Projekt: keldriaseme peitmine ja riisipuder.

Nii et siis jah. Kevadel jõudsime järeldusele, et praegu on targem vana keldriase lihtsalt ära kaotada, matta muru alla sest ehitama ei hakka seal praegu küll keegi. No aega pole. Raha ka mitte. Nagu mingid MASU programmid mul siin, teate. :D Et ehitama ei hakka ja pudruriisi kasvatan ka ise. Aga sellest hiljem. Praegu vaatame ühe silmaga seda koledat kohta. Selline ta kevadel veel oli siis:

Päris kole oli ikka. Kevadine pori pluss vana ehituspraht. Fuihhhhh!
Aga siis tiksus aeg veidi edasi ja selle käigus sai osa prahist kokku korjatud ja pori ;) läks ise ära ja muru tuli tasapisi asemele.

Kogu töö läks suht aeglaselt sest tuli ju kangastelgedel olev sall ka ära lõpetada, muudest sebimistest rääkimata. Ükspäev lõingi käega, et ega ma üksi ei jõua seal midagi. Panin mehe kaevama ja lapsed seemneid külvama.

Ja toas sain oma salli ka valmis. Väga hea sest kes see ikka viitsib soojade ilmadega villastes lõngades sahmerdada. Ikka õue kisub rohkem. Ja eks seda keldri"peenart" vaatab suve poole veel. Praegu on nüüd siis vihmaperiood, loodetavasti läheb kogu see kupatus hästi kasvama. :) Ja ehituspraht tuleb ära kah ära vedada. On ikka tööde nimekiri pikk! Oi-oi.

Need aplad rotid olid minu vastu ikka natuke kenad ka. Oma sibulate järamise jätsid katki just enne Russian Princess`i . Hea seegi. Ma pole ammu nii imposantset õit näinud. Nagu õun. Esiplaanil Monte Carlo.

Ja siin Spider koos liiliaõielise nimetuga Svea aiast.

Ilu toidab. Ja kui ilust ikkagi kõhtu täis ei saa, siis riisipudru lootus sügisel on täiesti olemas. Idandamine on õnnestunud ja mul on mõned taimed täiesti olemas:

Aga nende idandamine niimoodi umbropsu ilma tegelike teadmisteta on tegelikult üsna tüütu. Esimeses madalas topsis on põhja peal tsipake muda-mulda ja peal nii cm jagu vett. Seal nad siis idanevad. Ja päris ilusasti idanevad. Kui juba näha oli, et seemnest hakkab tasapisi taim saama, kolisin ta kodujuustu purki, kus siis palju mulda ja jälle 1 cm jagu vett peal. Probleem seisneb selles, et esimeses topsikus kipub vesi halvaks minema. Oleks pidanud kaaliumpermanganaati lisama mõned terad??? No ma ei lisanud ja hulka seemneid läks raisku. A no okay, ega ma ei plaaninudki tervet riisipõldu ...:D

A midagi on ikka alles ka, no neid tulpe, ma mõtlen.

Libretto Parrot ja järgmisena:

Nartsiss Obdam, mis mul eelmine aasta väga niru oli kuna olin sibulad liiga sügavale suutnud istutada. See aasta on küll ainult paar õit kuid see eest veatud suured õied.
Ja uus sort minu aias:

Lemon Beauty

Ma olen kivide ohver. 2. osa

Ma olin natuke ennatlik kui talvekahjusid kokku lugesin. Tegelikku kahju saan alles praegu kokku arvutada. Ma pole oma hiiri-rotte talvel mitte ainult palderjani ja ploomipuukoortega toitnud. Magustoiduks on ka kolm ja pool tulbisorti nahka pandud. Ohutsoon asus kivimüüritiste kõrval. Kivide all korraldati pidusid. Oijah. Mingil määral oli see isegi kergendus, et just rotid ... Esimese hooga, kui tulbid ikka ei tulnud ega tulnud maapõuest, kahtlustasin haigusi, kõiksugu koledaid mädanikke ja hallitusi. Kui aga läksin seal kaevama, leidsin posu narmasjuuri ja sibulakannad, närimisjälgedega! Uuest sordist olen küll ilma aga vähemalt pole mu peenardes hallitusi, see on peamine!

Tänase päeva ülesanne: õpi pildistama!

Aelesin tund aega fotokaga peenra servas, et jäädvustada uustulnukat tulbipeenras, imelise õievärviga imelist aga  kui olin fotod arvutisse ümber kolinud, leidsin, et mitte ükski polnud kasutuskõlblik. Udused.  Deem.
Mis seal ikka. Lähen teisele katsele.
Uued on minu aias ka :

Oivaline tulp. Praestans Tub. variety. Eelmisel sügisel sain Svea käest. Hea kui maailmas on veel teisigi tulbifänne. Sorte ja liike on nii palju, et ise ei oskaks pooligi tahta.

