Kuvatud on postitused sildiga tööd/works. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tööd/works. Kuva kõik postitused

reede, 31. august 2018

Mina kui ehitaja ...

... olen see kõige viletsamat sorti. Mis muidugi ei keela mul rõõmsalt ehitamast.


Ja see on huvitav.


Hostade rivi üritab mu ehitusvigu vapralt varjata.
Hmmmm lilleriiul. Aga no ise tehtud - hästi tehtud.


laupäev, 30. juuni 2018

Sellesamatsel issanda aastal ...

... anno domini 2018 läks meie saunakrempel nüüd kapitaalremonti.


Praeguseks on vaheseinad kah juba maas. See on natuke aegunud foto juba. Sauna asemel on tühi auk - kõik kraabiti välja. Tühi liivaauk. Aga pildistada seda ei saa sest fotole jääb üksnes pime auk, nagu koobas mingi. Eelmisel fotol käib esialgu vaid saunakatla ahju lammutamine. Ennevanasti oli seal reheahi. Ja selle reheahju põranda/vundamendi tõttu meie saunapõrand kippuski lagunema. Õhukese tsemendikihi all olid suured paelahmakad ja nende vahel tühimikud, kus kunagi oli liiv. No kivi on kivi - läheb taaskasutusse.


Vana saunaahju tellisedki ootavad oma õiget kohta:


 Paekivilahmakad lahendavad mul ühe ammuse mure - maja esine "peenar", esialgu küll kolekoht läheb timmimisele.


 See vana vundamendiserv. No nüüd ma jätkan müürijuppi ja kompostihunnik saab ilusasti raamitud. Esialgu see koht ilus küll veel ei ole aga tasapisi viisakamaks kujunemist on juba aimata.


 Sügise poole tellime koorma kildu. Kompostipeenra kõrvale jääb lihtsalt killukattega plats. Mkhm. Majandustegevusteks. Või parkimiseks.
Peenra esimene ots on juba igasugust mudru täis istutatud. Kõrvitsaid ja muid rohtseid taimi.
Et kolepiltide tõttu mõnel uni ära ei läheks, panen paar ilusat pojengi kah lõpetuseks. Esimene roosa on nimetu. Sain selle kunagi Koselt Niina käest. Väga ilus. Aitäh sulle sinna Kosele! PS.: lehed on ahtalehise pojengi omad.


Ja teine on kauaoodatud Bartzella. Möödunud aastal oli tal kah õis aga see aasta lausa viis õit juba!

Romantiseerides vanasid aegu

Täna öösel läks uni ära ja ei tahtnud enam kuidagi tagasi tulla. Pool neli hommikul. Ohh. Eks ma alguses üritasin und tagasi kutsuda - sinder ei tulnud. Kui ei tule, järelikult pole vajagi. Tegin omale ühe mõnusa kuuma tee ja lasin jänksid õues aedikusse jooksma. Õues tundus lootustandvalt mõnus (päike piilus, kõik lõhnas) aga vilu. Tuiasin veel maja vahet aga veendusin, et tuppa pole mõtet minna. Mis ma seal teen kui kolistada ei tohi - teised ju magavad. Võtsingi vikati ja läksin hommikul kell neli niitma.
Ennemuistsel aal võeti võileivad kah heinamaale kaasa. Niideti päev otsa, ma oletan. Või lähtuti ehk hoopis vanasõnast, et kelle jalg tatsub - selle suu matsub? Noh, et meetrijagu niidad ja siis jälle kiluvõileib põske ja kalja peale? Või tõesti uhasid niita mitu tundi ja siis tegid lõunapausi? Ega vanasti ei olnud ju talus heinasööjaks vaid kaks ilujänest. Lehmad ja hobused ja lambad ja ... tsirkust kui palju.
No ja siis tulin pannkooke küpsetama hommikuks. Teised ikka magavad.

