Minu ogoroodina ehk Hoganase peenar ehk Kuldlõike peenar ehk heal lapsel mitu nime ja minu elu esimene hapukurgi tegu

 See aasta sai kokkutulekult koju maabutud umbes 34 erineva taimega, mis jagunesid gruppideks: põõsaspuud, maasikad, käokingad ja muu mudru. Enamiku nende taimedega oli see aasta lihtne - kasvukohad olid juba valmis, ainult torka maasse.
Eelviimase minejana kokkutulekult pisteti mulle veel pundar kurki kaenlasse, sest perenaine oli ajahädas ja kartis, et lähevad hukka.
Mina seda ei kartnud, mul suur pere ja kurgiga juba vist kolmas aasta täiesti nulliring (peab vist õuekurke kasvatama hakkama, neid omal ajal ikka sain hulgi). Koju jõudes vaatasin küll, et ikka kuidagi palju neid va kurke. Ei tahtnud minagi toiduraiskajaks hakata ja pooled neist kurkidest otsustasin vana aja kombe järgi hapukurgistada. Suurde emailpotti ladusid lapsed kurgid vaheldunisi mustsõstralehtede, tilliõisikute, küüslauguõiepunnide, sinepiseemnete ja mädarõikajuuretükkidega. Mina keetsin valmis soolveelahuse - liitri vee kohta 1 spl soola ja 0,5 spl suhkrut. Keetsin vee läbi ja kallasin kurkidele. Kuna ma jälestan igasugu vahutamisi ja satikaid oma toidu sees (vahutamisega tuleb siiski leppida hapendamise korral), tahtsin poti katta marliga. No ajad on möödunud teistsuguseks ja majas pole mitte ainsatki marleriidejuppigi. Heh. Kui inimesel häda käes ja must murepilv ründab, otsib inimene abi esmaabikapist. Ja õieti teeb. Sest kui häädel aegadel on varustust kogutud, on häda korral sealt kapist kõike võtta. Oli selgi korral. Kolmnurkne kenasti ääristatud puuvillane riidetükk koos õpetusega, et kuidas kätt kaela siduda. Super. Õuest tõin kivi kurgivajutuseks, pesin ilusasti puhtaks ja kogu kupatus jäi pliidi peale (praegu ei küta ju) ilusasti toatemperatuurile seisma.
Täna maitsesime esimese kurgi ja see on superhea. Mine või veel kurke juurde hankima. Aga noh, ma ei tea, kui head seisjad sellised kurgid on. Eks elu näitab.
Aa ok. Ma pidin hoopis oma ogoroodinast ehk ürdipeenrast rääkima. Ilusasti kuldlõike-kujuline. See aasta on tal juba ilmet ja kopsakust. Isegi mees kiidab ja on rahul. Hihahhaa. No kasutaimedega peenar, ikka saab kiita. Mina kiidan ka. Peamiselt kompostihunniku otsa tehtud peenar - no muld on kohe teine. Sõmer, pehme kõblata-kaevata. Hoopis teine asi, kui minu tavaline paekivisodine pruun ja kiirelt kivistuv muld.
Ja peenra esimene peenem ots, mis koosneb peamiselt peenest rebaseliivast - vaata vaid, kui vahvad puned mul on!

Natuke liiga suureks on seal läinud aga ega ma nendest toredustest loobuda ei kavatse, nad on nii lahedad. Ainult kärbin kevaditi väiksemaks, muidu ronivad iiristele selga.

Ja liiliad on seal vägevad.

Loomulikult on seal ka kasutaimi - tilli-peterselli, kõikvõimalikke laukusid ja ürte, päevalilled, mõned kartulid, naerid ja salatitaimed. Ja mis kõige tähtsam - minu pirakad sparglid.
Selline tootsi-peenar.

Köögiminutid ehk kevadel sööme rabarberit.

Pilti siin postituses pole. Kui pilti tahad, käi poes ja aias ära, mässa tunnike või kaks köögis ja tee ise see pilt.

