neljapäev, 27. september 2007

Sügisesed potitamised

Praegu on aias päris parasjagu sebimist. Mõnus, et on soojad päikselised ilmad, vihmadega võideldes teha neid sügisesi viimaseid töid on ju igavesti jama. Sel suvel kasvas mul amplipottides 2 taime: valge lobeelia ja see roosa asjandus (allpool pildil), mille nimi on mul meelest läinud. Ega ta vist päris õige amplitaim ju polegi.


Istutasin mõlemad taimed peenrasse tühjaks jäänud kohtadele ja pottidesse omakorda hõbekose ja Mikania Scandensi. Viimane neist pesitses kogu suve meie vann-lillepeenras ja edukalt, kogu vann sai teda täis.
Ûsna palju tuleb see aasta lillepotte tuppa. Ei tea, kas ongi nende kõige jaoks ruumi. Ehk ikka on. Tuppa toomist ootab ka järgmisel pildil olev Mehhiko vanikkuljus. Neljast taimest üks jäi selline niru ja aeglasema kasvuga. Seda oli lihtne potti toppida.
Eile helistasin oma emale ja ta teatas mulle, et ma pidavat juba umbes kahe ja poole kuu pärast jälle ühe lapse saama ja et kuidas mu hemoglobiiniga lood on. No hemoglobiiniga on korras aga see teine jutt!
Ei või olla! Juba jälle! Alles ma sain ühe!
Egas midagi, tuleb siis tuleb. Ja peab vist vähe rahulikumalt seda aias sonkimist ka võtma. Ega niisuguse toreda kõhuga, nagu mul praegu on, polegi eriti lihtne enam neid kükki-püsti harjutusi teha, mis aiatöödel tavaline.
Kus probleem, seal lahendus: ostsin omale uue poti ja teen lillepeenra käepäraselt mugavaks.Niisugune kena kausikujuline pott. Selle ma kasutan tulpide või mõnede muude sibulillede ajatamiseks. Täpselt veel ei tea, teen alles plaane ja kogun neti ja kirjanduse abil tarkust juurde. Et kuidas see ajatamine täpselt käib. Oli vist nii, et potti ja kasta ja siis kaheks-kolmeks kuuks jahedasse. Kunagi, nii mõnedki aastad tagasi ma olen tegelikult ajatamist juba proovinud. Kahjuks ei mäleta sellest suurt midagi. Sain vist ikka sellise ilusa pungaga tulbitaime kätte aga ma vist kinkisin ta siis ära. Nii et lõpptulemusest pole mul isegi mingit mälupilti.
Aga katsetama peab sest asi on huvitav.

Tellimused, jess

JESS
Savisaarelt sain pakikese kätte! Pojengid juba peenras, need siis:
1. "Red Red Rose"
2. "Coralie"
3. Paeonia mascula, korallpojeng, looduslik liik Kaukaasiast

Ja valgesse peenrasse sibulilli:
1. Armeenia sügislill, Colchicum szovitsii "Tivi" (õitseb kevadel)
2. Allium Urinum, karulauk
3. Muscari armeniacum "Album", Armeenia kobarhüatsint

kolmapäev, 26. september 2007

Aiaväliselt e. majasiseselt ja tellimused


Mõnda aega tagasi oli pööning selline.






