reede, 30. juuni 2017

Herilase must päev, milline muld meil on, juurviljade segakülv ja ananassid kuusepuul.


Eile oli suurepärane aias asjatamise päev. Liiatigi lubas ilmajaam lähipäevadeks vett, vihma ja äikest. Nii et ajasin lapsed õue üksteist hoidma ja ise suundusin rõõmsalt rohima.
Putuklastega juhtus see päev igasugu segaseid lugusid. Kõigepealt külastas meid selline huvitav suru, kes ei tahtnud tütre käe pealt enam ära minna. Tükk aega võttis enne kui ta suvatses lauavirna vahele ronida.
Teine putukalugu on aga natuke kurb. Kuidas kellelegi muidugi.
No läksin meie teraviljapeenart rohima. Seal oli servas tühja maad, mõtlesin, et kaevan läbi ja istutan sinna mõned taimed, mis püsikupeenardes liiga jõulised laiutama aga muidu suht tavalised taimed. Aga ilusad on need taimed - ära neid ju ei viska. Harilik tõnnike näiteks.  No kaevan seda platsijuppi läbi ja vaatan, et mingi vana teepakk maas. Võtan pihku, et viskan prahikärru aga ohhoo - see pole vana teepakk, see on poolik herilasepesa, vastsed sees. Esiotsa ehmatasin õudselt ära, kartsin, et olen nüüd maamesilase pesa ära lõhkunud. No et kus selle kahju ots, eks ole?! Aga midagi pole parata, katkine pesa rändas komposti ja ise vaatasin, et no kas nüüd tuleb mesilane mind torkima sellise tembu eest. Ei tulnud mesilane, herilane tuli. Ja ei torkinud mind vaid jäigi selle koha ümber tiirutama ja oma pesa sissepääsu otsima. Ohh, mul kohe nii hale meel. Vaene herilane, maja lammutatud ja lapsed kadunud. Mees ütles küll, et vaat kui hea, augustis on neid tegelasi vähem siis. Aga mul oli ikka hale meel. Siiamaani on. Vaene väike herilane.
Aga teraviljapeenras sai hoolega renoveeritud - rohitud ja seal, kus nurmkanad olid kevadel tshillinud st siblinud ja muidu kanatsenud, sai tühjade aukude täiteks mõned saialilled istutatud. Nisu koos saialillega peaks ju ilus olema. Sümboolne kah.
Muud tera- ja kaunviljad on üsna ordnungis. Uba tuli üles jube kaua ja ebaühtlaselt aga praegu näeb see peenar väga esinduslik välja.
Väike ülevaade kah:


Porgandid-peedid-herned jäid see aasta laste hooldada ja sai külvatud uude kõrgpeenrasse. Kevadel tahtsin esimese hooga küll teraviljad sinna toredasse punutud raamistusse külida aga jäi see korv ikka muu mudru jaoks. Lihtne põhjus: kui nisu ikkagi saia eesmärgil külvatakse, ei kasvata neid keegi kuskil korvis või kõrgpeenras, ikka maas ja selles mullas, mis sul reaalselt laialt võtta on.
Heh. Mõnda aega tagasi helistas mulle Heino Laiapea. Nii toredat telefonikõnet pole ammu olnud! Nii tore, kui ilmas leidub inimesi, kes helistavad selleks, et küsida, milline muld mul aias on või mis umbrohtudega ma kõige rohkem hädas olen. No seal teraviljapeenras on üks nõianõges väga nahhaalne, ei sellest saa iialgi lahti.
Kui nüüd tulla tagasi kõrgpeenra teema juurde, siis hädas olen eelkõige iseoma rumalusega. Olin kindel, et enne mulla lisamist korvi, oli seal korralik paks kiht lämmatamaks alumisi umbrohu-tegelasi. No ei olnud. Oleks pidanud enne rohimist kah foto tegema - paiseleht ja naat olid ikka väga prisked selles kompostiga korvis. Vähe sellest. Ühes korviotsas kasvab mul mul möödunud aastal minema visatud tradeskantsia, õitseb praegu sibulate ja peeditaimede vahel.


On ikka tootsipeenar küll. Igasugust mudru kasvab seal üksteise otsas. Ahh, las kasvab.
Vahelduseks üks ilus korv kah. Viimane vana kompostikorv püsib ikka veel, sees maasikad.