Nii et siis:
              Rabarberi shefiir

Vaja läheb: 4 munavalget (munakollased kasuta muretaignakorvikeste tegemiseks)
                125 g suhkrut
                 100 g paksu rabarberipüreed
                  1 tl zelatiini ja 2 sl vett

1. Esiteks!!!!!! Mõtle välja, et kuhu sa selle shefiiri hiljem paned. Pane valmis magustoidupokaalid või küpseta muretaignakorvikesi. Või küpseta üks suur korvike ehk tee lihtsalt üks muretaigna koogipõhi.

2. Lisa zelatiinile vesi kohvikruusis või plekkkruusis ja aseta see kruus kuumaveevanni ja las see zelatiin sulab.

3. Koori ja tükelda rabarberid, lisa sinna 2 spl suhkrut ja purusta masinaga püreeks. Pane see potikesega tulele. Las läheb keema.

 4.Vahusta munavalged paksuks vahuks.

5. Edasi vahustades lisa tasahaaval kogu suhkur ja vähehaaval keev rabarberipüree, seejärel zelatiin ja vahustatakse kõik ühtlaseks.

6. Kõik on väga kleepuv. Väga kleepuv. Fotokas piltide jaoks jääb välja võtmata. Abilisi tuleb pesta.

7. Kreem pritsitakse või lihtsalt kallatakse koogipõhjale või pokaalidesse. Tardub väga kiirelt.

8. Abilisi tuleb uuesti pesta.

9. Köök tuleb pesta.

10. Kook tõsta jahedasse.

11. Hullult maitsev asi. Häh, pilt ununes tegemata.

12. Abilisi tuleb jälle pesta.

PS,: kui tahad shefiiripallikesi, suurenda zelatiinikogust. Need lased taheneda paberil ja siis paned kaks tükki kokku üheks.

Väike tervisevõimlemine, mille käigus viskame pilgu, et kui kaugel on köögi remont ja lahendame ühe elulise probleemi ehk kuidas süüa suvikõrvitsat.

Inimene on üks tervik. Ei ole masin. Kui kuskilt miskit katki ja krõbiseb, valutab või kipub "kinni jooksma" nagu näiteks üks aedniku haige selg suudab vahest teha, ei saa seda tõbist kohta eraldi näppu võtta ja parandusse viia/jätta. Lähed arsti juurde, selgroog näpus, et mul on ai-ai. Arst selle peale, et jätke oma selgroog siia, homme võtan ta ette aga teile pakun praeguseks asendus-selgroogu, et saaksite ikka oma tegemised tehtud. Jajah. See ei lähe mitte. Niimoodi ei saa. Krigiseva seljaga tuleb õppida elama ja peamine, mida see selgroog nõuab, on võimlemine. Ja ei piisa üksnes sabavöötme keerutamisest. Harjutuste jada seljale algab kõigepealt harjutustega  kaelalihastele ja silmapõhjalihastele. Sest inimene on üks tervik ja ühtede lihaste trenn tõukab takka teisi.

Nii et mis siis ikka. Alustagem trenniga.
Harjutus. Istud rahulikult paigal, hoiad pead püsti ja ühes asendis, ja liigutad silmi. Vaatad üles, loe mõttes rahulikus tempos kümneni, siis vaatad vasakule, jälle loed kümneni. Järgmiseks vaatad paremale, siis alla pead pööramata. Liigutad niimoodi ainult silmi:

Lisaks silmalihaste treenimisele saame kõrvalprodukti: saame korraliku ülevaate oma elu praegusest seisust.
Sest kui vaatame üles, võime imetleda meie suvel remonditud lage:

Seda on hea vaadata, võib kauemgi kui kümme sekundit.
Siis vaade põrandale ja tänu pesamunale on, mida vaadata: põrand on mänguasju täis. Loen üles kümme: karu-nukk-lusikas-jänes-karbike-sokk-käru-klots-teine klots-suss ja keerame silmad paremale ja imetleme oma sellesuvist suvikõrvitsa saaki:

1-2-3-4-5-6-7-8-9-10
Ja edasi pöörame silmad suunaga vasakule ja kohtume kahe algkooliõpilasega:

Nojahh.
Uuesti lagi, kõrvitsad, põrand ja "Söö ise oma suvikõrvitsat!"
Hea küll. Teeme nii. Söön ise ja sööte teie ka, kullakesed. Kus te mul ikka pääsete!