Aeg läks edasi, jõudis tänase kuupäevani ja pööning polegi nagu enam päris pööning, on hoopis teine korrus.
Mees ähvardab varsti köögi lakke augu teha (tulevikus tuleb sinna trepp) ja siis sealtkaudu üleval käima hakata. Vaene minu köök. Varsti on
ta prahti täis. Ei kujuta ettegi, et kuidas niimoodi elatud saab. Aga küllap saab, inimene harjub kõigega. Peab tegelikult tunnistama, et mehe meelehärmiks ma eriti viimasel ajal köögis toimetada ei viitsigi. Tüdrukuga koos on see söögitegemine üks paras tsirkus. Ronib igale poole, kisub kõike, saab hirmus pahaseks kui ma talle tooreid mune uurida ei taha anda. No mida sa koos sihukesega teed? Parem ongi kui mees kogu köögi paksult saepuru täis ajab. Ei ole pisematki santsu kööki pääseda.
Aga niikaua kuni köök veel saepuru täis ei ole, peab seal miskit ikka tegema. Ja siin tekkiski küsimus, et no miks?...
no miks, no miks peab aiaga inimene põldmarju pakist võtma? Läänemaal kasvavad nad ju kenasti? Et kasvataks ise ka.
Aga kuidas? Ja kust saada taimi? Bakkerist mina tellima ei hakka. Ma juba tellisin, nii umbes kaks kuud tagasi posu sibulaid. Muud pole sealt saanud kui uue kataloogi, et telli aga veel. Võimalik muidugi, et Bakkeri omad arvavadki, et tellimine on lihtsalt üks pidev sõbralik kirjakeste vahetamine, aga ega mingeid pakikesi sibulatega mulle ei saadeta. Peaks ju rahul olema, raha jääb ju alles. S. Savisaarelt tellituga sama lugu. Ei kippu, ei kõppu.No helistasin siis, saime kenasti jutule ja pakk tuleb kas täna või juba eile...ehhee
Hea, et täna ilus ilm on, peab üle kontrollima, kas on ikka piisavalt ruumi uuele aiarahvale.

teisipäev, 25. september 2007

Veelkord sibulaist

Sibulate kvaliteet
Siin on nüüd ilusasti näha, et milline näeb välja terve sibul ja milline on kahtlane sibul.
Säälpool servas on kolm minu peenrast pärit sibulat, sellised nad peavadki olema. Teisel pool tikutopsi on kaks see aasta ostetud uut sibulat. Need küll eriti head välja ei näe. Lähevad nn eelkasvatuspeenrasse. Nö. karantiini. Ostetud sibulate seast isegi viskasin kaks minema. Neil olid peal tumedad pehmed laigud. Terve sibul on kõva, mitte pehme.

Palju küsimusi seente teemal


Sügiseti rõõmustavad meie aias silma sügisastrid. See aasta on rõõmustajaid sooja ilma tõttu muidugi rohkem. Peale lillede ka igat masti ja sorti seened.


Sai üks uus raamat hangitud, tundus poes esmasel vaatamisel, et hea raamat. Aga selliseid seeni nagu meie siin korjame oma heinamaa ja ümbruskonna metsadest, seal osasid polegi!




Esiteks:


Neid on meil heinamaa peal palju.
Aga kas ta ka süüa kõlbaks?






Teiseks:

Veel terve posu erinevaid seeni:
(Nad on murumunade puruga koos)





Kolmandaks:








Sellised ligi 20 cm pikad seened?

reede, 21. september 2007

Külmaõrnad vigurid 1.osa


Plataan


Kevadel sai hulka seemneid mulda pandud. Esimene sats läks lörri. Ilusti idanesid, kuid peale kahe esimese idulehe tekitamist kidusid kõik. Vahetasin tavalise kasvuturba kaktuste mulla vastu välja. Ja sellest satsust sai siis viis ilusat taime. Ûhe neist vahetasin roosaõielise robiinia vastu, kaks pesitsevad praegu kasvuhoones, ühe istutasin siseõue lillepeenrasse püsikute vahele (talveks katan kinni loomulikult) ja viies on siis kõrvalpildil potis. Talle üritab siis sahvris mingit mõnekuulist talve teha ja kevadel viib kasvuhoonesse. Mais istutab kuskile õue.


Plataani seemneid on mul veel, proovib veel neist taimi välja võluda.



Ciota nunnu


Neid mul oli 7 seemet, arenes lõpuks välja 5 taime. Lehed on neil sellised kõvad nagu loorberilehed. Nunnude käsi ei ole eriti hästi käinud. Ûhe rohis tütar ära, tore oli ju tõmmata potist. Teine on ka selline kahtlane, tal nagu polekski juuri. Kasvas mul lillepeenras, nägi välimuselt isegi kõige kenam välja. Aga hakkasin seal rohima, läksin käega korra vastu ja taim vajus külili, all vaid kaks niitpeenikest juureotsakest. Ei tea kas suutsin ta katki teha või mitte, istutasin ta sinnasamasse mulda tagasi. Eks siis näha ole, et mis tast saab. Kahju küll kui välja läheb. Ûks on siis nüüd potiga kasvumajas, kaks tõin tuppa. Kuri saatus tuli neile siia ka järele. Aken jäi paokile, koer ja kass tegid möllu ja üks vaene nunnu kukkus aknast alla. Sain ta küll kätte ja istutasin kohe tagasi aga ega see talle kasuks küll ei tulnud. Selle õnnetuse käigus nägin ka selle isendi juurika ära. Oli samasugune, praktiliselt olematud kaks umbes 10 cm pikkust niiti. Imelik taim.





