Sügistöödega algus tehtud

Ahh, mis kena potitäis nõmmkannesid? Nõmmkannusid? Nõmmkanne? Kannisid? Aga ütle kuidas tahad, välimus on neil hullult lahe. Need on need, mis ma kevadel Futulandiast sain, neid jagus küll mitmesse kasvukohta ja potti aga see on ikka kõige ilusam.
Aed on üldse praegu täitsa kena olemisega, eks nagu augustkuus ikka.

 Kõik õitseb, lehed on suured. Tänu külmale suve algusele vähendati see aasta vist tugevalt putukate arvu, nii, et peale liiliakuke pole muid lehtede hullemaid närijaid nähtud. Lehetäisid polnud näiteks üldse. Samuti ei näinud ühtegi seda keskmist sorti pruuni põrnikat, kes mairoose mul muidu järavad. Ka herilasi on talutavalt vähe ja kärbsed ei tüüta.

Juba saab kääridega aias vehkida - pealseid lõikuda. Alustan pojengidest. Neile need vihmased ilmad ikka ei meeldi, lehtedel on näha esimesi kahtlasi laike ja täppe.

Ja kõik see ülearune mudru läheb komposti, sest keskeestlasel on mulda vähe. Hiljuti käisin külas aias, kus veendusin, et mul on musta mulda isegi lahkelt jagatud. Seal oli mullakiht viis, no maksimum 10 cm ja selle all puhas paas ja paesodi - valge kraam. Suvel kõva kui kivi, talvel lirtsuv löga. On ikka kõva töö sellises kohas aeda teha. Meie kandis on olukord ikka vähe parem. Kohati paljastub ka see va rebaseliiv, kasvata siis liivateid või porgandeid. Aga mulda on ikkagi vähe ja tuleb muudkui juurde teha. Kõigest, mis vähegi komposteerub,

Kohendasin oma "kivilat", mis tegelikult on Hoganase peenra peenike peenar kivirike jms jaoks

Eks see peenar ootas tegelikult juba jupp aega, et viimane kole koht seal korda tehtaka. Nimelt oli mul seal ikka veel umbes 2 meetrine müürijupp, mis oli poolkaldes laotud musta kile katte peale. Selline peenra vahede katmine on kurjast. Vahet pole, mis materjali sa sinna vahele topid, kui ühel pool on kivid ja teisel pool viljakas muld, ronivad naat ja orashein selle kattematerjali sisse, koovad sinna ei tea mis kangast ja eks sa proovi seal siis peenart rohida.
Liiatigi on need kõige pisemad kivirikud hädas pealetungiva roomava tuhkpuuga. Puud tuli kärpida, kivirikud kaugemale istutada.
Ja ühe uue kiviriku tõin ka hiljuti koju - see on püramiidkivirik Minutifolia:

Järgmisel fotol on Faerreri kuldjuur ja saxifraga callosa var. Latonica pealtvaates:

... ja külgvaates:

Järgmisel fotol on uus püramiidkivirik juba paar aastat seal tegutsenud kobarkivirik Rio taustal. See on ka hullult lahe, väga uhked õisikud. Õitseb esimest korda meil.

Täna tehtud pildid siis uuest müürist. Päikesega tehtud, pole suuremad asjad.

Vana müür sai lahti lammutatud. Karvaseks põdranahaks moondunud katted rebisin välja, läksid prügikasti. Siis kaevasin korraliku kraavi ja tekitasin uue müüri ümber korraliku liivapadja. Naadid ja orasheinad liiva sisse eriti ei kipu ja jätavad müüri rahule. Vesihein ja põldkannike muidugi tahavad seal kah elutseda aga mõlemaid on lihtne eemaldada. Pealegi oskavad nad vahest väga ilusad välja näha.

Välja sai kaevatud üks hullult suur oblikas ja samamoodi pirakas päevaliilia. Asemele kolisid kivirikud ja Futulandiast pärit imeilus variegata akakapsas helekirkade siniste õitega.

Nagu ma mainisingi, ...

... et mees hakkas kuusehekki harvendama.
Järgnev foto on võetud täiesti harjumatust küljest. Siin oli läbitungimatu kuuskede sein enne:

Natuke lähemalt:

Alt laasitud kuusetüved näevad vähe kummalised välja.
Aga ikkagi kuidagi puhtam ja parem. Eks nemadki tahavad rohkem valgust saada.