Esitleme vormirooga!

Vormi põhi määri võiga. Esimene kiht viilutatud toored kartulid. Sinna peale eriti krehvtise ja tugeva maitsega talusingi viilakad, keedetud või keetmata porgandiviilakad, hakitud sibul, suvikõrvits, peeneks hakitud petersell ja natuke soola,. Teine kiht kartuliviile ja sinna otsa veel sinki, sibulat, kõrvitsat. Siis kloppida eraldi kausis kol muna, pool klaasi piima, 1 spl jahu ja korralik peotäis riivitud juustu. Maitsestada soola ja pipraseguga. Kalla see segu vormiroale ja pudista veel veidi riivjuustu kõige otsa.

Ahju ja 200 kraadi juures küpsetada kuni roog on kenasti pruunistunud.

Kõrvale kurgisalat ja lapsed vohmisid rooga süüa, nii et silm ka ei pilkunud.
Jajaa. Hea juust teeb isegi suvikõrvitsa söödavaks.

Aga üldiselt toitume me massiliselt erinevatest õunakookidest.

1. tagurpidi õunakook
2. klassikaline õunakook
3. õunakook kohupiimaga
4. õunakook tosca kattega
5. õunamoos pannkookidega
6. pannkoogid õunamoosiga
7. õunapüree kohupiima ja vahukoorega
8. õunad, õunad, õunad

Õunad, õunad.

Palju õunu.

Täna selgub tõde. (Uus ja parandatud trükk)

Jaa-jaa. Ei jää enam miskit vaka alla.
Juba me tegutseme.

Plaanisin küll tõe paljastada eile õhtul aga kui arvutisse ei pääse, siis arvutisse ei pääse.
Tõde selgub nüüd - hommikul.

Nimelt avastasin eile hommikul, et minu viigikaktusel on üks kõrv natuke haige ja lõikasin selle kõrva lihtsalt ära.

Suvel ümberistutuste aegu mekkisin agaavi, ei olnud suurem asi. Võiks öelda, et nõgese ja shampuse vahepealne asi oli. Ei soovita. Viigikaktus olla ka söödav. Uurisin retsepte ja olin tiba kriitiline - kui su supis on kanaliha, tomatit jms, siis mida saab juurde pakkuda üks kaktuseviil?
Kui ma selle viilu sain puhastatud (ai, okkad) ja "fileeritud" (ai okkad) jäi sealt suht vähe järele. Kaktus on ju suht kokku tõmmanud end juba. Aga maitse oli täitsa ok. Meenutas avokaadot aga ei olnud selline rasvane.  (Ai okkad - paar tükki jäi pöidlasse)
Nii et kui hästi läheb ja minu Kaku ka liiga suureks kasvab, siis on teada, mida ma temaga teen - ära söön!
Aga seni näksime õunakooki (no meil on peaaegu iga päev see kakuke laual), õunakoogihooaeg ju. Kui üks maitse tüütama hakkab, tuleb vaid lisada mingit uut maitseainet või külma  jäätist kuumale koogile ja ... pikaks talveperioodiks peab ju natuke priskust kasvatama.

Igapäevane hommikune tiir ehk me otsime seeni, sest aeg on käes

Kõikvõimalikud aiatööd lükatakse jälle edasi, sest on tähtsamatki teha. Ehk siis järgida oma igapäevast rutiini.
Päevauni nr. 1 algab umbes kell 10 hommikul. Et see püha üritus meil õnnestuks, on hea kõigepealt natuke õues jalutada. Eks me siis jalutame ja imetleme vihmast või kastest märga aeda. Robiinia lehed on kaetud imepisikeste piiskadega ja tundub hõbedane. Ämblike imekudumid on "telgedel" laiali laotatud:

Muru on märg, muld samuti, rohima minna pole isu. Ka loomad eelistavad märja muru asemel liivase terrassi pinda. Seal kasvavad mul lisaks viigikaktusele nüüd juba kolm eri sorti liivateed, mõned madalad kukeharjad ja loomulikult paar mägisibulajubinat

Tiigikeses tundub vesi soe. Taimed on lopsakad.