kolmapäev, 30. august 2017

Kaks tundi päevas aiale


Mulle on nüüd antud tervelt kaks vaba tundi päevas, mida võin vabalt aiale kulutada. Marju on tänavu nii vähe, et need korjavad mul lapsed ära. Õunapuudest kannab asjalikult ainult see Hoganase peenra otsas olev pingiks tehtud puu. Aga ega need head õunad ei ole. Jahused, väikesed ja maitse poolest sellised eimidagiütlevad. Muidu olen neid komposti kärutanud, kui neid rohkem oli. See aasta peavad nad siis paar õunakooki ja tiba kuivatatud õunu kah välja käristama.
Esimese suurema tööna võtsin oma pojengiheki puhastamise-korrastamise. See on mitu aastat ilma aedniku abita hakkama saanud. Vanad varredki seal maas veel. Aga no mis teha. Aega pole olnud. Nüüd siis ometi. Natuke vara muidugi. Lehed on alles väga ilusad. Aga hiljem äkki pole jälle aega.




pühapäev, 27. august 2017

Sügistöödega algus tehtud


Ahh, mis kena potitäis nõmmkannesid? Nõmmkannusid? Nõmmkanne? Kannisid? Aga ütle kuidas tahad, välimus on neil hullult lahe. Need on need, mis ma kevadel Futulandiast sain, neid jagus küll mitmesse kasvukohta ja potti aga see on ikka kõige ilusam.
Aed on üldse praegu täitsa kena olemisega, eks nagu augustkuus ikka.


 Kõik õitseb, lehed on suured. Tänu külmale suve algusele vähendati see aasta vist tugevalt putukate arvu, nii, et peale liiliakuke pole muid lehtede hullemaid närijaid nähtud. Lehetäisid polnud näiteks üldse. Samuti ei näinud ühtegi seda keskmist sorti pruuni põrnikat, kes mairoose mul muidu järavad. Ka herilasi on talutavalt vähe ja kärbsed ei tüüta.


Juba saab kääridega aias vehkida - pealseid lõikuda. Alustan pojengidest. Neile need vihmased ilmad ikka ei meeldi, lehtedel on näha esimesi kahtlasi laike ja täppe.


Ja kõik see ülearune mudru läheb komposti, sest keskeestlasel on mulda vähe. Hiljuti käisin külas aias, kus veendusin, et mul on musta mulda isegi lahkelt jagatud. Seal oli mullakiht viis, no maksimum 10 cm ja selle all puhas paas ja paesodi - valge kraam. Suvel kõva kui kivi, talvel lirtsuv löga. On ikka kõva töö sellises kohas aeda teha. Meie kandis on olukord ikka vähe parem. Kohati paljastub ka see va rebaseliiv, kasvata siis liivateid või porgandeid. Aga mulda on ikkagi vähe ja tuleb muudkui juurde teha. Kõigest, mis vähegi komposteerub,


esmaspäev, 26. juuni 2017

Valged õied ja tiigisillategu on puhta pooleli.


Valge on minu aia lemmikvärv. Tegelikult peaks sellise jutu eest vist meie kliimas ja segaste kevadete taustal nurka häbenema minema. Alles siin oli aeg, kui kuidagi lumest ja talvest lahti ei saanud ...
Aga valgeid õisi on täis terve aed. Neid muudkui paljuneb ja sigineb tervesse aeda, mitte ainult tagaaeda, nagu algselt plaanis oli. Ja tagaaeda sigineb jälle teisi värve, nii tooni andmise idee põhimõttel.


Ja üks uus pojeng rõõmustab mind oma õitega. Ka Bartzella on ühe kopsaka punga valmis saanud. Ootan õit, aijeee.