 Aga nüüd ühest kuuse-nähtusest, mis esineb mul kahel pügatud kuusel laste mänguplatsi juures:


 Näe, üks ööliblikas kah pildi peal. Või äkki tema ongi mingi paha muneja?


 No sa vaata vaid, mis imelikud moodustised ma kuuselt leidsin:


Nagu väikesed ananassid.


Egas midagi. Googeldame, peame targematega nõu. Kas peaks need ananassid äkki ära korjama ja hävitama?
Lisan kommentaari, kui targemaks saan.
Kommentaar: roeline pahktäi, tundub, et see aasta teda ongi palju. Korjasin "ananassid" ära, sain väikese kausitäie. Siis ahju. Jutul lõpp. Olen halastamatu ja julm putukatapja.

esmaspäev, 26. juuni 2017

Valged õied ja tiigisillategu on puhta pooleli.


Valge on minu aia lemmikvärv. Tegelikult peaks sellise jutu eest vist meie kliimas ja segaste kevadete taustal nurka häbenema minema. Alles siin oli aeg, kui kuidagi lumest ja talvest lahti ei saanud ...
Aga valgeid õisi on täis terve aed. Neid muudkui paljuneb ja sigineb tervesse aeda, mitte ainult tagaaeda, nagu algselt plaanis oli. Ja tagaaeda sigineb jälle teisi värve, nii tooni andmise idee põhimõttel.


Ja üks uus pojeng rõõmustab mind oma õitega. Ka Bartzella on ühe kopsaka punga valmis saanud. Ootan õit, aijeee.


Kahe tiigi vahelise silla ehitusega sain alguse ära tehtud. Nüüd aga segab kord ilm, kord laiskus, kord mingid üritused ja sillategu puha pooleli.
Huvitav on vaadata tiikide arengut. Uues tiigis kipub vetikas vohama aga vana tiik on kui selge veega allikas. Nojah, eks ta on meil tasapisi vist looduslikuks tiigiks muutunud, paksu mudapõhjaga. Seal elavad konnad ja ka vesisisalikud on selle koha omale kurameerimiseks välja valinud. Teevad seal vanemas tiigis tsirkust.



Ega ma selle vetikaga muud tee, kui riisun seda vahel vähemaks.Küll ta ajapikku hakkab ise normaalselt tiigina tööle.



Teerada on päris pikk, ei olegi seda mõõtnud. Ja lai on ta ka meeter kuni kaks, selline lainetava kujuga. Laiemasse kohta istutasin hosta Snowdeni ja natuke kastikut Karl Foersterit. Liivasele teerajale suskasin ühe liivateed ja kukeharja. Hostal peaks seal hea olema, sest selles kohas on maa kogu aeg niiske, suisa märg.



 Nojah aga nüüd jäi töö pooleli ja ei teagi, millal jätkata saab. Igasugu tubased tegevused segavad. Ja mul oleks vaja paari turbapätsi ...


pühapäev, 18. juuni 2017

Aeg jälle pilti lisada.


Väga roheline.
Praegu käib tasapisi kahe tiigi vahelise tee ehitus.

Õieilu


Kas pole vaimustav kompositsioon?
Eelmisel pildil on tegelikult juhuslikult kõrvuti sattunud taimedega nn proovipeenras, kuhu sai neid eelmisel sügisel kiiruga istutatud.
Järgmisel fotol on juba teadlik sättimine olnud.


Hmmmmm. Teatud piirini. Sest nii palju üksteise otsa istutatud taimi pole mul varem olnudki. Valdavalt sügisene hostade istutus kuskile nartsisside või laukude-tulpide otsa. Korea kannikest tuleb ka pisut päästma hakata.
Korallpojeng annab oma imelist etendust. Aga ta on hull külvaja ikkagi.


Harkjas kivirik on imeilus!


Uued põnevad laugud:


Ja üllatuste üllatus: üks kuldking tegutseb keset meie heinamaad.


Keset paksu rohtu.


Ainus puu seal lähedal on eelmisel kevadel rajatud mäe kõrvale jäetud mänd. Ja see mänd on oletatavasti toodud kunagi 10 aastat tagasi kuskilt kohalikust kraavist.


Vaat siis milline lugu :)
Seda mändi sai ju tükk aega mäe rajamise aegu kaalutud, et kas teda jätta või mitte. Lõpuks ikka jäeti - ilus mänd ju - ja mägi on kaares ümber männi. Naersime, et talvel kelgutajad kõik pops ja pops männi juures augus. Aga noh, lumi oli nii haruldane värk möödunud talvel.




esmaspäev, 5. juuni 2017

Köögiminutid ehk kevadel sööme rabarberit.

