Ettevalmistuste järg ehk iluvidinad ja suunanäitajad maa peal ja taevas

Et meie õue peal ka lipp lehviks, no sellest on kah mõeldud nii mõnedki aastad. Seekord oli aga materjal omast käest ja see talv korda tehtud kuusehekist sai valitud  üks ilus sirge tüvi nüüd lipumastiks. Asukoha üle sai muidugi natuke vaieldud. Mees ütles umbes 10 aastat tagasi, et vot lipumast tuleb sinna juurviljapeenra kõrvale. No mina jälle, et kuhu-kuhu? On ikka idee! Kesse paneb lipu kaalikate vahele lehvima? Aga lipumasti ei tehtud ja rahu oli maa peal. Nüüd tuli mees, et paneme lipumasti meie mäe otsa, et siis on kaugelt näha. No mina selle peale, et no mida veel! Lipp peab õue peal olema! Ma olin ju selle aja peale juba ära harjunud tolle ideega, et lipumast seal kahe põhimõtteliselt ikkagi ogoroodina vahel on. Kaalikaid seal küll pole, küll on aga naerid, sparglid ja päevaliiliad. #EV100teraviljapeenar on kah. Ja laste palliplats ja mängumaja. Paremat kohta meil aias lipu jaoks polekski!
Aamen selle peale.
Mäe otsas käib vahest koer istumas, vahib sealt kõrgelt rebaseid ja vahest jooksevad lapsed seal edasi-tagasi suure kisaga, jalad porised ja näod marjamahlast punased. Selle peale tõmbaks pigem Jolly Rogeri masti, ausalt öelda. Aga me oleme ikkagi korralikud ka vahest ja meil on aated ja põhimõtted.
Teine suur töö oli siltide, suunaviitade ja liiklusmärkide maalimine. Mõtled küll, et mis seal siis ikka on, et kaua see vabas stiilis värvimine aega võtab. Aga no täitsa võtab, kuigi sai mitmekesi tehtud.

 Ja natuke vanu maale puuriida peale ritta meeleolu loomiseks.

Ja vaibanäituse püsti panek. Selleks sai veel üks varikatus püsti pandud, mille all laotasin redelile oma vaibad ja vana ait pakkus kah sobilikku näituse pinda. Natuke oli küll hirm naha vahel, et äkki tuleb mõnda hullemat paduvihmahoogu ja siis rikun oma vaibad ära. Aga ilmataat hoidis meid ja kinkis kohviku tarvis imeilusa ilma.

Kolekohad ja ilukohad

Selle kolekoha ehk Eritijubedaparaadpeenraga on siis esialgu selline plaan: potid ja potikesed.
Ühel pool vana vundamendi juppi on õuepealne autotee ja teisele poole tekitan kõrgpeenra, et matta ja varjata siivsalt igasugu koledusi.
Praegu on see muidugi kole nii koos kui ilma pottideta. Eks taimed peavad appi tulema, lehti ja õisi luhvtitama. Siis ehk saab asjast asja.
Ja ma ei sure iga kord häbisse, kui mõni inimene meie õue peale keerab.

Ja no ilukohtadest pole vaja midagi kribada. Fotod räägivad enda eest.
Need katted on tegelikult kootud Etsy poe ja näituse tarvis aga kaks esimest jätan endale. Esimesel olid vead kah küljes ja teise pärast hakkas lihtsalt kade. Et no mis ma müün, kui endalgi vähe. Aga sellise katte lõim on mul praegu telgedel. Laius on 55 cm ja pikkust võib ise valida. Kudumine must go on!!!

Raskelt lahe tekstiil.
(See pole reklaam. Ma lihtsalt jagan rõõmu. )

Kui ilm paneb segast

 .. ja õue ei pääse, tuleb tänasida toimetusi visata kõik homse varna ja nokitseda hoopis tubaselt.

Nii palju kui sedagi teha saab. Sest abiline on igal pool abiks, on seda siis vaja või ei ole.

Õuepealne töö ootab seni.
Tegelikult mõnus on see töö, mis meid seal ootab.