Kahe tiigi vahelise silla ehitusega sain alguse ära tehtud. Nüüd aga segab kord ilm, kord laiskus, kord mingid üritused ja sillategu puha pooleli.
Huvitav on vaadata tiikide arengut. Uues tiigis kipub vetikas vohama aga vana tiik on kui selge veega allikas. Nojah, eks ta on meil tasapisi vist looduslikuks tiigiks muutunud, paksu mudapõhjaga. Seal elavad konnad ja ka vesisisalikud on selle koha omale kurameerimiseks välja valinud. Teevad seal vanemas tiigis tsirkust.



Ega ma selle vetikaga muud tee, kui riisun seda vahel vähemaks.Küll ta ajapikku hakkab ise normaalselt tiigina tööle.



Teerada on päris pikk, ei olegi seda mõõtnud. Ja lai on ta ka meeter kuni kaks, selline lainetava kujuga. Laiemasse kohta istutasin hosta Snowdeni ja natuke kastikut Karl Foersterit. Liivasele teerajale suskasin ühe liivateed ja kukeharja. Hostal peaks seal hea olema, sest selles kohas on maa kogu aeg niiske, suisa märg.



 Nojah aga nüüd jäi töö pooleli ja ei teagi, millal jätkata saab. Igasugu tubased tegevused segavad. Ja mul oleks vaja paari turbapätsi ...


esmaspäev, 5. juuni 2017

Taga-taga ehk kuuseokkamultshist ehk ...


... tagaaia tagasihoidlik korrastus


Kuusehekk sai talvel korrastatud (mis oli hea) aga suured okstehunnikud olid senini siin ja teisel pool kuuskede ridu.
See rikkus meeleolu. See polnud õige. Sest milleks nad seal on?
Saigi kogu pere eile välja aetud ja tegime väikesed okstevedamistalgud. Osa läks jaanilõkkesse, osa lihtsalt kompostihunniku otsa virna sest kõik korraga tulehunnikuks sättida tundus natuke liiast olema. Liiga suur hunnik muidu.
Aga peamine on see, et kuuskede alune on puhas ja plats tühi. Ma küll üritan sealt veel varisenud kuuseokkaid kokku koguda - muudesse peenardesse multshiks. Ei ole 100% kindel aga mulle tundub, et see on hea kraam ja mõjub hästi. Eriti tore tundub see, et kui maa on tuhkkuiv, siis otse okkamultshi all püsib ta väga mõnus niiske. Selline paras. Ja juba vanem okas pudeneb turbasarnaseks aineks. Tundub mõnus.


Nüüd on siis kuuseheki sisemus hulka suurem ja ka hulka valgem. See on muidugi ajutine, sest 2 ja pooles küljes on teisel pool kuusehekki tegutsemas valge sirel. Eks see nii jääbki. Sirel on ju ilus. Aga seespoolt saab natuke laiema kaarega niita edaspidi. Kuni kuuskedeni. Täpsustagem - kuni kuuskede juurteni, mis kohati maa seest välja mügaraid ja muhke moodustavad.
Ja no nii ilma taimedeta koht, eks ole?
Sinna klativad hästi sinililled ja piibelehed. Samuti kolin sinna oma epimeediumid (üks juba elab seal ja hästi) ja mõned helmikpöörised. Tänu Tiile ja Futule on mul ju neid massiliselt nüüd.
Kaks esimest on paigas kah juba. Eks näeb, sobib see koht neile või ei.


Natuke kaugemalt kah. Need hunnikud on kokkuriisutud kompostikoostisaine ja muidu kuuskede sodi-podi, see viimane.


Aga ilus ikka, kui kord majas (st aias muidugi) on.


Äkitse sobib liblikjas kannike ka sinna? Ta on nii ilus.



neljapäev, 18. mai 2017

100 teraviljapeenart ja muidu külvipäev.


Ilmad on ju sellised, et ei tea, millal mida kuhu külvata. Et kas tuleb veel talve või ei. Aga täna vaatasin, et naabrinaine külvab hoolega, mis siis meiegi enam.


