, maha istutatud ja sõnadki peale loetud. Mis sõnad? Ikka need sõnad, et 

kasva suureks,

 mine ülbeks, 

saagu sind palju,

ole invasiivik

teiste hullajate seas.

Praegu vaatan mina tema poole ülalt alla aga järgmine aasta võiks ju olukord juba vastupidine olla, eks ole?

Tähtis uudis ära öeldud, võin rahulolevalt öelda, et tiigi renoveerimise esimene etapp ja tööplats on korda tehtud. Jäi küll äkilise vihmahoo tõttu sinna üks mullahunnik veel aga see on siis esimene asi, mis töid jätkates ära veetud saab. Vaade külje pealt:

Ja vaade teiselt poolt üle tiigi:

Ja vähe lähemalt:

Alumisele astmele asustasin pika kaalumise järel hosta Ground Masteri, ebahüatsindi sibulad ja nipponi kannikese. Tagapool müüritise ääres on ka harkjas kivirik. Ja ajutiselt puhkab seal jalga ka Ground Masteri sisse end külvanud hosta, mis oletatavasti on Regal Splendor aga võib ka olla midagi muud. Eks elu näitab. Kaalusin sinna küll mitmeid astilbesid ja kurerehasid aga millegipärast ei meeldinud mulle need ideed ikkagi.
Ülemisel korrusel on kukeharju, liivateesid ja igihaljas kaerand. Ülejäänud on vanast ajast: korallpojeng, mägimänd, ülane jms. A need on kõrged tegelased. Rohkem kõrgeid ma sinna ei taha.

Olen rahul tulemusega. Taimedel on nüüd hingamise ruumi.

Kuidas hostadega mängida. Teooria.

1. Googelda - varjutaimed. Tassi sealt nähtutest mõned koju ja istuta hostade kõrvale. Garanteeritud ilus tulemus aga selliselt mängides mängu ilu eriti ei ole.
2. Ainult hostad. Palju-palju hostasid. Ühed suured, teised väiksed. Suured taha, väiksemad ette, imelikumad huupi vahele. Suur posu ühte ja sedasama sorti hostat. Põnev mäng aga mina oma 40 hostaga ja ühe kiviaia peenraga seda mängu veel mängida ei saa. 
3. Sõnajalad. Aeglane ja põnev mäng. Salapärane mäng.
4. Pinnakatjad nagu käbilill, akakapsas, lõhnav madar, jne. Seda nagunii. See tuleb viimaseks.
5. Kõrrelised. Ilusad kontrastid tekivad hostade ümarate lehtede ja kõrreliste sihvakate varte-kõrte vahel. Jah.
6. Astilbed. Vana traditsioon. Saab ilus olema. Proovime. Vana mängu ellu kutsumine võib olla igav aga kui seda ideed natuke arendada?
7. Suuremad põõsad nagu variegata kontpuud, veigelad ... Lehemustrid sarnased, taime kuju hoopis teine. Tundub huvitav mäng olema. Seda mängu mängime kindlasti!
8. Erinevad multshimaterjalid: kruusakivid, kergkruus, koorepuru. Erinevad looduslikud kivid. Trepid, sammukivid, kujukesed. Tõsine mäng. Seda uisapäisa mängida ei saa. Nõuab ettevalmistust.
9. Hostade vahele taimi, mis esinevad vaid teatud aja- Kevadised sibullilled, ehk täpsemalt - tulbid. Harilik murtudsüda, laugud. 
10. Värvid! Hostadega saab teha vinget värvimängu. 
11. Suurused. See on nagu keks.

Lugu sellest, kuidas hosta-haigusega inimesi ravida. Iseasi, kas sellel ravil mingit mõtet on ...

Ohh jah. Ega see kerge ole. See hosta-haigus nimelt. Kogu aeg vahid ringi, et kust uue hosta saaks. Ja ega igasugune hosta ju ei kõlbagi. Lehe värv on oluline, õie värv on oluline, lehe struktuur, paksus on oluline, lehe muster on oluline. Oluline on, kas ta on cupped või ruffled ja otse loomulikult, ET KUI SUUR VÕI VÄIKE SEE HOSTAKENE-KUKIMUKI-TIBURULL ON.
Jajah, mul on see raskekujuline. See hosta-fiiver-
Aga täna sai seda korralikult ravitud, nii et mingi hetk ma juba tundsin, et mul on tõesti neid hostasid juba küllemast küll. Sest täna jõudis Hollandist kohale meie grupitellimus. Priske pakk hostasid, oujeee! 60 erinevat hostat ja ilusate klantspiltidega ajakiri, mida kahjuks unustasin teistele näidata.

Jajah. Teistele hosta-fiiveri käes vaevlejatele, kes täna siin käisid oma kraami järel. Hihhiii. Ma olen hosta-diiler.
Hostad said reisida umbes nädalakese ja pakist välja tulles nägid päris kobedad välja. Järgmisel fotol paljaks kooritud kujul hosta Oze, valgeõieline, small.

Ja järgmisel (kui ma nüüd ei eksi) Nodsule kuuluv Mardi Gras. Või on see see Pilgrim ... ei mina enam mäleta ...

Kõik hostad said sorditud ja eraldi hunnikutesse pakitud. Mitu korda kontrollisin üle, sest kes see pärast enam mingit segadust klaarida suudab.

Nodsu ja H. hostad sai potistatud. See oli tore, sest nii sain lähedalt kah näha teisi hostasid. Teate, elusast peast on nad ikka midagi muud kui klantsfotodel. Omaette hääletasin kõige kaunimaks H-le kuuluva Dancing Queeni. Fotol kollakas ja lokkivate lehtedega.

Peaasi, et sildid sassi ei lähe. Maha istutatud hostade sildid lükkasin sügavale maasse. Potihostad peidan niisama põõsastesse. Mul ju üks väike abiline tõmbab silid maast, toob mulle, omal nägu malbes naerus, et aitäääh, küll ta on hea laps - aitab emmet.

Eelmisel fotol Nodsu hostad. Ootavad reisi lõunamaale, mis peagi saabub.
Ja lõpetuseks mu lemmik, minu Snowden. Ohhohhoooo, kui ilusad lehed! Tema kuulus nende väheste hostade hulka, kus oli pakis vaid üks taimeke, mitte taimepundar nagu teistel. Nii et mul saab ootamist olema, millal temast üks suur vägev võimas tohutu ohhohhohooo hosta kasvab.