laupäev, 30. aprill 2011

Kasvuhoone asub tööle


Tegelikult oli küll plaan veel oodata nende istutamistega aga kuna viinamari oli otsustanud võrseid ajama hakata, mis minagi siis enam ootan?! Kui nüüd mingi öökülm peaks tulema, peaks nii ehk naa kogu kasvuhoonet mingi nipiga kütma. Pooled kurgid on istutatud, tomatitest ka kaks Tolstoi F1-e, külvasin täna ka maisi, pakitäie astreid ja mõned punased pak choi-d. Arbuus mul tänavu ei idanenud, meloni unustasin. Udupea.
Vaevasin oma pead ka sellega (nagu igal kevadel ), et mispidi ja mismoodi neid peenraid tekitada. Kuna kasvuhoone on kaares, nii on natuke ebamugavad need kõige külgmised alad. Seal on ju lagi madalamal, ebamugav on toimetada. Eelmine aasta katsin ühelt küljelt üldse pool meetrit peenravaiba abil kinni. Mingil määral isegi hea lahendus, suunasin sinna arbuusi roomama.
Esimesel aastal oli kolm pikipidi peenart, eelmine aasta kaks ja tänavu tuleb neli peenart. Eks näeb siis, mismoodi see kõige parem on. Dzungliks läheb ta varem või hiljem ikkagi.

neljapäev, 28. aprill 2011

See asjandus kasvab ja kohaneb.

See asjandus ehk aed. Ja minu teadmised aiast.
Ja ma olen rahul.
Igal kevadel.
Mõned aastad tagasi oli kuskil aianurgas esimene meeter x meeter peenrakäkerdis koos naatide ja nõgestega (sest ma ei teadnud, et umbrohujuurikad tuleb välja korjata :D), kus õitses kevadel minu esimene tulp koos tilli ja puntrasse külvatud porganditega. A ma olin ikka rahul, sest see käkerdis oli ise tehtud, minu aednikuvõimete ülim tipp tollal.
Järgmisel aastal oli peenar vähe paremas kohas aga tulbid olin istutanud kevadvete loiku ja porgandeil pesitses porgandikärbes. A ma olin ikka rahul sest herned kasvasid kui müür. Ja ma olin avastanud saladuse, et umbrohujuured tuleb ikka välja korjata. Kohe kasud sees! Selle saladuseni, et kuidas ilusaid suuri sibulaid saada, oli veel paar aastat aega. :)
Kõigepealt ma proovisin seemnest. Ei tulnud. Siis ma proovisin talisibulaist. Ikka ei tulnud. A vot kolmas aasta kuulsin imelist sõna: tippsibul! Ja siis veel, et: mitmeaastane! Proovisin. Ja ai, ma olin rahul jälle.
Nii see on. Mõne asjaga läheb aastaid aega, mõni jälle saab nii ruttu omaks. No näiteks tõin tiigikaldale eelmine aasta naabri käest brunnera. No see taim võttis sekundiga hoo sisse ja hakkas vohama. Ja ka praegu on näha, et see koht on ideaalne kasvukoht.


Tulpidest on näha, et vaid kaks sorti on kuidagi nigelad. Ühtede kohta kahtlustan talviseid sööjaid, teiste kohta loodan, et ehk lihtsalt vara veel. A muidu on tulpide puntrad ilusad ja veatud.
.


 Ja mina olen rahul jälle: :)
Juba paar aastat aga pole ma mitte rahul olnud selle varase pojengisordiga, see Rubra Plena, see vanem sort. Madalad varred, lamanduv, selle pärast. Toestamise tarvis madalavõitu aga ilma ka ei saa, kukub pikali. Siis ma aga vaatasin teda puhk aega kriitilise pilguga ja leidsin, et kui äkki teda kuidagi teistmoodi ... no teate, et las lamab nagu ripp-begoonia. Ta ju ei murdu, hoopis teeb ilusaid kaares varsi. Et kui istutada ta kuskile kõrgemale ... ühe sõnaga, ma istutasin ta oma kiviaia-peenra otsa troonima. Mitte ühe taime vaid enamiku, mis mul on.



Saab siis näha, et kas oli hea mõte.