Loodetavasti me ei riku oma sambla- ja varjuaeda ära. Kevadist päikest nad nüüd ikka saavad väheke. Hiljem peaksid sirelid seal kuuskede vahel kasvu viskama hakkama.

Mulle meeldivad hullult arendsii kivirikud. Nii toredad mättad. Tekitavad jaanuarikuus hea päikese lootuse tunde.

Ma sain midagi valmis

Ei saa mitte miskit enne öelda, kui jäädvustan rõõmsalt oma blogis, et mul on nüüd hiid-päevalill oma aias olemas, maha istutatud ja sõnadki peale loetud. Mis sõnad? Ikka need sõnad, et 

kasva suureks,

 mine ülbeks, 

saagu sind palju,

ole invasiivik

teiste hullajate seas.

Praegu vaatan mina tema poole ülalt alla aga järgmine aasta võiks ju olukord juba vastupidine olla, eks ole?

Tähtis uudis ära öeldud, võin rahulolevalt öelda, et tiigi renoveerimise esimene etapp ja tööplats on korda tehtud. Jäi küll äkilise vihmahoo tõttu sinna üks mullahunnik veel aga see on siis esimene asi, mis töid jätkates ära veetud saab. Vaade külje pealt:

Ja vaade teiselt poolt üle tiigi:

Ja vähe lähemalt:

Alumisele astmele asustasin pika kaalumise järel hosta Ground Masteri, ebahüatsindi sibulad ja nipponi kannikese. Tagapool müüritise ääres on ka harkjas kivirik. Ja ajutiselt puhkab seal jalga ka Ground Masteri sisse end külvanud hosta, mis oletatavasti on Regal Splendor aga võib ka olla midagi muud. Eks elu näitab. Kaalusin sinna küll mitmeid astilbesid ja kurerehasid aga millegipärast ei meeldinud mulle need ideed ikkagi.
Ülemisel korrusel on kukeharju, liivateesid ja igihaljas kaerand. Ülejäänud on vanast ajast: korallpojeng, mägimänd, ülane jms. A need on kõrged tegelased. Rohkem kõrgeid ma sinna ei taha.

Olen rahul tulemusega. Taimedel on nüüd hingamise ruumi.

Aiateraapia aednikule

Aeg juba nii kaugel, et floksid õitsevad, pihlakad punastavad ja esimene tomat on söödud. Aga tunne on küll selline rõõmus nagu ta suve algul ikka tavaliselt on. Pole põrmugi seda tunnet, et äketse peaks juba jõuludeks valmistuma? Oktoobrikuuks hägusalt nagu valmistuksime küll. Meil kolisid valgeõielised sügislilled oma vanast kasvukohast minema. Igavese suure puntra sibulaid olid valmis kasvatanud. Annab neile otsida kohti. No üks hea koht on hiljuti valminud aialaterna all kõrval. Seal midagi muud nagunii hakkama ei saa. Seal peab olema taim, mis ise umbrohida mõistab. Ja sügislill on selleks ideaalne.
Aga ülemus on mul selline, et niisama tuima labidatööd ei tunnista. Tuleb istutada taimi koos kunstimeele ja teraapiaga - aeglaselt ja iga oma pisematki liigutust eraldi jälgides. Rohujuuretasand. Aegluubis. Võta aeg maha, unusta rapsimine.

Unustagem kaevamine tiigi kõrval - mängime liiva ja kividega parem. Hingakem sisse ja hingakem välja. Lõõgastugem.

Pildil on tavaline kobarkivirik ehk täpsemini tiigikaldalt muu mudru seest välja tulnud taimepojad.

Kõik läheb korraga õitsema

Harilik kuldkann Helianthemum nummularium

Karatau lauk:

Karvane kadakkaer:

Nõmm-liivatee:

Sain oma tee keset peenart valmis:'

Ja olen tulemusega väga rahul. Nüüd on hea imetleda minu lemmikuid kurerehade seast: säbar kurereha Philippe Vapelle. Mulle meeldivad eriti lehtede ja puhmiku kuju. Õied on kirskiks tordil.

Loomulikult haarab silm kohe valmistehtud teed üle vaadates taimi, mida võiks ümber istutada aga ei hakka seda tegema praegu. Küll jõuab. Praegu on tulpide väljanokkimise aeg ja rohida/kaevata on mul veel päris palju. See on see ülikoolis ja tööl käimise tagajärgede likvideerimine - mõni peenraosa on ikka hullult täiskasvanud igasugu suvalisi.
Kuna täna on õues lõikavalt külm tuul, mina sinna minna ei taha. teeb pausi. Ma olen niigi hullult tubli olnud ja aiatöödega peaaegu graafikus.

