Vabalt võib hakata saaki üle lugema.

Võib jah. Ega midagi uut enam see aasta ju tule. Sügis käes. Otsad kokku.

Teravili - salves.

Kaunvili - täitsa ok saak

Juurvili - no naerid,peedid, kaalikad, porgandid üldiselt meie maal kasvada ei taha. Aga mingit saaki ikka sai natuke ühepajatoitu teha. Sibulad - saak hea. Redised - ei mingit saaki. Augustikuise külvi unustasin tegemata. Nüüd on vist hilja?

Puuvili - väga kehv aasta. Õunakooki ikka saab aga õunamoosi mitte. Pirnid alles kivikõvad, ei tea, kas saavadki valmis.

Kasvuhoone st tomat ja kurk. Kurki hakkas nüüd hiljuti tulema ja tomatit on väikeseks jäänud taimed täis. Korjan rohelisena ära, valmivad toas edasi.

Ravimtaimed, maitseained. Sai korjatud kummelit ja pärnaõit. Natuke sai ka supirohelisi soolaga purki pandud ja seda jagub veel teha.

Marjad. 

1. Tikrid - hea saak nagu ikka
2. Sõstrad - musti sõstraid jagus  vaid söömiseks. Tavapärast külmiku koormamist nendega ei tekkinudki. See on küll paha. Millega ma talvel lapsi ravid?
3. Kirsid. Täielik huumor. Must huumor. Kirsse oli põõsas täis, nii et kubises. Aga siis külastas meid rästaparv ja puu tehti pooltooretest kirssidest tühjaks. Vist kahe päevaga. 
4. Arooniad - pole näinudki?????!!!! Õitsesid küll ...
5. Ploomid. 3 ploomi on ühe puu otsas. 
6. Vaarikad. Nulliring. Uusi põõsaid on palju tulemas, vanadel aga justkui lausa mingi viga küljes - lehed kolletavad, näevad nirud välja, marjad kortsus.
7. Maasikad. Maasikapõõsaid oli mul vähe, saak nende kohta üüratult suur. Aga kasvasid nad mul kas kasvuhoones või kõrgpeenras. Muud moodi ei kavatsegi enam neid kasvatada.
8. Viinamarjad. Kannab ainult sinine Zilga ja marjad hakkavad alles nüüd valmis saama. Tavaliselt sel ajal viskasin juba viimaseid putukate meelitajaid komposti - läksid puu otsas käärima, nii valmis olid.
9. Söödav kuslapuu. Pisikese põõsakese kohta paras saak. Priske purk toormoosi, millest praeguseks on ainult magus mälestus.

Tjah. Külmik jääb see aasta küll minu aiaandidest täitsa tühjaks. Päris nälja-aastaks seda 2017. aastat tituleerida ei saa, sest oder, naeris, sibul, maasikad, tikrid ja Zilga-viinamari andsid oma parima. 

Peamine, mis see aasta saagiks saime, oli aia nö teraapiline külg - 

1. imetleda lilli
2. jalutada ringi
3. võtta vastu külalisi (kodukohvik jms)
4. ja puhata-mängida-kunsti teha
5. tööteraapia - kui tervet ei jõua teha, tee pool!

Mõnus olemine, mis ongi peamine. Ja seda sai palju. 

Amnestia ja talv

Ohh jah. Sellest õunapuust on kümnel eri põhjusel siin blogis juttu tehtud. Et ikka muudkui võtan maha või jätan alles jne. Aga nüüd on aeg anda teada, et puu saab amnestia. Ei võta teda keegi maha. See, et eelmisel aastal ta õunad kibehapud olid, oli puhas petekas. No me sõime neid lihtsalt liiga vara. Ise ta on meie aeda tekkinud, metsik ta on ja nüüd on ka teada, mis mekki ta õunad on:
                                        POLE HÄDA MITTE KÕIGE VÄHEMATKI!
Need on lihtsalt taliõunad! Sellepärast nad suvel ju kuskile ei kõlbagi. Puha toored ju. Alles praegu kastides hakkavad nad valmima tasapisi. Lahe lugu, eks ole? Ja mekk on täitsa hea. Ja selline puu täitsa väärib olema minu paraadpeenra esimene ots. Tal on minu aia kõige ilusamad õied kah.