Täna läksid siis maasse

  1. oder Maali (keskvalmiv)
  2. oder Anni (hilisem sort, suure saagipotentsiaaliga, vastupidav põuale, hea seisukindlusega)
  3. kaer Kalle (keskmisest pikem kõrs surub hästi alla umbrohtusid, sobib maheviljelusse)
  4. põldhernes Kirke (hilisem, suure seemnesaagiga, 70 - 100 cm, kipub ka lamanduma, õied violetsed)
  5. suvinisu Hiie (keskvalmiv, keskmine kuni kõrge )
  6. suvinisu Voore (keskvalmiv, kõrge)
  7. Põldhernes Mehis (80 - 100 cm, kergelt lamanduv)
  8. Põlduba Jõgeva (hiline, 100 - 120 cm)
Fotole sai igaks juhuks numbrid peale pandud sest mine sa tea, kellele need ilusad sildid võivad kõik meeldima hakata.




Eks seda siis suvel näha ole, mis selle maalapi peal toimuma hakkab siis.
Uude punutud servaga kõrgpeenrasse sai kah külv ära tehtud - Tootsi peenra kombel.
Tippsibulad toppisin kah sinna.


Õhk on väga vihmane. Meil seeme maas. Las see vihm nüüd tulla.

esmaspäev, 15. mai 2017

Prügimäe peenar ehk Potjomkini küla ehk midapaganatmaüldseteenseal?!


Nõrganärvilistele vaatamine mittesoovitav.

Samal ajal, kui muuaed juba tasapisi hakkab õiget nägu ja värvi võtma, keeran ma oma nn paraadpeenras ma ei tea, mis jama kokku. Ausõna.


Noh, ühe sõnaga - seal on see kolme küljega vundamendiots, millest loobuda ei saa mitte ja sinna kolme külje vastu tulevad siis kõrgpeenrad. Et sodi oleks mugavam ladustada, panin sinna toeks paar vana eterniidiplaati. Potjomkini küla, ausõna.
See on tõesti kolekoht, mis muutub aina jubedamaks. Eks on muidugi võimalik igasugu silmale meeldivamaid võimalusi tõkkeid teha aga muud on töömahukamad.
Variandid on veel: kasutada jälle punumistehnikat või kasutada vana võrkaeda ja väiksemaid kive kahe võrgu vahel.
Andke ideid, inimesed!
No ja siis nüüd üks foto vundamendinurgast, mis on siis nö valmis. Aedniku papu on meelega foto nurgas, see on rahulolu märk.


Vundament ise on juba rohkelt asustatud kõikvõimalike kukeharjade ja hanerohtude ja potikestega, kus uued tulijad armsasti istuvad. Ja kui sa nüüd seda ülemist kõige koledamat pilti vaatad, siis seal on ka reas kõikvõimalikud muud prügimäele saadetud kraam: tünnid, kausid, rehvid ... kõik istutan täis!
Tünnides ja suuremates pottides teen taas uut mulda. Nagu eelmisel aastalgi tegin. No hästi tuli välja. Praegu panen poti-tünni põhja sodi, mis tiigist tuleb ja muud sodi. Peale muld ja mõni taim sisse kasvama. Järgmine aasta on mul seal tünnis ilus must muld.

Aga kui koleda Potjomkini küla vaatamisest saab isu täis, võib vaadata parem köögiviljaaia poole, seal võrdlemisi ilusamad vaated.


Uus korv tahab veel vähe viimistlemist aga põhimõtteliselt on ta valmis. Kaks vana korvi sai lammutatud, kolmandas kasvavad maasikad. Veidi veel labida ja rehaga viimistlemist ja saabki seal kõik korda.
Ka tulevane teraviljapeenar on stardivalmis. Ja on selge kah, et kuhu tuleb see aasta hernepeenar ehk herne-lillherne-lilloa püstkoda.

