Sügistöödega algus tehtud

Ahh, mis kena potitäis nõmmkannesid? Nõmmkannusid? Nõmmkanne? Kannisid? Aga ütle kuidas tahad, välimus on neil hullult lahe. Need on need, mis ma kevadel Futulandiast sain, neid jagus küll mitmesse kasvukohta ja potti aga see on ikka kõige ilusam.
Aed on üldse praegu täitsa kena olemisega, eks nagu augustkuus ikka.

 Kõik õitseb, lehed on suured. Tänu külmale suve algusele vähendati see aasta vist tugevalt putukate arvu, nii, et peale liiliakuke pole muid lehtede hullemaid närijaid nähtud. Lehetäisid polnud näiteks üldse. Samuti ei näinud ühtegi seda keskmist sorti pruuni põrnikat, kes mairoose mul muidu järavad. Ka herilasi on talutavalt vähe ja kärbsed ei tüüta.

Juba saab kääridega aias vehkida - pealseid lõikuda. Alustan pojengidest. Neile need vihmased ilmad ikka ei meeldi, lehtedel on näha esimesi kahtlasi laike ja täppe.

Ja kõik see ülearune mudru läheb komposti, sest keskeestlasel on mulda vähe. Hiljuti käisin külas aias, kus veendusin, et mul on musta mulda isegi lahkelt jagatud. Seal oli mullakiht viis, no maksimum 10 cm ja selle all puhas paas ja paesodi - valge kraam. Suvel kõva kui kivi, talvel lirtsuv löga. On ikka kõva töö sellises kohas aeda teha. Meie kandis on olukord ikka vähe parem. Kohati paljastub ka see va rebaseliiv, kasvata siis liivateid või porgandeid. Aga mulda on ikkagi vähe ja tuleb muudkui juurde teha. Kõigest, mis vähegi komposteerub,

Ja ongi maailm roheline.

Oli ka aeg.

Selle kevade ilm.

Mis siin ikka kommenteerida. Lihtsalt ilm tänavu selline ... kaootiline.

Kuhu me siis jäimegi?

Kasvuhoone sai paar päeva tagasi uue katte. Jäime kile juurde, kuigi sai kõiki teisi võimalusi ka kaalutud.
Kile odav ja selle paigaldamine läheb mehel ludinal.
Mina sain seal sees siis kraamida ja külvata. Ainult lamamistool puudub. Sest saabusid uued talvekülmad ja kasvukas on ainus soe koht aias.

Kui ilm paneb segast

 .. ja õue ei pääse, tuleb tänasida toimetusi visata kõik homse varna ja nokitseda hoopis tubaselt.

Nii palju kui sedagi teha saab. Sest abiline on igal pool abiks, on seda siis vaja või ei ole.

Õuepealne töö ootab seni.
Tegelikult mõnus on see töö, mis meid seal ootab.

Kaks vana kompostikorvi lammutatakse ära ja tehakse üks uus asemele. Kolmandat vana ei saa lõhkuda. Istutasin sinna eelmisel aastal maasikataimi. Nii et ideaalis isegi 2-3 suve võiks see korv siis vastu pidada.
Teised kaks annavad oma sisu muule aiale ja uuele korvile katteks.
Tegin oma tööplatsi nii mõnusaks kui vähegi sain. Ikka pink-laud kohe kõrvale. Teetassi laud ühendatud saepukk + riietehoid ja lisaks veel lasteaed koos liivakoogi tegemise võimalusega.
See viimane foto on tegelikult suht vana juba. Tegelikkuses on töö juba natuke rohkem edasi arenenud. Aga tarbeaias peaks see aasta palju tegemist olema. Ideaalis. Eks elu näitab, kas eestlastel on see aasta lubatud õues kurki kasvatada või mitte.