Mägi sai ka ära proovitud.

Õnneks pole sel aastal lumega probleeme.

Väike tervisevõimlemine, mille käigus viskame pilgu, et kui kaugel on köögi remont ja lahendame ühe elulise probleemi ehk kuidas süüa suvikõrvitsat.

Inimene on üks tervik. Ei ole masin. Kui kuskilt miskit katki ja krõbiseb, valutab või kipub "kinni jooksma" nagu näiteks üks aedniku haige selg suudab vahest teha, ei saa seda tõbist kohta eraldi näppu võtta ja parandusse viia/jätta. Lähed arsti juurde, selgroog näpus, et mul on ai-ai. Arst selle peale, et jätke oma selgroog siia, homme võtan ta ette aga teile pakun praeguseks asendus-selgroogu, et saaksite ikka oma tegemised tehtud. Jajah. See ei lähe mitte. Niimoodi ei saa. Krigiseva seljaga tuleb õppida elama ja peamine, mida see selgroog nõuab, on võimlemine. Ja ei piisa üksnes sabavöötme keerutamisest. Harjutuste jada seljale algab kõigepealt harjutustega  kaelalihastele ja silmapõhjalihastele. Sest inimene on üks tervik ja ühtede lihaste trenn tõukab takka teisi.

Nii et mis siis ikka. Alustagem trenniga.
Harjutus. Istud rahulikult paigal, hoiad pead püsti ja ühes asendis, ja liigutad silmi. Vaatad üles, loe mõttes rahulikus tempos kümneni, siis vaatad vasakule, jälle loed kümneni. Järgmiseks vaatad paremale, siis alla pead pööramata. Liigutad niimoodi ainult silmi:

Lisaks silmalihaste treenimisele saame kõrvalprodukti: saame korraliku ülevaate oma elu praegusest seisust.
Sest kui vaatame üles, võime imetleda meie suvel remonditud lage:

Seda on hea vaadata, võib kauemgi kui kümme sekundit.
Siis vaade põrandale ja tänu pesamunale on, mida vaadata: põrand on mänguasju täis. Loen üles kümme: karu-nukk-lusikas-jänes-karbike-sokk-käru-klots-teine klots-suss ja keerame silmad paremale ja imetleme oma sellesuvist suvikõrvitsa saaki:

1-2-3-4-5-6-7-8-9-10
Ja edasi pöörame silmad suunaga vasakule ja kohtume kahe algkooliõpilasega:

Nojahh.
Uuesti lagi, kõrvitsad, põrand ja "Söö ise oma suvikõrvitsat!"
Hea küll. Teeme nii. Söön ise ja sööte teie ka, kullakesed. Kus te mul ikka pääsete!

Esitleme vormirooga!

Vormi põhi määri võiga. Esimene kiht viilutatud toored kartulid. Sinna peale eriti krehvtise ja tugeva maitsega talusingi viilakad, keedetud või keetmata porgandiviilakad, hakitud sibul, suvikõrvits, peeneks hakitud petersell ja natuke soola,. Teine kiht kartuliviile ja sinna otsa veel sinki, sibulat, kõrvitsat. Siis kloppida eraldi kausis kol muna, pool klaasi piima, 1 spl jahu ja korralik peotäis riivitud juustu. Maitsestada soola ja pipraseguga. Kalla see segu vormiroale ja pudista veel veidi riivjuustu kõige otsa.

Ahju ja 200 kraadi juures küpsetada kuni roog on kenasti pruunistunud.

Kõrvale kurgisalat ja lapsed vohmisid rooga süüa, nii et silm ka ei pilkunud.
Jajaa. Hea juust teeb isegi suvikõrvitsa söödavaks.

