Head emotsioonid

Kuhu ma siis oma jutuga jäingi?
Nojah. Muidugi sinna, et mul pole aega. Ja selle üle kurdan ma ikka ju aia pärast, sest tema, vaeseke, läheb niimoodi ju päris hukka.
Pärast seda, kui vihmapühad said peetud ja jälle õue pääses, harrastasin nö välk-rohimist. Totaalne lahingu olukord. Kargasin kõige hullemas kohas peenrasse, nottisin kõige suuremad vaenlased maha ja pildusin nad peenra kõrvale hunnikusse. Ja kohe hüppega (kiire ju, aega pole, iga hetk võib väepealiku sõidukist kosta taganemissignaal) järgmisesse lahingumöllu. Hunnikud jäävad peenra kõrvale lootusega, et õhtul on aega teha käruga ring ja ülearune kraam minema vedada. Tihti seda aega aga ei anta ja seni näeb aed välja, nagu oleks seal midagi plahvatanud.
Jube.
Targem on asjad pakkida ja üldse minema minna. Mõnda ilusasse aeda, kus rohib keegi teine. Ja ma läksingi. Läksin Viljandimaale Aalujate 7. kokkutulekule. Juhhaidii, me oleme tõesti juba nii vanad!

Ah jah. Enne kui ma kokkutulekule jõudsin, külastati ka kambakesi aeda X, mis tekitas mõtteid A, B, nr. 2 ja Albaania mäestikes on samasugune kliima, mida meil Eestis kohtab vahete-vahel märtsikuus. Aga noh, inimene õpib, kuni elab ja mina olen hullupööra eluline. Aga huvitav aed oli ja mis peamine - seda rohis keegi teine.
Kokkutulek oli super nagu ta ikka on olnud. Siitpoolt veelkord aitäh korraldajatele ja kõigile kohale tulnutele. Ilma selle ürituseta ja ilma aiablogijateta oleks minu maailmas kui kirss tordilt puudu.

Võib-olla isegi pool torti oleks puudu. Sest mis võib siin ilmas parem olla, kui see, et leiad inimesi, kes võivad sammoodi kui sinagi, mitu tundi ühest samast taimest rääkida, kes kevaditii tervitavad umbrohtusid ja on ise kogu oma olekus nii soojad ja südamlikud, et ohohohhhhooo.
Ilusad inimesed.
Seda kokkutulekut jääb minu suure toa seinale meenutama kunstiteos, mis tuli aiablogija Rahmeldajalt. Loo pildile pidin ise välja mõtlema. Ega siin polegi midagi mõelda, pildil ju kõik ilusasti kirjas, vaata ise:

Ai, see tõi meile kõigile palju rõõmu. Nii võimast kunsti mul pole varem seina peal olnudki. Aitäh, Rahmeldaja!
Ilusad asjad saavad tihti järsku otsa. Nii sai ka kokkutulek. Kõigile sai öeldud tsau-pakaa ja kuna Viljandi maakond on minu jaoks erilise tähendusega paik, siis keerasin autonina koju minnes hoopis vastassuunda - lõuna poole. Sõitsin oma lapsepõlvemaadele. Minu tubli reisikaaslane arutas oma reisikaaslasega päeva läbi ja jäi magama.

Tal oli samuti hea päev olnud. No kellel poleks, kui kantaks päev otsa kätel ja kiidetakse, et kui ilus ja armas ta on.
..............................................
Uskumatu. Ennevanasti polnud seal kraavis muud kui nõgesed, nüüd on sellised ridvad:

Aga järve äärde viiv tee on ikka viltu (vanasti oli nagu vähem isegi).

Aga järv on ikka sama. Ainult see part on uus.

Jah, ilusad emotsioonid.

Suvi muudkui jätkub ... ja ma olen nii rahul ... rahulmeelne

 Taas on möödunud üks superhea nädalavahetus. No mul on selline tunne, et justkui spetsiaalne minu hellitamise viisaastak käib praegu. Kõik mis toimub, on hea ja läheb igati korda.
Möödunud nädalavahetusel toimus ammu planeeritud Aalujate kokkutulek. Seekord Kadaka aias. Meie seltskond alustas kokkutulemist päev varem Köögikata aias (millest pole mul ühtegi fotot :( sest ei oska ma telefoniga pilte teha ja ei tule meelde kah see internetti sisaldav imevigur-laastuke seal taskus ... pole teine nagu fotoka moodi.
Oma reisi algul käisime ka Jägala juga vaatamas. Oli ikka vaatepilt küll! Ilus ja võimas ja inimesed suplesid seal joa all. Meie hiilisime vaid ülevalt. Otsisime kivistisi ... kiitsime head platood.