Ilusad ilmad praegu. Hea on. Pool tundi kraabid peenart ja siis kolm tundi logelen ja loen liblikaid. Selle kivipeenra esimesse serva istutan maasikad. Lastele rõõmuks.
Suur osa tomateist ja kurkidest elutseb juba mõnda aega kasvuhoones. Pottides küll esialgu. Täna istutasin paar kurki sinna.
Väävlit ma kasvuhoones põletama ei hakanudki, kuigi oli plaan. Nimelt oli talvine lumi meiegi kasuhoonet pisut lömmi vajutanud ja uste vahel on liig suured vahed tekkinud. Ma ei saa kuidagi kasvukat hermeetiliselt sulgeda nagu väävli puhul soovitatakse. Pritsisin niisama nagu eelmine aastagi fastaciga. Mees lubas kasvuka toestuseks keskele mingid toestused tekitada. Seal saab siis vertikaalhaljastust proovida.

teisipäev, 26. aprill 2011

Ma olen kivide ohver :)


Ja ometi on saabunud aeg, kus saan jätkata seda, mis eelmisel aastal pooleli jäi. Ühendan tiigi ümbruspeenart järgmise peenraga. Tegin ülevaatliku foto. Praegu ju lehtpuud-põõsad ei sega vaadet. Vahepeal sai siin paar päeva jutti logeletud. No mitte midagi ei teinud. Vahtisime niisama. Ja selle vahtimise käigus avastasime, et meie pisikeses tiigiaugus elab kaks ilusat konna. Peenikesed ja triibulised. Ühel on rohelised jalad ja teisel punased ... :)


See keldriaugu juures tuunimine on ju igav, väga üksluine töö, muudkui riisu ja kaeva, riisu ja kaeva. Ei mingit loomingut. Aga see tiigi pikendus on lahe, loomingut täis. Saan seal oma kivitreppe ehitada ja tarin sinna oma üksikult murus kasvavad pojengid. Enamik neist, eriti madalamad sordid, jäävad tõesti murus hätta.
Kividega on väga inspireeriv aias tegeleda aga ma loll, hindasin oma võimeid üle ja eilse tööpäeva lõpetuseks virutasin oma väikese sõrme kahe kivi vahele kinni. Ai kui paha oli. Nõme sõrm! Niikuinii tal mingit otsest funktsiooni ei ole(kasu rahvamajandusele :D ), niisama tolgendab küljes. Luu jäi terveks aga sai ilusa paugu, valutas hommikuni. Nii et täna on puhkepäev. Mulla sees sonkida niimoodi küll ei saa.
Puhkus on muuks hea. Näiteks käia fotokaga mööda aeda ringi, väike sõrm peenelt püsti. Minul kevadlillede puudust ei ole ...

Silladel on oma plats ja silma rõõmustab ka tüdrukule eelmine aasta ostetud roosa priimula.
 

Ja neid valgeid pushkiiniaid on ka juba terve aed täis.


Kohe alustavad ka nartsissid, tulbid ja hüatsindid. Ja püvililled ja ...

kolmapäev, 20. aprill 2011

Aed on nagu liimine

Korra lähed sinna ja enam ära ei saa tulla. Hoolimata tuulest mässasime peaaegu terve päeva lastega koos aias eile. Pool kasvuhoonet sai läbi kaevatud. Muld on seal hea, vii või näitusele. Ja kasvuhoones sees tuult ju ei tunne, nagu toas oled.
Ja riisumist ja okste, vanade lehtede-varte korjamist on palju.
Ja "uus" projekt on ka käsil. Vat ma mainisin, et see õunapuu-pink on kolme sodihunniku vahel. Antud momendil tõesti kole koht. Isegi pilti ei näita, nii kole on. Aga pildid on tehtud ja üles sätin ehk umbes kuu aja pärast kui koht ise korras juba. Siis on hea vaadata koledast ilusaks saamise protsessi.
Ja tiik on elus. Toimiv. Aga hirmsasti lehesodi täis. Ja enamik taimi seal on ka juba märku andnud, et nad on elus ja kikitavad oma rohelisi kõrvu: varsakabi, soovõhk, ubaleht, võhumõõk.
Ainult vist mu uhke palderjani on rotid talvel nahka pannud. Pidasid pidu vist. Pikk talv pani pummeldama. :) Ainult suur auk on selle koha peal, kus enne palderjan oli.

esmaspäev, 18. aprill 2011

Aga mõni on kui loodud!

