Kuulame, kuidas muru kasvab

Muru muudkui kasvab. Nii et kui ma just ajatamisega hakkama ei saa, murukasvatamine on mul nüüd igatahes selge.

*******************************************

Muideks, vaadake mis seal lillepoti kõrval on. Leidsime pööningult neli puust hammasratast. Naljakad vidinad. Lähevad seinte kaunistamiseks kuidagi, ei tea veel kuidas.

Mees rõõmustas ka muru üle. Ütles, et vaata kus kasvab, silitas käega ja nentis, et varsti saab niitma hakata.

Mis värk see on nendel meestel selle muru ja niitmisega?

Ei tea, mis ta siis toob traktori tuppa vai piirdub trimmeriga?

Aga ega mina vist oma krookuseid ei näe kui mees juba niitmisest kõneleb.

Mees tõi kuuse ka metsa servast juba koju ära. Koos juurega. Nii umbes meeter kahekümnese. Pani potti, et kui aeg tast lahti saada, siis läheb istutamiseks. Hea meetod igal juhul. Selline kuusk ei aja okkaid ega midagi.

Tubaselt

Ökonoomselt:

murdsin tükk aega pead, et mida teha nende väikeste titetoidu purkidega. Pakkusin neid vasakule ja paremale, ei tahtnud neid keegi. Öeldi, et viska minema. Aga näe, mul purgist kahju. Ei visanud minema. Ja avastasin, et saab neid kasutada küll!


Esiteks: kahtlased moosid ja mehud, millede säilimisse eriti ei usu. Siis saab nii, et tarvitad kogu purgitäie korraga ära ja ei jää mingeid poolikuid purke külmkappi hallitust koguma.
Teiseks: moosid kingituseks.

Kolmandaks: maitseained. Mul näiteks petersell soolaga läks sellistesse purkidesse. Ja eks selliseid maitseainete retsepte ole ju küllaga.

Neljandaks: nagu pildil näha, on need purgid igati IN seemnete kogumiseks ja hoidmiseks.

Mehhiko vanikkuljusest jälle.(pildil)
Kasvab, areneb. Uute võrsete igas lehekaenlas on imepisike õienupp. Nii millimeetrine. Aga kahtlane küll kas nad õitsema ikka jaksavad minna.
Hõbekosk sai kah hoo sisse. Seda taime vast ongi mõtekam paljundada pistikust kui seemnest.
Aga paprikatega läks halvasti. Kaks kolmest tuli ära hävitada. Krmse kedriklest oli nende otsa elama asunud. Et nakkus ei leviks, tuli nad hävitada. Kolmanda paprika siiski säilitasin, kuna seal polnud nagu kahjustuse märke. Kasvuhoo on ta kah sisse saanud, mürgitan teda pisut, ehk saab ikka asja.
See kedriklest teeb tegelikult tuju üsna pahaks. Kasvuhoonest nad tulid, ju on nad seal ka ju siis esindatud. Ei meeldi mulle need mürgitamised. Fui-fui.

Asjalikult

Ajatamisest edasi:
ei raatsinud rohkem oodata, tõin segasibulanõu jahedast panipaigast välja. Kraapisin natuke märga turvast nõu pealt vähemaks, veendusin, et nõus on vaid terved sibulad. Hästi ettevaatlikult muidugi. Need valged otsad kuuluvad krookustele. Väiksemalt on näha ka nartsissid ja üks allesjäänud tulbisibula otsake paistab ka.

Toppisin sibulate vahele mõned väetisepulgad. Seejärel segasin muruseemne mullaga ja puistasin potti, pealmiseks kihiks.

Tänaseks on ta mul paar päeva aknalaual seisnud. Minu meelest on sibullillede otsakesed silmnähtavalt kasvanud, nartsissi otsad on roheliseks läinud.

No nii.

Seintega on mees teisel korrusel peaaegu ühele poole saanud.

Siia võiks tekitada selle nö. polli ehk küsitluse, et ei tea, mis juhtub enne, et kas

* mees saab teise korruse valmis?

* mina saan jälle emaks?

* sibullillede pott läheb õitsema?

Elus peab ikka progressi olema.

