kolmapäev, 30. juuli 2014

Magus suvi.

 Hea on see suvi. Just minu maitsele. Saab ikka kõike ja rohkem veel sellel suvel. A, B, C ja D vitamiini, herneid ja ujuda. Kurki me tõenäoliselt ei saa, kui ehk mõned aga see on täpe.
See aasta tõotab tulla korralik õuna-aasta üle mitme aja. Siis saab jälle hullult õunu koorida, nii, et seda nägu. Aga ega seegi paha ole. Õunad on maitsvad. 
Panin täna oma alaealised tööle. Tegid sõstramoosi.  Tarisin kapi põhjast välja nõuka-aegse marjamehumasina ja muudkui lasime käia. Lapsed kiitsid, et küll oli tore tööd teha. Nad olid moositehase omanikud ja muudkui kordamööda ajasid masinat ringi. Tasuks said jäätisekokteili. See on üldse viimaste päevade põhisöök meil olnud.
Üksi ma poleks küll viitsinud nii palju marju korjata või selle mehuga jännata. Aga nüüd saime hulka mehu ja kui viitsime, siis saame teist sama palju veel.


Vokitoit kui lihtne talutoit:
Pruunista vokipannil pekikõrneid või grillvorstitükikesi. Lisa värskeid herneid, varem valmis keedetud odrakruubiputru, hakitud rukola salatit. Maitsesta soolaga.

Kirsivaht:
vahusta munavalged näputäie soolaga tugevaks vahuk, lisa suhkur ja vahusta veel. Siis lisa värskete ja ilma kivideta kirsside toormoos ja vahusta veel.
Kaunista kirssidega.


Ülevaade minu valgest aiast:


Ülevaade minu päevaliiliatest (valge on puudu ja varajane kollane on ka puudu):


teisipäev, 29. juuli 2014

Ma p u h k a n nii kõvasti kui ma vähegi jaksan


Kõigepealt me puhkasime natuke Karksi-Nuia lähistel. Nostalgia ja imehea järv! Koos pehme liiva, sooja järvevee ja mõnusa olemisega.


Linnaplatsil olid tublid punujad teinud kolm looma: ämbliku, siili ja kilpkonna. Kõik olid lahedad. Kahjuks ei taibanud ämblikku pildistada, lahe elukas.




 Kohustuslik palverännak jätkus Maimu koopaga.
Kaevusime seal kõik punase pehme liiva sisse. Lapsed olid nõus sinna elama jääma.


Tagasiteel astusime läbi Risttee talu aiast (link).
Väga suur ja ilus aed. Ja muudkui käid ja käid mööda aeda ja otsa ta ei saa.

Pärnu rannas sai kah ära käidud. Kõigepealt saime küll paraja ehmatuse/üllatuse osaliseks. Sõitsime üsna Läti piiri poole, no mis rannad seal olidki? Reiu, Krapi, Kabli? Erm, erm!! Sõitsime ühte rannaossa sisse, maksime viisakalt 3.20 selle lusti eest ja lusti me saime! Sihukest kinupilti pole meie silmad varem näinud. Inimesed tahtsivad kõik ju koos oma autoga kõrvuti rannatada. See tähendas seda, et alates ranna-metsapiirist seisid autod vist küll neljas rivis, ausõna! Me oleksime nagu Tallinna kesklinna parklasse sattunud! Arusaadav, palavad ilmad, eks kõik tahavad ju randa, aga miks just nii? Tihedalt olid autod pargitud, nende vahele olid pigistatud telgid ja toolid-lauakesed, inimesed sebisid seal nagu laat või sipelgapesa. Üritasime mehega (mõlemil arvatagi üsna juhmid näod peas - sõitsime ju omast arust loodusesse) sulanduda ja sotsialiseeruda ja leppida olukorraga aga ei suutnud. No kuidas ma olen seal oma lastega, kui ühed lõhuvad tantsu, teine parandab autot, mingi kamp on maani juua täis ja mingid noored üritavad laulu- ja tantsupidu korralda. Ahh ei, panime sealt minema.
Kummaline küll aga kõigest kilomeetrike eemal oli ranna lähedal täiesti tühi parkla, kuhu jätsime auto ja telkisime sealt nii 50 meetrit eemal. Vaikuses ja omaette. Algul olime natuke paanikas, et äkki see mingi keeluala, et miks nii tühi??? aga ei olnud midagi. Kontrollisime. Ei olnud ka eramaa. Aga loodus oli selline, et autoga kõrvuti ei saanud metsa all olla. Hahahhhaaa. Saime omale jupikese paradiisi. Vaatasime eemalt, kuidas inimesed kõrvalrannas trügisid ja nügisid üksteist. Nomaitea. Küünarnukitunne?
Aga meil oli mõnus. Lahe. Super. Ideaalne puhkus. Palju päikest ja meri soe nagu supp.


