teisipäev, 24. märts 2015

Tugitoolid, värvid ja muu selline jõul ehk mis sobib ja mis mitte

Homme siis peaksid kohale jõudma minu uued tugitoolid. Ootusärevus on suur. Nagu miski jõul, mis sest, et ise maksan selle kinni ju.
Aga nooh, ega mul polegi praegu midagi targemat teha, kui tasapisi koristada ja elamist ümber sättida, et kõik, kes mul siin elada tahavad, ikka ära mahuksid.
Värvide üle sai nüüd mõelda, nii et pea paistes.
Roheline värv jääb ära, sest meil siin vahepeal juba oli hullult roheline kõik.
Sinine värv jäi ka ära, sest ta on loomulikult väga-väga ilus aga ta on mul siin kah olnud juba. Ja sinine värv mõjub külmalt. Ei mina külma taha.
Ilusad helehallid, beezid ja kollased jäävad ka ära. Need heledused kestaksid meie majas tõesti vaid nädala. Heal juhul.

A ma tahan värve oma maja kõige populaarsemasse tuppa. Ilusaid magusaid küpseid värve. Apelsine, kohvi ja kakaod, küpseid punaseid tomateid, kuldset mett. Minu värvid minu toas peavad olema söödavad, lausa nämmad.

Ja homme algab ümberkorraldus. Lahe!

Poetan siia mõned lingid, kust saab ideid :'
https://www.youtube.com/watch?v=fi6lu7hszEI
https://www.youtube.com/watch?v=DY2wFGD0A_4
https://www.youtube.com/watch?v=km8SE-n2Fsc
https://www.youtube.com/watch?v=nDm0BWCPbbw

pühapäev, 15. märts 2015

Sipelgate saaga, vist kolmas osa.


On saabunud ilusad soojad kevadpäevad. Öösiti veel külmetab aga see ongi hea, siis loodus ei kiirusta ja kulgeb ka meie perele sobivas rütmis.

Aknalauapõllundus nagu edeneb ja ei edene ka. Vist ostsin lolli peaga halba mulda. Nii aeglaselt pole mul iial taimed kasvanud. Aga mõned tomatitaimed juba on ja need on ilusad. Peakski täna üle kontrollima, et kas oleks neid veel vaja külvata või aitab kah.

Kasvuhoones sai kah juba siblitud. Külvitegevust seal loomulikult ei toimu veel.

Põhiline tegevus on nn päikese kontrollimine. Seesama, mida koer kõrvaloleval fotol teeb. See on tähtis tegevus ja võtab aega ja keskendumist.

Muideks aga - käes on märts - plirts-plärts, ja nagu keskkonnaametist mulle eelmine aasta öeldi, sipelgad hakkavad tegutsema. Kuna meil on lisaks nn avalikule pesale kuuseheki sees paar pesakuhilat veel, jõudsime järeldusele, et mees ise katsetab need elukad ümber kolida. Tegelikult pole seal ju midagi keerulist. Vähemalt praegu me arvame nii.
Nojah, sipelgad hakkavad tegutsema. See tähendab, et nad kolivad kogu kambaga pesa ülemistesse kihtidesse, nii et mustab kohe. Pole varem sellist vaatepilti isiklikult näinudki. Mustab tõesti:



Algul ajas mees neid kotti, hiljem kuhjas lihtsalt kärusse, sipelgad suht uimased, püsisid kärus küll.


Mina samal ajal lõikasin oksi teisel pool kuusehekki, et teistele pesadele ligi pääseks. Need jäid veel kolimist ootama sest pesad on kuuskede varjus pimedas ja jahedas. Ei seal olnud veel ühtegi elumärki. Peab ootama, kuni pesad rohkem soenevad, siis saab mees veel nendega edasi-tagasi marssida.


Päris palju sai oksi. Kuuseheki alumised hekisisesed oksad puha kuivanud.


Sipelgad olid oma pesa ehitanud meie talu piirikivi peale. Mudane ta praegu fotol on aga piirimärk on näha.


Mudane sellepärast, et kui pesa on ära viidud, tuleb sinna vees lahustunud mürki kallata. Kasutasime siis seda, mis kõrval fotol.
Eks siis näha ole, mõikab või ei.
Nagunii on mul kahtlane tunne, et ega see aktsioon ühe kevadega vist ei piirdu. Isegi kui üks emane maha jääb, kukuvad kohe edasi tegutsema, need va sipelgad. Aga ma eelistan oma aeda endale hoida. Tahaks ka üle mitme aasta mõnd plomi suhu pista.




Ja esimene grill sai ka tehtud. Vägeva tossuga. See oli lahe.  Need kuivad kuuseoksad olid hea hakatus ja püsikute varsi on praegu ju meeletult.  Täna jätkan püsikuvarte korjamist.



neljapäev, 12. märts 2015

Väike ülevaade

Täna on tuult ja täna on päikest, see tähendab, et maa taheneb ja varsti saab minna rõõmsalt õue tegutsema. Tööpõld on lai.
Esiteks tuleb minna mulda riisuma:


Müstiline, kas pole?
Mis puutub talvitunud taimedesse, nii suurtesse kui väikestesse, tundub, et enamik on alles ja tunneb end hästi. Ainus taim, mille juures kukalt kratsisin, oli jaapani vaher, see pisike, möödunud aastal soetatud taimeke on kah ühe mutihunniku otsa kerkinud, loodetavasti on juured alles ja korras.
Eriti uhke on tiigrisabakuusk:


Nagu purskkaev. Roheline purskkaev.