Glediitsia (pildil paremal)
Gleditsia triacanthotos


Ostsin seemned seemnemaailmast. Oli vist 5 seemet. Ûks ei idanenud, teine idanes kuid jäi niruks, kolmas läks välja (põhjus teadmata), järgi jäi kaks taime. Ûhe istutasin koos roosaõielise robiiniaga tagaõue talviste tuulte eest peitu (seal kuused ümber), teise tõin potiga tuppa.Tuli välja, et kass arvas selle hea olevat ja näris tal pooled lehed ära. Siis jõudsin mina jaole ja taim kolis kapi otsa.




Roosaõieline robiinia (glediitsiaga ühel pildil, vasakul)
Sain selle taimevahetuse käigus Tartust Peetri käest. Peeter üritab samuti külmaõrnu vigureid kasvatada, no näiteks kasvab tema aias sekvoia. Heh.
Sain tema käest ka natuke tarkust juurde, et kuidas ja millal õue talvituma jäävaid taimi katta.


Alpi kuldvihm
Laburnum alpinum


Seemned pärit seemnemaailmast (algselt oli 5 tükki), idanesid kõik, ainult üks suutis päris pisikesena otsad anda, ülejäänud neli on kõik aeda laiali istutatud.


neljapäev, 20. september 2007

Mis tehtud, mis tegemata.

Nii et siis kasvuhoone, jah?
Tehtud! Nimelt oli eile pärastlõuna päris päikseline ja kohe saabus ka kihk aeda sebima minna. Tegemist on ju veel küllaga.
Kasvuhoones oli segadust palju.
Kurgitaimed olid oma aktiivse tegevuse lõpetanud, kolletunud. Korjasin viimased kurgid ära ja kakkusin taimed üles. Tomatid olid liig palju võsusid omale kasvatanud. Tükk aega sai ümber taimede kaera-jaani tantsitud enne kuni pusadest korralikud tomatid jälle said. Oma kasvuhoone raamatust sain kevadel tarkust, et esimene võrse, mille ära lõikad, sutska maasse- saad uue taime. Nii ma kahe taimega tegingi, nii et mul on praegu kaks alles viljumist alustavat ja toestamist ootavat taime. Toestasin nad ära. Paprikad tõid algul igaüks kaks vilja, mis nüüdseks ammu söödud. Praegu on nad aga hoolega uuesti õitsema hakanud, päris palju on ka uusi vilju. Eks näis, kas saavad valmis või jäävad talvele jalgu. Ûhe taime võiks ju tegelikult ka tuppa tuua... Peab mainima veel sedagi, et omakasvatatud paprika on ikka üle kõige. Pole elus veel nii mahlaseid ja maitsvaid paprikaid saanud kui need. Kasvuhoones on ka veel 2 plataani, millest ühe toon vist ikka tuppa. Need lõunamaalased on ju alles pooles suves, ei märkigi, et sügis või miskit. Samuti 2 viinamarjataime: Zilga ja Aljosha. Ootavad sügist pügamist. Selle tahab vist mu abikaasa pidulikult ära teha. Paneb ülikonna selga ja roosa lipsuga kaunistatud käärid kätte ja läheb pügama. Ja mina pildistan seda püha momenti ja laulan miskit... näiteks Internatsionaali (Prantsusmaa hümni ma ei oska lihtsalt) (Vähemalt tunne on küll selline, et see saab üks väga pühitsetud tegemine olema) Veel on kasvuhoones ka till ja varsseller. A neist pole miskit erilist, need kaovad lähima kuu aja jooksul supisse.
Mis siis veel?