Aga üldiselt toitume me massiliselt erinevatest õunakookidest.

1. tagurpidi õunakook
2. klassikaline õunakook
3. õunakook kohupiimaga
4. õunakook tosca kattega
5. õunamoos pannkookidega
6. pannkoogid õunamoosiga
7. õunapüree kohupiima ja vahukoorega
8. õunad, õunad, õunad

Õunad, õunad.

Palju õunu.

Aiateraapia aednikule

Aeg juba nii kaugel, et floksid õitsevad, pihlakad punastavad ja esimene tomat on söödud. Aga tunne on küll selline rõõmus nagu ta suve algul ikka tavaliselt on. Pole põrmugi seda tunnet, et äketse peaks juba jõuludeks valmistuma? Oktoobrikuuks hägusalt nagu valmistuksime küll. Meil kolisid valgeõielised sügislilled oma vanast kasvukohast minema. Igavese suure puntra sibulaid olid valmis kasvatanud. Annab neile otsida kohti. No üks hea koht on hiljuti valminud aialaterna all kõrval. Seal midagi muud nagunii hakkama ei saa. Seal peab olema taim, mis ise umbrohida mõistab. Ja sügislill on selleks ideaalne.
Aga ülemus on mul selline, et niisama tuima labidatööd ei tunnista. Tuleb istutada taimi koos kunstimeele ja teraapiaga - aeglaselt ja iga oma pisematki liigutust eraldi jälgides. Rohujuuretasand. Aegluubis. Võta aeg maha, unusta rapsimine.

Unustagem kaevamine tiigi kõrval - mängime liiva ja kividega parem. Hingakem sisse ja hingakem välja. Lõõgastugem.

Pildil on tavaline kobarkivirik ehk täpsemini tiigikaldalt muu mudru seest välja tulnud taimepojad.

Kurioosum

Päevad on pikad, päikselised ja tegemisi täis. Nii võib vabalt juhtuda, et väike inimene väsib vastu õhtut nii järsku ära, et ema peab voodisse teki alla viima hoopistükkis ühe väikese natuke porise põrsa, kel' papud jalas ja müts peas.

Hea meetod ehk lugu sellest, kuidas me ube sorteerisime

Leidsin, et mul on vanast ajast jäänud üks purk põldubadega. Sinna sisse oli Kesse ruumi kokkuhoiu mõttes poetanud ka priske peotäie lillube, mis pisut nooremad. Mõtlesin, et külvaks needki maha. Aga põldube tahaks enne leotada, muidu ei saa neist järgmiseks jaanipäevaks kah asja.
Mõeldud-tehtud. Hakkasime ube sorteerima,. Kallasin nad supitaldrikusse, sealt hea noppida. Võtsin pesamuna ka appi, koos saab jõudsamini.
Alguses läkski ilusasti. Väikesed näpud muudkui tõstsid ube ühest nõust teise. Nii saime umbes 5 uba sorteeritud.
Siis käis järsku pliuh-plauh - väike käsi käis supikausist läbi ja kogu köök oli ube täis!
Edasine sorteerimine jätkus põrandal käpakil. Aga see oli hea meetod. Noppisime põldoad ühte kaussi ja lilload teise. Nagu ludinal kohe. Niisugune noppimine oli lihtsam. Kohe oli ju näha, milline uba on milline. Muidu aja neid mööda kaussi taga nagu ...

Me anname oma parima

 Aastase lapse kõrvalt on ikka omamaoodi tegemine see mis iganese tegemine. Mul on küll palju abilisi-lapsehoidjaid aga ikkagi tundub kogu elu pilla-palla olevat. Samas ega ma ei kurda, sest ma polegi ammu liivakastis mänginud. Meeldiv vaheldus. Suured lapsed on ju nii suured juba. Eelistavad rääkida geograafiast või infotehnoloogiast või muudest teaduse uuematest saavutustest. Minul hakkavad siis peakolus tuules kõikuvad kastikud sahisema ega saa millestki aru. Liiva ja vee kokku segamine on ju palju põnevam. Basic siiski, kas teate.

