Beebibuum

Vahepeal jätame maja ja aia jutu sinnapaika ja räägime muust:
Meie peres on nüüd beebibuum. Kõigil on beebid. Mõnel on neid isegi mitu.Nagu pildiltki aru on saada, on see "mõni kel mitu beebit" meie kass. 28. aprillil, just tütre sünnipäeval nägi ilmavalgust 4 väikest kassipoega. Meil oli küll plaanis, et käime detsembris 2007 loomaarsti juures ära ja ei mingeid lisakasse aga tol ajal oli meie oma pereplaneerimine käsil. Nii jäigi arstil käimata ja koer ka eriti hoolega ei valvanud. Nii ongi tulemuseks neli uut miisut. Punane, vöödiline, lapiline ja must-valgevarvas. Nii et kui kellelgil paari kuu pärast kassi vaja peaks olema, andku teada. Muideks, must-valgevarvas on juba ära lubatud, nii et tema pole saada.

Aktuaalne ja dokumentaalne...

Maja pole meil enam papist ja roheline vaid hoopis niisuke:
Kui ma siin arvuti taga just tasapisi blogisin, kargas mees uksest sisse ja ütles, et ostis värvi ära ja läheb kohe ka värvima enne kui ma kisama hakkan. Ja läkski.
Oi jeerum-jeerum!
Mina ju nii ruttu välja ei saa. Väike Abiline vaja riidesse panna. Väiksel Abilisel vaja nägu puhtaks pesta. Väiksel Abilisel oli nimelt eile väike kõhuhäda. Ja kuidas sa ikka kaheaastast last ravid - ikka moosiga. Ehmatuse puhul maasikamoos, külmetuse puhul mustsõstramoos ja kõhuhäda korral mustikamoos. Mustikamoos on hea küll aga näo ja käte pealt ei tule ta enam maha. Istub kindlamini kinni kui vildikad.
Aga lõpuks saime ikka õue. Esimene reaktsioon oli küll, et ...
Jätkub hiljem.

Kevadised ...

Hollandi sibuliiris: ( neli sibulat läks enneaegselt kasvama, panin nad potti, vaat mis välja tuli)























Uued minu aias sel aastal: kirgaslill.
Nemad on siis see tasuta kingitus Bakkeri firmast.
Täitsa ilusad. Meile nad täitsa sobivad.







Märtsikelluke. (tema ei ole uus, vaid lausa väga vana)
Miskipärast nad ei paljune meil eriti hoogsalt. Mis neid segab? Murus trampimine, peenras mutid-hiired?









Tilluke kollane krookus.

Tegi mulle see kevad üllatuse. Omast arust panin ma ta hoopis ühte teise peenrasse mitu aastat tagasi.

Puukool

Mõned päevad tagasi sai siis puukoolis ära käidud. Peaaegu et pool aastat sai mõeldud, et millisesse peaks minema ja inffi puukoolide kohta otsitud. Sõelale jäi Luua puukool. Naabrinaine hoiatas, et neid on seal kaks. No kohale jõudes leidsime vähemalt neli kui mitte rohkem.
Üleüldse on Palamuse väga ilus koht ( ajaloost ja kirjandusest me praegu ei räägi) Kummaline, olen sealkandis päris mitu korda käinud aga neid puudest uuristatud kujusid polegi varem märganud. Vinge, minu meelest.

Sattusime hoogu ja külastasime kahte puukooli Luual. Mees pärast küsis, et no kas oled nüüd rahul? Ju mõeldi selle küsimusega seda, et tal on nüüd lillede kinkimise viisaastaku plaan täidetud. Ja mina olen tõesti rahul. Kaks päeva sai istutatud. Hoopis mees ise oli see, kes pärast istutustöid ütles, et kadakaid oleks võinud rohkem võtta. Et ainult üks, et sellest on ju vähe. Et võiks teha kuskile mingi kadaka platsi.

Elame-näeme. See aasta rohkem puukooli ei lähe.

Aga ostetud sai igasugust kraami. Põhirõhk oli okkalistel. Mägimännid ja hõbekuused. Lisaks ostsime ka muid. Et oleks mitmekesine ja huvitav. Ongi huvitav. Isegi väga huvitav. Nimelt on meil nüüd kaks okkalist, millede nimesid ma üldse ei mäleta enam. Mõtlesin küll, et peab ikka puukoolis kõik nimed ja jutu puude kohta üles kirjutama. Mõtlesin, et jääb meelde. Ei jäänud. Juttu oli korraga liiga palju.

Neil kahel alumisel pildil ongi need kaks okkalist millede nimed vajavad nüüd tuvastamist. Aidake, kes saab!

Alumine foto on külili, ma unustasin ta õiget pidi keerata.

10. aprill

Siin on siis väike meeldetuletus eelmisest aastast samal ajal.
Vaat kui hea, et ikka blogi pean. Hea on võrrelda. Muidu ei mäletaks ju eriti midagi. Ja just on hea vaadata, et mida ma tol ajal varakult avamaale külvasin. Eks on praegugi kange tahtmine juba midagi külvata. Ja külvasingi: lõvilõuga ja raudürti. Pole nendega erilist kogemust aga nad peaksid üsna külmakindlad olema. Ja kasvuhoonesse panin redist.
Tegelikult on ikka pisut vara selliseid asju teha. Vaja lähipäevil paar pisikest kuuske ja kastanit ümber istutada.