Mina olin pool aega muidugi käpuli maas ja uurisin kohalikku floorat. Faunat ei uurinud, sest need üritasid mind vägisi ära süüa.
Aga seal rannas kasvas üks imearmas pisike valgete õitega lilleke. Huvitav selle poolest, et kohati jääb ta tõenäoliselt vee alla ja näeb siis igati veetaime moodi välja. No vee all ta neid õisi ei tee. Kui kuival on, siis teeb. 
Kive uurisin ka. Otsisin kalliskive. Leidsin kah. Uskuge või ärge uskuge aga leidsin!






Vees ujumas ja kaldal, teki peal siruli, arbuusilõik näpu vahel. Tahad, loed pilvi, tahad, jääd magama. Hea puhkus, väga hea.


reede, 25. juuli 2014

Lossi valmimine

Mul oli see lossi ehitamise plaan juba ammu. Esimese katse lossi ehitada tegin umbes 17 aastat tagasi - sain valmis alusmüüri ja vallikraavi ja pool väravat. Siis veendusn, et olen oma jõudu ja olemasolevaid materjale üle hinnanud ja töö jäi katki.
Sellegi lossi tegemiseks sai rohkem kui aasta hoogu võetud. Vundamendiauk kaevati valmis ju poolteist aastat tagasi valmis.
Oijah. Aga seekord jõudsime ehitamiseni kah.

Kõigepealt puhastasin varem valmiskaevatud augu:


Siis veeti sisse liiv:


Ja kõige esimesena valmis lossi trepp:


Siis müürid:


 Siis veel müüre:


Terve päev kulus ära, et kahest veinipudelist noobel aken teha:


Lossi sisehoovis on lossiplats ja kolmeastmeline trepp viib keldrisse - kohta, kus lossides hoitakse moosi, vampiire ja varandust.


Kasutasin penoplastist tugesid, et ukseauku ja võlvkaart teha:


Katust pole ja müürid veel madalad aga kui pimeduse saabudes lossi akendesse tuled pandi, oli vaatepilt ütlemata vahva!


Siis saabus taas päev ja loss sai omale kaks loppis torni ja müürid asusid taas kerkima.


Kohati kasutasin ehitamisel tavalise tsemendisegu asemel turbaga segatud segu. Seal peal peaks katsetama sambla kasvatamist.


Sõrestiku abil sai vormitud taskutega seinad.


Barbie-film? Kui ma alustasin lossi ehitamist, pani mu tütar käed puusa ja vaatas mind nagu ohutusinspektor - ilma mingi naljata! - ja ütles:" Sa ikka saad aru, et ma hakkan seal oma Barbidega mängima?!" Nojah. Milleks selline loss, kui seal mängida ei saa?
Aga vaatepilt on uhke seal valge aia osas. Ühel pool on kiviaed koos sõnajalgade ja rododega. Tagaplaanil valgeõieline põdrakanep, puishortensia ja lursslill Atropurpurea tumedad lehed. Kolmandas küljes kipslill, Hemsley käoking ja Variegata brunnera.

neljapäev, 24. juuli 2014

Muinasjutt saladusest.

Lugupeetud täiskasvanud! Peatan teid ajavoolu seaduste nimel! Teil on õigus säilitada lapsemeel. Kui te ei kasuta oma õigust, võib see pöörduda teie vastu! Ja veedate kogu elu kuskil kontoris koristades ja raha lugedes!

Head vaatamist!


kolmapäev, 23. juuli 2014

Koogipaus


Kõik marjad on korraga valmis: maasikad, vaarikad, sõstrad, tikrid ja kirsid. See tähendab seda, et koogi tegemise aeg on käes. Kõigepealt tegime küpsisetorte ja siis tekkis tahtmine ära proovida "küpsetatud jäätis".
Ega sellega polegi muud, kui keeks alla või tordipõhi. Teisena kiht marju. Kolmandana kõvakülm tükk jäätis ja neljandana mätsib kogu kupatuse kinni munavalgevahuga. Vaht peab olema kõva ja mitte üht pisikest augukest ei tohi jääda. Siis pistad koogi väga-väga kuuma ahju paariks minutiks, kuni kook pealt pruuniks tõmbub ja ongi valmis.


Ahjust tulnud:




Väga maitsev. Soovitan kõigil proovida! Aga väga magus kraam kah.

teisipäev, 22. juuli 2014

Teadaanne.