Paar sõna kasvuhoonest. Kasvukas on mul praegu mõnus. Meenutab koos oma viinamarjadega mingit ... ma ei tea ise ka mida

tünnid ja potsikud, seemnepakid siltidena, kass end kuumutamas kuumal mullal, õledja seemnepakid ja külvid, kastekann ja istikud, suvitama toodud toataimed, nöörirull, tööriistad ja töökindad, tasapisi lehti loovad viinapuud, ...

Potte istikutega hoian ka maja ees trepil. Seal on kõige enam varju. Pealegi on nad siis silma all, näen kohe, kui on vaja kasta või midagi ...

Ja mida mina üks hommik seal kivitrepil märkasin?! Üks väike sinilill on ennast sinna trepiprakku külvanud:

Ja oi, mina armastan bergeeniaid. Praegusega on mul neid neli erinevat. Kaks neist kobedamad ja asutavad õitsema:

Mis mul eelmine aasta blogistamata jäi ja mida kobarskopooliad teevad

Esiteks ei ole ma ammu miskit kirjutanud oma sparglite kohta kuigi oleks öelda nii mõndagi. Kasvavad hästi, enamus on neist kolitud Hoganase peenrasse ja ma arvan, et see kevad saab neid juba korralikult maitsta ja nautida. See sparglikasvatus on mul suht õnnestunud. Möödunud aasta augustis sain ka juba pisikese saagi korjata. Ja näha on, et iga suurema põõsa juures saab varsti kausiga korjama minna.
Kõrvalolev pilt on illustreeriv. See mul viimane põõsas, mis pole ürdipeenrasse kolitud, ikka veel vanas rohtunud peenras.

Teiseks. Üksvahe olin hirmsasti hädas, et pole sügislilli kuskile panna. Leidsin neile nüüd koha peenraservas kivide ees. Muidu olid mul seal priimulad aga seal kohas armastavad hirmsasti mutid mullata. Sügislilledesse need elukad aga ei roni ja kui vahest mõni hunnik ongi aetud, ei juhtu sügislilledega miskit halba. Nüüd tuleb priimulaile uus koht leida.

Varem viis tiigi kõrval kasvuhoone juurde vanade palkide abil kujundatud trepp. Üks palk pehkis järsku nii ära, et pudenes järsku laiali nagu ... ei mina tea mis. Kraapisime palgi kokku ja viisime minema. Koos Pesamunaga meisterdasime uue trepiastme kividest ja liivast.

Mitu päeva tegime seda trepiastet. Hommikul vara tuuakse juba papud minu kätte, et lähme-lähme õue! Ise veel öösärgis ja hommikusöögita. Aga kui õue saame, kihutame kõigepealt kasvuhoonesse. Külvasime seal koos kurki. Siis kihutame mängulossi juurde ja toome sealt lamba, sest lammas tahab ka kasvuhoones olla. Siis ma kaevan kaks labidatäit ja tema üritab veetünni piiluda. Järgmiseks leiab ta seemnepakid ja me külvame suure-suure potitäie suvi-kipslilli. Kuidas me selle hiigelsuure mulda täis poti pärast kasvuhoonest välja saame, seda ma küll ei tea. Siis kihutasime treppi parandama. Panime kaks kivi paika ja siis kihutasime kastekannu otsima. Vett täis kann oli niivõrd huvitav, et pidas meid peaaegu 5 minutit lausa kinni, enne kui tagasi kasvuhoonesse kihutasime, sest seal oli vaja paar tühja lillepotti ja kühvlit ühest kastist välja tõsta. Ühe kühvli ja ühe liivateetaime võtsime kaasa. Taime istutasime möödaminnes terassipeenrasse, siis vahetasime sokke, sest papud said märjaks  ja edasi läksime liivakasti liivakooke tegema.
Oeh, meil on kiired päeavad, nii palju tegemisi.