Üks toimekas päev ehk segane iseloom

Sügisene aeg: kisub nagu elu üle heietama.

No vot. Täna siis saimegi nii kaugele, et venitasime endid õue külmakartlikke taimi kinni katma.

Kuidas me sinna üldse jõudsime ehk minu iseloom:
mul on tegelikult suht jamps iseloom- olen üks igavene rabistaja. Võtan korraga 10 tööd käsile, vehklen vasakule ja paremale ja pärast imestan, et miks ma midagi valmis ei saa. Nagu näiteks täna hommikulgi: pärast hommikust kohvijoomist ja tavapärast uimerdamist tekivad plaanid ja ideed. Vaja tube ja kööki koristada. Vaja uutele akendele kardinate tegemist jätkata. Vaja tüdrukule väikseks jäänud rõivaid sorteerida, et sellised eriti roosad ja pitsilised kotti ja kellelegi, kellel neid rohkem vaja. (Käisime nimelt ultrahelis ja teame, et pesamunaks saab meil poisslaps) Vaja kapi otsast tükk vatiini alla tarida, et ilusat sinist magamiskotti õmmelda. (tehtud!) Vaja triikida. Vaja ... eee... ma ei mäletagi enam, et mis ja mida.
Selle aja peale on kell 10 ja midagi. Paras aeg, et tüdrukuga õue minna. Meeldiv ühendatud kasulikuga. Laps saab jalutatud ja mina oma taimed kinni.

Enne veel üritasin asja enda jaoks veelgi mõnusamaks teha. Hõikasin mehele teise korruse peale, et äkki tema tahab tirtsuga jalutama minna. Ei kus tema! Tal pole aega ja kes see tööd siis teeb? Õige kah.

Toppisin siis tüdruku riidesse ja hakkasin ka ennast sättima. See pole aga lihtne, kummardada keeruline, sokke-saapaid jalga tõmmata paras kunsttükk. Hüüdsin siis mehele, et olgu lapsega siis seni koridoris, muidu tal hakkab ju palav. No mees siis tirtsuga koridori. Kuniks ma sain siis saapad jalga, mantli selga( oi, ma olen paks) kindad kätte ja vajaliku soojustamiskraami kaenlasse, olid nemad juba ammu kadunud meie null-mõõdus kelgumäele. Ja möllutasid seal tükk aega,nii et oli küllaga aega oma taimed katta spets kanga, kuuseokste ja vanade lehtedega. Kasvuhoonesse ronisime ka sisse. Seal ju kaks plataani talvitumas. A meie üllatuseks oli kasvuhoones veel hilissuve maiguline olustik. Rohi roheline ja muld soe ja kobe.

Kuidas ma seda siis tegin:














Nii ma lõikasin materjalist ribad ja kerisin ümber külmetajate. Selle tuutu moodi asja panin oma ainsa valge nelgi peale. Pole neid elus kasvatanud, ei kujuta üldse ette mismoodi neid talvel kohtlema peaks? Ja lavendlid said kuuseokstest katte peale.

Veel minu segase iseloomu tõestust:
Üksvahe olin tellinud sügiskulvi harrastamiseks seemnemaailmast posu seemneid. Vahepeal suutsin nad ära kaotada ja täna hommikul suutsin siis jälle üles leida. Nüüd tuleb siis miskit sula oodata, ehk ikka saab nad maasse. Lume sisse ju niisama ei pillu. Või paneks mingi potikesega? Kuskile peenra äärde, kuhjab veel lehti ja lund peale? Tekitab nö. kunstpeenra? Kasvuhoonesse oleks lihtne panna aga siis peab neid talv otsa vahtimas käima, et nad läbi ei kuivaks. Seda ma jälle ei viitsi.





Ok, mida ma siin jutustan, omal triikimine pooleli. Ja see asjade sorteerimine...