Kivikujud

Ilmad mängivad meiega mingisugust ninaprilli. Kord tuiskab lund ja puhub jäine tuul ja teine hetk särab päike ja linnud laulavad kui äratuskell läbi kinnise akna unisesse tuppa.
Seetõttu aiatööd eriti teha ei jõua, rohkem ikka niisama hulkuda-jõlkuda mööda aeda. Aga see on ka tore tegevus.
Ja muidugi vaatan kogu aeg kriitilise pilguga ringi, et ai, pagan, kõik on rohimata. Aga mingi hetk selles see aasta jao pärast antavas päikeses vaatasin, et sa näe, mulle täitsa meeldib mu aed ka sellisena. Igasugu vigureid on reas. Näiteks see kilpkonn tiigi juures:

Ja aialatern:

Ja lihtsalt müürijupid ja kivistise kivid:

Jalgrajad, mis nagu kuskile ei viigi.
Aga tegelikult viivad. Seal on Pesamuna salakoht, kus temagi miskit ehitamas käib.

No ja lossist parem ärme räägimegi.

Siililegi selge, et see on lahe vigur.

Mis me see aasta meisterdame?

Lumi tuli maha

Väga hea, et tuli. Võiks jääda kah. Õues on kohe teistmoodi tunne. Mitte ainult mul. Lapsed otsisid lausa kelgu üles ja üritasid juba veidi lustida.

Täitsa lõpp, kuidas mulle meeldivad need siberi iiriste kirjud kõrred suve lõpus ja sügisel ja talve algul!

Aiarahu ja vaikus. Imekena.

Õunalugu

Kui paar päeva hoiab kuiva ilma, kallab hiljem nagu pangest. Mina istun toas ja lahendan sajandi mõistatust. Ei, mitte seda, et miks Mona Lisa naeratab või, et kust on pärit inimkond ja kuhu kadusid dinusaurused, vaid seda va õunaprobleemi. Et kas saab miskit kasulikku neist või lähevad komposti.  Ilusad suured mahlased suveõunad riknevad vast umbes nädalaga, säilitamiseks pole nad mõeldud. Mõtlesingi välja. Puhastan, tükeldan ja pressin nad oma mahlapressis mahlaks ja püreeks.

Need on lihtsalt niivõrd head õunad ja puu pidas mitu aastat siin vahepeal puhkuseaega, et lihtsalt ei raatsi neid purki toppimata jätta.
Paide taliõun ja sibulõun on ka kobaras täis õunu:

Samas ei ole meil eriti häid säilitusruume, eks tuleb enamik neist mööda maailma laiali tassida. Ja kohalikel putukaõgijatel tuleb ka kõhud täis sööta:

Kujutate ette?! Vaatan õues seda Paide taliõuna puud päikesepoole pealt ja vaatan, et õunad puha näritud. Et lapsed mingit tempu teinud või? A siis vaatan, et lapsed ju ei ulatu nii kõrgele! Lähen lähemale ja oi! (sellist asja näen küll esmakordselt) otse puu otsas süüakse vapsikute poolt õunu! Tavaline vaatepilt on ju, kui herilased maiustavad mahakukkunud täisküpsete puuviljadega aga et vapsikud ja otse puust?!

Ka iluõunapuu otsas on mõned eriti punased tulihapud õunad ja ülisuperilusate õitega metsik õunapuu kannab ka massiliselt. Aga see pole hea, sest need on hapud ja süüa ei kõlba. Peab seda puud kevadel kärpima. Või üldse välja kaevama. Kevadõitest oleks kahju, puust oleks kahju aga mida ma teen sügisel massiliselt mingite kibehapude vissidega? Ainult tööd teevad inimesele juurde.

Meie läheduses kasvab samas veel üks õunapuu, mida aga tuleks paljundada. Pookida uuele alusele. Õunad on tulipunased, väiksemat sorti aga päris head magusad. Suveõunad, praeguseks lõpetanud aga õnneks ikka leidsin ühe foto tarvis.