Sulav raske lumi tekitas palju kahju ja katkiseid puid. Kraapis ploome, katkus astelpajusid, närutas mände. Aga tuli välja, et üks mu aia asukaist teadis salanippi, mismoodi raske lumevammuse all hakkama saada ja mitte katki minna! Eriline nipp. Igaüks sellega hakkama ei saa.
Jutt siis keerdoksalisest sarapuust. Tema oli viimane, mis lume alt välja sulas. Olin 100% kindel, et ta on puru mis puru. Et õrn välismaine põõsake, mis temast tahta.
 Kuid tuli välja, et tema krussis okstel on võime end sobivasti kokku voltida ja murdunud oksi pole tal mitte ühtegi!


Puuke oli end Z tähe kujuliselt lume all kokku voltinud, nii et kui ma talle appi läksin viimseid lumeriismeid eemale lükkama, lükkas end seal välja nagu lehvik või liigendnuga.
Vot on nipid mõnel! Poleks osanud aimatagi. See foto on tehtud paar tundi pärast tema imelist :) pääsemist. Taim on igati tip-top, nagu poleks seda lume all kössitamist kunagi polnudki.

Eile ...

... oli pärast lõunat nii hea ilm, et läksin riisuma ja tegin seda mitu tundi järjest. Pole ammu niimoodi kevadel mässanud. Andis ikka riisuda! Aga vähemalt õuepealse sai korda, ilus kohe. See eest oln täna hommikul täitsa haige inimese moodi. Väsinud ja pea uimane, kondid valutavad. Üledoos kevadet ja füüsilist tööd.
Täna ma välja ei lähe. Naudin eemalt. Teki seest.

reede, 15. aprill 2011

Looduse märgid ja värvid. Igasugused.


Mõtlesin, et kuna sellist kummalist vaatepilti pole mina varem näinud, peaks need muru-mulla-muda joonised siiski üles tähendama. Tulnukad?


Salajane sõnum,? Eestimaine variant viljaringidest? Mudajoonised murul ...


Kõige hullem on see mudajooniste pilt otse keset õue kus meil see grillikatel asub. Seal on maa nagu üles küntud. Mullamust mudane. Ega muud pole miskit, eks ootab kuni taheneb, siis riisub selle mudakihi laiali ja ootab, et loodus teeks oma tööd ja kasvataks sinna uue muru.
Nii et peab jälle kasutama seda taktikat, et vaatad mujale. Õnneks on kuhu vaadata. Krookused on see aasta täies ilus:





Tabasin kimalase hommikueinet võtmas. Nii lahe sell!
Võtsin siis ise ka looduselt mis võtta andis, no seda va kevadist prahti, puuhabe-tutsakaid, õunapuukoort, vabarnavarsi, värvisin ja kudusin.
Tulem siin:

neljapäev, 14. aprill 2011

Täna mängisime poodi

Kolmeaastane kutsus, et tule minu poodi!
Mina läksin. Seal värvilised klotsid ritta laotud, need on koogid.
Valin siis välja ühe kollase, et palun mulle sidrunikooki.
Poiss vastu, et seda ei saa, see on näritud.
Ma ütlesin, et tohoh, näritud?!
Jaa, ütles poiss, kass näris.
Ei nohh! Kui kass näris, siis seda ma muidugi ei taha! Anna mulle see teine siis. Anna maasikakooki,
Poiss jälle, et seda ka ei saa.
No miks?
See on liiga kallis!

Tulingi tühjalt tulema ... :D

teisipäev, 12. aprill 2011

Kevad 2011, ringvaade

Aeg teha pisike ülevaade selle aasta kevadistest oludest. Ideaalne aeg selleks. Eile saime juba mõnusasti aiapingil jalga kõigutada ja natukene päikest võtta. ;P
Tegelikult ka! Meie ammune plaan, teha vanast õunapuust aiapink, sai teoks!


Varem oli ta selline: link. See on see vana õunapuu minu hukkaläinud ürdipeenra kõrval.
 Neljaharuline.


Esialgu on seal nüüd paganama lage, sest see puu oli seal ainus varju andja aga tooli taga kasvab mul kenasti too korea seedermänd, loodetavasti saab temast kunagi uus vari. Muideks, eelmisel sügisel ostetud mustast männist sai hoopis hiirepere ületalve toit. Ainult otsatutt oli järgi jäetud.


