pühapäev, 13. september 2015

Leedid ja dzentelmenid! Minul on suvi.


On suvi jah. Sügise märke muidugi on aga seda on nii vähe, et pole kõne väärtki. Loodus on roheline, õitseb nii et seda nägu. Ploomid alles rohelised (eks nad ole tegelikult hilja peale jäänud, muidugi) ja kreegidki alles kriuksuvad hamba all. 

Nagu mul siin ennist jutt pooleli jäi, renoveerin oma peenraid tasapisi. Likvideerin suuri ja ilusaid taimi, mis varjavad mu ilusaid kive. Ega päris valmis veel ei ole aga eile õhtul tekkis hea päike (ideaalne valgus), sain täiendava foto ära teha. Nii et siis eespool on foto ENNE:


Ja järgneb foto PÄRAST:


Siin eespool saan veel sonkida aga enamus sellest jääb kevadeks, sest mul on seal igasugu sibullilli ja kuna ma täpselt ei mäleta, et kus, siis ma ei turgi seal rohkem. Nooh, on ju parem see vaade? Seal on kolm erinevat siberi iirist: tumesinine Ego:



hilisema õitsemisega  Sprinkles


 ja see traditsiooniline - ammuaegne, ma ei tea, mis ta nimi on aga ta on Kadaka käest saadud ja õied olid suvel sellised:


Ülejäänud taimed jäävad sinna madalad. Priimulad, krookused, tulbid, roomav aster Snow Flurry jmt. Mõned madalad iirised ja kukeharjad, kah madalamad. Kõrgemad kukeharjad eputavad "teisel korrusel".


Viimane foto on tehtud samast kohast aga teisest suunast. Aga ei millegi muu pärast, kui nende õitsejate pärast seal. Kas pole nad vahvad:


Päevakübarad, kukeharjad, iisopid. Kõik puha meie aia sitikate-satikate rõõmuks. Nemad juba dieeti ei pea.

esmaspäev, 7. september 2015

Roomav aster Snow Flurry

 Eile jõudsin järeldusele, et vihmavahe on juba parasjagu pikk olnud, et maa on tahenenud ja ma võin jätkata oma poolelioleva kaevamistööga.
Alustasin sellest, et lõin labida maasse ja kaevasin välja roomava astri Snow Flurry. Huvitav taim - jõudsin järeldusele, et sellest tuleb eraldi blogipostitus teha.
Taim ise on ilus-priske, maapealsed võsud on erineva pikkusega, mõni pikem (ehk kuni meeter isegi) enamik umbes poolemeetrised. Kui taim välja sai kaevatud, lagunes ta laiali. Iga võsu oligi eraldi, seda annaks ka väga lihtsalt jagada, juhul kui mõnel veel ei ole (aalujad).
Kas see taim läheb umbrohuks? Kindlasti läheb, kui tal vale kasvukoht on, arvan mina. See roheline persoon tahab RUUMI. Vaba kohta, kus saab vabalt lebotada. Oletan, et vot see aster on nüüd see kivimultshi taim. Mina istutasin ta praegu nn teisele korrusele, kiviaia peenra kõrgemasse kohta, lootuses, et hakkab sealt allapoole voogama. Aga ma mõtlen veel. Ehk tõstan ta veel madalamasse. Pinnakatjaks keerdoksalise sarapuu alla. Nimelt on seal teisel korrusel sellise taime jaoks üks viga - umbrohud naat ja orashein. Ma olen sedasama kasvukohta iga aasta järjekindlalt läbi kaevanud ja saanud "saagiks" mitu ämbrit priskeid, rasvaseid juuri. Ja nii jääbki, ma kardan, sest nende suurte kivide all on neil "staap" või sünnitusmaja, nimetage kuidas tahate, sealt nad igal juhul tulevad. Ikka uuesti ja uuesti. Kivid on suured, mina neid enam ei liiguta. Keegi ei liiguta, sest paika pani nad traktor. Alt urgitsemisest ei piisa.
No vat. Aga sellise roomaja alt on seda rohelist prahti paha kätte saada. Nii et vist ikka kolin ta allapoole.
Loodetavasti hakkab ta see aasta õitsema. Väga põnev oleks teda täisõites näha. Möödunud aastal oli tal pungi küll aga esimene külm oli liiga krõbe


Naabriteks oleks seal harilik luuderohi, mis vapralt üritab sellele nn teisele korrusele ronida.