Kaks vana kompostikorvi lammutatakse ära ja tehakse üks uus asemele. Kolmandat vana ei saa lõhkuda. Istutasin sinna eelmisel aastal maasikataimi. Nii et ideaalis isegi 2-3 suve võiks see korv siis vastu pidada.
Teised kaks annavad oma sisu muule aiale ja uuele korvile katteks.
Tegin oma tööplatsi nii mõnusaks kui vähegi sain. Ikka pink-laud kohe kõrvale. Teetassi laud ühendatud saepukk + riietehoid ja lisaks veel lasteaed koos liivakoogi tegemise võimalusega.
See viimane foto on tegelikult suht vana juba. Tegelikkuses on töö juba natuke rohkem edasi arenenud. Aga tarbeaias peaks see aasta palju tegemist olema. Ideaalis. Eks elu näitab, kas eestlastel on see aasta lubatud õues kurki kasvatada või mitte.

Ega vist muud ei jää üle, ...

... kui peab tasapisi hakkama aastalõpuaruannet tegema.
Peab tunnistama, et juba teine hooaeg on möödunud, mis nagu polnudki õige hooaeg. Ses mõttes, et ei ole olnud mingit õiget hoogu sellel ajal. Aias ju ikka on toimetatud aga põhirõhk on kogu aeg millelgi muul olnud. Lastel loomulikult, kus mujal. Ja eks nende kasvatamine on ka tähtis aga see pole selle blogi teema.
Nii et mida me siis möödunud hooajal tehtud saime?
HOSTAD. See oli üks suur ja esialgu ka tore avastus see aasta. See sõna "esialgu" tähendab seda, et kas ka hostad on minuga sama meelt ja võtavad kasvukoha omaks või pelgavad ehk liiga kuivaks?
MÄGI. Super aga selle tegemist me vaid imetlesime kõrvalt.
TIIK nr.2 Jäi küll pisut pooleli aga kevadel on kohe teada, kus töö pooleli on.
AIALATERN see imelik ehitis teeb tuju heaks. Talvelgi on seal tore küünlaid põletada.
Uus õunapuu toreda taliõunasordiga.
Ja mingi uus vürtsisalati retsept ülekasvanud kurkidele ja suvikõrvitsatele. See oli super avastus netist ja minusugusele uimasele aednikule super vajalik.
 ... ja seda teksti lugedes avastasin, et olen juurde saanud ka uue parasiitväljendi - super! Ega seegi paha pole.

Mis veel? Nojah. Kuna ma kodune praegu olen, proovisin oma käsitööharrastust elustama hakata. Ja tekitasin sellise asja nagu Etsy-poe. Postituse sisse ei saa poodi pista, panin ta kõrvale. Müünud ma sealtkaudu veel pole. Pole ju imestada, suht vähe asju on veel seal. Ja ega ma promomisega kõige osavam kah pole. Võõramaa värk, võtab aega, et harjuda ja aru saada, et mida nad seal üldse tahavad. Mul on tegelikult selle poega üks omamoodi eesmärk. Olen juba ammu käsitöölise kutset tahtnud taotlema minna. Aga selle tarvis on vaja näitust teha. See etsy-pood on näituse korraldamiseks hea motivaator. Paneb asju tootma ja kvaliteedi suhtes karm olema.
Oma kallitele blogilugejatele ütlen veel nii palju, et kuna mul hakkab seal nüüd tasapisi igasugu vaipu tulema ja mõni võib meeldima hakata, siis küsige enne minu käest enne kui sealtkaudu ostate. Kui aga ilmtingimata tahate just sealt osta, siis sisestage sooduskupong: LILLEPEENAR, see annab tervelt 20% allahindlust ja Eesti piires postikulusid ka ei lisandu.No oleneb tootest muidugi aga mul mingeid klaasist õrnukesi ei ole ega tule. Enamik tooteid saab suht kokku pakkida. PS.: õmblusmasina sain ka korda, järelikult teeks rõõmuga paar titetekki, teate küll, neid lillede ja loomadega. Minu ainulaadsed siis kogu maailmas. Näitus tuleb luua mitmekülgne ja asjalik-huvitav.

Nii et uueks aastaks on ka ühtlasi plaanid tehtud: hostad, kunst ja käsitöö. Porgandite eest lubasid lapsed järgmine aasta hoolitseda.

Kuna see lumi juba tuli, ...