Kui sellest trepist veel rääkida, siis kasvavad mul seal aedmaasikad. Metsikult, imekspandavalt hästi ja suht saagikalt. Nad ise liigutasid end sinna võsundite abil. Omal ajal ju kõrvale peenrasse sai neid istutatud. Hiljem, kui neil enam ruumi polnud, kaevasin nad välja, ainult trepini liikunud maasikapojad jäid. Ja ülla-ülla neile meeldib seal. Ei ole neil seal viljakat mulda ega õite ajal pidevat ja rohket kastmist. Liiv on ja paekivilatakad. Aga saaki annavad ja põrmugi mitte vähe.

Luuderohust tahtsin ka juba möödunud suvel rääkida aga no pole ju aega sellise elutempoga nagu meil praegu on. Luuderohi tunneb end hästi, on ennast igale poole edasi istutanud. Eriti tore on ta nende kivide otsas, sõnajalgade kõrval, praegu küll lehetu. Aga nii ta meil ronib, sammaldunud kivi toel.

Varsti hakkavad kassikäpad õitsema, ometi sai neile ka hea kasvukoht leitud. Paljunevad ja muutuvad ühe uhkemaks.

Kobarskopooliad tegid mul tänavu nalja. Omast arust istutasin mõlemad, nii valge kui lilla ühe kivi taha laiutama. Et oleks kindel koht, kus neid kevaditi otsida teaks. Isegi silt on olemas seal kivi taga. Valgeõielisest pole aga ei kippu ega kõppu ja lilla avastasin õitsemas tema vanas kasvukohas. Kas mul on luulud?

Ühtlasi leidsin sealt lähedalt kaks mügarlikku juurejuppi, mis olid mulla alt välja lükatud. Juppidel oli elu sees ja võrsed otsas aga kas need just kadunud skopooliad on, esialgu veel ei tea. Selguse huvides istutasin nad potti. Sealt need jupid ehk ei jaluta kuskile mujale.

Esimesed aiatööd ja pesamuna võitlused ja võidud.

Ilmad on meil päris head viimasel ajal - lund on, päikest on, parasjagu külma ja parasjagu sooja. Saame ikka õue ka minna, ei pea toas kinni passima. Toas on ju ka tore aga üksluine ikka, uniseks teeb ja virisema paneb. Iga normaalne inimene tahab päikest, eriti siis, kui ta juba on omale kevadet kuulutanud. Pesamunal esimesed kelgutamised ja lumeliud tehtud, minul esimesed aiatööd tehtud.
Istutasin paar toataime ümber, sõnajalad. Lappasin eelmistest aastatest jäänud seemnepakid üle, valmistasin ette aknalaua, kuhu varsti tekitame taimetittede kasvulava. Praegu on seal toataimed laiutamas. Ja mis kõige tähtsam - lahmasime kõikide okkaliste kallalt selle märja raske lume minema. Muidu on mägimännid nii maadligi ja keraelupuu oli kah poolest saadik lapik nagu pannkook seal lume all. Enam ei ole, saime asja korda.

Paljud asjad siin maailmas jäävad saladusteks. See tähendab, et nad toimuvad küll aga hiljem kaovad meelest ja ei näe keegi vaeva, et neid meenutada. Titepõlv. Kas sina mäletad aega, mil olid nii pisuke, et võisid söögilaua all püsti käia? Kui sul ema on, küllap tema miskit mäletab aga tõenäoliselt samuti vaid katkeid. Kui ema enam pole, kaovad need katkedki. Saladused. Ehk on sellel mingi mõte, et see saladuseks jääb, ei mina tea. Aga ise emana ei raatsi lasta kõigel minna. Ja paneks siia kirja mõne pisikese loo pisikesest lapsest.