See võtab muidugi aega,nooh, see seedermänni varjuandjaks kasvamine, võimalik, et siis tuleb juba uus pink välja nuputada. :)
Praegune maastik ja ümbrus on muidugi päris "tore" pildistamiseks. Liiga palju kuskil trambid, siis on maa nagu sea songermaa. Aga sellegipoolest on kevad mõnus, ülimõnus. Kauaoodatud kallikene!


Ja minu redised on kasvuhoones stardivalmis! Hästi vahva!
Ja mägimännid, mis lume alt välja ilmudes on madalamad kui muru, ajavad end ilusasti jälle püsti:


Ja lumikellukesi on hulka palju:


Ja ka krookustel ja silladel on värvilised ninad väljas. Ja roosid on selle talve ilusasti üle elanud. Ja kuldnokk lendab, sota-pota nokas, meie linnumajade vahel. Valib, et kumba võtta. Jeeeeeeiiih, kevad!
Omapärane kevad tegelikult. Sellist polegi siinmail veel näinud.


Kohati paks lumi maas ja kõrval täiesti sopavaba maa, mine vai riisuma. Need, muidu nii igakevadised loigud ja veed on see aasta täiesti olematud. Meil muidu oli siin ikka päris mitu kohta, kuhu tuli kevaditi purdeid ehitada. See aasta ei suurt midagi! Hea kevad on.
Taimed on 99% kõik talve ilusasti üle elanud. Ja eriti uhked on mu kaks hiidlauku tiigi äärses peenras. Tiik ise on vaid aimatav lume all. Üks serv on väljas, seal näitab oma rohelist pisike ubaleht. Vahva! Ehk läheb õitsema kah see aasta!

kolmapäev, 6. aprill 2011

Kevad on tore aga teeb soodaks ... :)


Kevadel saab lõnga värvida. Miks mitte. Igasugust pahna vedeleb igal pool, muidu kasutut kraami. Paned aga koos lõngadega potti ja tuleb igasuguseid värve. Ma isiklikult ajan kollast praegu taga. See ülemine nahavärvi toon on saadud naabri vahtra otsas kasvavast puuhabemest, keskmine valge on naturaalne, lihtsalt võrdluseks fotole seatud ja kolmas on õunapuukoored ja tsipake curry-pulbrit.
Ja tegeleme linnuvaatlusega. Alumisel pildil püüdis mees fotole kohaliku nurmkana. Meie kandis on neid päris palju. Hiljem kui hein juba kõrgem, siis ikka ehmatavad meid: tõusevad parinal otse kõrvalt hainu seest lendu.


Praegu patseerivad kahekesi vanal kompostihunnikul. Tea, mida nad sealt leida loodavad.
Nii et jah, kevad on tore aga teeb soodaks. Ma ükspäev käisin linnas, väisasin ka aianduse poodi, et osta kott hüvamat mulda pikeerimiseks. Viskasin loomulikult pilgu ka seemneletile. Võtsin mingi viguri-siguri ja brokolipaki. Ikka kevadiseks varaseks salatiks, mis muud. Näppu puutus ka pakk riisiseemnetega aga omast arust panin selle riiulile ilusti tagasi, et ahh, ei hakka mina jandama.


Aga siin ta on! Kevadiselt sooda peaga ostsin pakikese ikkagi ära. Alles kodus avastasin. Nii et see väide, et mõni seeme-juurikas või muu ronivat ise kaasa, on täiesti õige. Tõestatud.
Selle suve esimene aia-katsetus on alanud. See suvi kasvatame riisi. :D Tulge sügisel pudrule!

esmaspäev, 4. aprill 2011

Igakevadine kohustuslik lumekellukese-poripilt. :)


Esimene lilleke meie aias polnuidki lumikelluke. Hoopis metsikud võõrasemad, pärit vist küll eelmisest suvest. Hästi säilunud, lilleprouad. Nende kõrval on vaeseke mini-kääbus-mägimänd lame nagu latakas vastu maad. Eks sulav lumi pressis. Aga nooh, pole hullu, küll toibume.
Ka kaktus on latakana vastu maad aga tundub, et temaga on ikka kõik korras.