 ... on igal juhul aiahooaeg läbi.

 Ja me kolime siseruumidesse. Loodetavasti sai õues kõik oluline tehtud.

 Sain sünnipäevaks natuke orhideesid. Täitsa toredad. Nendele minidele võiks mingi seltskondliku ripp-poti leiutada koos kõvera kaikaga.
Suve mälestuseks tõin naadid kah tuppa. Kuidas teisiti? Kogu suve olime koos ju?  Naatidega on värvitud see roheline lõng selles uues sõbas.

Väikesed suvised reisid puhtisiklikust vaatevinklist

Peab üht-teist ikka üles tähendama viimaste suviste reisude eredamaid hetki, sest meil oli õnne veidi reisutada ja külastada huvitavaid aedu.
Olin seekord suht kehva pildistaja, ahmisin uutes kohtades nähtut rohkem silmade ja kõrvadega, fotokas jäi sihilikult taskusse. Aga mõne klõpsu ikka tegin, valisin tähtsaimat.
Esimese klõpsu tegin, et jäädvustada imelist vaadet, mis avaneb esimese aia köögi aknast söögilaua juurest. Ilus ju?! Jood hommikukohvi ja imetled hostasid?

See teeb veidi kadedaks, sest mina ei näe köögiaknast muud, kui aknast sisse trügivat tohutu suurt ebajasmiini. Toda põõsast sealt minema ajada ka ei saa, sest A: ta on koletu suur ja B: suviti paistab päike sealt aknast otse sisse - oled nagu rambivalguses omadega. Mul on küll idee ehk ideepojake selle koha jaoks aga ei julge plaanidesse võtta. Kardan, et töö on liiga suur. Nii et vahime jasmiini edasi.
Järgmises aias pidi ilmtingimata klõpsima seda imelist tobivääti, mil lehed suured kui latakad.

Hekk selle kõrval pidi vist peremehe jutu järgi olema 45 aastat vana. Elupuud ja küpressid jms on ka viimati mul üks suur nõrkus ja silmailu. Nende oksad meenutavad sulgi või tiibu või üldse lindusid, värvid on neil rohelisest siniseni kõikmõeldavaid toone... ahhh. Muinasjutumetsapuud.
Teine analoogne pilt avanes tiigrisabakuuse ja printsessipuu juures. Ime, et metshaldjad fotole ei jäänud. Päris kindlasti elutsevad nad seal:

Ja järgmiseks fotoks iseendale meeldetuletus, milliseid sõnajalgu omagi aeda veel tuua võiks:

Jätnud lahke pererahva ja aiaga nägemisi, suundusin ühe punase auto sabas (teejuht) (mul üldse vedas sellel reisil teejuhtidega - no sõna otseses mõttes talutati kättpidi ühest aiast teise, ei mingit karvade katkumist kaarti lugedes ja orienteerudes) Elva poole.
Esimese Elva aia kohta ütleks, et: AHHHHHH! Alguses astusin aeda ja vaatan, et pererahvas on omale uue sauna aeda teinud ja pole seda tehes mitte koonerdanud - terve aed sauna täis! Tegelikult oli see siiski kerge petekas, aeda oli seal küll ja küll mulle vahtida ja imetleda. Pilte ei teinud seal üldse. Vist selle pärast, et imelisi vaateid, millest ise õppust võtta, pakkus see aed liiga palju. Kõik see püsikute valik, kujundus, tarbeaia tark kujundus, salapaik koos veesilmadega. Üks ilus aiakujunduslik moment oli küll, mida olen ka oma peenrais kasutanud, kuigi hulka vähem, on see, kui kaks muidu erinevat taime õitsevad ühte värvi õitega. Minu aias hoolitsevad värvipeegelduse (roosa) eest roos Angela ja üks vana taluaia floks:

Tolles Elva aias oli selliseid peegeldajaid aga palju-palju ja see nägi võrratu välja.
Järgmisel hommikul oli mul õnne külastada Iirisesõbra aeda. Kui selle aia peale mõelda, et mis vaated või kuidas kujundatud, võtab esimese hooga sõnatuks. Seal oli ikka tõsiselt maastikuga mängitud ja kogu kujundus oli harmoonilises ja looduslikke pinnavorme arvestav. Kuna ma seal aias lihtsalt vahtisin, suu ammuli, ununes fotokas sootuks ja selle asemel ma pisut visandaks.
Esimese visandi nimi on "Roosiaed". Neis kahes Elva aias oli mõlemis tegelikult roosid eriliselt esile tõstetud. Roosiaias oli maja kõrvale astangule piirdeaiaga piiratult loodud tõeline mõisaproua roosiaed. Ei ühtegi muud püsikut (välja arvatud krookused varakevadel), mis segaksid rooside ilu, ainult roosid. Ja te kujutage ette, milline tunne on sellisel roositerrassil oma roosidega tegeleda, nagu mõisaproua, niimoodi kõrgel ja kogu ülejäänud maailm on seal, kuhu ma punase risti maalisin.

Teine ilus, ahhetama panev vaade avanes köögiaknast. Seal mul pole midagi õppida, sest Elva mägesid ja paksu männimetsa ikka ei kopeeri kuidagi. Vaata niisama ja tunne headmeelt, et kellegil on nii imetlusväärne vaade. 

Täpsustuseks siis, et köögiaknast oli näha ilus roheline mäenõlv, millele otsekui vastu jooksis ilus paks tumeroheline männimets,
Ja kõik taimed, mis seal aias olid, omasid eraldi suuri.suuri kasvualasid ja juhatasid alla orgu järvesilmakese juurde.
Nii et oli, mida vaadata ja ma olen väga tänulik aia omanikele, et mul seal lahkelt ekskursioone tehti. Aitäh teile veel kord!

Viimasel nädalavahetusel sattusime aga hoopis teise ilmakaarde ja otsekui kogemata komistasime Pärnu Nooruse maja näitustele. Mõned klõpsud sai sealgi tehtud:

See on nüüd see teema, et kui aednikul talvel igav hakkab ja jälle õitsvaid taimi tahab näha. Ma natuke kahtlen, et kas minu kunstioskused sinnani küünivad aga igal juhul me proovime midagi. Värvimata portselannõusid sai igal juhul pisut sealt kaasa ostetud. Mind on need vihmapühad üsna ära tüüdanud juba.

Ja pärast kosutavat meres ligunemist suundusime Lepiku-Mardi tallu. No seal oli vaatamist jälle nii, et hoia ja keela. Muljet avaldav. Kõrgete püsikute peenar (mis oli jällegi kujundatud looduslikke olusid silmas pidades - valdavalt määrasid olusid ehk siis taimede valik ja peenarde kujud - suured puud) oli kohe väga uhke. Seal nägin ka Empress Wu ära, see on suurim hosta maailmas ja ta oli tõesti pirakas.
Tore aiaosa oli ka see, kus keskel lookles munakividega tee ja selle ümber keskmisekasvulised püsikud, puud ja põõsad. Ideid omagi aia kujundamiseks sai sealt kuhjaga ja lahke perenaisega oli tore jutustada. Kaasa sai sealt neli taime + mitu taime jäi veel meeltesse kripeldama.

1. Nipponi kannike. Viola variegata var. nipponica
2. Igihaljas kaerand. Saphirsprudeli
3. hiid-päevalill
4. roniv käoking

Oeh, kui pikk jutt sai. 

Aga no mis sa teed - 

nii palju muljeid!

Vaatluspraktika ja kassisaaga ehk vana aasta läheb minema.

Rahulik aasta oli. Vääga-vääga rahulik. (Sihilikud kirjavead - näitavad meeleolu.) Misasja me siis aasta otsa tegime? Põhiliselt istusime paigal, vaatlesime ümbrust, jälgisime aeda ja maja sisemust. Vaatluspraktika. Tarka midagi ei teinud. Suurt ka mitte midagi. Küll aga sai tehtud valmis üks esialgu väike inimene ja mõningaid järeldusi aia arengu suhtes. Plaan oli küll, et kui koju jään, et oi, küll ma siis koristan ja mööbeldan ja teen kõike seda, mida tööl käiv inimene muudkui viskab homse varna, et ei jõua. Aga need asjad on ikka tegemata. Tekib kahtlus, et äkki neid asju siis polegi üldse vaja teha? Miks vaevata end tühi-tähiga?
Aga, nagu öeldud, sai tehtud üks inimene ja see inimene tuli meil hästi välja:

... ja valmis sai ometigi see suur villane tekk, mida ma siin juba pikka aega kudusin:

ja aias sai sipelgatega sõditud ja see sõda jätkub. Meie maa peal on juba kaks uut pesaalget olemas. Aga neid pisikesi on lihtne likvideerida. Ja ainus taimedesse puutuv järeldus vaatluspraktika tulemusena on, et maja servas olev vabakujulisest sirelihekist saab tasapisi korralikult trimmitud loogeline madal hekk. Uued sirelid mõned meetrid eemal krundi piiril on juba eristatavad muust murust, neist saab siis uus vabakujuline. Foto tehtud sügisel.

Vana vabakujuline sirelihekk on veel poolest saadik alles ja poolest saadik juba madalaks vormitud. Madala trimmitud heki sisse jääb uhkelt soleerima meie tubli robiinia. Tegi sel aastal ühe pojukese ka, see jääb naabritele nagu juba enne oli kokku lepitud.
Palju sai pildistatud. Loodus- ja aiavaateid, loomi ja lapsi aga fotod jäävad kõik kodusesse arhiivi. Ei ole mul praegu aega neid kusagile blogida ega isegi mitte aru saada, et mida ja milleks ma pildistan. Eks järgmisel aastal sirvib neid.
Mis puutub loomadesse, tutvusime see aasta rebastega ja sain ühe foto kah ühest punakuuest, kui ta meie maja kõrvale kibuvitsapõõsasse elama asus.

See oli üks nälga jäänud pojuke. Aga metsloom ikka. Toitsime tal kõhu täis ja mees viis ta vähe kaugemale metsa. Paar päeva hiljem said ka naabrid niimoodi ühe repsu metsa toimetada. Ai, neid tegelasi on palju meie kandis.

Ja nüüd kassilugu:
Tema on meie umbes 8-kilone ja 8-aastane Kreisi ja ta on mulle tubli modell olnud viimasel ajal.

Järgmine foto on eriti tore. Kreisi armastab meil külmiku otsas magada. Seal on hea, koer ei sega ja on alati kohe teada, kui perenaine külmkapi ukse lahti teeb.

Magab, sööb, magab, sööb. Öösiti käib kuskil ära.
Selline kass.
Aitab kassist!

Ilusat aastavahetust kõigile minu blogi lugejatele! Ja uut aastat veel paremat, ilusamat ja tegusamat! Et tormid teid ei murraks ja alati leiduks aega mängida pilli, laulda või lugusid jutustada! Saluut!

Lillekasvataja kardinad

Täna öösel oli esimene korralik öökülm ja kogu ümbrus oli valge. Suurt hullu ta midagi ei teinud, hommikul vara oli päike väljas ja -3 asendus kiirelt +17. Aga kõrvitsatega on nüüd lõpp. Ja kosmosed said kah oma jao kätte. Kõrvitsaid saime ka aga näevad välja kui ilukõrvitsad. Kahju, arvestades, mis sorte ma kõik kevadel maasse pistsin.
Aga õue-külma oli tegelikult juba oodata. Hiired on ammu maja salakäikudesse kolinud. Kassid on asjaga kursis, kontrollivad hoolega. Pool päeva magavad soemüüril ja siis tõmbavad end hiireuru ette kerra, omal nägu peas, et "mind pole vaja karta - olen koomas".

Kuna meil see aasta vedas ja aasta 2015 saagiks oli peamiselt üks beebi, siis pole miskit sisse teha vaja. Järelikult võib igasugu muid asju teha. Näiteks vanu kardinad disainida. Või sodida. Oleneb, et kust otsast vaadata. Sain oma õelt kunagi ühed valget värvi kardinad. Valge värv on ilus aga need kardinad meenutasid pigem haiglat või midagi. Hankisin paar pakki rohelist puuvillavärvi, sidusin kardinakanga siit-sealt kokku ja värvisin nad roheliseks:

Sügis on hea aeg, pakub ohtralt inspiratsiooni. Värve ja jooni on miljoneid, vaata ja kopeeri. Ma arvan, et kunst kui niisugune sündis sügisel. Ses mõttes, et esimene koopainimene kripsis oma esimese koopajoonise ilmselt just oktoobrikuus. Sel ajal pole nagunii midagi muud teha. Kui süüa mammutiliha ja pärast soojas koopas midagi sidida-sodida.

