esmaspäev, 29. detsember 2008

Ilmaennustus

Mina, Isehakanud Lillekasvataja, ennustan, et lähiajal läheb külmaks, kohe üsna külmaks!
Miks ma nii arvan, kirjutan paari päeva pärast, siis kui näha on, et kas ennustasin tõtt vai valetasin.

teisipäev, 23. detsember 2008

Ilusaid pühi!

Alles paar postitust tagasi reklaamisin üht vana-vana retsepti kirsikoogist, milles siis põhikomponent olid vanad saiakuivikud. Pean tunnistama, et ei tea kas tegin taina valesti või see oli lihtsalt jamps retsept aga minul see kirsikook kukkus küll kehv välja. Ebamäärane plömakas. Aga osast tainast sain küll väga superhead küpsised! Uhasin aga hoolega riivsaia kuni tainas oli hea käte vahel vormida nagu kotletitainas.Maitsestasin kaneeliga ja vajutasin shashlõki-puutikuga "trellid" mustriks peale. Maitsesid väga head ja muredad. Edaspidi ma nüüd tean, mida kuivanud saiakontsudega teha!
Teiseks kevadrullide retsept. Ega see pole mingi originaalretsept. See on see/ ise tehtud - hästi tehtud! Vaja on poest ostetud lehttaigent, hiina kapsast, paras ports külmutatud juurviljasegu (porgand, hernes, mais), rohkelt rohelist sibulat, tilli ja peterselli! Sibulaga ärge koonerdage! Veel on vaja eelmarineeritud kanafileetükikesi. Marineerige sidrunimahlaga, maitseks veel pisut soola ja pipart.  Wokkige kõik fileetükikesed ja taimne kraam, segage kausis hoolega, maitsestage st. lisage soola kui arvate, et on vaja.
Siis rullige tainas lahti, rullige nii õhukeseks kui saate aga et katki ka ei läheks, lõigake parajateks ruutudeks ja pange täidis keskele. Mätsige rull kinni ja ahju! Võib ka wokkida pannil.Ma teen tavaliselt ahjus, ei ole nii õlised ja saab korraga rohkem. Mul suur pere, muidu ma jääkski sinna kuuma panni äärde kogu õhtuks. Väga nämmad asjad. Muideks, tavaline eesti kapsas sobib ka täitsa hästi.
Kolmandaks köömnerullid. Tavaline pärmitaigen. Rullida laiali. Riputada tainale palju-palju köömneid. Keerata rull kokku.Ja lõigata see rull umbes 6-7 cm laiusteks tükkideks. Vormida neid pisut, patsutada lamedamaks ja määrida munaga. Küpsetada nagu ikka saia küpsetatakse. Väga njamma! 
Torti ikka kaaa!!! Vaja läheb mitu pakki küpsist, 2 muna, 3/4 kl. suhkrut, 1 kl. piima, 17 g zelatiini, pool klaasi vett, 3/4 kl. mustsõstramoosi, pool liitrit vahukoort, shokolaaditükke, puhastatud mandariini viilukaid.
Munad segatakse korralikult suhkruga, lisatakse segades kuum piim ja kuumutatakse paksenemiseni. Kogu aeg segades! Muidu äkki kõrbeb põhja! Segu jahutatakse, lisatakse veega paisutatud ja kuumas veevannis sulatatud zelatiin, moos ja vahustatud koor ja segatakse ettevaatlikult läbi. Suur kauss vooderdatakse küpsistega, pool kreemi valatakse sisse, siis laotakse sinna shokolaad ja mandariinid. Siis valatakse ülejäänud kreem ka kaussi, laotakse peale küpsistest põhi ja ööseks külmkappi seisma.Kui ta kausist järgmine päev ei taha välja tulla, pistke kauss natukeseks kuuma vette. Võite kaunistada kreemiga kui tahate. Mina ei kaunista, ta niigi ilus! Ja kui maitsev veel! Mmmmmm!
Tjah, aga ärge endale söömisega ikka liiga ka tehke! Egas see ilus ja rahulik talvine aeg vaid selleks pole loodud! Kõike ilusat teile kõigile, kes te aeg-ajalt siit blogist läbi hüppate!
 Ja kui tulukestest kuusepuul on veel vähe, minge õue ja tehke lumelaternaid. Või jäälaternaid. Teate küll, panete ämbri veega öösel õue (miinuskraadid on muidugi vajalikud), hommikul kallate külmumata vee sealt välja ja koksite ämbrist tolle jäänõu välja. Küünal sisse ja õuepealne on ilusaid laternaid täis!Ilusaid pühi veelkord! Ja veelkord! Ja veel üks kord!

laupäev, 20. detsember 2008

reede, 12. detsember 2008

Aitähh Deiale!