Võitlused ja võidud.
 Esimene lugu.
Kui pesamuna oli veel päris väike, nii 0 kuni kahe kuu vahel, ehk pisut rohkemgi, võitles ta unega. Huvitav on ju ärkvel olla, mitte ei taha magama jääda, see ajab pisut virisemagi.  Uni on aga karm ja tugev vastane. Ja lõpuks tõmbas jorisev ja unesegane laps end kerra - looteasendisse - käed rusikas rinnale, jalad rätsepistesse. Ja nii kui ta seda tegi, jäi - lupsti- magama. Kui ärkamisaeg oli käes, sirutas pesamuna oma asendist kõigepealt ühe käe sirgelt pea kohale, endal veel silmad kinni, oli nagu superman lendamas. Või õigemini, hmmm, hääletav Buddha. Natuke sirutas ja siis oli võit jälle tema ja uni läinud.

Teine lugu.
Hiljuti õppis Pesamuna plaksutamise ära. See tuli nagu ilmutus hilja õhtul just magamamineku ajal. Aga uut oskust oli vaja proovida. Siis ta muudkui plaksutas, ise unine, vahepeal haigutas, kukkus peaga patja. Ajas aga end vapralt jälle istakile ja muudkui plaksutas. Nüüd me muudkui kogu perega plaksutame kogu aeg. Selline lõbus seltskond.

Kolmas lugu. 
Päris pisikesena kartis Pesamuna kõvasid hääli. Aevastada ka ei tohtinud. Laps ehmatas pisarateni, et miks tema peale niimoodi röögatatakse ja oli üsna heidutatud. Õmblusmasin tegi ka koledat häält. Koliti see kole masin mujale. Alles hiljuti võtsin välja, et natuke tasa-tasa õmmelda. Kõige koledam oli aga mikser. Oh paanika, kui see käima pandi. Me mehega siis meenutasime oma lapsepõlve koletisi ka. Oli meie vanaemadel kumbagil see kole tolmuimeja, värvidelt roheline ja must, kujult raketi moodi, undas nagu kole. Mees tuletas meelde, et isegi ühes multikas käis üks nõiamoor sellega lendamas. Oo õudu. Ega ei tahtnud last mikseriga hirmutada, saatsin ta mehega teise tuppa, kui kokteilide tegemiseks läks. (Me siin see talv mekkisime pidevalt marja-piimakokteile, nämm). Mees läkski lapsega teise tuppa, mina mikserdama. Laps jälle paanikas: nemad issiga on põgenenud aga emme üksinda koletisega köögis? Ja tuli käpuli kähku ja suure kisaga kööki mind päästma. Edaspidi mikserdasime koos. Oli julgem. Enam me mikserit ei karda. Hoopis on väga tore võtta kohvilõhnaline mikseripurk ja sellega koos minema kõndida. Pesamunale see purk meeldib. Kui see purk mikseri küljest ära võtta, siis koledat häält enam ei ole, pealegi on purgi põhjas nupp, mida on huvitav keerutada. Igaks juhuks ta kellegile seda purki enam ei anna. Hoiab omale. Elu on nii rahulikum.

Ajaloo huvides ...

 

... lisan siia kah mõned fotod, et mis sula tõttu meie mail toimub. Võiks öelda, et lausa järvistu:

Vaevalt sai rõõmustada, et ilmad vähe soojemad, et pääseb lapsega välja toast, kui saime kolm päeva jutti vihmasadusid ja lumesulamisi. 

Imelik talv. Aga noh, ... millal need eestimaised talved enne normaalsed on olnud?

Täna oli omamoodi ajalooline päev. Viskasin oma dokumendisahtlisisu minema. Kõige täiega. Minu Fieks olemisest on piisavalt aega möödas, võisin oma raamatupidamise hävitada. Hoidis mul siin ruumi kinni. Elu ju edasi läinud, vaja on sahtlit, kus joonistusplokke ja pabereid hoida. Kaks päeva sortimist ja sain oma 11-aastase ettevõtlusperioodi ahju saata. Imelik tunne on veidi. Alles ma ju mässasin nende tuludeklarite ja postitamistega ... oli nagu eile. Aeg lendab, jajaa. Aga millegi lõpp on alati millegi algus. 