Valmistume...

... suureks istutamiseks.
Siin kõrvalpildil on ilus platsike kiviktaimla kõrval. Ma ei tea, kas ta nüüd pildil ka nii hunnitu välja paistab kui tegelikuses. Kõigepealt on ta lumikellukestest valge. Hiljem ilmuvad pisukesed siniliiliad (sillad? tsillad?) ja kogu plats muutub järgemõõda siniseks.
See aasta tuli kevad kuu aega varem, juba aprillikuuga. Külvasin avamaale peterselli ja mingid püsikud-lillekesed (nimi ei tule praegu meelde) aga neile meeldib varajane külv. Kasvuhoone kraamimine on pooleli, vahepeale tuli üks seljavalutamise/ravimise päev. Eks kohe jätkab nii kui aega saab. Varsti saaks sinna juba midagi katteloori alla külvata.



Viimased Lõuna-Prantsusmaalt toodud seemned said Tootsi peenrana mulda visatud. Uskumatu kuid tõsi: ühtedest on kasvanud toredad kolm taime. Ma isegi ei pidanud neid seemneiks, et niisama selline ebamäärane õiepuru-moodustis. Oletatavasti on nad mingid ilupõõsad, misasjad täpselt, seda ei oska arvatagi.

Mees on teisel korrusel lõpetanud. Liistudeks, nagu pildilt näha on, kasutati nööri. Hea mugav idee.
Poiss on sisse kolinud ja enam seal miskit pildistada ei saa. Ja ega pole vajagi. Varsti saab kogu oma majandusega nagunii õue kolitud.Vähemalt ma loodan nii.




Vaatasin peenrad üle. Sulev Savisaarelt saadud sibulad on kõik tibi-tobi. Kolmel uuel pojengil otsad väljas. Ka naabrinaiselt saadud pojengidel otsad väljas ja valmis kasvama. Eks näeb, mida sibullilled. comist tellitud pojengidel läheb. Üks juurikas oli küll kahjuks poolest saadik pruun ja kuivanud (vana, ühesõnaga). Kahju kui tast asja ei saa. Aga eks ootame-vaatame.
Ka peenraisse pistetud hüatsintidel on otsad väljas. Hurraa-hurraa, varsti saab nende õitsemist õues näha.
Peenraid vaatasin ka selle mõttega üle, et tahan teha suuri ümberkorraldusi jälle. Sügisaster on laiutama hakanud, paneks ta meeleldi maja lähedalt ringpeenrast hoopis mujale. See ringpeenar on ikka suvel see kõige tähtsam ja ilusam peenar, sinna peab asukaid hoolega planeerima. Ikka need kõige ilusamad ja paremad.
Toas külasin veel pisut taimekesi ette. Dekoratiivkapsaid ja tageeteseid ja veel pisut seda ja teist. Hohoo- kaks päeva ja juba nad on üleval!
Jutu lõpuks pisut üks kevadine dialoog kah:
Jalutasime üks õhtu mehega astelpajude platsi peal, otsisime krookuste otsi, no et kas tulevad juba või ei. No ja mees ütles, et aeg varsti juba niitma hakata. Ma ütlesin, et oota ikka muru ka ära. Mees selle peale, et miks seda ootama peab?
Järeldus: mehed on tõesti Marsilt.

Kuidas jääda iseendaks?

Tahtsin sel teemal kirjutada juba varem, nii uue aasta algul. Nagu uue aasta lubaduste teemana, et olen ikka tubli, võimlen ilusti ja hoian selja soojas. A tutkit! Kes`se viitsib seda enne kui juba häda käes.
Nimelt siis seljahädad. Alguse sai see jama mul juba mitu-mitu aastat tagasi. Külmetasin end. Ja kui oma selja eest hoolt ei kanna, kipuvad seljavalud ikka tagasi tulema.
Kui mees kuulis, et selg teeb jälle liiga, ütles nii: mida sa sebid seal aias siis? Ma olen ammu öelnud, et pool aeda võiks ära asfalteerida ja ülejäänu jääks muru alla mis nullini maha pügatud.
A ma tahaks ikka sebida seal aias ja seetõttu pean silmas pidama järgmiseid asju:
1. töötades hoidma selja sirge. Ei tohi olla kükakil vaid hoopis toetudes põlvedele- nii on selg sirge. Põlvede alla panen tüki kokkukeeratud pappi.
2. Käru lükkan ees, mitte ei lohista tagapool.
3. Raskuste tõstmist väldin. Kui ikka vaja midagi tassida, jagan selle kraami võrdselt kahte kotti või ämbrisse, nii ei vaju selgroog asjade tassimisel viltu.
4. Hoian selja soojas!!!
5. Maa kaevamise jätan mehele sest see on täiesti keelatud tegevus. Loomulikult pean ka ise ikka kaevama aeg-ajalt. Aga seda peab ettevaatlikult tegema ja jälgima, et selga ei koormaks.
6. Kui ikkagi kõikidest ettevaatusabinõudeist pole tolku olnud ja selg on jälle valus ja kange, tuleb teha sooja kompressi ja masseerimist. Ja loomulikult tuleb puhata hoides selga asendis nii, et valu tunda ei oleks.
7. Võimlemine! Sirutus-, venitus- ja lõdvestusharjutused. Võimlemine peab olema mõnus. Kui esialgu on kehv enesetunne, ei ole vaja harjutustega üle pingutada. Tasapisi selg harjub, valu taandub ja võimlemine läheb iga korraga aina sujuvamalt.
1. Laman selili, nö. tõmban varbaid enda poole. Umbes 5-10 sekundit, siis puhkan (ei mingit pöia sirutust!) ja uuesti. Nii mitu korda.