Vahest liigagi lopsakad kuid õnneks on vara veel kõrsi-varsi lõikama minna

Kui me oleme aia üle vaadanud, kolib pisike aednik-aiavaatleja kärusse sooja teki sisse ja me teeme lähedal pisikese tiiru, saatjateks koer ees ja kass kõrval. Koera jaoks on see tore rännak, mõnus on igal hommikul teha üks teeservade uurimisretk. Aga kassile ei meeldi. Turi turris, saba kui pudelihari, kõnnib torisedes meie kõrval või sabas. Korra pakkusin küll, et ronigu käru alla taskusse, istugu seal aga see variant ka ei kõlvanud. Peab ju patrullima neid segaseid (mind, beebit ja koera siis), kes ei mõista korralikult kodus istuda. Turvamehe amet pole kerge.

Kaugele ei viitsi minna. Kui oleks siin lähedal mõni selline seenekoht, kus kohe tee servast seeni saaks, siis äkki läheks kah. Ma nimelt proovisin hiljuti seenesousti teha elus esimest korda ja see maitses nii jube hea, et tahaks veel.
Selleks oli vaja: kolm keskmise suurusega kaseriisikat (rohkem ei olnud, noh!), kõigepealt kupatada, siis tükeldada ja pruunistada vähese võiga
                  natuke suitsusingikuubikuid - lisada seentele, pruunistada
                   tükeldatud valget sibulat - lisada, pruunistada
               peotäis peterselli, samuti hakkida ja lisada
              supilusikatäis jahu, segada pannil muu mudruga
                valada vett, et kõik pannil olev oleks kaetud, segada, hautada
                lisada soola, natuke musta pipart, rõõska koort
Süüa koos keedetud kartulitega ja vana hea hapukurk kõrvale
                     
Aga ma ei tea sellist seenekohta, nii vaatame oma krundi peal ringi

Kuuseheki vahel avastasin, et kogu hekialune on kui valge puruga üle külvatud:

See on mingi kuuse-roisknööbik või mis, täpselt ei mäleta. Minu seeneraamatus oli aga kirjas, et kui see seen juba välja ilmub, on maa ja mets nii märg, et paras aeg on seentel tulla

Mõningaid suht suviseid retsepte

See retsept on tegelikult vist pigem talvine aga ma katsetasin, tuli välja hea ja igaks juhuks panen siia kirja.
Viskan blenderisse 2 kobedama suurusega Togrami valget kartulit (sordinimi Flavia vist oli?)  tükeldatult, hiljem umbes 5 cm jagu suvikõrvitsat, kaks muna, pool klaasi piima, jahu, soola, köömneid.
Segan parajalt paksu taigna ja küpsetan nagu pakse pannkooke ikka.
Väga hea, kõik kiitsid.

Muidu ma olen suvikõrvitsat pannkoogi sisse riivinud aga siis lapsed jörisevad selle toidu kallal. Nii oli kõrvits peidus ja lapsed õnnelikud.


Praeräim. Pead maha, sisikond välja, loputan kah külma vee all. Veeretan jahus, praen õlis. Super-nämma.

Muretaignapõhi. Keedukreem. Kõige otsa head ja paremat. Probleemid - põhi võiks olla ikkagi peenemaks rullitud, niisama näppudega vajutades küpseb ta hiljem ikkagi liiga paksuks. Ja keedukreem ei tohiks liiga vedel olla. Zelatiini lisades tuleb aga suhkrut rohkem panna muidu jääb mage. Mage ei meeldi kellegile.