Kui nüüd järgmine kord elekter ära läheb, siis hakkame paberit kortsutama!
http://www.youtube.com/watch?v=a4bMH8XCQrM&NR=1

laupäev, 6. detsember 2008

Paide jõululaat ja väljanäitused

Sai täna Paides jõululaadal käidud. Tore oli. Seal oli hirmsuurte küünalde näitus ja rahvarõivaste väljapanek. (keda huvitavad Järvamaa rahvariided, kiigaku hiljem mu käsitööblogisse, sain päris head pildid)
Laat oli hea! Ei mingeid Poola riidekraami, kõik puha eestimaised tooted, käsitöö, mänguasjad, sepatööd. Ja muidugi ka suitsupekki ja suured kalad. Ja kommi-küpsist ja lambanahku ja... oi heldeke! palju kraami! Lõbus muusika ja rahvarõivas prouad keerutamas jalga
Lastele oli palju atraktsioone: loomad kiriku kõrval aedikus (kus mu väike Abiline nõustus, et hobune ja lambad aga kitse kohta väitis kindlalt, et põder!)  Ja veel oli liumäed kus lapsed vesisest ilmast hoolimata vägevalt möllasid. Ja "pöialpoiste pesa",soe ahjuga telk, kuhu mahtusid sisse vaid allameetrimehed. Ja seal oli muidugi kubinal päkapikke, kes muudkui suurtest korvidest komme pakkusid.
See püha üritus oli igati korda läinud! Lastel oli rõõmu laialt ja isegi vanurid st. mina ja mees ja tuttavad, keda seal kohtasime ja üldse vist kõik täiskasvanud, unustasid lirtsuva lörtsilume jalge all ja nautisid päeva täiega!

reede, 5. detsember 2008

Tubaselt

Aiablogi on siis talve saabudes muutumas taas saia ja poti blogiks. 
Esiteks siis potindusest. Minu toataimede seas elab juba mõnda aega maranta. Sain ämmalt. Vist kevadel 2008. Ja see on üks päris tore taim, muideks. Ta nimelt armastab pimedust. Suvel viisin ta mõneks ajaks õue ka aga seal talle ei meeldinud üldse. Läks koledaks kollaseks, jäi kiduma. Tarisin ta siis tuppa tagasi ja panin ta teisele korrusele rõduservakasti. Valgust seal justkui oleks, kahel pool on katuseaknad aga ega tegelikult on ikka hämar küll. Aga marantale meeldib seal. Kohe läks ilusaks roheliseks ja hakkas uusi lehti tegema. Paha Vuhvel käib teda küll närimas aga õnneks päris ära ei söö. Päeval on ta lehed laiali, ööseks paneb ilusasti kokku.
Järgmised on siis minu aaloed. Neist oli allpool ka juttu. Esiteks see suurem, õe oma. No vat, tal ongi alumistel lehtedel justkui nõgi, sellised tumedad kohad. Õel oli ta lääne poole avaneval aknal,terve päeva said päikest (suur aken), mina panin ta ida-poolsele aknale, hommikupäikest nautima. Eks näeb, et mis tast siis saab.
Järgmine on minu pisike, Palamuse sügislaadalt ostetud aaloe.
 Ja viimaseks üks vana-vana retsept: 
(Pilt on klikitav suuremaks)
Nimelt on mul üks omaenese isiklik käsitöö projektikene pooleli ja selle tarvis tuustisin kappides, kus hoian vanu ajakirju, ikka et inffi saada. Muu huvitava hulgas leidsin ka selle retsepti kirsimagustoidu kohta. Mulle meeldivad need vanad retseptid. Nad on lihtsad, kõik vajaminev on kapist võtta. Mitte nagu need moodsad uued kokaraamatud, kus enamiku toitude tegemise tarvis on vaja kõigepealt poes ära käia, soovitavalt Stokmanis.

neljapäev, 4. detsember 2008

Lugupeetud kirjastused!