Muidu praegu müttan ikka oma tiigi kõrval. Ja kasvuhoones. Ja köögiviljapeenrais. Ja ... ühesõnaga, ma ei jõua mitte midagi ega mitte kuskile. Eile saabusid postiga kolm uut roosi. Kuivad nagu vanad krõnksud. Aga pärast ööpäevast ligunemist titevannis nägid juba täitsa istikute moodi välja. Täna tuleks nad siis maha istutada. Ja Black Magic saigi omale uues peenras imposantse platsi. Pühapäeval tõin Mauruse käest jupikese kobarskopooliat. Sellele leidsin kena koha roosi selja taga kivimüüritise ees. Nii ei ole probleemi sellega, et skopoolia tahab suve teises pooles "kaduda". Siis on roosi kord särada.
Minu aed ei ole roheline. Pigem kollakas-roosakas-roheline koos punaste varesejalgadega:

No näed! Pilt on jälle kehvake, päris elus on need värvid kuidagi teistmoodi. Nooo umbes sellised:

See viimane on juba hea foto, eks ole?!
Toredaid kooslusi on mel veel: Apricot Beauty ja hanerohi:

 Ja põldkannike ja kivid:

Tegelikult ...

... on nende varaste tulpidega nii, et enamikku olen ma siin blogis juba päris hoolega presenteerinud ja korduspilte ma eriti panna ei taha.Ainsa erandi teeks Showwinnerile, sest ta on selline nagu ta on:

Hunnitu! :)

See on siis Showwinner sooja ilmaga päikese käes. Poseerib tiigi kõrval selles kõrges peenras.

Teine kenakene on Persian Pearl. 

Ta oli mul ka kunagi olemas aga kadus arvatavasti minu asjatundmatuse tõttu. Noooh, kaevasin valel ajal vales kohas. Algajale aednikule omane viga.
A muidu on olemine super ja hea on vaadata kuidas aed elule ärkab. Täna tegime tiigi korda. Sobrasin seal sees ja kraapisin lehesodi välja. Ühtlasi tekkis mõte, et kui inimesel on peale aia veel ka lapsed, peaks ta tegema kaks tiiki. Üks spetsiaalselt lastele, õppetiik. Seal nad võivad siis oma katseid teha, et mis siis juhtub kui tiiki vana guasshvärvipurk visata jms. Ja teises tiigis saavad konnad-kalad ja vesiroosid rahus toimetada. Sest minu üllatuseks on meie tiiginatukeses kala ringi ujumas. Ma olin küll kindel, et ta jääb hapnikupuudusesse. Täpsemalt öeldes, ma ei uskunud, et ta eelmise aasta suvegi üle elab.
Vesiroos ajab esimest võrset, kirbutatar on rohkelt paljunenud, luigelilled ajavad võsusid. Tiigiga on kõik tip-top.
Ja sparglinatukestel proovisime ka paar vart ära. Väga nämmad! Nagu noored herned. Delikatess!

Looduse värvid ...

... on talletatud ja "raamatusse" kirja pandud. Ja nüüd ma siin mõtlen ja kaalun, et kes see õnnelik on, kes selle "raamatu" omale kaela ümber tohib kerida.
Ilusaid tulbipilte panen blogisse homme, sest praegu istub mul selja taga kuri pubekas ja tahab mind arvutist ära ajada. Ohhhhh. Tsiau.

Roosa ;) ja tomati hingeelu

Panen omad roosad ka ritta. :) Tegelikult on mul veel üks hiiglasuur roosa pelargoonimeri lastetoa aknal aga see foto ebaõnnestus. Udune oli. Eks ma proovin uuesti. Õitsevad nagu pöörased.

Tomatitel on suur hing ja kaasatundlik süda. Teadsite seda? Mina ei teadnud aga eile sain teada.
Eile oli na kahtlane külm tuul. Mul on kasvuhoone juures kaks vana vaipa, et viskan nad külma ilma puhul kasvuhoonele peale, no sinna, kus kahtlustan, et tuul võib sisse puhuda. Kutsusin meest appi eile vaipu viskama, sest kasvuhoone on kõrge, mina aga kui julk lühike (klassika!:)). Mees vaatas termomeetrit, ütles, et seitse kraadi, no soe ju? Mina vastu, et kas sina oled tomat? Kas sina tead, mida üks tomat tunneb?! Ta on õrn lõunamaine taim, tahab ta jee mingit külma tuult öösiti nina pihta saada.
Mees ütles, et jaaaa, et tema on kuulnud mingist katsest kus tomateid kasvatati ruumis, kus asus ka krevettide akvaarium. Kasvatati koos ja mõõdeti, nomaitea, biovoolusid ve. Siis aga hakati krevette kiusama samas ruumis, ehk inimkeeli, söödi lihtsalt ära. Keedeti nagu neid ikka keedetakse, kommentaarid on liigsed. Ja tomatite biovoolud olla muutunud. Tomatid olla kurvaks muutunud. Kurb jutt. :(
Väidetakse, et taimed ja loomad suudavad suhelda omavahel.