Kaval tort. Vaja läheb biskviitpõhja, selle küpsetab ise, siis saab sinna näiteks pähkleid lisada või muud, mis meelepärane. Kavalused: kreemiks kasutada tavalist poest ostetud shokolaadikreemi ja biskviitide vahele panna poest ostetud shefiiri. Kaunistada mingi hapuga, näiteks punased sõstrad, sest muidu ei söö seda topeltmagusa hunnikut keegi ära.

Ohhoo, suvine lemmik. Ei ole varasuvel midagi vahvamat kui peekoniga praetud suhkruherned. Lisandiks proovisin maisimannaputru praetuna. Peenelt öeldes - polenta. Eks ma kuskilt kokandussaatest selle nipi leidsin, otsustasin proovida ja see tuli päris suupärane välja.

Õpetus järgmine: keedad vee ja piimaga maisimanna pudru valmis ja siis kallad pudru lameda põhjaga anumasse. Fooliumi võib ka vahele panna. St vooderdad ühe taldriku või vaagna fooliumiga ja kallad pudru sinna. Kui ta jahtunud on, on ta ka paksenenud. Lõikad parajad ruudud ja praed pannil õlis. Kuumust peab jälgima, muidu pruunistunud osa jääb panni külge kinni aga see krõmps ongi kõige parem.

Viimaseks siis veel üks tordi kaunistusviis. Retsept sama, mis maasikakoogil.

Ja päris viimaseks üks retsept - soolane küpsetis, mille retsepti tuleb veel täiustada.

Võib teha eraldi muretaignapõhja aga ei pea. Sega kokku mure kohupiim, riivitud juust, rukola salatit, valget sibulat ribadeks hakituna, singiviilukaid, paprikat, suhkruhernekaunatükke, suvikõrvitsatükke, margariini, mune, jahu, soola.
Kallad kogu kupatuse võitatud vormi, kaunistad ja kuhjad riivjuustu.
Ahju.
Tervislik, maitsev

Nii et siis kevad, jah.

Ilm pole suurem asi. Kord sajab lund, siis vihma, siis midagi ebamäärast ja siis kõike korraga. Ka praegu tuleb taevast alla mingisugust ... ebamäärast ... ma arvan, et see on vaimselt traumeeritud lumi, mis tuleb küll (sest kõrgemal pool anti käsk) aga mõtleb viimasel hetkel ümber ja muutub vihmaks. Noh, et tulgu kevad, ta ei viitsi enam. Et kaua võib. Öelgu ülemused mida tahavad.

Vahete-vahel tiirutan vähe õues kah peenarde vahel. Siis, kui parajasti seda meeleheitel lumememme taevast alla ei pudene. Ja kui tuult ja vihma pole. Selliseid ilusamaid momente on praegusel ajal ikka ka. Kontrollin taimede seisu. Et kuidas kah on.

Üldiselt on küll. Ilusad ja uued on kõik olemas. Ja vanadel pole ka miskit probleemi. Tänu öökülmadele enamik taimi ei kiirusta ja lumikellukeste õitsemine kestab kaua ja mõnuga.

Valgeõielise laugu Mount Everest on talv pinnale lükanud. Viskasin mulda peale, ehk säilub kuigi külmakahjustus on näha.

Karulaukude otsad on väljas. Nämm. Varsti saab saaki.

Luuderohi on möödunud aastal hoogsalt arenenud, ronib juba üles mägedele.

Ja lumeroosike teeb ilusat õit. Ahh mul nii hea meel, mis sest, et taimeke veel suht väikseke ega loo uhket puhmast, mida teiste blogijate fotodel näha võib. Teate, niru aga oma. Teeb kohe hinge soojaks.

Kuna õue eriti asja pole, üritan toas aktiivne olla. Nii palju kui ma üldse praegu oskan aktiivne olla. Olen uimane inimene nr. 1. Aga aeg-ajalt ikkagi midagi valmib. Näiteks proovisin täna juustusufleed ehk juustukohri teha.