 Pirnipuu Pepi ja viinamari Zilga teevad ka tublit tööd. Eks ma pressin neist siis nii palju mahla, kui vähegi annab. Pesamunale meeldib kangesti marju-vilju korjata ja tuppa tassida

Aed on hukas, heinane ja ei mina tea, mis seal toimub

No selle suve ilmad võtsid küll tänavu elu juhtimise enda kätte ja kuulutasid välja üleüldise aiarahu. Nii üks kui teine minu tuttav on tänavu aiale käega löönud - no ei jaksa võidu joosta umbrohu ja muru kiire kasvuga. Las need padrikud siis olla. Egas muud elu ju ka elamata ei saa jätta.

Aga natuke sai vihmavahet (täna jälle pladistab hommikust saadik) ja minu ruteenia jumikas tegi oma pusapea-õied lahti.

Peenrad on totaalselt muruvärvi. Isegi, kui midagi õitseb. Huvitav küll. Mulle tundub, et teiste inimeste aiad ei ole nii padu-rohelised kui mul. No ikka hulka värvilisemad.

Olen tasapisi natuke veel hostasid koju tassinud. Üleeile tõin koju hosta El Ninjo. Fotol Devon Giant kõrval:

Pikalt potitaime elu elanud hostad hakkavad oma õiget nägu näitama alles teisel või kolmandal aastal. Praegu võiks El Ninjot First Frosti kaksikvennaks lugeda.

Minihosta Cherish näeb lahe välja, tema kõrval on vist mingi tavaline nurmenukk:

Tjah. Hostad minu aias on nagu komakoht pikemas romaanis. Neid on ja mitte vähe aga välja nad eriti ei paista ja maailma ei muuda. Hää küll. See ongi rohkem tuleviku teema. See aasta ma isegi ei tea, et mis taim see kõige-kõige on olnud. Sõnajalad võib-olla ... koos oma märja juura-ajastu ja soomaastikega.

Vist kuu aega juba? Ma ei vingu, ma vingun, ma ei vingu, ma vingun, ...

Ma isiklikult ei arva, et see vihm, see tänavune padu-ladistamine, nüüd nii üle mõistuse paha asi oleks. Ma ei ole ju mingi põllumees, kellel nisu hukka läheb või kardulas mädaneb. Üks aasta on nii ja teine aasta on naa. Seekord on siis sedamoodi. Noh, et nagu rohkem vesine seal õue peal. 

Saaki ju ikka saab. Minu vajaduste järgi piisavalt. Üks imelik asi küll, et tillisaak on pea olematu. Ta muidu igal aastal pigem umbrohu eest. A no okay, elame siis sel aastal ilma tillita. Tomateid on ka vähevõitu. Isegi taimed on nirud. 

Aga see-eest on õuna ja pirne tulemas, jagub ka kurki ja peterselli sees võib vanni võtma hakata. Oasaak saab ilus olema. Kirsse jagus nii sügavkülma kui ka siirupi tarvis. Sibulasaagiga sai rahule jääda ja kui mõne kuiva päeva saaks siia juura ajastu soomaailma, saaks herned ka ära korjatud.

Nii et jah. Ma ei kurdaks üldse nende vihmade üle. Ainult üks pisike asjaolu. Möödunud aastal hankisin omale aeda ruteenia jumika, no ikka valgeõieliseks ilutsema. Ai-ai. Vist juba kuu aega ootan ja ootan ja ootan, et ta avaks oma õied aga tema ootab päikesepaistet ju?!?!?!?1

Taim ise on tore, peaaegu poolteist meetrit kõrge, nupud on suured, nagu meesterahva pöial. Alguses, kui ta vähe väiksem oli, sarnanes ta hirmsasti suure kugarpeaga. A noh, perekond ju vist sama. Nüüd on aga erinevus väga suur ja ohh, näitaks ta ometi oma õit! Vist kuu aega juba ma imetlen ta nuppe.

