Saagi koristus.

Algas teraviljapeenarde saagi koristus. Kui aus olla, olen mina läbinist ahne inimene ja mulle ei piisa vaid sellest, et ma nüüd tean, milline oder ja milline nisu. Ma tahan praktilist kasu ka saada. Ühest küljest oleks ikkagi tore need terad sealt kätte saada ja teisest küljest tahaks ka natuke ilusat kõrt. Ikka õletööde tarvis, ikka õletööde tarvis! Ilus ju oleks enne jõule lastega natuke õlest mehikesi või kitsekesi meisterdada.
Aga need nisusordid vist ei olnudki ette nähtud pikka ja tugevat kõrt tegema või segas see kummalise kliimaga suvi neid. Nurmkanadest rääkimata.
Sa vaata vaid, kui palju lilli sain sinna nisu vahele tühjadesse aukudesse istutada, mis nurmkanad olid meil nahka pistnud ja tühjaks siblinud.

Varasema kollakasrohelise tikri väheke üleküpsenud marjad - nii magusad, et sulavad käes ära aga oi kui magusad!

Pääde loomine

 Sa vaata, kui ilusad õied on sellel põldhernel! Kogu või seemet ja hakka lillherne pähe müüma!

Eks need teraviljad rohkem iluasi ole tavalises aias, seetõttu sai nende kõrvale ka natuke ilutaimi sätitud.

Algas see taimede istutamine sinna saialilledest ja moonidest sest nurmkanade sibli-jälgedest tekkinud tühimikke tuli ju millegagi täita.Edasi poetusid sinna peenraserva juba harilik tõnnike, üks floks ja päevaliilia.
Uba tuli üles väga ebaühtlaselt aga õitseb uhkelt ja taimed on täitsa kopsakad.

Tõstetud korvpeenar hakkab juba saaki andma -esimesed naerid on varsti korjamiskõlbulikud. Aga seal peenras on ikka segaputru, ma ütlen. Sibulad kasvavad segamini tradeskantsiaga. Selle taime lennutasin ju möödunud aastal komposti. Omast arust. Tegeikult kolisin lihtsalt ümber teise peenrasse, tuleb nii välja.

Herilase must päev, milline muld meil on, juurviljade segakülv ja ananassid kuusepuul.

Eile oli suurepärane aias asjatamise päev. Liiatigi lubas ilmajaam lähipäevadeks vett, vihma ja äikest. Nii et ajasin lapsed õue üksteist hoidma ja ise suundusin rõõmsalt rohima.
Putuklastega juhtus see päev igasugu segaseid lugusid. Kõigepealt külastas meid selline huvitav suru, kes ei tahtnud tütre käe pealt enam ära minna. Tükk aega võttis enne kui ta suvatses lauavirna vahele ronida.
Teine putukalugu on aga natuke kurb. Kuidas kellelegi muidugi.
No läksin meie teraviljapeenart rohima. Seal oli servas tühja maad, mõtlesin, et kaevan läbi ja istutan sinna mõned taimed, mis püsikupeenardes liiga jõulised laiutama aga muidu suht tavalised taimed. Aga ilusad on need taimed - ära neid ju ei viska. Harilik tõnnike näiteks.  No kaevan seda platsijuppi läbi ja vaatan, et mingi vana teepakk maas. Võtan pihku, et viskan prahikärru aga ohhoo - see pole vana teepakk, see on poolik herilasepesa, vastsed sees. Esiotsa ehmatasin õudselt ära, kartsin, et olen nüüd maamesilase pesa ära lõhkunud. No et kus selle kahju ots, eks ole?! Aga midagi pole parata, katkine pesa rändas komposti ja ise vaatasin, et no kas nüüd tuleb mesilane mind torkima sellise tembu eest. Ei tulnud mesilane, herilane tuli. Ja ei torkinud mind vaid jäigi selle koha ümber tiirutama ja oma pesa sissepääsu otsima. Ohh, mul kohe nii hale meel. Vaene herilane, maja lammutatud ja lapsed kadunud. Mees ütles küll, et vaat kui hea, augustis on neid tegelasi vähem siis. Aga mul oli ikka hale meel. Siiamaani on. Vaene väike herilane.
Aga teraviljapeenras sai hoolega renoveeritud - rohitud ja seal, kus nurmkanad olid kevadel tshillinud st siblinud ja muidu kanatsenud, sai tühjade aukude täiteks mõned saialilled istutatud. Nisu koos saialillega peaks ju ilus olema. Sümboolne kah.
Muud tera- ja kaunviljad on üsna ordnungis. Uba tuli üles jube kaua ja ebaühtlaselt aga praegu näeb see peenar väga esinduslik välja.
Väike ülevaade kah:

Porgandid-peedid-herned jäid see aasta laste hooldada ja sai külvatud uude kõrgpeenrasse. Kevadel tahtsin esimese hooga küll teraviljad sinna toredasse punutud raamistusse külida aga jäi see korv ikka muu mudru jaoks. Lihtne põhjus: kui nisu ikkagi saia eesmärgil külvatakse, ei kasvata neid keegi kuskil korvis või kõrgpeenras, ikka maas ja selles mullas, mis sul reaalselt laialt võtta on.
Heh. Mõnda aega tagasi helistas mulle Heino Laiapea. Nii toredat telefonikõnet pole ammu olnud! Nii tore, kui ilmas leidub inimesi, kes helistavad selleks, et küsida, milline muld mul aias on või mis umbrohtudega ma kõige rohkem hädas olen. No seal teraviljapeenras on üks nõianõges väga nahhaalne, ei sellest saa iialgi lahti.
Kui nüüd tulla tagasi kõrgpeenra teema juurde, siis hädas olen eelkõige iseoma rumalusega. Olin kindel, et enne mulla lisamist korvi, oli seal korralik paks kiht lämmatamaks alumisi umbrohu-tegelasi. No ei olnud. Oleks pidanud enne rohimist kah foto tegema - paiseleht ja naat olid ikka väga prisked selles kompostiga korvis. Vähe sellest. Ühes korviotsas kasvab mul mul möödunud aastal minema visatud tradeskantsia, õitseb praegu sibulate ja peeditaimede vahel.

On ikka tootsipeenar küll. Igasugust mudru kasvab seal üksteise otsas. Ahh, las kasvab.
Vahelduseks üks ilus korv kah. Viimane vana kompostikorv püsib ikka veel, sees maasikad.

 Aga nüüd ühest kuuse-nähtusest, mis esineb mul kahel pügatud kuusel laste mänguplatsi juures:

 Näe, üks ööliblikas kah pildi peal. Või äkki tema ongi mingi paha muneja?

 No sa vaata vaid, mis imelikud moodustised ma kuuselt leidsin:

Nagu väikesed ananassid.

Egas midagi. Googeldame, peame targematega nõu. Kas peaks need ananassid äkki ära korjama ja hävitama?
Lisan kommentaari, kui targemaks saan.
Kommentaar: roeline pahktäi, tundub, et see aasta teda ongi palju. Korjasin "ananassid" ära, sain väikese kausitäie. Siis ahju. Jutul lõpp. Olen halastamatu ja julm putukatapja.

Kahjurid odrapõllul?

Käisin hommikul tiiru põllule kah. Vihma pole olnud aga tundub, et külvatut see üldiselt ei sega, tasakesi tulevad kõik.
Aga täna hommikul peenrale lähenedes kostis äkki VURRRRRDI  ja peenralt tõusis lendu kaks nurmkana. Meil siin väga tavalised tegelased.
Meie peenras aga vist kahjuri eest. Suvinisu Voore puha ära sõtkutud ja lamandunud. Ja kui nad nüüd tõesti siblivad seal seemneid ... :D ohh huumor küll, mis sellest pisikesest peenrast siis järgi jääb.

Copy-paste   bio.edu lehelt

Nurmkana

Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.

Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi.

Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.

Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10...26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu. Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.

Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.

Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.

Esimesed tärkajad teraviljapeenras jm

Arvasin eemalt vaadates, et küllap mingi umbrohi. Meil pole ju korralikku vihmagi olnud veel. Aga näe, esimesed teraviljad on tärganud!

Päikesega pildistamine ei ole hea mõte. Tegelikkuses näeb see peenar palju parem välja.

Ja kohe saan mesiputke teed proovida!

100 teraviljapeenart ja muidu külvipäev.

Ilmad on ju sellised, et ei tea, millal mida kuhu külvata. Et kas tuleb veel talve või ei. Aga täna vaatasin, et naabrinaine külvab hoolega, mis siis meiegi enam.

Täna läksid siis maasse

1. oder Maali (keskvalmiv)
2. oder Anni (hilisem sort, suure saagipotentsiaaliga, vastupidav põuale, hea seisukindlusega)
3. kaer Kalle (keskmisest pikem kõrs surub hästi alla umbrohtusid, sobib maheviljelusse)
4. põldhernes Kirke (hilisem, suure seemnesaagiga, 70 - 100 cm, kipub ka lamanduma, õied violetsed)
5. suvinisu Hiie (keskvalmiv, keskmine kuni kõrge )
6. suvinisu Voore (keskvalmiv, kõrge)
7. Põldhernes Mehis (80 - 100 cm, kergelt lamanduv)
8. Põlduba Jõgeva (hiline, 100 - 120 cm)

Fotole sai igaks juhuks numbrid peale pandud sest mine sa tea, kellele need ilusad sildid võivad kõik meeldima hakata.

Eks seda siis suvel näha ole, mis selle maalapi peal toimuma hakkab siis.
Uude punutud servaga kõrgpeenrasse sai kah külv ära tehtud - Tootsi peenra kombel.
Tippsibulad toppisin kah sinna.

Õhk on väga vihmane. Meil seeme maas. Las see vihm nüüd tulla.

Seemned tulid kohale

Ühinesime projektiga "100 teraviljapeenart"
Esialgu on lapsed sellest vaimustuses. Eriti suurt rõõmu tõi seemnepakk, kus saia pilt peal. Heh. No kes ei tahaks otse peenralt rosinakuklerid korjata. Aga noh. Müsli on ka hea.
Maha külvata on veel natuke vara. Ootame, las muld soojeneb. Ja peenra kujundus tuleb välja mõelda.