Teatan rõõmu ja rahuloluga, et minu SALADUS hakkab valmis saama. Täna veel viimistlen, silun ja patsutan, värvin ära lehmaketi, koristan ehitusplatsi ja mõtlen välja, et mida ja kuhu istutada ...
Imelik lugu. Mul valmis 2 x 2 meetrit peenart ja ühtegi taime polegi töö käigus keset kaevamisi maha istutatud ... hakkan vanaks jääma?

Aga nüüd!!!! Teeme asja veel põnevamaks! Kuni ma seal riisun ja tupsutan ja viimast lihvi annan, arvake teie, et mis ma seal valmis siis meisterdasin-käkerdasin. Kes arvab kõige täpsemini, saab auhinna! Auhinna üle andmine kokkutulekul. Auhind jääb kah salauseks ja ta süüa ei sünni.
PS.: vihjeid on antud maa ja ilm. Vihjeid on antud siin - link. Lisan veel ühe vihje: analoogset asja on keegi meie hulgast juba teinud. Kõik, kes juba arvasid ja oletasid, sattusid omamoodi üsna lähedale. Ja ärge mu võimeid üle ka hinnake!
Hüva arvamist!

pühapäev, 20. juuli 2014

Aga mina kaevasin ja mina tassisin.


Üritan tubli olla ja oma peenrad ära rohida. Mõnes kohas läheb lihtsalt aga mõnes kohas tuleb kive paigast nihutada ja labidaga vehkida nagu rohelisest vaimust vaevatud. Kuna mul on kukeharjade vastu nõrkus, on vaja nende peenart laiendada. Esimesel fotol ongi see koht, kust kaevasin välja lõhislehelise päevakübara (oli ikka hull töö, ta oli juurikatest paksu mati kasvatanud) ja veel üht-teist ja asendan erinevate kukeharjade ja ümarate põõsasvormidega. Pisikestega. Kuivalembestega. Sest asuvad nad kiviaiapeenra tõstetud osas, mida ma üldreeglina ei kasta kah. Ainult nii palju, et seal suurte kivide vahel on mul sõnajalgu. Vat kuumal ajal on neid vaja niiskena hoida. Sinna üles ongi planeeritud ainult kukeharjad, paar põõsasmaranat, üks ilus enelas, mis suure roosa pallina praegu õitseb, mägiküpress Sungold (sain eelmine aasta Tii käest. Aitäh!!!) ja salveid ja kuldjuured.
Õnnehein on teinud mulle meeletu pahmaka ilusaid õisi. Ta on nii lahe!


Isegi tradeskantsia on ennast kokku võtnud (otseses mõttes) ja esineb ilusa puhmakana, mis peaaegu kogu aeg on õisi täis. Ei lamandu. Ei ole vormitu kuhi. Ilus on. Aga selle taime kohal sai ka alles hiljuti Köögikataga arutatud, et mis imelik taim see tradeskantsia üldse on ja milleks sihukest üldse vaja on. Eks ta nüüd näitab siis.



Roos Linderhof asutab end õitsema. Temaga tehti ju kah tsirkust see aasta. Jätsime ta ju terrassi sisse. Tal on umbes poole meetrine liivamultsh peal ... nomaitea ... aga ta ei kurda, venib aina uhkemaks. Ja õied on kui latakad.
Mägisibulad oma uues kohas on samuti rahul. Tõenäoliselt tekitan ühte kohta veel mingi kivitükkide ja liivaseguse platsi. Minu SALADUSE ehitamise projektist jääb hulka palju pisikesi ebamääraseid kive üle. Neile võiks ju mingi koha leida. Drüüasele näiteks. Muidu praegu on see ilus taim täiesti eksponeerimata. Annab otsida teiste kiviroomajate-taimede seast.

laupäev, 19. juuli 2014

Herned ja mosaiik

Ilm on selline, et kasvuhoones kasvab pisike maltsapojuke nädalaga täiesti arvestatavaks jõulupuuks.
Ilmad on kuumad, kasvuhoones eriti töötada ei saa. No eile hommikul õnnestus mul 1/3 kasvukast korda teha. Suur töövõit! Täna loodan jätkata. Saaks ikka korda, küll oleks siis hea. Kurgitaimed on mul pisikesed, kahtlen, kas tänavu üldse mingit kurki saab. Tomatit peaks ikka saama, rohelised punnid on otsas juba. Ka tegutseb mul kasvuhoones täiesti tegus füüsal. Marju tuleb ükshaaval. Siis käin, mammu näpu vahel, mööda elamist ja otsin, keda millegi puhul õnnitleda. See on seesama füüsal, mille ma LEIDSIN eelmisel aastal kompostihunnikust, potitasin terve talve aknalaul ja sel kevadel viisin kasvuhoonesse.
Aga kurki see aasta pole jah. Ju pole ette nähtud. See-eest on mul kolm pikka hernepeenart ja nendele on jahe suvealgus hästi mõjunud. Ükski sort ei vasta oma ettenähtud kasvukõrgusele, pigem on topelt seda kõrgust. Toestamisega on probleem. On teised nagu merelained - kord ühele poole külili, siis teisele poole viltu. Aga paar päeva veel ja ma saan pesukausitäie herneid korjata.