Ma tean, et Teil on kiiduväärt ametid ja et Teie toodang: ajakirjad, ajalehed ja raamatud on suurepärased! Olen tihtipeale kasutanud võimalust neti vahendusel Teilt raamatute ostmiseks. Kui mul tekib mingi raamatu vai ajakirja/lehe järele huvi, toksin täiesti iseseisvalt (!)  märksõnad Google otsingusse ja otsing selekteerib mulle vastused ja mul jääb vaid otsustada, et  millisest kirjastusest millise väljaande ma ostan. Ja ma ostan kindlasti, sest mul pole raamatuist iialgi küll!!!
Seetõttu ma väga-väga palun, et PALUN! ärge helistage mulle koju, ei hommikul vara, ega lõuna paiku, ega õhtul, ega ka hilja õhtul ja ka mitte öösel! Kui soovite, saatke oma reklaamid ja pakkumised mulle maili-aadressile aga ÄRGE HELISTAGE MULLE KOJU! 

Lillekasvataja

kolmapäev, 3. detsember 2008

See juurikas

Ämblikliilia sibul. Ei tea, kas peaks tal need paksud juurikad ära lõikama? Nohh, kui ta sahvrisse kasti sisse talvepuhkusele läheb?

Meenutusi talvest (ilus meenutada)

Peab ikka oma talve-memuaarid kirja panema. Tulevikus hea lastelastele näidata, et näe, siuke oli lumi ja siis juhtusid säänsed asjad! Igaühel võib-olla ei ole ilus meenutada, eriti nendel, kes selle viie päeva jooksul libedaga õnnetult kukkus või kogu aja ilma elektrita istus. Neil on oma järeltulevale põlvele küll õudusjutte talvest rääkida, et näe, ist'sin kogu talve ilma elektrita. Mäletan, et kui ise kunagi ammu esimest korda terveks päevaks elektrita jäin. Alguses oli kole küll. Pool päeva võttis aega, enne kui kergekujuline paanikahäire (elektrit pole- mida ma teen!?-midagi pole ju teha!!!- MITTE MIDAGI!!!) mööda sai ja ma avastasin, et tegelikult on asju, mida siiski teha saab väga edukalt, kusjuures väga vajalikke asju! Nimelt suhtlemine oma lapsega ilma igasuguste elektriliste segajateta (telku) ja laulsime ise (raadio) ja tegime trenni (kütsime ahju ja kogusime vee sulatamiseks lund) ja veetsime mõnusalt aega (küpsetasime) ja kuna oli ennejõuleaeg, tarisime kööki põrandale suure posu õlgi ja meisterdasime neist suure näärisoku (jõulusoku?) Ja õhtul jutustasime küünlavalgel õudusjutte ja üritasime taldrikut keerutada. Päeva lõpuks ma leidsin, et tegelikult oli väga tervistav kogemus see ilma elektrita olemine. Ja poiss oli rõõmus nagu või sees! 
Nojahh aga jätkame nüüd selle va viimase talvega. Jutt jäi siis pooleli sellega, et asutasime endid linna minema, sisseosteid tegema. Nagu näete, jäime kinni. Kohe omaenese õuel. Muideks tegelesin ma enne väljasõitmist ka tibakese "nõidumisega". Ma arvan, et enamik inimesi teab seda, et kui tõsiselt millegi kahtlase vastu valmistuda, siis seda kahtlast ei tule. Pakkisin nimelt poesõidule kaasa lisaks jõmmide topelt talveriietele ka termosega kuuma teed. Igaks juhuks. Et kui tõesti kuskile tee peale jääme.Aga jäime kinni omaenese koduõuel ja mehel oli tükk tegemist, et sealt välja saada. Aga ega see meest ei morjendanud, õnn ja rõõm oli tal suure sildiga otsaette kirjutatud ja me sõitsime siiski oma poesõidule.
Algus oli äge! Kogu see kahe kilomeetrine teejupp oli ju poolest saadik, st. tee keskjooneni lund paksult täis tuisanud. Ikka üle põlve. Teine teepool oli aga puhas. Kahju, et ei filminud, et kuidas me sealt läbi tuiskasime. Kohati ei näinud üldse midagi, kogu esiklaas oli paksult lumine. Seisma ka poleks saanud jääda, siis oleks raudselt kinni jäänud.
Selline nägi siis auto välja, kui me oma tee pealt juba välja olime saanud. Oli väga sürr elamus. 
Teist korda enam ei teeks! Aga küllap ikka teeks kui vaja oleks! Äge, väga äge! Kahju, et ei taibanud filmida.
Muu reis kulges juba ilma sekeldusteta, nagu ikka.
Aga see lumi, need purikad. See oli niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. 
Ja mees tegi valmis selle aasta lumememme. Tal selline puhtisiklik traditsioon.
Ja minu Väike Abiline sai ometi vabalt värvid kätte ja rahus maalida. Toas muutuvad tema vanemad kuidagi kahtlaselt närviliseks kui ta maalib.
See kausi kõrval olev väike punane julla on päkapikk.
Ja pärast õues lumega möllamist, oli mõnus käia ära soojas vannis ja pärast vanniskäiku pisut komponeerida.
 Bravo! Bravissimo!