Ps.: aiandushooaeg pole endiselt alanud. Aega on. Kellel kiire on, tehku omale tassike rahustavat teed ja kuulaku mahedaid teraapilisi meloodiaid.

Vaatluspraktika ja kassisaaga ehk vana aasta läheb minema.

Rahulik aasta oli. Vääga-vääga rahulik. (Sihilikud kirjavead - näitavad meeleolu.) Misasja me siis aasta otsa tegime? Põhiliselt istusime paigal, vaatlesime ümbrust, jälgisime aeda ja maja sisemust. Vaatluspraktika. Tarka midagi ei teinud. Suurt ka mitte midagi. Küll aga sai tehtud valmis üks esialgu väike inimene ja mõningaid järeldusi aia arengu suhtes. Plaan oli küll, et kui koju jään, et oi, küll ma siis koristan ja mööbeldan ja teen kõike seda, mida tööl käiv inimene muudkui viskab homse varna, et ei jõua. Aga need asjad on ikka tegemata. Tekib kahtlus, et äkki neid asju siis polegi üldse vaja teha? Miks vaevata end tühi-tähiga?
Aga, nagu öeldud, sai tehtud üks inimene ja see inimene tuli meil hästi välja:

... ja valmis sai ometigi see suur villane tekk, mida ma siin juba pikka aega kudusin:

ja aias sai sipelgatega sõditud ja see sõda jätkub. Meie maa peal on juba kaks uut pesaalget olemas. Aga neid pisikesi on lihtne likvideerida. Ja ainus taimedesse puutuv järeldus vaatluspraktika tulemusena on, et maja servas olev vabakujulisest sirelihekist saab tasapisi korralikult trimmitud loogeline madal hekk. Uued sirelid mõned meetrid eemal krundi piiril on juba eristatavad muust murust, neist saab siis uus vabakujuline. Foto tehtud sügisel.

Vana vabakujuline sirelihekk on veel poolest saadik alles ja poolest saadik juba madalaks vormitud. Madala trimmitud heki sisse jääb uhkelt soleerima meie tubli robiinia. Tegi sel aastal ühe pojukese ka, see jääb naabritele nagu juba enne oli kokku lepitud.
Palju sai pildistatud. Loodus- ja aiavaateid, loomi ja lapsi aga fotod jäävad kõik kodusesse arhiivi. Ei ole mul praegu aega neid kusagile blogida ega isegi mitte aru saada, et mida ja milleks ma pildistan. Eks järgmisel aastal sirvib neid.
Mis puutub loomadesse, tutvusime see aasta rebastega ja sain ühe foto kah ühest punakuuest, kui ta meie maja kõrvale kibuvitsapõõsasse elama asus.

See oli üks nälga jäänud pojuke. Aga metsloom ikka. Toitsime tal kõhu täis ja mees viis ta vähe kaugemale metsa. Paar päeva hiljem said ka naabrid niimoodi ühe repsu metsa toimetada. Ai, neid tegelasi on palju meie kandis.

Ja nüüd kassilugu:
Tema on meie umbes 8-kilone ja 8-aastane Kreisi ja ta on mulle tubli modell olnud viimasel ajal.

Järgmine foto on eriti tore. Kreisi armastab meil külmiku otsas magada. Seal on hea, koer ei sega ja on alati kohe teada, kui perenaine külmkapi ukse lahti teeb.

Magab, sööb, magab, sööb. Öösiti käib kuskil ära.
Selline kass.
Aitab kassist!

Ilusat aastavahetust kõigile minu blogi lugejatele! Ja uut aastat veel paremat, ilusamat ja tegusamat! Et tormid teid ei murraks ja alati leiduks aega mängida pilli, laulda või lugusid jutustada! Saluut!