teisipäev, 9. mai 2017

Ei mingeid klantspilte! Mullane värk


 Tööriistateema.
See teema on aednikel aasta läbi aktuaalne. Kevadel on aga kohe eriti.
Ülemise pildi esimene must hark - saast. Ei mina tea, miks ma teda üldse alles hoian. Liiga pehme metall, väändus kohe, nii kui hargi maasse lõin. Aga ta on mul kasvuhoones alles, seal pehmem muld, äkki võib vaja minna. Nojah. Tore tööriist küll - kasutatakse aastas 1-2 korda, kui mõned tomatid on liiga lähestikku ja on vaja ümber istutada.
Järgmised 2 lillat värvi tööriista - suht aktiivses kasutuses, kui komposti vaja sügada või tõsta.
Järgmised kaks - valge kühvel ja metallist võilillejuurikaurkija - minu lemmikud. Kasutan kordamööda absoluutselt igal pool.
Kahvel. Täitsa tavaline kahvel. Kasutusel pikeerimisel
Järgmised kaks on lastele ostetud komplekt. Aga kasutan mina. Kribamate taimede vahelt harimiseks ideaalsed. Ja see oranz kahvlike on super relv pisikeste umbrohukeste urkimisel. Mul selliseid kohti küll, kus kõpitsat ei tohi liiga sügavale lükata, juured või sibulikud all. Vot seal asendamatud.
Ja viimane on pärit Vanaema käest. Käras siis ja kärab praegu kah. Ei väändu ega midagi. Klassika. Aga väga ma teda ei kasuta, raske kaalult. Mina ju nii õrn :D
Kõrvalpildil on sibulakorv. See ripub mul kasvukas. Seal hea hoida töökindaid, seemneid jms.
Järgmisel fotol on ettekasvatuspotid. Amplid ja suur savipott lähevad hiljem välja, seal mu lemmik - värviline kassitapp. Ilupotid. Ja plastmasskastis on salatikülv. Need pikeerime ka pottidesse ümber. Salat on väga sobilik potitaim.


Kastekannud. Igavene häda on nende otsikutega. Iga kevad käin uusi otsimas/ostmas. Ei taha püsida kannu otsas.


Potid ja kastid.
Kastid on vajalikud potikeste transpordiks. Eriti, kui seal mingid taimed ka juba sees on. Potte on liiast kogunenud. Peab minema viima. Muidu võtavad liiast ruumi.


Tünnid on kah kasutuses. Ühes on kasvuhoones vesi. Teises kompost välikurkide jaoks.
Kasvuhoones võiks lamamistool ka olla. Kas seda just öövahendiks siis nimetada saab. Aga kui kasvukas on see aasta ainus koht aias, kus mingisugust sooja eksisteerib ja seda nautida saab?

Ja lõpetuseks pisike kimp minu praegu õitsevaid priimulaid:


teisipäev, 2. mai 2017

Kolekohad ja ilukohad


Selle kolekoha ehk Eritijubedaparaadpeenraga on siis esialgu selline plaan: potid ja potikesed.
Ühel pool vana vundamendi juppi on õuepealne autotee ja teisele poole tekitan kõrgpeenra, et matta ja varjata siivsalt igasugu koledusi.
Praegu on see muidugi kole nii koos kui ilma pottideta. Eks taimed peavad appi tulema, lehti ja õisi luhvtitama. Siis ehk saab asjast asja.
Ja ma ei sure iga kord häbisse, kui mõni inimene meie õue peale keerab.

Ja no ilukohtadest pole vaja midagi kribada. Fotod räägivad enda eest.
Need katted on tegelikult kootud Etsy poe ja näituse tarvis aga kaks esimest jätan endale. Esimesel olid vead kah küljes ja teise pärast hakkas lihtsalt kade. Et no mis ma müün, kui endalgi vähe. Aga sellise katte lõim on mul praegu telgedel. Laius on 55 cm ja pikkust võib ise valida. Kudumine must go on!!!

Raskelt lahe tekstiil.
(See pole reklaam. Ma lihtsalt jagan rõõmu. )