laupäev, 29. november 2008

Uus taim minu kodus

Täna sai õel külas käidud ja tarisin talt ühe aaloe minema. Tal neid mitu tükki. Omal kodus oli ka juba üks pisike, mis aga kahjuks eriti ei kasva. Kogu aeg on niisugune pisike. Õe aaloed olid muidu tip-top, välja arvatud see, mille ma minema tarisin. Sellel oli osa lehti imelikult tumedad. Aga muidu ilus, elujõuline taim, ajab poegi ja puha.
Eks üritan neist homme-ülehomme (millal aega saan) pilti ka teha.
Hakkasingi end kohe neti abil harima, et mida need aaloed õieti tahavad.
Leidsin, et Kodukauniks foorumis on temast räägitud küll ja küll
See link foorumisse aaloe jutu juurde
Ja natuke kopisin ümber kahh, olulisemad seigad.
 Postitanud: toshi suzume  -  26. detsember, 2007 22:45
VEAD AALOE KASVATAMISEL:
1. plastikpott - hoiab substraadi eriti "hästi" märjana; 
2. plastikpott uputatud dekoratiivpotti - substraadist läbivalgunud vesi säilib eriti hästi ning hoiab taime madalamad juured veega küllastunud substraadis; 
3. valesti valitud kasvupinnas (substraat) - puhas turvas (!!!) - tuleks täielikult välistada troopiliste (eriti veel sukulentsete) taimede puhul; 
4. nimetatud hämar keskkond võib ka oma rolli mängida. 

järgmine kord võiks proovida paremini teha: 