Ma olen elu aeg arvanud, et suflee tegemine on kõrgem kokakunst ja teadus ja iga jobu seda ikka valmis ei tee. See oli ekslik arvamus. Mina sain ta valmis küll. Natuke küpsetasin üle. Aga munade puudust praegusel ajal pole ette näha. Kui viitsin, siis teen homme jälle. Sest pere ka kiitis mu sufleekäkki ja nõudis lisa.
Mis puutub elutoa möbleerimisse, siis mööbel tuli kaunilt ja sujuvalt kohale ja näeb hulka ilusam välja kui ma loota oskasin. Eks ta oli ju üsna põrsas kotis ostmine, tavaliselt ma nii ei teeks, et ostan tugitoole, ilma et seal enne mitmel korral istumas ei käiks. Aga praegu ma lihtsalt teistmoodi ei viitsi. Hea on ju osta nii, et teed ühe telefonikõne ja ütled, et valige ilusaim ja et oleks pehme ja liiga kallis ka ei tohi olla. Ja teised vastavad, et hea küll, teeme nii. Ja pärast muretsevad, et kas ikka jõudis ilusasti pärale.
Selline võiks elu kogu aeg olla. Selline mugav ja käepärane.

Sisustamine on muidugi pooleli. Teen hiljem ikka korraliku läikivate piltidega vintage-stiilis postituse kah. Praegu ju tugitoolvoodil ja tugitoolidel korralikud katted puudu, kardinad ikka veel need vanad rohelised ja punaseroosamustakirju lõimevaip alles paberi peal kavandina eksisteerimas. Aga fluidum ja õige mekk on seal toas nüüd olemas ja küpseb tasapisi aina mõnusamaks.

Tänane menüü. Pildipostitus ehk 2. osa

Sellised värvid sobivad vast eelkõige kevadepüha lauale aga pole patt värve nautida aastaringselt.
Nii et siis toorsalat, maitsestatuna soola, oliiviõli ja sidruniga.
Teiseks profitroolid vahukooretäidise ja shokolaadivõõbaga:

Kolmandaks kihiline salat vahukoore ja vaarikatega.

Tarretis nagu tantsupidu. Kõige alumine kiht on apelsinitarretis, siis piima-vanilli, siis hapumaitseline punase sõstra tarretis ja viimasena kakaotarretis. No ja vahukoor mammukesega ka muidugi.

Väga lustilik.
Aga andis neid ikka teha. Iga kiht eraldi keeta. Oodata kuni eelmine kiht tardunud on ... ma tegin neid, muideks, kaks päeva! Alustasin juba eile. Anna kannatust. Sellist toitu saab teha üksnes see, kelles peidus sisemine rahu ja harmoonia. Iseasi, et kuidas need maitsed nüüd sobivad.

Tänane menüü

Toorsalat - punane kapsas, paprika, porgand, sidrun, sibul???? jne

Hernesupp

Kihiline tarretis ( hiljem lisan foto ka)

Shokolaadivõõbaga profitroolid

HEAD VASTLAPÄEVA!

PS.:Korrastasin raamaturiiulit ja samas otsin, et mida aianduslikku - harivat ja toniseerivat (kevad pole ju kaugel aga kes teab, kui sageli sinna tänavu pääseb ja milleks üldse) lugeda, sirvida. Omaenese riiulist leidsin Eesti NSV Ravimtaimed, autoriteks J.Tammeorg, O.Kook ja G.Vilbaste. Peab mainima, et huvitav raamat, isegi väga.
Näiteks jagatakse seal huvitavat infot orasheina kohta. Esiteks on heal lapsel mitu nime - orasheina nimetatakse veel nii: heinrohi, kalkunirohi, kurgurohi, lemmrohi, maaväädid, orasrohi, sardhein, seasõrg, seatelg, seaväät, seavööt, sõrarohi, sörg, söödirohi, tsiahain, vinnud, vöödilill, üül, üülijuurikas.
Mis on selles üülijuurikas aga ravimtaimelikku - vot seda infot on kasulik levitada enne aiandus- ja rannahooaega! Antud raamatu põhjal soovitatakse teda kui dieetvahendit, sest soodustab-kiirendab ainevahetust. Sisaldab kaitsvat lima ja fruktosaane, st. on maitselt magus ja ei ärrita magu ega soolestikku.