Väike irooniline ilmaennustus: nüüd sajab jutti kuni jõuludeni. Siis algab periood: lumi tuli maha, lumi sulas ära, lumi tuli maha, lumi sulas ära, jne. See kestab kuni märtsikuuni, kuni esimesed lumikellukesed juba tärkavad ja õhk suisa kevadine. No vat ja siis tuleb PARTSTI paks lumi maha ja on kogu märtsikuu ja pool aprilli takkapihta. Targad ja osavad hullavad suusanõlvadel. Aga need, kellel bioloogiline kell juba kevade aega näitama hakkas, istuvad facebookis ja arutavad erinevaid mooduseid, et kuidas lund sulama panna. Noh, et viskad tuhka või liiva või ...

Tegelikult hoian ma pöialt, et tuleks vähemalt ilus sügis koos päikese ja õunte ja lehtede riisumisega. See soomaailm kitsendab mu võimalusi pidevalt. Mis suvi see sihuke on?

Lihtsalt üks vahemärkus

No vihmane on ...
No täitsa vihmane on. Ma isegi ei mäleta, et millal oli terve päev ilma vihmata. Õue peal on vihmaveeloigud, maa lirtsub ja pojengid tuleb arvatavasti kõige täiega maani maha lõigata. Seda pidevat lödistamist nad ju ei talu.
Pole ka ime, isegi ju ei talu. Suund on totaalselt sügisene - keeda ja küpseta, hoidista ja kuivata.
Rohima eriti ei pääse, aeg-ajalt lihtsalt käin aias nö päästetöödel - uppujaid päästmas.
Loomulikult pakub aed ka sellisena silmale vaatamiseks ilusaid hetki, alustasid ju kobarpead. Neid mul eriti ei ole ja ega ma neid rohkem ei taha ka. Pigem tahaks, et need, mis on, kasvaksid suurteks, veel suuremateks puhmasteks ja pakuksid teiste püsikute kõrval uhket vaatepilti.

Mida nad muidugi ka teevad.

Tavalised kõrged kukeharjad on eriti jämmeks läinud. Ühest küljest on see vahva aga nende laiutajate käes on mu kiviaiapeenra kõige uhkem plats ...

Ja sibulad said põllult ära toodud. Siin väike näide:

Kui ma nüüd hoolega mõtlen, siis tundub, et minu sibulakasvatus saab iga aastaga üha rohkem hoogu juurde ja saak on iga aastaga aina suurem ja ilusam. See on hea, sest oleme suht suured sibulasööjad.

Ja möödunud nädalavahetusel sai külastatud esmakordselt sellist üritust nagu Varbola Puu. Järgmine aasta lähen ka sinna ja hangin sealt omale ühe toreda kuju. Seal oli valikut küll. No selle toreda koerani minu rahakott ilmselgelt ei küündi aga mõni pisike kass või öökull või oravad või kured või ... sobiks mu metsaaianatukesse ilmselgelt.

Kevad tuli eila. Ta tegi seda sedamoodi:

Ega mina teadnud, et kevad pidi tulema ja et just eila ja et just umbes 6.30 hommikul. Aga ma olin üleval ja märkasin aknast, et etskae - ilus tulemine - lähen, teen pilti. Hiljem sain teada, et kevad hoopis olla tulnud. No mis sa oskad öelda. Ilusasti tuli. Ja on ka hea, et ometi tulema hakkas. Ma juba rohiks meeleldi.

Esimesed aiatööd ja pesamuna võitlused ja võidud.

Ilmad on meil päris head viimasel ajal - lund on, päikest on, parasjagu külma ja parasjagu sooja. Saame ikka õue ka minna, ei pea toas kinni passima. Toas on ju ka tore aga üksluine ikka, uniseks teeb ja virisema paneb. Iga normaalne inimene tahab päikest, eriti siis, kui ta juba on omale kevadet kuulutanud. Pesamunal esimesed kelgutamised ja lumeliud tehtud, minul esimesed aiatööd tehtud.
Istutasin paar toataime ümber, sõnajalad. Lappasin eelmistest aastatest jäänud seemnepakid üle, valmistasin ette aknalaua, kuhu varsti tekitame taimetittede kasvulava. Praegu on seal toataimed laiutamas. Ja mis kõige tähtsam - lahmasime kõikide okkaliste kallalt selle märja raske lume minema. Muidu on mägimännid nii maadligi ja keraelupuu oli kah poolest saadik lapik nagu pannkook seal lume all. Enam ei ole, saime asja korda.