2. Laman selili, jalad põlvedest kõverdatud, käed sirgelt kõrval. Ja tõstan oma nö. sabakonti taeva poole. Kah mitu korda.

3. Laman samas asendis, viin põlved koos-asendis küljele, siis tagasi ja siis teisele poole.









4. Käpakil-asend. Selg kõveraks ja selg nõgusaks. Aeglaselt ja venitamisi.

5. Jälle käpuli. Toon ühe põlve kõhu vastu, hoian puhk aega. Sama teise jalaga.

6. Olen põlvedel ja sirutan end sellises asendis nii pikaks kui vähegi saan. Hoian end selles asendis nii pikalt kui saan ja viitsin. Kui kõik muud harjutused tehtud, teen seda harjutust veel korra või paar. Selg tuleb hoida sirgena, mitte nõgusana.

7. Lesin kõhuli, käed lõua all. Lõdvestun, puhkan pisut. Seejärel liigutan sirgeid jalgu üles-alla.

8. Jälle selili. Tõmban kordamööda jalgu vastu kõhtu ja rinda.

9. Hoian mõlemaid jalgu vastu kõhtu.

Iga harjutuse vahel puhkan pisut.

Muide, see viimane harjutus sobis mulle ka väga hästi tugeva valuga. Külili voodis pikali asendis hoidsin põlvede ümbert kinni ja nö. tõmbasin/venitasin kõigest jõust oma selgroogu.

Need koledad valud olid mul umbes 2 aastat tagasi. Olin tookord väga hädas. Mees küll pakkus, et paneme mu kuskile ukse peale rippuma, et justkui venitusele. Ja natuke ma lasin tal ennast sel kombel venitada ka. Aga rohkem ei lase ma taolist asja endaga kunagi teha, sest see oli nagu mingi Hispaania inkvistisioon. Isegi sünnitamine on lihtsam ja valutum tegevus kui taoline venitamine.
10. Seliliasend. Jalgrattasõit. Kõigepealt ühe jalaga, siis teisega. Edaspidi ja tagurpidi.

11. Kasulik on teha ka kaelale võimlemisharjutusi: õlaringid, pea pööramine 4 eri suunas, õlgade surumine üles ja alla

Kirjutasin kogu selle jutu siia üles kuna mul kipuvad need harjutused mikskipärast meelest ära minema. Tihti on juhtunud, et sätin end ilusti valmis: matid on maas, lapsed samuti mattidel seliti maas nagu minagi, valmis võimlema. Ja siis lesime nagu kamp totusid selili ja mitte ühtki harjutust ei tule meelde.

Raamatukogust saab häid selleteemalisi raamatuid laenutada. Parim on "Seljavalust priiks" Joan Suttcliffe (vist kirjutati see nimi nii, täpselt ei mäleta) Kuna aga ma pole ainuke inimene siin maamuna peal, kes oma selja on ära lõhkunud, pole see raamat just eriti sageli saadaval.

Igal juhul: ma võimlen ja tunnen end päris tervena. Ja see on hea sest head ilmad jätkuvad ja aias on iga päevaga aina rohkem ja rohkem teha.

Aiatöörahva pühad

Uskumatu kui soojad ilmad!
31.-l käisime sõidus kuid alates 1. aprillist oleme kogu aeg päevad läbi õues. Millised mõnusad ilmad! Hea aeg paljasjuursete taimede ümberistutamiseks. Seda ma hoolega praegu teengi. Kaevasin suureks kasvanud pargiroosi alt poegi välja panin peenrasse. Olen kuulnud, et sedasorti taimed eelistavad hästi vara ümberistutust. Et siis nad ei saa nagu arugi, et kus nad täpselt on ja kasvavad ilusasti edasi.
Peab tunnistama, et see on ikka ääretult mõnus kui saab 2-aastase energiapommi õue liivakasti terveks päevaks saata. Ja meeski on teise korrusega lõpetanud ja mõnuleb väljas sooja käes. Vooderdab maja jälle. Huvitav, mis värvi meie maja siis tuleb?


Toas aga on üks ilus asi juhtunud: minu palmimamma-jõulukaktus on õide läinud! Ju see ümberistutus mõjus siis hästi.
Ajatasin veel ka mõned nartsissid, olid meile silmailuks möödunud külmal ja khm lumerohkel märtsitalvel.