Mul kasvab siseõues lilleringis 2 põõsasmaranat. Kollane Elizabeth ja virsikuvärvi ei tea mis sordinimi on, silt kadus ära. Kevadel tegin nendega katse. Kodukauniks foorumist sain teada, et maranad tahavad kevaditi pügamist. Tegingi siis nii, et jätsin Elizabethi niisama ja tolle teise (paneme talle nimeks Toomas) pügasin nii ära, et endal oli ka jube tunne sees. Tulemused: Elizabeth näeb täpselt samasugune välja kui eelmine aasta aga Toomas on oma kasvu ja tiheduse rohkem kui kahekordistanud. Mõlemad ootasid ümberistutamist. Elizabeth sellepärast, et puukoolist oli koos temaga siia tulnud ka üks enelas. Apla inimesena tahtsin ma seda loomulikult kätte saada. Ja see istutamine on praeguseks tehtud ka. Toomas on aga lihtsalt juhuse tõttu otse peenra keskele sattunud, ta siiski suht madalakasvuline, kõrgemad püsikud varjavad ta lihtsalt ära. Ootame järgmist päikeselist päeva istutamise tarvis.

teisipäev, 18. september 2007

Käsk

Naisterahvas!
Mine ja tee kasvuhoone korda!
Ja ära tule mulle seletama, et õues on jahe ja kogu aeg sajab, kasvuhoones on soe! Ja pane kindad ka kätte, kurgitaimed torgivad.
Laiskvorst selline!

pühapäev, 16. september 2007

Sügis 100%



Ilmad on jahedad, taevast kisub vihma ja harva tekib momente kus õues on hea ja mõnus toimetada. Kui aga miskit just tegutseda aias ei saa, siis vahest tuleb ikka minna värsket õhku hingama ja jalutama.

Jalutuskäigu reportaaz :
kibuvitsamarjad on juba ilusti korjamiskõlbulikud, kuid mina jätan enamiku neist lindudele talveks põõsasse. Ei oska nagu midagi tarka nendega peale hakata, sellepärast.

Külavahetee ja meie sissesõidutee nurgas kasvavad noored kased (5-aastased, sai nad kunagi vaevu põlvepikkuste vitsakestena istutatud) ja nende alla on kaseriisikad siginenud. Mees mul eee... investeeris neid päevakese, et saaks foto ära teha, homme pean jälle seente kupatamise päevakorda võtma.(Ta loeb ka neid aiablogisid, see Kadaka investeerimisjutt meeldis meile väga.)

Riisikad kasvavad niimoodi toredasti ringis ümber puu.
Peale kaseriisikate kasvavad seal veel tatikad ja mingid ebamäärased riisikad või lehtrikud või heinikud, neid me ei puutu, tundmatu kraam.


Jalutame edasi, hoonetest mööda, sinna kus meie noorte metsapuudega heinamaa. Meie maa piiri kõrvale on siis silopallid pandud. Lastele ja koerale meeldib ikka nende otsas turnimas käia, ühelt järgmisele hüpata


Meie hüppama ei lähe, sest ilm on jahedavõitu ja nagu poiss hiljuti meile ütles, et oleme vanad, meil nahk venib. Mis me siis ikka hüppame, jääme veel nahka pidi kuhugi kinni. Otsime parem seeni edasi. Ja seal männi all need tatikad ongi. Või on need võiseened?
Mõnus ikka vaadata, seegi mänd on oma kätega maasse istutatud, tollal oli ta vaevalt poolemeetrine männijupike.

Siis vaatame, et kuidas kombain tööd teeb ja kuidas pilved liiguvad.



Seened korjatud, mis neist edasi saab?
Mina seenesousti ei armasta. On selline ebamäärase värviga libe ollus. Mulle meeldivad seened näiteks praetult koos sibulaga, noored puravikud marineeritult, seenekotletid või pirukad.
Neil kahel pildil ongi seenekotlettide tegemine: hakitud seened (eelnevalt soolvees kupatatud), sibul, petersell, hapukoor, munad, jahu, sool.Segan taina ja küpsetan. Poiss ei söö (kahtlane värk tema arust), mees kiitis.
Süüakse hapukoorega.
Ilmad jahedad, muru märg- milleks end vaevata õues tuustimisega.
Palju parem on end diivanile patjadele laiali laotada ja mõnusalt sooja soemüüri ääres oma kõhtu ja käppi soendada.



reede, 14. september 2007

Jalutuskäik ümber Antoonovka

Kirjutangi nüüd jutuvariandi nr. 2
... et mida ma seal õieti kritiseerisin...

