Kokkuvõtvalt: okkalised

Lõpetasin täna rooside muldamise. Väikese roniroosi Iceberg(see aasta muretsetud) matsin üleni mulla alla. Suurema - Indigoletta - matsin mulla, kuuseokste ja puulehtede alla. Kõige otsas veel kile kah ja kivid servades raskusteks. Indigoletta on ilus õitseja aga see suvi ei teinud ta ühtegi õit. See puulehtede ja kilega katmist nägin kunagi ammu (tsirka 15 aastat tagasi) telekast Tallinnas, ühel rooside kasvualal. Korra olen proovinud. Toimis. Aga samas see proovimine jäi aega, kus ma ise kriitiliselt oma aia-tegemistesse ei suhtunud. See tähendab, et pole midagi üles tähendatud, et milline talv tookord oli. Äkki oli pehme talv ja roos oleks säilunud ka ilma selle ehituseta.
Ma nagu natuke kahtlen kah selles eksperimendis aga eksperimenti peab tegema, muidu ei saagi tõde teada. Nimelt olen varem ju maha painutanud ja mullanud ja kevadel on küll ilusad oksad välja tulnud, kuid esimene kevadekülm on oksa ära võtnud ...

Okkalised on ikka ilusad:

Ajast ja üldse...

Üks Muhediku nimeline persoon soovitas mul peeglisse vaadata. Huvitav, milleks? Ma vaatasin kah aga peale ilmatu ilu ja sõnatuks võtva tarkuse ei näinud seal suurt midagi. 

Jajah. Maailmas on muudki kui ilu ja tarkus ja kaunid aated. Näiteks sügis on. Sügis koos pimedate õhtute, kiusava tuule  ja keelusildiga: "Ära mine aeda! Seal on ohtlik! Pori jääb talla külge ja ei tule sealt enam kunagi ära!"

Tänavune sügis on minu jaoks laiskuse, lodevuse ja mugavuse meeleolus. Istun toas ja koon. Joon sooja teed. Mediteerin st. vahin niisama, loen midagi või nuputan mõne uue kudumustri kallal. Värvin lõimesid. Aeg-ajalt küpsetan midagi. Näiteks seenepirukat või seenepitsat. Või õunakooki ja kukleid. Ja lähen vaikselt paksemaks aga sellest pole midagi, sest peeglisse vaadates kumab ikkagi meeletu ilu vasta. Hahhaa.

 Meie õue peal on korra mingi vesine lumi juba ära käinud. Katused olid valget kirmet täis, maapinnale see kraam veel ei jõudnud.
Kolasin täna mööda aeda, trotsisin tuult ja muldasin roose. Külm on oma töö ära teinud, võtnud kõik, mis vähegi võtta oli. On saabunud kunstipiltide aeg.

Tiigil on jää peal. Leidsin veel viimaseid tulbisibulaid, panin nad kasvuhoonesse maha. Sinna oli mugav, seal maa veel pehme. Kasvuhoonesse jäänud plataan tuleb järgmisel kevadel küll välja istutada. Tema oksad ulatuvad juba kasvuhoone lakke. Mis ta seal laiutab ...
Aed on kuidagi troostitu. Kõrred ja varred, värvid on luitunud. Kõige ilusamad kohad on praegu seal, kus on pügatud muru ja rohelised männikobrikud. Aga mujal aias on ikkagi huvitav konnata, kontrollida, et kas on ikka miskit näha ka, et mis ma sel suvel jõudsin teha.
Midagi isegi on. Ebamääraselt.

...

mina ei tea, et mis inimesed need niisugused on, kes üldse ei blogi. Juba mitu nädalat möödas ja ei midagi. Mitte poolt sõnagi, mitte ühtegi pisitillukesematki pilti.
Mingi talveuni vää?

Pisike pilguheit aeda

Oktoobrikuu on alguse ära teinud. Esimesed öökülmad on daaliate, tageeteste ja tomatite kasvatamisele kriipsu peale tõmmanud. Sellegipoolest pole aed õiteta. Roosid annavad oma parimat, et oktoobrikuus veel viimane välja panna. Linderhof (mu suur lemmik) on laperdavaid õisi ja õiepungi täis. Roos Albert pidi aga suvi otsa võistlema robiinia okstega, mis talle peale kippusid vajuma ja kasvatas end üle meetri kõrgeks ja pistis oma roosinupu laiutaja lehtede vahelt läbi.

Hoganase peenar on korrastatud sügisele vastu. Alles seal vaid aediiriste lehvikud ja õitsejaiks pune ja põld-võõrasema (nagu ta see aasta mul igal pool on).

Minu pisikene samblaaed on seenetunud. Süüa need ei kõlba aga ehk kunagi katsetan neid värviseentena.

Ja tagaaias uhkeldavad (ja oi-oi kui magusalt lõhnavad) lursslilled. Fotodel on Brunette.

Atropurpurea õitseb samuti aga kuna ta on üle mõistuse kõrge, ei õnnestunud mul ühtki ilusat pilti temast ... imetlen niisama.

PS.: Blogisse jõuab harva, sest viimasel ajal on mõtted pigem loomsed kui taimsed ... noo kipun telgede taha jälle - mõtted villased- puuvillased. Aga teiste blogijate tegemisi jälgin hoolega, algamas ju hea aeg, mil hinge tõmmata ja lasta fantaasial lennata, et milline see aed võiks ikkagi olla ja mida seal veel kasvatada. Nah, õunamoosi tuleb veel keeta nii paar nädalat ... muus mõttes on aednik vaba.
Ah jah, õige küll, üht-teist võiks tsipa mullata, roose ja seda va heleeniumi. Üht roniroosi üritan ka katta ... ja viimased sibulad tuleb maasse torkida.
.Tassis aurab kakao ja telgedel kudumiseks sain täna uue ja huvitava idee. Ilmad on ilusad ja elu on lill. Mida soovin ka teile, lugupeetud blogilugejad.