Tjah. Sellega olidki kõik aia-tegemised tehtud, sest järjekordne vihm (vihm?!?!?! See pole vihm, see on see va oavars!!!) lõpetas jälle kõik aiatööd.


reede, 4. september 2015

Igapäevane hommikune tiir ehk me otsime seeni, sest aeg on käes


Kõikvõimalikud aiatööd lükatakse jälle edasi, sest on tähtsamatki teha. Ehk siis järgida oma igapäevast rutiini.
Päevauni nr. 1 algab umbes kell 10 hommikul. Et see püha üritus meil õnnestuks, on hea kõigepealt natuke õues jalutada. Eks me siis jalutame ja imetleme vihmast või kastest märga aeda. Robiinia lehed on kaetud imepisikeste piiskadega ja tundub hõbedane. Ämblike imekudumid on "telgedel" laiali laotatud:


Muru on märg, muld samuti, rohima minna pole isu. Ka loomad eelistavad märja muru asemel liivase terrassi pinda. Seal kasvavad mul lisaks viigikaktusele nüüd juba kolm eri sorti liivateed, mõned madalad kukeharjad ja loomulikult paar mägisibulajubinat


Tiigikeses tundub vesi soe. Taimed on lopsakad.


Vahest liigagi lopsakad kuid õnneks on vara veel kõrsi-varsi lõikama minna


Kui me oleme aia üle vaadanud, kolib pisike aednik-aiavaatleja kärusse sooja teki sisse ja me teeme lähedal pisikese tiiru, saatjateks koer ees ja kass kõrval. Koera jaoks on see tore rännak, mõnus on igal hommikul teha üks teeservade uurimisretk. Aga kassile ei meeldi. Turi turris, saba kui pudelihari, kõnnib torisedes meie kõrval või sabas. Korra pakkusin küll, et ronigu käru alla taskusse, istugu seal aga see variant ka ei kõlvanud. Peab ju patrullima neid segaseid (mind, beebit ja koera siis), kes ei mõista korralikult kodus istuda. Turvamehe amet pole kerge.


Kaugele ei viitsi minna. Kui oleks siin lähedal mõni selline seenekoht, kus kohe tee servast seeni saaks, siis äkki läheks kah. Ma nimelt proovisin hiljuti seenesousti teha elus esimest korda ja see maitses nii jube hea, et tahaks veel.
Selleks oli vaja: kolm keskmise suurusega kaseriisikat (rohkem ei olnud, noh!), kõigepealt kupatada, siis tükeldada ja pruunistada vähese võiga
                  natuke suitsusingikuubikuid - lisada seentele, pruunistada
                   tükeldatud valget sibulat - lisada, pruunistada
               peotäis peterselli, samuti hakkida ja lisada
              supilusikatäis jahu, segada pannil muu mudruga
                valada vett, et kõik pannil olev oleks kaetud, segada, hautada
                lisada soola, natuke musta pipart, rõõska koort
Süüa koos keedetud kartulitega ja vana hea hapukurk kõrvale
                     
Aga ma ei tea sellist seenekohta, nii vaatame oma krundi peal ringi


Kuuseheki vahel avastasin, et kogu hekialune on kui valge puruga üle külvatud:


See on mingi kuuse-roisknööbik või mis, täpselt ei mäleta. Minu seeneraamatus oli aga kirjas, et kui see seen juba välja ilmub, on maa ja mets nii märg, et paras aeg on seentel tulla