Nii et maiustage täna rahus vahukoorega - peagi saabub lumevaba aeg, mil võite minu põllule orasheina korjama tulla ja saate taas peenikeseks. Ja tulge just minu põllule, ärge te naabri põllule minge, minul on orasheina rohkem ja ta on rammusam.

   :)

Kalaretsept

Keeta riis. Sõmer.

Valmistada kaste. Kuumutada herned, lisada kohvikoor, pool pakki Merevaiku. Maitsestada ingveri, tshillipipra ja soolaga, segada.

Praadida kala. Pann ei tohi olla liiga kuum.

Salatiks rukolat, tomateid, jms

Nägin seda retsepti kuskil telekas mingis köögisaates. Igaks juhuks panin siia kirja, sest kukkus hea välja.

Üks makaroniroog

Tegin siin üksvahe miskit söögipoolist. Sellist asja iga päev ei tee aga ta oli maitsev, samas vajaks natuke retsepti parandamist ja kindlasti teen kunagi jälle.

Need on siis need nn cannelonid. Suured makaronid, mis täidetakse ja kõpsetatakse ahjus kui makaronivormirooga.Kõigepealt ma keedan makaronid väheke pehmemaks aga mitte päris pehmeks. Siis valmistan täidise: 

• praetud hakkliha,
• praetud riisikad,
•  praetud sibulad (hakitud),
• sinihallitusjuustukuubikud
• soola, pipart, tüümiani

Siis täitsin makaronid ja ladusin pannile. Piisaks ja oleks parem, kui neid oleks vaid üks kiht. Ma ladusin kahes kihis. See polnud hea - lihtsalt liiga palju tegin.

Kui pann täis, valmistasin muna-rõõsa koore segu ja valasin peale. Ja ladusin ühe kihi juustuviilakaid sinna otsa. Juustusorti tuleks kah hoolikamalt valida. See, mida mina kasutasin, ei olnud kõige parem. No maitse oli hea aga tekstuur jättis soovida. Peaks ikkagi selline õhuline ja krõmsa jääma.

Aga toiduelamus oli hea. Täidis oli super.

Tubaselt ... ja mitte-tubaselt ...

Olgu ilmad millised tahes - külmad ja pimedad, vihmased või

... lumised ...

Minul on ikka hea laisk ja mugav olla. Paneme aga meeleoluks küünlad põlema:

... ja küpsetame natuke imelikke pirukaid...

kohupiimasisuga.

Et vaimult ei manduks, tuleb vahest kodunt minema käia ja mujalt kultuuri otsida. Näiteks Avinurmes sai käidud ilusamate põrandatekkide huvi pärast (käisin seal oktoobri algul). Aga Avinurme ümbrus oli igas mõttes huvitav.

Ja veel Viljandis sai käidud lõngu punumas ja Tallinnas. Tallinnast tõin kirivöö kudumise tarkust. Tarkus on iseasi, nüüd tuleb osavust kah kuskilt leida ja Peetri kihelkonna vöö valmis meisterdada. Et kui vööd päris ei jõua, ehk järjehoidjagi ...

Kui lund on, leiab aega ka kodumail ringi uidata ja vaadata, mida teised teevad. Et mis teised? Ikka need va naabrid - karvased ja sulelised.
Metsaloomad pole meie maa peale mitte omi radu teinud, kasutavad kah neid, mida meiegi. St mehe poolt niidetud radu. Eks ta ole mugavam muidugi.

Kitsekesed:

Väiksem kui minu koera käpp, suurem kui kassi käpp. Rebane? Pisike emarebane?

Kolme jalaga hüpikkonn?

Ok. Mul telgedel villane tekk, varrastel paar sokke ja üks kampsun, seina küljes kirivöö ... lähen laisklen edasi.