a: poest ostetud sukulent ümber istutada savipotti (kuivõrd poti sein on "hingav", vähendab liigniiskuse mõju); 
b: pott "taldrikule", nii et kastmise tulemus on näha - kastes peaks vesi jõudma "taldrikule", kui paari tunni pärast seal veel vett, siis see tuleks ära kallata; 
c: segada ise korralik kasvusubstraat jämedast liivast, fibostkruusast, perliidist, vermikuliidist ja/või muudest osistest. huumust (nt. turvast) võid sinna lisada, aga sukulentide puhul pole vaja. toitaineiks võib lisada pikatoimelisi väetisi (nt. osmocote) ... kõik peene nimega osised võid asendada ka terracottem nimelise lisandiga [kui ise segada ei viitsi, siis võid ju ka poest "kaktusemulda" osta - aga ära seda potti "topi" ega "tihenda" - juured tahavad õhku ... 
d: sukulente kasta harva, eriti talvel - mul turdlehed, aaloed, havisabad, kaktus hetkel 3-4 nädalat kastmata. need taimed vajavad pinnase läbikuivamist enne järgmist kastmist. 
wakarimasuka?
  Postitanud: lilleke  -  30. detsember, 2007 16:03
Pildi järgi vaadates julgen ma küll arvata ,et tegu on just aloe veraga ,mis Hollandist meile müügile tuleb. Kõige suuremat kurja on ilmselt teinud talle ikkagi pime kasvukoht. Kui ta nüüd panna aknale (kindlasti mitte keskpäevase päikese kätte) ja olla kastmisega väga tagasihoidlik, siis võib ta veel oma kasvukuju muuta uute lehtede näol. Vanad jäävad ikka lääbakile nagu on. Varakevadine päike võib aga taimele väga laastavalt mõjuda - meil ta aiandis indikaatoriks-kui aloe hakkab "punastama",siis vaja kohe kibekiirelt varjutused üles tõmmata.
Postitanud: Mirjam  -  31. detsember, 2007 15:39
Lillepoest too uus sukulentide kasvumuld (võid sellesse veel paar söetabletti lisada), võta oma aloe vanast mullast välja, eemalda kõik mädad ja kahjustunud juured, lõika ettevaatlikult mädanema läinud lehed hästi varre juurest ja tupsuta lõikekohti aktiivsöe pulbriga, jäta lille juured natukeseks kuivama ja istuta (peaaegu kuiva) uude mulda, hea, kui paned põhja jämedat pestud liiva või peenkildu. Esimest korda kasta alles paari päeva pärast ja siis ka natuke. Vesi ei või alusele seisma jääda! 

Aloe tahab talvel väga vähe kastmist (natuke vett siis kui pealmine mullakiht tundub juba kuiv olema), hästi valget kohta ja temperatuuri 12-15 (aknalaual sobiv koht), otsest päikesevalgust tuleks siiski vältida. 
 Postitanud: toshi suzume  -  07. jaanuar, 2008 22:49
(küsiti, et kui sageli kasta?) see on selline tunde küsimus ... mõned kaaluvad potti käes, mõned torkavad näpu mulda. mina vaatan turdlehtede pealt - kui neil alumised lehed pehmed, siis saavad nemad ja ka muud sukulendid. kaktus ei saa talvel üldse vett. 
veevajadus sõltub õhutemperatuurist, õhuniiskusest ja taime elutsüklist - seetõttu regulaarne kastmine - et iga mingi perioodi järel - ei olegi hea. 
... 
kusjuures selline käitumine sobib, kui on hästi dreeniv mineraalne muld. turbamuld kuivab tavaliselt tükki ning kui nüüd kastad, siis valgub vesi sellest tükist mööda ja taim kuival.


reede, 28. november 2008

See imelik lumine seen...

... akna taga pimeduses polnud tõesti muu kui dekoratiivkapsas.
Arvatavasti mõjutasid need pidevad vihmad teda niimoodi välja venima. Ja võimalik, et kuna ma teda kogu aeg ümber istutasin, häiris teda ikkagi piisavalt niipalju, et viskas hulganisti alumisi lehti maha. Mitte küll kõiki. Osadele tulid ussikesed kallale, need katkusin ise ära. Järgi jäi selline ebamäärane "roos" Kõrgust on tal 60-70 cm
Õnnitleme Hilist!!!
APLODISMENTÕ!!!
Mis siis auhinnaks ka peaks olema?
Teeme nii, et see on üllatus! 
Ole hea, Hiline ja kui tahad oma auga väljateenitud üllatust kätte saada, saada mulle palun oma aadress kuskile privasse.
Kodukauniks foorumis olen ma Turkestanica. Saada sinna!