Kõik aiarahvas vaatab unise näoga mulle vastu sealt lumeteki serva alt ja pobiseb: ära lärma, las ma veel viis minutit tudin. Jube uni on veel. Ei tule silmad lahti.
Ainult lumikelluke, väetatud made in metskits väetise poolt. :), on igati ärkvel ja mõnusa olemisega.


Viimane pilguheit paksule lumemassile.


Tagaplaanil paistab see mänd, mida mul on plaanis pügada, eks algus on juba tehtud ka. Ja teises nurgas on meite väike kadakas, eeskujuks kõikidele ülejäänuile. Ainus puuke, millele pole sulav raske lumemass mõju avaldanud. Seisab sirgelt.
Ise eriti ka õue ei kipu. Seal pole midagi teha kah. Lumi on märg, peal ei kanna. Lapsed on pool tunnikest õues ja kui tuppa tulevad, väänan neist ämbri vett välja.
Ma teen hoopis pitsi. Eestimaiselt villast ja tagasihoidlikku pitsikangast. Päris tore tuleb välja

laupäev, 2. aprill 2011

Tulbinäitus Türil.


Kommenteerin ja samas kahjatsen natuke, et kõiki ei pildistanud. Aga nad lubasid mingi pilt-nimekirja koos sordikirjeldustega igale näitusekülastajale saata. See oleks neist tõesti väga armas.



Salmon Parrot. Alles avaneva õiega papagoitulp.Mulle meeldivad papagoid eriti selles õitsemise staadiumis kui õis on oma täisküpsuses ja õielehed on uhkelt lokkis ja kõik värvid, mida tal pakkuda on, uhkelt näha.



 Rococo on mul aias täiesti olemas ja ka siin blogis vist rohkem kui ühel fotol. Mulle meeldib tema täidlane värv, küps olek. Õues peenral ei mõju nende südamepunane värv teps mitte agressiivselt, pigem majesteetlikult nagu punane sametrüü kuninga õlgadel.



Dynasty. Oooo milline roosa pilveäär, baleriini tüllseelik ja mannavaht! Õrn, armas, õrn.


Ninja. Pildistatud õievärvi pärast. Mul vist seda värvitooni polegi :( See on parandatav!
 


Escape.Väga armsad ja salapäraselt lehtede varju hoidvad. Täiuslik bukett täiuslikke punaseid tulpe! Üldiselt eelistan ma pika tugeva varrega tulpe kuid end lehtedesse keeranud häbelikud tulbi-iludused pole põrmugi vähem köitvamad. Vist minu lemmikud selles kollektsioonis.


Aaaah! Täiuslik värv, imeline kuju! Milline õis! Double Price on vist mu lemmikuimaist lemmikuim selles kollektsioonis!



Erna Lindgreen. Roosa ... :)


Ad Rem`s Beauty. Püüdis pilku ilusate toon-toonis värvidega. Nagu küps virsik! Vist minu lemmikud selles kollektsioonis. ... :P


Kingston, narmasõieline karvapea. :) Mul muidu narmasõielisi eriti polegi. No natuke on muidugi aga mitte palju. Mulle meeldis Kingstoni õievärv, ilus priske roosa. Selline sobiks hästi mu hanerohu vahele soleerima.


Candy Prince püüdis pilke oma õrnarmsa värvitooni ja krookusesarnase õiekujuga. Vist minu lemmik selles kollektsioonis. Tulpe oli tegelikult hulka rohkem, mina pildistasin neid, mis mulle ühel või teisel moel enam meeldisid. Või siis teisel põhjusel. Nagu näiteks järgmisel fotol olev Weber´s Parrot peenras kasvades mulle sellist rohekaskollast ilmet ju eriti ei näitagi. See poolnuppus olek kestab avamaal liiga lühiajaliselt selleks.


Charmeur. Klassikaline iludus.


Ja minu väikese printsessi lemmik: Foxtrot. Aga nende juures ahhetasid paljud naisisikud, mina kaasa arvatud.
:)

Tulbist kui tulbist, mitte kui müügiartiklist.