See õunapuu kandis mitu aastat õunu nagu hullumeelne. Ei ühtki puhkuseaastat. Siis aga saabus talv 05/06 ja enamik ta oksi olid kevade saabudes kuivanud. Too kevad teda ei puutunudki, seisis niisama kurvalt oma kuivanud okstega (oli ju uskumatult suur ja võimas puu) See kevad aga võtsime ta käsile ja tegime talle korraliku noorenduskuuri. Kui nüüd neid pilte aga suuremaltki vaadata, näete isegi, et järgmine kevad tuleb saag uuesti kätte võtta. Palju on oksi, kus koor lihtsalt koorub maha ja oksad kuivavad. Kahju kohe, jääks ta ikka alles. Hea talveõun nii mahlaks kui küpsetisteks ja muidu ka ilus puu keset õue.
Nii et vaatame sama puud ka teise külje pealt ja pisut kaugemalt. Võsude lõikamine kah veel pooleli.
Mõtlesime siis mehega, et peaks talle praegu ehk värviga mingid jutid peale tegema, kevadel muidu jälle ei saa aru, et milline see hukas oks on ja milline mitte. Kui me kevadel Harri Poomi juures pookimas käisime, siis ta rääkis, et mõnel õunapuul tulebki selline viga külge, et hakkab tasakesi kuivama kuni paari aastaga kuivanud ongi. No me ikka loodame veel. Teine selline vanemat sorti puu on sibulõun. Kah viskas tüve pealt kohati koore maha. Käin teda nüüd ikka vahatamas, siiamaani pole päris otsi andma veel hakanud.

Ja kui uuesti puule lähemale tulla, siis Antoonovka all on meil üks lilletünn. Seal sees pisut imelik kooslus: astrid ja hõbekosk e. Dichondra argentea. Viimase kohta niipalju, et seemnepaki peal oli kirjas, et 1-aastane. Kuskil lillepoes müüdi sama taime kui püsikut. No ma ei tea. Vaja seda asja uurida.
Ilus ta on aga aeglase kasvuga. Natuke toon seda ilusat hõbedast pusa omale tuppa talvituma poti sisse.

kolmapäev, 12. september 2007

Meie koera peika

Meie koeral on jooksuaeg. Lihtsalt jube. Varem pole mind küll häirinud kui naabri koer meie kanti jalutama tuleb sest ta on igati viisakas ja rahulik peni ja miskit kurja pole teinud. Isegi omamoodi naljakas kuidas ta külla tulles kõigepealt pererahvast tervitab siis natuke ringi nuusib ja
siis tasapisi jälle kodu poole jalutab. Tõu nimetuse koha pealt on ta selline rotveileristunud doberman.
See aasta on aga see nende kurameerimine üle igasuguse piiri ja palusin naabritel ta mõneks ajaks rangema reziimi peale panna. Pandigi. Aga armuvalus kavaler kasutab iga momendi jalga laskmiseks ära ja juba teist hommikut sõna otseses mõttes ründab meie maja. Vahib akendest sisse, kraabib ukse taga, ulub, nutab. Hullumaja! Eks meie oma käib kah mulle aeg-ajalt väga kurva pilguga otsa vaatamas. Eriti hale on kui üks vaatab õuest tuppa ja teine on samuti käppasid pidi aknalaua peal vahtimas üksteisega tõtt ja siis haledasti niutsuvad/ halisevad. Naabrimees, vaeseke, käib siis sel nö. Romeol autoga järel. (Loomaomanike rõõmud.)
Ime veel, et nad ei laula mulle seda laulu, et "ei takista vallid, ei takista kraav..."

teisipäev, 11. september 2007

Takkajärgi

Kui nüüd vaadata veebruarikuu plaane, siis ühe "projekti" nimetus on "vana lauda sein.
Lubasin nagu sügisel üle vaadata, mis neis "projekti" kohtades siis kah on.
Kiviktaimla natuke nagu ebaõnnestus. Taimed ju nii ruttu ei kasva, et ühe aastaga kohe terve kiviktaimla kauneis õites ja puhmastes on. Pealegi võitlesin seal kogu suve selle laialehise kellukaga nagu kuskil eespool juba juttu oli ja kasvab ta seal praegugi minu ponnistustest hoolimata. Oleks vist pidanud ikka mingi keemiaga mürgitama.
Et inimesed ikka aru saaks, et tegemist on kiviktaimlaga, panin sildi seinale.