Aiatööst puhkamine sai eilsega otsa. Ehitustandrile veel ei jõudnud, küll aga tõmbasime jälle varikatuse üles. Ehk läheb täna töisemalt. Ootan ise ka juba kannatamatult, et saaks ehituse valmis ja muidugi siin ka presenteerida! Poolikult nagu ei tahaks. Eks ta tuleb natuke kööbakam, kui ma planeerisin aga pole nagu midagi hullu viga ka. Arvestades, et tegemist on lihtsalt mingi aiaelemendiga, on talle pisikesed vead lubatud. Las ta siis olla veidike lömmis, see on tema aktsent.
Vahepeal tekkis mulle loomiguline konkurent - üks mosaiigiladuja:



Postituse lõpetuseks ja suve jätkuks Hoganase peenra praegused värvid:


neljapäev, 17. juuli 2014

Järvseljale. Seilamisi.


Alustasime oma reisi teisipäeval Luua arboreetumist.
Järgmisena lõunatasime Palamusel.
On ikka ilusad kohad küll!

Pärast Luuat võtsime suuna Tartu poole ja sealt edasigi. Vägevad vihmad said meid kätte just Võnnu lähistel - vihm oli kui hall müür meie ümber, auto lausa ujus, paks veekiht kattis maanteed. Huvitaval kombel lasksid vihmad aga Taga talus külas ära käia. Mõtlesin küll, et tegelikult on see ju jube, kui inimesed tulevad su aeda vaatama ja just hetk enne seda peksab vihm kogu aia vastu maad laiaks, vabandaust väljendust. Aga ei olnud aial häda midagi. Ja küll oli vägev aed! Peenrad justkui ei tahtnudki lõppeda. Tõenäoliselt võiks seal aias tiirutada mitu tundi järjest, ilma, et aru saaks, kas ikka kõik peenrad on nüüd vaadatud.




 Pärast aia üle vaatamist sai mõned taimed autosse topitud ja sõit läks edasi Järvselja poole. Esialgu sai meie sihteesmärgiks Peipsi järve kaldapeale, öömaja Beneport.








Järve ääras õitses pusade viisi luigelilli. Vat minu luigelill tiigikeses on niruke. Aga tal pole ka sellist viljakat pinnast nagu Peipsi omadel:







Järgmisel päeval jätkasime oma teed Järvseljale. See ju nii kauge koht, et ühe päevaga ei käiksi ära.
Auto sai taimi täis topitud. Mõni oli lihtsalt liiga pikk taim, omamoodi keeruline oli neid krussi keerata, et auto uksed ikka kinni läheksid. Aga juhheidi - kõik taimed jõudsid tervena ja ilusana oma sihtpunkti ja hädalisemad on juba maha ka istutatud.

Hiljem käisime veel Saadjärve ääres ujumas ja Äksis. Vot sinna Äksisse soovitan küll kõigil minna. Vaatamisväärsusi topelt: Saadjärv koos ujumiskohtadega, Äksi kirik, kiigepark, normaalsete hindade ja maitsvad toidud Äksi motellis ja igasugu muud aktraktsioonid ja tegevused  (viimane foto).


  1. Hemsley käoking (Rahutu)
  2. valgeõieline iisop(Rahutu)
  3. tähk-toompihlakas (Rahutu)
  4. kuldsõstar (Rahutu)
  5. aed-leeklill Tenor (Rahutu)
  6. Korea kannike (Rahutu)
  7. tume kopsurohi Alba (Rahutu)
  8. liivpaju (Luua)
  9. poopuu
  10. Sieboldi kukehari Mediovariegata
  11. HiibapuuVariegata
  12. Arukask Betula pendula f.Dalecarlica
  13. harilik ebatsuuga
  14. hariliku elupuu seemik (?)
  15. lavendel Silver
  16. kerapriimula Alba
  17. kuutõverohi Variegata
  18. päevakübar Milkshake
  19. tömbilehine viirpuu "Rubra Plena"
  20. Jaapani vaher
  21. Korginulg Abies lasiocarpa "ArizonicaCompacta"
  22. Valge enelas (Peipsi rannaääre loduvõsast)
  23. mingi metsataim (Peipsi rannaääre loduvõsast)