Looduses teeb päike värvidemängu ja inspireerib kardinatki täiustama:

 Tegin õrna mustri. Päevasel ajal, kui päike tuppa piilub, pole seda nähagi. Aga õhtul, kui toas tuled põlevad, roomavad kardinal ronitaimed, ohakad ja tundmatud taimed.

Head emotsioonid

Kuhu ma siis oma jutuga jäingi?
Nojah. Muidugi sinna, et mul pole aega. Ja selle üle kurdan ma ikka ju aia pärast, sest tema, vaeseke, läheb niimoodi ju päris hukka.
Pärast seda, kui vihmapühad said peetud ja jälle õue pääses, harrastasin nö välk-rohimist. Totaalne lahingu olukord. Kargasin kõige hullemas kohas peenrasse, nottisin kõige suuremad vaenlased maha ja pildusin nad peenra kõrvale hunnikusse. Ja kohe hüppega (kiire ju, aega pole, iga hetk võib väepealiku sõidukist kosta taganemissignaal) järgmisesse lahingumöllu. Hunnikud jäävad peenra kõrvale lootusega, et õhtul on aega teha käruga ring ja ülearune kraam minema vedada. Tihti seda aega aga ei anta ja seni näeb aed välja, nagu oleks seal midagi plahvatanud.
Jube.
Targem on asjad pakkida ja üldse minema minna. Mõnda ilusasse aeda, kus rohib keegi teine. Ja ma läksingi. Läksin Viljandimaale Aalujate 7. kokkutulekule. Juhhaidii, me oleme tõesti juba nii vanad!

Ah jah. Enne kui ma kokkutulekule jõudsin, külastati ka kambakesi aeda X, mis tekitas mõtteid A, B, nr. 2 ja Albaania mäestikes on samasugune kliima, mida meil Eestis kohtab vahete-vahel märtsikuus. Aga noh, inimene õpib, kuni elab ja mina olen hullupööra eluline. Aga huvitav aed oli ja mis peamine - seda rohis keegi teine.
Kokkutulek oli super nagu ta ikka on olnud. Siitpoolt veelkord aitäh korraldajatele ja kõigile kohale tulnutele. Ilma selle ürituseta ja ilma aiablogijateta oleks minu maailmas kui kirss tordilt puudu.

Võib-olla isegi pool torti oleks puudu. Sest mis võib siin ilmas parem olla, kui see, et leiad inimesi, kes võivad sammoodi kui sinagi, mitu tundi ühest samast taimest rääkida, kes kevaditii tervitavad umbrohtusid ja on ise kogu oma olekus nii soojad ja südamlikud, et ohohohhhhooo.
Ilusad inimesed.
Seda kokkutulekut jääb minu suure toa seinale meenutama kunstiteos, mis tuli aiablogija Rahmeldajalt. Loo pildile pidin ise välja mõtlema. Ega siin polegi midagi mõelda, pildil ju kõik ilusasti kirjas, vaata ise:

Ai, see tõi meile kõigile palju rõõmu. Nii võimast kunsti mul pole varem seina peal olnudki. Aitäh, Rahmeldaja!
Ilusad asjad saavad tihti järsku otsa. Nii sai ka kokkutulek. Kõigile sai öeldud tsau-pakaa ja kuna Viljandi maakond on minu jaoks erilise tähendusega paik, siis keerasin autonina koju minnes hoopis vastassuunda - lõuna poole. Sõitsin oma lapsepõlvemaadele. Minu tubli reisikaaslane arutas oma reisikaaslasega päeva läbi ja jäi magama.

Tal oli samuti hea päev olnud. No kellel poleks, kui kantaks päev otsa kätel ja kiidetakse, et kui ilus ja armas ta on.
..............................................
Uskumatu. Ennevanasti polnud seal kraavis muud kui nõgesed, nüüd on sellised ridvad:

Aga järve äärde viiv tee on ikka viltu (vanasti oli nagu vähem isegi).

Aga järv on ikka sama. Ainult see part on uus.

Jah, ilusad emotsioonid.