Köögikata aiast pilte mul nüüd polegi aga hulka taimepojukesi on küll nüüd. Ablas ja ahne naesterahvas nagu ma olen, pole midagi parata. Katsusime ka Köögikata Neeme poolsaare tipu merd. Vasakult ja paremalt. Mõlemalt poolt oli hea. Köögikatalt sain ühe asja veel - tööpisiku - pärast, kui koju jõudsin, kastsin mõned tähtsamad peenrad ja ribasin natuke rohida. Tal nii korralikud peenrad, orasheina polnud üldse ... äkki peaks talle järgmisel kokkutulekul pakkuma (nii tähtis liik puudu?)

Kadaka aed oli ikka vaatamisväärsus omaette - loodusega kooskõlas on seda aeda kasvatatud. Peaks olema õppeaed algajale aednikule. Et kõigepealt ikka tutvud maa ja oledega, alles hiljem otsustad, kus sul kiviktaimla ja kus veeaed. Mitte vastupidi.

Aitäh, Kadakas! Aitäh, et jagasid meiega seda ilusat aeda ja sama ilusat sulle ja su perele sinna järgmisesse aeda, kuhu te nüüd purjetate! Ära siis meid ka unusta ja blogi ikka vahest, kui mahti saad.
Taimevahetus aalujate seas on muidugi eriline nähtus. Tii ja Tagatalu meestele ma vahepeal soovitasin, et filmigu seda ja näidaku raha eest rahvale. Tsirkus ikka küll. Sellest ma rohkem ei räägi, kes osa võtnud, need teavad niigi :D
Ööbima sõitis meie pere Juminda poolsaare tippu. Seal me leidsime küll igasuguseid põnevaid asju aga mitte ööbimiskohta. Keerasime otsa ümber ja sõitsime Kiiu-Aabla rannakesele - väike ja kivine aga vastas igati meie maitsele.

Polnudki varem sellist asja teinud, et paneme telgi rannaveest na meetri kaugusele. Aga lahe ikka. Ja meri mässas, kohises ja laksus vastu kive ja ähvardas telki tulla aga ei tulnud ja see oli üks lahe hilisõhtupoolik.

Järgmisel päeval kolasime veel veidi ringi ja hankisin omale veel veidi "kalliskive" ja umbes kümme latakat kivi, kuhu saaksin ka Köögikata kombel taimede nimesid peale kirjutada. Ega ma kõikidele muidugi ei saa selliseid kive hankida. Mind pandaks siis vangi, selleks oleks ju autokoormatäis taolisi kive vaja. Aga ma arvan, et minu kõrgemad kukeharjad võiks küll nimesildid kõrvale saada.

Üks aed Tartu kõrval

Eile sai ära peetud järjekordne kokkutulek, sedapuhku juba viies.
See oli üks hea aed. Üllatav ja huvitav.
Põnev oli iseoma aiaga võrrelda. Aia algus ju mõlemil põhimõtteliselt sama: tuleb naisterahvas linnast kusagile võsa vahele ja hakkab seal madistama. Edasi aga läheb kumbaski aias elu hoopis oma rada. Tartu lähedal aias on aasta ajaga ära tehtud suurem töö kui mina siin kümne aastaga. Ja töö on tehtud targalt, mõõdetult ja kaalutletult. Kohe näha, et õppinud inimene. Teab ikka, mida teeb.
Pisike naisterahvas Tartu kandist on uskumatult suure töö ära teinud ja õnneks oli minul see suurepärane võimalus seda näha ja uurida. Taimede kooslused on seal aias põnevad, nende üle peab kohe mõtlema.
Jätkaku aia autor samas vaimus, huvitav oleks seda aeda ehk kunagi hiljemgi kaeda, kui taimed juba suuremad.

Kunagi on vist selle krundi eelmised omanikud seal liiva kaevandanud, jätnud endast järele põneva  pinna: suurte aukude ja lohkudega. Ühes on tiik, teises istumise plats, kolmandas iluaed koos kahe istepingiga. Hea seal istuda, peenrast ilus ülevaade kohe. Ja vaated on vaatamisväärsed!

Plaanid 11.-ks augustiks

See oli vist Kadakas, kes avaldas soovi kokkutuleku raames ka mõnda puukooli külastada. Lubasin uurida. Uurisingi. Ja pakun välja variandi, et 11.-l, so. laupäeval ennelõunasel kellaajal, nah näiteks umbes kell 11 koguneme hoopis Lillelehe puukoolis (link kodulehele, seal google maps asukohaga)
Kui see aed seal vaadatud, sõidame riburadapidi minu juurde. Ja tee peal hõppame ka Roosna-Alliku mõisapargist läbi. Kes teab ja plaanib, et ennelõunasel ajal kuidagi kohale nagunii ei jõuaks, sõidab siis kohe minu juurde.
Mis te arvate, sobib selline variant?
Ja kas kõik on autodega või on mõni keskkonnasõbralik bussireisija ka? Andku teada, meie autosse mahub ikka. :)
Lillelehe puukoolis on meil lootust prisket kuradipuud näha õitsemas:

Õisik lähemalt:

Ilus suur aed on seal, umbes nagu Thelal või Muhedikul, mitte selline kökats nagu mul. :) Ja igati asjalik puukool, taimede nimekirja vaadake kodulehelt. Mina seal seda nimekirja eriti ei uurinud, teadagi miks. Muidu pärast tulen tagasi, pagasnik rohelisi nutsakaid täis aga paar hostat jäi silma põnevat ja palju muudki.