Keset suve tegin ühe peenra, mida hiljem ka vaadata lubasin.
Rebasheinad ja öölevkoid kasvasid päris ilusti ja kasvavad praegugi aga sellist kilepeenart enam teha pole mõtet. Kuival ajal ei jõua ära kasta.
Neid vaikselt hiilivaid öökülmi ei karda selles peenras ükski taim. Rebasheinasid saabki kuivlilledena tuppa tuua, iseasi kas nad puru ei hakka ajama.

esmaspäev, 10. september 2007

Tulbivalmistamisõpetus

PUNKT 1
Kui tulbid on õitsenud ja lehed kolletunud, kaevan nad välja ja panen mingis nõus koos mullaga kuuri alla kuiva ja jahedasse järelvalmima.

PUNKT 2

mõne nädala pärast toon nad sealt välja, natuke kuivatan päikese käes, sorteerin ja puhastan. Väiksemad sibulad lähevad koos muu sodiga kas põletamisele või kompostihunnikusse (mul sihuke hunnik, mida oma paar aastat üldse ei kasuta, ainult ladustab uut sodi)

PUNKT 3

sorteeritult ja puhastatult pakin sibulad paberkottidesse või keeran sellised nö. tuutud. Panen pappkasti ja tuppa kapi otsa, seal sobilikult kuiv ja paras temperatuur. Vahest soojendan ka natuke ahju otsas aga jälgin, et temperatuur ei tõuseks üle 33°

PUNKT 4

saabunud on septembrijahedad ilmad. Maa on ettevalmistatud. Sibulad
kapi otsast alla. Vaatan nad karmi pilguga üle, täppidega, pragudega ja liiga väiksed hävitan. Istutusse läheb vaid kvaliteetne kraam.


Sellel pildil olengi eraldanud suured väikestest. Siis ma leotan neid pisut hästi tumedas lillavees ja selle järel otse maasse. Mulla sisse segan ka pisut puutuhka, tulpide vahele sutskan ka mõningaid küüslauke. Sirelastele hirmuks ja muudele sellistele pahalastele.
Istutan nad kas ridamisi või punditi. Ridamisi on pärast lihtsam välja võtta, punditi on ilusam.
Kasutan ka vanu värviämbreid sibulanõudena. Nendega on hea, välja võttes ei pea nagu nots mullas tuhnima, et äkki mõni jäi maasse. Kaevan augu kuhu ämber ilusti ära mahub, täidan kuni sibulani rammusa mullaga, peale poole võib lahjemat kraami panna. Âmbri põhjas on augud, täitsa ükskõik kuidas neid sinna teha.
Istutussügavus: 10 kuni 20 cm. Enamik 10cm sügavusele, aga mida pikema varrega tulp, seda sügavamale ta istutama peaks. Mul siin üks vanaaegne roosakas darwin, see kipub ikka meetriseks. Kui teda hästi hooldada on sibulad nagu kaalikad. Kuigi õieilu tal eriti pole, on ta kuidagi imposantne.

pühapäev, 9. september 2007

Kurke on liiga palju

Kurke nii palju, ei mina viitsi neid enam sisse teha.
Arvasin ikka, et jään tomatiuputuse sisse, a neid tuleb niimoodi kenasti, jao kaupa, ei teki tunnet, et viska või minema.
Hakkasingi siis netti piinama, kõikvõimalikelt lehekülgedelt kurgitoidu retsepte otsima. Ei midagi, no miskit ei leidnud. Siis tuhlasin omad kokaraamatud läbi ja ennäe üllatust: retsepte rohkem kui üks! Kirjutan nad tulevaste aastate kurkide tarbeks ka siia üles:

Täidetud kurgid.
Kurgid koorida ja õõnestada, üks külg jätta kaaneks.
Segada nö. kotletitaigen: hakkliha (kasutasin kanahakkliha), sibul, muna, sool, pipar, petersellilehti, natuke keedetud riisi või saiakuubikuid (kasutasin riisi). Kurgid täita ja siduda niidiga kokku, küpsetada ahjus. Liiga kaua ei tohi seal ahjus olla, kurk läheb sodiks.