Kui meie kolmekesi Türile jõudsime, oli tulbinäitus juba alanud. Algul oli küll plaan, et lähen üksi aga lapsed tõotasid mulle pühalikult, et püsivad loengute ajal vagusasti kuss, nii võtsingi nad kaasa. Seal oli välja reklaamitud mitu töötuba, lootsin neist mulle lapsehoidmisel abilisi. Ja mul ei tulnudki pettuda.
Panime jopid garderoobi ja esimesena imetlesime lasteaialaste lillepilte. Väga ilus näitus oli, muideks! Mis sest, et pisikeste laste tööd, hingega tehtud, suurepärased pildid!


Kohe sealsamas sai ka ise värvilise liiva abil ilusaid kaarte teha. Proovisime ka kohe seda tehnikat. Lihtne aga ilus!


Järgmises töötoas sai tulbimaale imetletud ja ise pisut vilditud ja joonistatud. Lapsed olid südamega asja juures. Kumbki sai tulbimärgi rinda ja mitu ilusat pilti joonistatud. Seal oli küll vitraazi töötuba ka aga sellest hoidusime pisut kaugemale. Lihtsalt aja säästmiseks. Ja niigi oli tegemist küllaga!



Mina kasutasin oma ootamatult saabunud vabadust ja tutvusin kõrvalruumis üles seatud ekspositsiooniga. Ajatatud tulpidega Hollandist ja Nurmikost (kohalik st. eestimaine aiandusfirma)



Tulpidest eraldi teen teise postituse veel, oli palju tähelepanuväärset.
Tulbid vist seetõttu ongi nii populaarsed, et nad pakuvad mängulusti. Nii vist võiks seda kõike tulpidega seonduvat nimetada. Nendega saab igasugu asju teha. Ajatada keset paksu talve (kujundlik) näituse tarbeks, kasutada ära värvi, suuruse ja kuju erinevusi, kujundades huvitavaid kompositsioone ja mustreid peenardele. Kasvatada neid nii ohtralt, et sületäite kaupa tuppa vaasi tuua. Miks mitte, proovida ka aretustööd?!
Esimesele loengule ajatamisest jõudsin vaid nö. "lõputiitrite" ajal. Sellest on kahju
Teisel loengul (Mati Rang ja tulpidest, nende haigustest ja sordirühmadest) istusime ilusasti kõik kolmekesi reas ja kuulasime pead viltu. Tüdruku jaoks oli paigal istumine küll paras piinapink, ta mul rohkem praktika inimene. Sibullilledest sai fotosid vaadatud (suurel ekraanil) (Türi kultuurimajal on fantastiline loengu-ja kinosaal!), sellele elasid mõlemad kaasa. Nägin paari huvitavat kevadist sibullille mida S.Savisaare juurest otsima minna. Sinna Savisaare juurde peab tõesti kevadsuvel retke ära tegema. Mitte ainult kui aias vahtija ja taimede ostja, mul oleks vaja kohe ühest ja teisest asjast kõnelda ja tarkust juurde vaja!!!
Algul kui kuulsin, et just 1. aprillil toimud tulbipäev, mõtlesin ka, et omapärane kuupäev. Et sibulatega praegu ju ei kauple ja aedades peenarde vahel ei jaluta. Et äkki jääb lahjaks? See näitus neil? Aga ei! Just õige kuupäev. Aprilli algul on just hea rahulik aeg, mil mõtteid koguda ja ühiste huvidega inimestega kohtuda, et mõtteid vahetada või tarkust ja ideid juurde saada. No teate: segajaid pole. Muidu äkki taanduks liigselt kommertsile ja kauplemisele aga praegu oli kogu tegevus mõnusalt intelligentse mekiga. Nii et saime seal mõelda tulbist kui tulbist, mitte kui müügiartiklist. Sest aeg-ajalt tundub mulle, et elu toimub tsüklis: projekt_reklaam_müüginumbrid_maksuamet_prügimajandus. Teate, mulle see ei meeldi ja aiaelu tegelik mõte kaob kusagile varju ja olematusse.
Hiljem pidi veel mingi loeng tulema iiristest aga seda me ootama ei jäänud. Vaatasin lihtsalt, et laste jaoks oli aeg küpseks saanud kodu mineku tarbeks.
Tegin hulga fotosid enim meeldima hakanud tulpidest, neist teen järgmise postituse.
Ja hea üritus oli. Loodame, et mitte viimast korda. Aitäh korraldajaile!