Pilti siin postituses pole. Kui pilti tahad, käi poes ja aias ära, mässa tunnike või kaks köögis ja tee ise see pilt.

Nii et siis:
              Rabarberi shefiir

Vaja läheb: 4 munavalget (munakollased kasuta muretaignakorvikeste tegemiseks)
                125 g suhkrut
                 100 g paksu rabarberipüreed
                  1 tl zelatiini ja 2 sl vett

1. Esiteks!!!!!! Mõtle välja, et kuhu sa selle shefiiri hiljem paned. Pane valmis magustoidupokaalid või küpseta muretaignakorvikesi. Või küpseta üks suur korvike ehk tee lihtsalt üks muretaigna koogipõhi.

2. Lisa zelatiinile vesi kohvikruusis või plekkkruusis ja aseta see kruus kuumaveevanni ja las see zelatiin sulab.

3. Koori ja tükelda rabarberid, lisa sinna 2 spl suhkrut ja purusta masinaga püreeks. Pane see potikesega tulele. Las läheb keema.

 4.Vahusta munavalged paksuks vahuks.

5. Edasi vahustades lisa tasahaaval kogu suhkur ja vähehaaval keev rabarberipüree, seejärel zelatiin ja vahustatakse kõik ühtlaseks.

6. Kõik on väga kleepuv. Väga kleepuv. Fotokas piltide jaoks jääb välja võtmata. Abilisi tuleb pesta.

7. Kreem pritsitakse või lihtsalt kallatakse koogipõhjale või pokaalidesse. Tardub väga kiirelt.

8. Abilisi tuleb uuesti pesta.

9. Köök tuleb pesta.

10. Kook tõsta jahedasse.

11. Hullult maitsev asi. Häh, pilt ununes tegemata.

12. Abilisi tuleb jälle pesta.

PS,: kui tahad shefiiripallikesi, suurenda zelatiinikogust. Need lased taheneda paberil ja siis paned kaks tükki kokku üheks.

Taga-taga ehk kuuseokkamultshist ehk ...


... tagaaia tagasihoidlik korrastus


Kuusehekk sai talvel korrastatud (mis oli hea) aga suured okstehunnikud olid senini siin ja teisel pool kuuskede ridu.
See rikkus meeleolu. See polnud õige. Sest milleks nad seal on?
Saigi kogu pere eile välja aetud ja tegime väikesed okstevedamistalgud. Osa läks jaanilõkkesse, osa lihtsalt kompostihunniku otsa virna sest kõik korraga tulehunnikuks sättida tundus natuke liiast olema. Liiga suur hunnik muidu.
Aga peamine on see, et kuuskede alune on puhas ja plats tühi. Ma küll üritan sealt veel varisenud kuuseokkaid kokku koguda - muudesse peenardesse multshiks. Ei ole 100% kindel aga mulle tundub, et see on hea kraam ja mõjub hästi. Eriti tore tundub see, et kui maa on tuhkkuiv, siis otse okkamultshi all püsib ta väga mõnus niiske. Selline paras. Ja juba vanem okas pudeneb turbasarnaseks aineks. Tundub mõnus.


Nüüd on siis kuuseheki sisemus hulka suurem ja ka hulka valgem. See on muidugi ajutine, sest 2 ja pooles küljes on teisel pool kuusehekki tegutsemas valge sirel. Eks see nii jääbki. Sirel on ju ilus. Aga seespoolt saab natuke laiema kaarega niita edaspidi. Kuni kuuskedeni. Täpsustagem - kuni kuuskede juurteni, mis kohati maa seest välja mügaraid ja muhke moodustavad.
Ja no nii ilma taimedeta koht, eks ole?
Sinna klativad hästi sinililled ja piibelehed. Samuti kolin sinna oma epimeediumid (üks juba elab seal ja hästi) ja mõned helmikpöörised. Tänu Tiile ja Futule on mul ju neid massiliselt nüüd.
Kaks esimest on paigas kah juba. Eks näeb, sobib see koht neile või ei.


Natuke kaugemalt kah. Need hunnikud on kokkuriisutud kompostikoostisaine ja muidu kuuskede sodi-podi, see viimane.


Aga ilus ikka, kui kord majas (st aias muidugi) on.


Äkitse sobib liblikjas kannike ka sinna? Ta on nii ilus.