teisipäev, 25. november 2008

Lumesaaga ehk tuisk ehk eesti mehed ja lumi

Enamik blogisid vahendab praegu eri kantide ilmaolusid. Päris huvitav on lugeda, kuidas inimesed loodusega võitlema peavad. Kes on autoga kusagil kinni, kel lekib katus, kes ilma elektrita. Eks meiegi olime valmis, et jääme elektrita. Tavaliselt alati jääme. Aga seekord ei jäänud. Istusime hoopis nagu illikukud soojas toas, vaheldumisi kütsime ahju ja käisime õues kelgutamas.
Algas kogu lugu siis nii:
 meie suure toa suurest aknast ei näinud enam midagi. See oli vahva! Nii kaua on seda lund oodatud! Ja nüüd kohe nii palju! Kogenud maakatena sai kiirelt kontrollitud, et kas on kapis küünlaid ja saunakatlas vett ja puud toas. Kõik oli ok ja meie poolest võis torm ja maru alata! Las käia! Väga tore elamus oli õhtu otsa aknast piiluda, et kuidas lund tuleb. Sai ka fotokaga klõpsitud aga tuisu ja lumesaju asemel tulid ühtlaselt hallikasvalged fotod. Blogisse pole neid mõtet panna, sealt ei saa midagi aru.
Siit küsimus suurele ringile: mõista, mõista, mis see on?
Kes ära arvab, saab autasu!
Lumi ja meie küla mehed.
Mida teevad meie küla mehed kui lund on liiga palju? Nad tunnevad suurt ja siirast rõõmu. Nad lähevad autodega sõitma näiteks. Ärge arvake, et nad niisama sõidutavad. Oh ei. Kõik ikka asja pärast. Kes metsa veerde lauta loomi söötma, kes sauna ahju kütma. Loomulikult jäävad nad kinni. See on suur rõõm. Sest siis saab ka teisi mehi autode, maasturite, ATV-de, traktorite jms. sinna kutsuda. Nii saavad välja rallima tulla ka need mehed, kel kuskil metsa veeres mingeid eraldi hoolealuseid kinnisvarasid pole ja nõnda saavad oma rõõmu jagada. 
Kui aga kõik mehed on ilusasti lumest välja kaevatud/tõmmatud ja ilusasti naiste valve alla koju transporditud, haaravad nad telefonid ja jagub juttu kauemaks, et kuidas ja kes ikka kinni oli ja kuidas sealt siis välja saadi.
Mu oma mees vehkis ka tuisujärgsel hommikul vara kell seitse  meie sissesõiduteed tühjaks rookida. Ise hirmus õnnelik. Ma ütlen talle, et ärgu nähku vaeva, et pole ju mõtet. Kogu alevisse viiv tee ju paksu lumekorra all. 3,5 kilomeetrit. Seda ta ju ei roogi puhtaks. Et ei saada poissi kooli, tal õppimine korras, see üks popipäev ei tee talle midagi. Ei-ei, ütleb mees. Tema ikka roogib, et äkki tullakse ikka teid lahti lükkama. No ei tulda ju! Me elame ju Eestis. Meile tuleb talv alati ootamatult. Esimeste lumedega istume alati lumevangis, teed lahti lükkamata. Ja saatsin poja tagasi hommikuund magama. Mees aga kaevas edasi. Ise nii õndsa moega. Las siis kaevab. Muideks, hiljem vestlesin telefoni teel õega. Tema mees olla ka hirmus õnnelik. Nad seal maamajas elavad alles suht lühikest aega. Ikka on mehel olnud kobisemist, et see pole hea ja too pole hea. Ja nüüdalles kuulis õde oma mehe suust neid kaua oodatud sõnu kui mees päev otsa  lund rookis, et küll on ikka hea, et siia kolisime. Et ilus kohe rookida.
Nii et ärge iial öelge, et eesti mees on tundekülm ja emotsioonitu! Tal pole lihtsalt olnud küllaldaselt lund millega võidelda.