Remondivad nii mehed kui kassid

See pilt on tehtud mõned päevad tagasi, see tähendab, et praeguseks on juba peaaegu terve see valge ... eeee... paberiga sein juba voodrilauaga kaetud. Meie siin allkorrusel oleme sellised väiksema kaliibriga ehitusmehed. Tegime kambakesi valmis kassile redeli, et loom saaks teisele korrusele oma suva järgi minna. Mina juhendasin, poiss saagis ja klopsis kokku ja tüdruk harrastas järelejäänud kaigastega kepivõitlust. Aga redel tuli igati ok ja tänutäheks lubas kass palmi ära süüa. Et ohtlik okkaline loom.

Ettevalmistused

Lumi tuli, sulas ära, tuli uuesti. Ilus. Tavaliselt tuleb ju jõuludeni oodata ja muretseda, et kas üldse näeb valgeid jõule. Siin lume alt piilumas üks põõsasmaran.Ettevalmistused: sai täna linnas käidud ja aiatarvete poest paar asja kaasa krabatud. Esiteks talvekatte külmaõrnadele taimedele, sest on vist paras aeg neid soojustama hakata. Varem pole sellist spets katet kunagi ostnud. Kaetud on ikka puulehtede ja turba kihiga. Kõige külmaõrnemale oma aia kunagi laotasin lehehunnikule veel kiletükke ka peale( üks roos oli)Lisaks ostsin veel ühe paki lihavõttemuru seemet. Eks ikka sellesse potti, kus ajatuses olid tulbid, nartsissid ja krookused. Ja kust oletatavasti rott tulbisibulad ära näris. Huvitav jah, et just tulbisibulad näris ära aga ülejäänud jättis puutumata. Et siis pott ühest servast tühjaks ei jääks, sinna see muru peaks sobimagi.
Eks mõni nädal veel ja siis võiks selle anuma vist tuppa sooja tuua.
Paar sõna veel hüatsintidest: kah kasvavad ilusasti. Ka kolmas neist on omale rohelise otsakese kasvatanud.

Lumi maas ja...

ja täna hommikul oli õues 10 kraadi külma. Aga praegu, kellaaja järgi 8.24 piilub juba päike aida ja lauda vahelt meie õuele. Nii et üks järjekordne ilus päev. Natuke murelikuks teeb, et kuidas mu soojalembesed puud-põõsad selle öö on üle elanud aga parem on sellele mitte mõelda praegu. Enamik on neist lehehunniku alla kuhjatud, samuti oli ju lumi maas. Kui nad sellisel kombel 10 miinuskraadi välja ei kannata siis, arvata võib, et neid polegi üldse võimalik meie kliimas niimoodi kasvatada. Ainult toalilledena siis ehk.
Pildil siin on soolikarohi, üks mu paljudest lemmikutest.
Kõrvits.
Mul on aastaid olnud üks ja seesama sort kõrvitsat aias. Aga tundub, et aeg on ümber vahetada mõne muu sordi vasta välja. Aasta aastalt on kõrvitsad üha väiksemaks jäänud, taimedki nirumaks, olgugi, et kasvukoht on igati soodne olnud. Käisingi juba seemnemaailm.ee-st piilumas uusi sorte. No seal on mille vahelt valida.

Kunagi, 10 aastat tagasi kui alustasin oma aednikukarjääri, mõtlesin päris pikalt, et kas ikka panna kõrvitsaid maha. Et pärast peab seda va mõtetut kõrvitsasalatit tegema hakkama. Meie peres seda nagunii ei sööda rohkem kui üks purk, ülejäänu viska jälle ära või?

Hakkasin siis asja uurima ja tuli välja, et kõrvits on tegelikult vägagi laia ampluaaga köögis.

Esiteks: moos, mehu, marmelaad ja mahl.

Teiseks: saiad, pirukad, pannkoogid.

Siin käibki mul mahla tegemine. Ülejäänud mass, millest mahl välja juba pressitud, läks pannkookide sisse. Mahlasse lisan maitse järgi suhkrut ja sidrunit. Ja vägagi õnnestunud rüübe tuli välja. Meie poolest võivad nüüd apelsini-ananassi mahlad poodi jäädagi.

Ja nagu öeldakse reklaamimaailmas: JA SEE POLE VEEL KÕIK! On veelgi igasugu huvitavaid retsepte ja ideid, mida kõrvitsast teha. Sellest aga mõni teine kord, terve talv on veel ees.