Järgmisena leebe kägivars, hankisin selle eelmisel sügisel ja ta on päris kena. Huvitav, kuivõrd invasiivne see tegelane on?

Järgmisel fotol on üks huvitav asi. Vaadake lehti:

Tegemist on õevase murtudsüdamega, üks saadud Tii käest, teine tuli minu juurde Maie aiast. Nüüd on juba jupp aega kõrvuti kasvanud aga lehed on ikka väga-väga erinevad. Ma arvasin, et see erinevus johtus kasvupinnase süül aga praegu vähe juba kahtlen. Mis tarkade klubi arvab?

Ja kohe näen ära ka selle kõige tavalisema mägisibula õitsemise. No et kas on valge õiega või mitte?'!

Minu liivateed

Olen siin paari viimase aasta jooksul omale kokku hamsterdanud päris palju erinevaid liivateesid. Enamik neist asub terrassiterpil, mõned üksikult ka laiali teistes peenardes.
Terrassitrepil ilutseb ka paar kukeharja:

Sordinimed minu liivateedel on umbes sellised: 1. Köögikata käest või 2. Tii käest, kes omakorda sai selle Köögikata käest või 3. Kaaren tõi või ...
Ainus, mis reaalset sordinime omab, on Hantington Silver ja ta on mul üks suur lemmik.

Tal on kirjud lehed ja lumivalged õied. Imeline.

Tegemised, tööd ja ennast kiitmast ma ei väsi

Arhiivi huvides olgu siis kirja pandud, et toas haigutavad ahju ja pliidi asemel kaks auku põrandas. Pliit ja ahi on aga tükkidena maja kõrval maas ja haisevad nõe järgi. Nii palju siis sellest. Tublid ahjud olid, tegid oma töö hästi. Aga nende aeg sai ümber ja edaspidi leiavad nad kasutust teeparanduses või kiviktaimlas või äkki munsterdame ühe algelise pitsaahju isegi... Ei tea. Kesse teab, tal tunduvalt rohkem vaba aega kui mul.

Õunapuud, ploomid ja kirsid õitsevad. Üks ilusam kui teine. Üks roosa, teine valge, kolmas kohevalt krousis õitega ... ilus.

Igal pool pole nii roosiline. Minu astelpaju istandusega on vist vsjo, finito, kaput.

See ei ole möödunud talve tulemus, nad on juba paar-kolm aastat järjest niimoodi vindunud ja järjest ära kuivanud. Möödunud aastal jättis mees niites hulganisti noori võsusid niitmata. Lootsime uusi elujõulisi põõsaid aga ka need noorekesed on kuivanud. Elusaid oksi ju natuke isegi on aga neid on vähe. Kahju aga vist tuleb kogu istandus üles võtta. See kuivamine teisi ümbritsevaid puid-põõsaid ei paista puudutavat. Samuti on jutte kuulda olnud, et kohati on päris suuredki istandused niimoodi suht kiiresti hukkunud.
Tjah.
Kahju.
Saab siis uut ruumi juurde, mis siis ikka.Muidugi, ilusad astelpajud oleksid siiski mulle rohkem meeldinud.

Pääsesin täna-eile peenardesse rohima. Hea oli kohe korda luua. Praegu on see mõnevõrra lihtsam ka, taimed on enamuses juba ilusad puhmikud teinud, viimased uimased on ka ninad maast välja pistnud, nii et pole hirmu, et mõnel jälle labida või kõplaga pealsed maha tõmbad.
Ei saa mitte üle ega ümbert selle teema juurest, et pean iseennest kiitma - mul on jube lahe taimede valik, ausõna! Need toredad mütsakud-nutsakud, pisikesed pinnakatjad ja vahvad kõrgete laukude varred. Super! Aias kaevates kulub pool aega taimede imetlemisele. Turnisin täna nagu ahv oma kiviaia peenras ja veendusin, et ka peenra kuju on viimase peal. Midagi ei tahaks muuta. Ainult päevad võiks tiba pikemad olla, siis jaksaks korraga rohkem sonkida peenrais.
Hullult palju on pisikesi lupiinipoegi, need võiks kuidagi heinamaale ümber asustada. Vahet pole, mis värvid sealt siis tulevad.