Järgmine pilt tehtud on siis hommikul vara. Tavaliselt võrreldakse millegi suurust tikutopsiga. Praegu pole topsidega midagi peale hakata. Mees kasutab mõõteriistana Väikest Abilist.
 Kohati on tuisanud ka nii suuri hangi, et lapse võiks sinna üleni sisse pista. Meile on see aga suur rõõm ja käime kogu perega päev otsa kelgutamas. Katsetame toda küngast, mis suvel tehti. Päris ok me meelest. Keset päeva astub meie poolt läbi naabrite perepoeg oma isa käsul ja tundub, et see teadmine, et meiega on kõik korras ja meid pole vaja kuskilt välja kaevata/tõmmata toob kaasa pisukese pettumuse. Ehk järgmine kord siis. Mäletan küll niisugust lumetormi siin, kus istusime peaaegu nädal otsa siin nagu üksikul saarel. Siis juhtus küll selline asi, et kui tahtsime õue küttepuid tooma minna, ei saanud välisust lahti. Oli vastu ust suure hange tuisanud. Tükk aega sai rabeldud ukse kallal enne kui ukse lahti saime. Oli ikka kino!
Tee lükati lahti alles umbes kell neli-viis õhtul.
Otse meie väravas jäi traktor lumme kinni. Õnneks oli lükkajaid kaks.
Ja see imelik vana romu linttraktor (ilma tuledeta), eks häda olukorras saadeti vist kõik masinad välja tööle. Ja siit see vapper pensionär tuleb vuhina ja mürinaga, võimas lumevall ees!Kohati oli lumevall kõrgemgi kui traktori nina otsas olev korsten. Vägev!
Aga siis oli kell viis, õues kippus pimedaks ja meie läksime tuppa õhtust sööma.Peab tunnistama, et viimaste päevade lumisus on mulle kui küpsetajale üsna toniseerivalt mõjunud. Kõigepealt tegin hirmatu laari kapsapirukat. Sõime mitu päeva. Siis koukisin kapi tagumisest otsast välja Vanaema vana vahvliküpsetaja ja see on juba kah juba mitu päeva rõõmsalt töös olnud. Nimetatud õhtul tegin kookosekoogikesi shokolaadiglasuuri ja nonparellidega. Said nagu natuke liiga rammusad. Aga rasvane/suhkrune toit toidab ka aju ja mulle tuli natuke tarkust jälle juurde. Jõudsin arusaamisele, et maailma parim toit on ikka keedukartul vürtsikilu ja musta leivaga.
Siis me pikutasime pisutJa õhtul kell kuus (see on siis tunni ajaga) oli vaatepilt selline:Need kriipsud musta taeva taustal on tuisklev lumi.
Hilisõhtul läks mees uuesti sissesõiduteed rookima. Ütles, et peab, et siis on hommikul vähem rookida. Nohh, okei, rookigu kui rõõmu teeb.
järgmine hommik, st. täna hommikul (25.11) sai ta muidugi uuesti kaevata ja poiss viidi siiski kooli.
Kuna meil oli plaan juba eile linna toiduvarusid täiendama minna aga eile me muidugi ei saanud ju kuskile, lähme siis täna.
Vaatasin aknast õue ja kahtlesin, et kas on ikka hea mõte? Kahe jõmmiga kuskile kinni jääda? Uihh, ei taha.  Aga mees ütles, et lähme ikka, varusid vaja täiendada. Ma ütlesin, et tunnistagu üles, et ta poodi niiväga ei kipugi, ta tahab lihtsalt sõitma minna. Lumemäsu sisse, katsetama, et kas jääb kinni vai ei. Ekstreemsustesse. Mehel nägu säras nagu elektripirn, noogutas õnnelikult pead. Ok. Lähme siis. Lumelabidas läks ju ka katki. Uut on vaja.
Ja suure poja tunnid lõppevad täna alles kell pool kuus õhtul.
Eks siis näha ole, et kas saame koju tagasi või ööbime kah, meie Tallinn-Tartu maanteel ja poeg kuskil kooli võimlas.
Ei tea, ehk ikka saab koju.
Loodame ja peame pöialt!
Ilusat suusailma, armsad kaasmaalased!