Ûlejäänud hakklihast tegin kotlette, kõrvale keedetud kartulid.
Oli ootamatult maitsev, poleks uskunudki.


Supp

1-2 kurki (kooritud ja tükeldatud), klaas värskeid herneid või tükeldatud suhkruherneid, umbes liiter kanapuljongit, 2 tl. sojakastet, vürtse, maitserohelist, keedetud mune
Kuuma puljongisse muu kraam sisse, keeta natuke ja valmis ta ongi. Kaussi keedumuna, supp peale ja voilaa!

Poiss keeldus, aga mulle, mehele ja tüdrukule maitses väga. Ûllatavalt maitsev ja muidugi: lihtne teostada!

Mõni retsept tuleb siia veel.

esmaspäev, 3. september 2007

Sügis käes

Ilus värviline aeg. Peaasi, et öökülmad liig vara viimastele õitsejatele kurja ei tee.


Astrid. Neid sai tänavu ise külvatud, sai ka kevadlaadalt juurde ostetud. Just tore, et nad kõik puha erinevad on. Ilus on neid suuri tupse tuppa vaasi tuua ja ka kooliminejale oli kena kimp kaenlasse pista.




Astelpajud.

Meie aias juba vist neljandat/viiendat suve. Kuna meil siin kõrge ja kuiv pinnas, siis on nende areng üsna aeglane. Eelmine aasta olid esimesed marjad, parajalt palju, et ära proovida saaks. See aasta on juba pisut rohkem. Sai kooli alguse tähistamise torti kaunistatud ja jagub ka mahla teha. Või proovin hoopis likööri teha.
Sordinimi oli vist Avgustinka. See kevad sai võsusid ümber istutatud, sest emastaimi oli mul algselt küllaga, isastaimi vaid üks. Näha on, et minu istandus tahab vist iga aasta 3-4 taime anda. Esialgu võtab nad rõõmsasti vastu ja istutab soodsamalt ilusti ridadesse, hiljem vast enam mitte. Palju mul neid ikka vaja on.
Varasuvel oli ilus vaatepilt kui õitsesid valged poeedinartsissid ja roosad lopsakad papagoitulbid, taga taustaks hõbejased pajud. Selliselt muinasjutuliselt.
Oma aia ja võõramaa kraam köögis:

tekkis tahtmine väljamaa kraami proovida, et miskit uut ja huvitavat. Cous-cous, ajalooliselt vist üks esimesi kiirtoite. Valasin keeva vee pudruainele, segasin kahvliga sõmeraks, lasin kausis jahtuda ja nö. kausikujuliseks vajuda.
Kõrvale tegin kanasousti kohalike aedubade, küüslaugu, sibula ja maitsestasin väljamaise koriandriga.
Kogu selle kupatuse kaunistasin siis kohalike aiasaaduste, keedetud munalõikude, konservmaisi ja kikerhernestega. Kikerherned tarisin Prantsusmaalt siia, polnud varem miskit nendega teha osanud. Nüüd lihtsalt leotasin veidi ja keetsin soolvees pehmeks, muud midagi. Väga maitsvad, muideks, sellised herne ja pähklite vahepealsed asjad.
Rahvas oli söögiga rahul, üks huvitav erinevus tekkis küll selle va cous-cousi puhul: perekonna naisliikmeile meeldis ta üsnagi kui meespere tegi selle pudru maani maha ja rohkem seda süüa ei taha.
PS. Sain naabrinaiselt oma pojengidele lisaks kaks uut, üritan praeguste seenevihmalistes päevades leida aega neid maha istutada. Samast sain ka valge sügisastri ja paar ebaküdooniat. Eks kevadel näeb neid siis lähemalt.