Valmistume...

... suureks istutamiseks.
Siin kõrvalpildil on ilus platsike kiviktaimla kõrval. Ma ei tea, kas ta nüüd pildil ka nii hunnitu välja paistab kui tegelikuses. Kõigepealt on ta lumikellukestest valge. Hiljem ilmuvad pisukesed siniliiliad (sillad? tsillad?) ja kogu plats muutub järgemõõda siniseks.
See aasta tuli kevad kuu aega varem, juba aprillikuuga. Külvasin avamaale peterselli ja mingid püsikud-lillekesed (nimi ei tule praegu meelde) aga neile meeldib varajane külv. Kasvuhoone kraamimine on pooleli, vahepeale tuli üks seljavalutamise/ravimise päev. Eks kohe jätkab nii kui aega saab. Varsti saaks sinna juba midagi katteloori alla külvata.



Viimased Lõuna-Prantsusmaalt toodud seemned said Tootsi peenrana mulda visatud. Uskumatu kuid tõsi: ühtedest on kasvanud toredad kolm taime. Ma isegi ei pidanud neid seemneiks, et niisama selline ebamäärane õiepuru-moodustis. Oletatavasti on nad mingid ilupõõsad, misasjad täpselt, seda ei oska arvatagi.

Mees on teisel korrusel lõpetanud. Liistudeks, nagu pildilt näha on, kasutati nööri. Hea mugav idee.
Poiss on sisse kolinud ja enam seal miskit pildistada ei saa. Ja ega pole vajagi. Varsti saab kogu oma majandusega nagunii õue kolitud.Vähemalt ma loodan nii.




Vaatasin peenrad üle. Sulev Savisaarelt saadud sibulad on kõik tibi-tobi. Kolmel uuel pojengil otsad väljas. Ka naabrinaiselt saadud pojengidel otsad väljas ja valmis kasvama. Eks näeb, mida sibullilled. comist tellitud pojengidel läheb. Üks juurikas oli küll kahjuks poolest saadik pruun ja kuivanud (vana, ühesõnaga). Kahju kui tast asja ei saa. Aga eks ootame-vaatame.
Ka peenraisse pistetud hüatsintidel on otsad väljas. Hurraa-hurraa, varsti saab nende õitsemist õues näha.
Peenraid vaatasin ka selle mõttega üle, et tahan teha suuri ümberkorraldusi jälle. Sügisaster on laiutama hakanud, paneks ta meeleldi maja lähedalt ringpeenrast hoopis mujale. See ringpeenar on ikka suvel see kõige tähtsam ja ilusam peenar, sinna peab asukaid hoolega planeerima. Ikka need kõige ilusamad ja paremad.
Toas külasin veel pisut taimekesi ette. Dekoratiivkapsaid ja tageeteseid ja veel pisut seda ja teist. Hohoo- kaks päeva ja juba nad on üleval!
Jutu lõpuks pisut üks kevadine dialoog kah:
Jalutasime üks õhtu mehega astelpajude platsi peal, otsisime krookuste otsi, no et kas tulevad juba või ei. No ja mees ütles, et aeg varsti juba niitma hakata. Ma ütlesin, et oota ikka muru ka ära. Mees selle peale, et miks seda ootama peab?
Järeldus: mehed on tõesti Marsilt.