laupäev, 22. november 2008

Rahulolu

Tea, kauaks teda nüüd on aga igal juhul praegu on ta olemas ja me võtame tast viimast.
Kapsad on ikka omamoodi toredad. Ka lumemütsidega.
Aga mõni ei tee väljagi ja magab kogu toreduse lihtsalt maha.
Jajahh. Vaikus ja rahulolu. 

reede, 21. november 2008

Ma tahan korralikku kasvuhoonet! 
Ma tahan!
Ma tahan!
MA TAHAN!!!
Ja et ta oleks suur ja selliste plaatidega, mis ta nimi nüüd oligi, mitte kilekasvukas!
Kui mees seda tegema ei hakka, teen ise!
Mis see teha siis ära ei ole?
Eeeeeee......
Jajaa! TEEN JAHH!

Muideks, selle eelmise postituse video panin ikka sellepärast, et avastasin, et olen juurde võtnud. Ja sellest videost saab minu hommikuvõimlemise video. Ma arvan, et kui ma nendega koos nagu hullunud tennispall keksida jaksan, olen igal juhul paremas vormis. Iseasi kas allavõtmine õnnestub. Praegu õnnestub keksida umbes pooleni. Siis lähevad sammud segi ja rütm käest ära. Pealegi arvavad mõlemad jõmmid, et kui ema kargleb mööda tuba ja muusika mängib, et siis nemad ju ikka ka tantsu vihtuma. See on omamoodi takistustants, üle jõmmide. Peaasi, et keegi kogemata parasjagu külla ei tule ja aknast seda tantsu nägema ei juhtu. Saadavad teadagi kuhu. Või kutsuvad Võsa Petsi, et vaadake, et mida see ema oma lastega teeb!

Ok, ma hakkan nüüd mõtlema ja arvutama, et palju selline isetehtud kasvukas maksma võiks minna. Need mida poes müüakse, pole küll meie pere tasku järgi. Need plaadid on vist üsna kallid? Mis see nende nimi oligi? Mingi polü...?

kolmapäev, 19. november 2008

Minu huumor

Mõtlesin, et jään alailma ikka nende va aiatöödega kimpu. Nüüdki oleks äärepealt viimased juursellerid maasse jätnud.
Egas midagi, tuli omale kaks aednikku palgata
http://www.youtube.com/watch?v=1UL_2m5rm_c&feature=related

meest polnud too hetk kodus muidugi
mkhm

Ilmateade

Kui täna saata must koer õue, tuleb pärast valge koer tuppa.

esmaspäev, 17. november 2008

Narva katuse all

Möödunud nädalavahetusel sai Narvas ära käidud. Ilmaga ei vedanud meil teps mitte, seetõttu ei hakanud lapsi piinama ja piirdusime vaid siin-seal nö. katuse all ringi vaatama. Kahju muidugi, et linn ja ajalugu nägemata jäi aga ehk üritame tuleva suvi uuesti.
Aga ka katuse all nägime ja kogesime midagi niisugust, mida mujal polegi näinud. Või olen ma lihtsalt pimedana ringi käinud? Sattusime vene rahvuskööki sööma. Uksel tervitasid meid sellised linnud:
Fantastiline koht! Tavaline sööginurk suures kaubanduskeskuses, nagu nad ikka on aga kui palju oli seal vaeva nähtud, et luua sellist toredat olustikku! Täitsa restorani tunne tuli peale.Teejoomis atribuudid ilusasti serveeritud koos heeringavõileibade ja pirukatega:Vana vene leivaahi, barankad ja samovar:Teisel pool ahju asub salatilett: rosolje, vinegrett, keedumunad, igasugu äädikased kapsad, õunad, jne! Valik oli lai, kõike ei tulegi meelde.
Ja teine salatilaud:
Ja kuumad toidud. Ega mulle ei jäänudki kõik toidud seal meelde, ise valisin lisaks salatitele ja süldile kirssidega pardi kollase riisiga. Oli väga nämma! 
Väljas, teisel pool söögikohta, seintil olid sellised vitriinid:Ega see pildistamine läks jälle pisut aia taha aga muidu nägi kõik väga isuäratav ja omapärane välja.
Ja otse söögikoha kõrval toimusid mingid male võistlused. Õhkkond missugune.
Ja inimesed olid kõik nii kenad, naeratasid ja olid kuidagi ilusad ja toredad. Maletajad muidugi ei naeratanud, põrnitsesid oma nuppusid aga ega nad seal missivõistlusel osalenudki.
Oli lühike kuid mõnus Narva-trett.
Ehk kunagi jälle! Loodetavasti on siis ilm parem ja pääseme ka katuste alt välja. 
Ja järgmisena suundusime Kiviõli tuhamägede poole.