Paljud asjad siin maailmas jäävad saladusteks. See tähendab, et nad toimuvad küll aga hiljem kaovad meelest ja ei näe keegi vaeva, et neid meenutada. Titepõlv. Kas sina mäletad aega, mil olid nii pisuke, et võisid söögilaua all püsti käia? Kui sul ema on, küllap tema miskit mäletab aga tõenäoliselt samuti vaid katkeid. Kui ema enam pole, kaovad need katkedki. Saladused. Ehk on sellel mingi mõte, et see saladuseks jääb, ei mina tea. Aga ise emana ei raatsi lasta kõigel minna. Ja paneks siia kirja mõne pisikese loo pisikesest lapsest.

Võitlused ja võidud.
 Esimene lugu.
Kui pesamuna oli veel päris väike, nii 0 kuni kahe kuu vahel, ehk pisut rohkemgi, võitles ta unega. Huvitav on ju ärkvel olla, mitte ei taha magama jääda, see ajab pisut virisemagi.  Uni on aga karm ja tugev vastane. Ja lõpuks tõmbas jorisev ja unesegane laps end kerra - looteasendisse - käed rusikas rinnale, jalad rätsepistesse. Ja nii kui ta seda tegi, jäi - lupsti- magama. Kui ärkamisaeg oli käes, sirutas pesamuna oma asendist kõigepealt ühe käe sirgelt pea kohale, endal veel silmad kinni, oli nagu superman lendamas. Või õigemini, hmmm, hääletav Buddha. Natuke sirutas ja siis oli võit jälle tema ja uni läinud.

Teine lugu.
Hiljuti õppis Pesamuna plaksutamise ära. See tuli nagu ilmutus hilja õhtul just magamamineku ajal. Aga uut oskust oli vaja proovida. Siis ta muudkui plaksutas, ise unine, vahepeal haigutas, kukkus peaga patja. Ajas aga end vapralt jälle istakile ja muudkui plaksutas. Nüüd me muudkui kogu perega plaksutame kogu aeg. Selline lõbus seltskond.

Kolmas lugu. 
Päris pisikesena kartis Pesamuna kõvasid hääli. Aevastada ka ei tohtinud. Laps ehmatas pisarateni, et miks tema peale niimoodi röögatatakse ja oli üsna heidutatud. Õmblusmasin tegi ka koledat häält. Koliti see kole masin mujale. Alles hiljuti võtsin välja, et natuke tasa-tasa õmmelda. Kõige koledam oli aga mikser. Oh paanika, kui see käima pandi. Me mehega siis meenutasime oma lapsepõlve koletisi ka. Oli meie vanaemadel kumbagil see kole tolmuimeja, värvidelt roheline ja must, kujult raketi moodi, undas nagu kole. Mees tuletas meelde, et isegi ühes multikas käis üks nõiamoor sellega lendamas. Oo õudu. Ega ei tahtnud last mikseriga hirmutada, saatsin ta mehega teise tuppa, kui kokteilide tegemiseks läks. (Me siin see talv mekkisime pidevalt marja-piimakokteile, nämm). Mees läkski lapsega teise tuppa, mina mikserdama. Laps jälle paanikas: nemad issiga on põgenenud aga emme üksinda koletisega köögis? Ja tuli käpuli kähku ja suure kisaga kööki mind päästma. Edaspidi mikserdasime koos. Oli julgem. Enam me mikserit ei karda. Hoopis on väga tore võtta kohvilõhnaline mikseripurk ja sellega koos minema kõndida. Pesamunale see purk meeldib. Kui see purk mikseri küljest ära võtta, siis koledat häält enam ei ole, pealegi on purgi põhjas nupp, mida on huvitav keerutada. Igaks juhuks ta kellegile seda purki enam ei anna. Hoiab omale. Elu on nii rahulikum.