Üks pisike kevadine pettumus on ka. Kenasti on uutele sortidele nimesildid juurde torgatud aga tekst siltidelt siiski kadunud. Nii et märkimisväärset kasu neist polnud. Omast arust kasutasin küll õiget markerit. Aga noh, eks siis üritab tasapisi õite järgi tuvastada.


Igihaljad püsikud on lahedad, juba loovad toredaid vaateid. Järgmisel fotol loovad mustad lumeroosid (seemikud saadud Tii käest) kamba peale esimest tõeliselt uhket õit ja esiplaanil on kaukaasia hanerohu mätas ja kivirik Shneewittsheni puhmik. Ai-ai, valged õied!


Varakevadised vaated on tagasihoidlikud ja lagedad aga paljutõotavad. Nii tore, et see kevad ometi kord tuleb!


PS.: läksin ikka kah õue täna, mis sest, et tundus maru külm tuul olevat. No oli kah aga terrassile ta ei ulatunud, seal kuumendas päike. Sopsisin natuke roniroos Indigolettat. Teatavasti mässisin ta ju selleks talveks mitmekordselt kinni. Kilekate on loomulikult juba ammu maha võetud, polnud ju õiget talvegi. Täna kraapisin vanu lehti ja mullakatet vähemaks, kuuseoksad jäid ikka peale veel. Mõlemi terrassiroosiga on põhimõtteliselt sama lugu. Linderhof ja Indigoletta vajavad mõlemad pisikest okste ülevaatust ja kärpimist aga suuri kadusid pole kumbagil.
Peenraroosidega pole veel tegelenud. Kasvuhooneroos on aga 5+ seisundis, seal kraapisin isegi ülearuse mulla eemale juba.
Päevitasin/logelesin ka natuke terrassil kuumava päikese käes nagu vana kõuts ja lõin nurru. Hea ikka see soojus, kuumus, kevade lähedus.

esmaspäev, 9. märts 2015

Ökonoomne


Mis mul siin praegu ikka muud teha on, kui enamuse ajast toas istuda ja koristada. Ões oleks ka muidugi üht-teist teha aga nende tegemistega käivad praegu kaasas sellised asjad: 


... need on märjad ja porised käpad. 
Märtsi nimetatakse rahvakalendri järgi paastukuuks ja üldiselt vastab see kah tänapäeval tõele. Ikka peab paastuma, säästma ja ökonoomne olema. Millega kokku ei saa hoida, on pesupulber jms pesuvahendid. Minu jaoks on märts pigem kiusukuu (ta kiusab mind, on alati kiusanud) ja pesukuu, sest ma muud ei tee kui koristan ja pesen. Kui aus olla, ma ei salli märtsikuud. Aga nii nagu siin elus ikka on - tugevam võidab. Nii et jääb nii, et märtsikuu asemele ei teki prauhti kohe maikuu kõige ilusamaid linnulaulusemaid päevi, õues on ikka muda ja udu-sudu ja inimene istub viisakalt ja vaikselt toas, paastub ja koristab.

Koristamiste plussiks võib öelda seda, et aeg-ajalt võib arulageda ja monotoonse küürimise asendada leiutamise ja katsetamistega. Samuti võib läheneda koristamisele rikka inimese põhimõtetega, et viskan kõik vana välja ja ostan uued. Uued on puhtad, uued on head, uued läigivad. Nii ma mõtlesingi, kui vaatasin oma magamistoa raamaturiiulit. Ja jõudsin järeldusele, et iga raamatut seal riiulis pole ka vaja, asendaks sahtlitega. Sahtleid ehitama ei hakka, sahtleid asendavad ilusasti igasugu kastid. Läksingi uljal sammul poodi, et tuua sealt kaks kuni neli kasti. Plastmassist, ilusad, kergesti puhastatavad, sobilikku värvi. A tutkit. Ei meeldinud mulle see valik, eriti ei meeldinud mulle nende hinnad. Ühe hind 8.- eurot. No annan ma jee paastukuul vabatahtlikult eurod ära. Ega ikka ei anna küll. Heh. Kastide eest? Pane veel mõned eurod otsa, saad juba väikese kummuti koos sahtlitega. Nii et kaste me poest ei osta. Teeme ise. Ökonoomselt. 

Kõigepealt võtsin toidupoest kaasa kaks papist kasti, neid seal ikka hunnikutes on. Siis koukisin välja ühe kanga, mis on mulle eriliselt meeldinud ja on hoitud senini kui silmatera. Siis on vaja veel PVA-liimi või klambrilööjat, vahet pole.
Suurest ristkülikukujulisest kangatükist sai kastidele pealmine kate:





Ja valgest kangamaterjalist ja broderiipitsist sai kastidele ilus ja viisakas vooder. Seda saab vajadusel ära võtta ja puhastada.


Ja saidki valmis.
Sinna saab nüüd sokke, mänguasju või mida iganes toppida. Ökonoomne.