Nii et mis arvate, aiarahvas?

Suunad

Selle jutu alguse illustreerin jõe, paadi ja lastega. Sest õigest kohast, millest jutt tuleb, pilti teha veel ei saa. Olen üritanud aga fotokas ei näe minu pooleliolevat tiigipeenart nii nagu mina. Mina näen seal juba päris huvitavaid vorme, sirutuvaid taimi, tema aga fikseerib mullahunnikuid, lömmis lillepotte ja kõverat labidavart.
Maapinna ümber muutmine on põnev. Kui esimest trepiastet tegin, tuli küll selline naljakas tunne peale, et selliseid asju teevad küll need, kel lapsena liivakastis mängimise limiit vist täis ei saanud.
Peenraühendus on iseenesest juba lõpusirgel. Veel vaja korda teha alumine trepiaste ja siis on turbaaugu jaoks turvast vaja. Siis ongi kõik. Minu selle suve suur töö ongi otsas. Ongi hea, sest marjad juba valmivad ja nende korjamine on tuhat korda suurem töö kui kivide nügimine või labidaga madistamine.

Tegin eile õhtul tiiru ümber peenra ja vaatasin oma kätetööd nagu õlimaali, kaugelt, lähedalt, pea viltu, kissis silmadega ja igal suunal. Mõni suund on vägagi 5+ a mõnest ei saa veel aru, et mis seal nüüd on. Kohati oli selline tunne, et kui Muhediku aias saab aednik õppida ideaalse kollektsioonaia tegemist, multshimise nippe ja Thela aias roosiaia salapära ja muinasjutulisust ja Hilise aias lõunavenemaist lopsakust, siis minu aias saaks õppida, et kuidas aeda üldse mitte pidada. Ja huvitava kollektsioonina oleks mul pakkuda maltsade kollektsioon.

Köögiviljandus on mul see aasta "aia taha" läinud. No välja arvatud see va kasvuhoone sisemus. Sealt saab kurki ja tomatit ja mais on ise see tugi, millel kasvuhoone kile püsib, mitte need viimasest talvest kõverdunud tugikaared. Avamaal aga tegi kuumalaine oma töö ja sealt pole suurt midagi võtta. Nirud kribulad. Noooh, ehk septembriks miskit ikka tuleb.

Kui Lillekasvataja koos perega Thela aeda jõudis, oli kokkutulek juba alanud.

Nagu mul kombeks saanud on, teen ikka pärast mõnd aia külastust oma blogisse kah pisukese ülevaate. Arvustan ja arutan. Pillun kriitikanooltega.
Aga alustagem positiivsest.
Vat mina ikka lugesin sealt Thela blogist, et kirutakse seda va naati ja niitmisi. Ma siis muidugi eeldasin, et kuskil peab seal olema ikkagi ilus korralik naadimüür. Vastupidi! Nii armsat aeda annab otsida! Kohe alguses kui alles perega aeda sisse hiilisime, valvates, et kogemata koera territooriumile sisse ei põrutaks, vajus mu suu lopsti lahti.  Thelal ja Lepatriinul on tõsiselt ilus ja korralikult toimetatud aed. Vähe sellest, seal aias on massiliselt hingi ja hingelisi, palju hoolikalt valitud kujusid, kive ja kujukesi, mis aia kui muinasjutu elama panid. Vähemalt minu jaoks. No näiteks see triibuline kivi maja ees hostade vahel:

Oma triipude ja kujuga on ta otsekui peitu pugenud tiiger või koletis, kes kohe-kohe end ümber keerab ja möiratab:

Parem oli sealt mööda hiilida basseini juurde haldjariiki veelindude manu:

Fantastiline aiabassein! Need kivid seal (mis fotolt ei paista), need taimed, terrass koos toolidega. Seal oli, mida vaadata! Need võlvkaared ja kiviplaadist lauake kännu otsas:

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°
Nüüd kodus, kui aiablogijate kokkutulekul kokku hamsterdatud taimed on juba maha istutatud, istusin jupp aega oma tiigipeenra ääres,vahtisin uusi taimi: askleepiast ja kuldkollaste õitega päevaliiliat ja mõlgutasin aiameelseid mõtteid. Takkajärgi tundsin end ikka päris algajana. Mul on ikka veel pikk maa käia (täpsemini öeldes: kõblata, niita ja kaevata), et olla nii tubli aiapidaja kui Thela-Lepatriinu on. Nende aed on highest level,  see on fakt! Just see muinasjutulisus ja see, et aed on loodusega kooskõlas! Isegi kummalise kujuga betoonbassein on muu aia sisse kui sulatatud. 
Aga ega ma kadedusest räägi! Olen pigem ikka tänulik, et mul õnnestus selle ilusa aiaga tutvust teha ja oma sellesse ajusoppi, kus asub taimeinfo ja labida kasutamise õpetus, tarkust juurde sain.
Aitähh, Thela! Aitähh, Lepatriinu! Edu teie aiale, et taimed kasvaksid hästi, hostad suureks ja roosid vägevaks ja olge isegi niisama toredad nagu seni!

Minu kommentaarid reisule 20.06 (Ja mõningaid küsimusi takkajärgi)

Seda, et kokkusaamine pidi olema juba kella 10-11 paiku, oli mul loomulikult juba ammu meelest läinud ja ega me poleks saanud kah nii varajased olla. Nii et sel ajal kui teised juba kogunesid pakkisime meie alles asju. Aga mingi hetk saime ikka tulema. Ja vahepeatusega Tartus (shoplemine, shoplemine, mida muud) jõudsimegi lõpuks ikka oma eesmärgile Muhediku aeda.

Jajaa. Mis sa oskad kosta. Ilus aed. Suur aed. Suurt tööd on seal tehtud. Ja tulemus on imeline. Ja tulevikus arvatavasti veelgi imelisem. Ja pererahvas sobis ka ilusasti oma aeda, st. väga armsad inimesed.

Ja mille poolest see aed mulle meelde jäi vai enam tähelepanu pälvis:

no seal polnud loomulikult niisugust heinamaad nagu meil on, st. maltsa ja orasheinaga on neil kehvasti.

Teiseks muidugi pojengid. Nad on ikka imelised lilled.

Alles hiljem meenus mulle, et seal olid nad kõik toestamata. Et ma nüüd takkajärgi küsiks, et ei toestagi või? Minul vajuvad küll pikapeale lössakile kui toestamata on. Mõnel pojengil on alaline tugi, mõnel paneme ajutise. Ainult noori ei toesta aga neid ei lase õitsema kah enamjaolt.

Kuni mina üritasin teiste kokkutulnutega juttu ajada ja samal ajal ühtlasi kapata koos Väikese Abilisega mööda aeda (väga ilus idee, et kogu aias oli igasuguseid istumise paiku, no las ma loen ära: sinine kaksikpink, kolm kivi, pruun aiapink, veel mingid kännud ja kaks tugitoolikändu koos lauaga, grilliplatsi puupakupingid, ahh mis, ma jäängi neid lugema! Igal juhul hea idee!!!) Nojah, ühesõnaga kuni meie aia ja inimestega tutvusime, käisid Mees, Suur Poiss ja Väike Poiss jalutamas. Järveni ja tagasi.

Jajahh. Ja muidugi aia sopid ja asukad. Ohhootama ajas vot see hosta:

Panin pildistamise ajaks V.Abilise hosta kõrvale. Ega see laps mul nii väike ka ei ole! Ikka hosta on suur! Siit järgmine küsimus: et mis tolle hosta nimi ka on? Ma arvan, et ta sobiks ka minu aeda.

Ja siis igat sorti salapärased aiasopid. All on kelder, peal on lehtla. Ja ümber on äraütlemata sümpaatne haljastus. Nagu pisike mets.
See oli küll super!

Ja peab mainima, et ka maastiku ja asukohaga on pererahval vedanud. Järgmisel fotol on nüüd jupike lillepeenart koos väikese tiigikesega, kus elutseb roosa vesiroos
Ja see peenar oli omaette vaatamisväärsus koos kõigi pojengide, iiriste ja paljude-paljude muude leheliste ja õielistega. Lapsi huvitas peaasjalikult muidugi tiik. Olin täiesti kindel, et supsavad sisse kah. A ei supsand, vedas meil seekord.

Ja selle mainin ka jälle ära, et ega masin ikka inimese vastu saa. Jutt ikka sellest, et fotod ikka isiklikku silmavaadet ei asenda. See oli fantastiline koht, kus me seal grillisime ja toda lillepeenart imetlesime. Tolle takka avanes ju vaade metsadele ja mägedele ja neid polnud mitte vähe. Justkui Alpides oleks olnud.

Suur Poiss pildistas kah ja tal tuli see vaade paremini välja:
Üle mooniõite kaugusesse.

Aitähh Muhedikule ja Muhediku Mehele selle ilusa kogemuse eest!

Nüüd jään veel ootama teiste muljeid järgmisest päevast, millest ma kahjuks ilma jäin.