Kevadine käsitöö 2.osa

H E A

Pärast viit päeva Tallinnas koolipingil sitsimist on eriliselt hea õues aiategusid teha. Kraapisin ja lõikasin oma astelpajud viisakaks. Küll oli H E A. Ma kohe tundsin kuidas muutusin kandilisest kontorirotist igati triks-traks aiainimeseks.
Minu istandik on tegelikult praegu ainus koht, kus pole porine songermaa, kus tegutsemine on mõnus ja tõeliselt kevadine. Kogu maa on täis tipitud piiluvaid krookuste ninakesi, varsti algab värvide pillerkaar.



Lõpuks küll külm tuul peletas tuppa. Õnneks jõudsin ikka kõik astelpajud korda teha. Olid ikka puntrasse kasvanud küll. Ei nägu ega tegu.

PS.: kõik tubakataimed on igati kasvuhoos ja idanes isegi tiibeti priimula, vat ei uskunud, et ta mulle seda au teeb. Lahe. H E A.
Ja toredaid värvilaike jagub avastamiseks ikka. Kiviktaimla ja igihalid muidugi esmajoones. Aga ka eelmise aasta suve lõpul turbapeenrasse toodud jõhvikas tõotab huvitavaid õisi.

Kummituste aed

Et susi mind sööks ja pagan mind võtaks, no mis komme see on, sõita Tallinnasse kevadisel ajal ja unustada fotokas koju kapi otsa?
Nii et pildi vaatlust täna ei toimugi, kehva küll. Proovime siis nii, et iga lugeja paneb pärast loo manustamist silmakesed korraks kinni ja vaatab pilte oma vaimusilmadega.
Käisin nimelt Kadriorus Jaapani aeda üle vaatamas. Aed ise asub Kadrioru pargis Luigetiigi paikkonnas, seal kus varemalt ilutses silt "Kadrioru kivikülv"
Tiik on suuremaks kaevatud, teerajad, ojad, trepid, sillad jne. Taimedeks põhiliselt rododendronid, männid. Praegu õitsesid nõiapuud. Ilus. Jaapanlik. Ehk
Ja kummitused. Palju kummitusi. Massiliselt mustadesse rätikuisse mähitud nukralt pead longus leinajad.
Ma ei saanudki aru, et mis põõsad seal kõik niimoodi varjutuskangaisse mässitult oli istutatud, jugapuud või mingid kadakad ... kõndisime nende vahel ja sosistasime üksteisele hauataguse häälega kõrva, et ma tean, kus sa elad ... uuuuuuuuu

Kevadel ma lähen sinna kindlasti tagasi. Koos fotokaga. Tundub, et on ilus aed. Lootusrikas.

Väike ülestähendus

Vaatasin oma blogist, et mis kuupäevadel ma varasematel aastatel olen kasvuhoonesse külve teinud ja jõudsin järeldusele, et on aeg kätte jõudnud. Fotol on kasvuhoones ilusa mustri mullale tekitanud mullune seller, mis on vist muideks täitsa eluline!
Tegingi esimese külvi ära: petersell ja primula florindae .
Tubakakülvid on nö. seinast seina. Metstubakas on väga viletsa tõusmisega, hunditubakas ja kollaseõieline tõusid hästi ja on ka praegu ilusad. "Kurilnõi" tubakaga aga juhtus selline ebameeldiv lugu, et tõusis nagu mets aga ühel hommikul oli keset rohelist "põõsakest" must laik. Mingi hallitusseen. Ohh pagan, eks ole?! Panin nad päikese kätte, kastsin lillaveega, osa taimi pikeerisin. Pikeerimine oli mõtetu, kukkusid kohe ümber. Päikese ja lillaveega ravitud taimehakatised veel püsivad aga olukord on kahtlane.
Eks näeb siis, kas saan sellest külvist mõne taime ka peenrale istutada või mitte.



Aprillikuus ootab mind suur töö. Hakkan vana sirelipõõsaste asukohta puhtaks kraapima. Ma siin juba varemalt jutustasin, et hakkame varandust otsima ja mõni kahtles, et mis sealt ikka saada on. No vaat ikka on. Täiesti korralik kalossipaar näiteks. Peab vett ka ja puha. ;) Seestpoolt. :D

Aiapidajate "Top Gear" ehk Lillekasvataja hakkab natukeseks ajaks katselenduriks

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest hetkest kui minu meilikasti potsas kiri Fiskarsi reklaamifirma esindajalt. Küsiti armsalt ja kenakesti, et kas ma tahaksin õige mõnda nende firma toodet katsetada. No kes see juhm on, kes ei ütleks sellisele pakkumisele? Kiirel aiatöö ajal ka veel? Ikka katsetame.
Katsetame-katsetame. Mis nõudmisi ühele väärt tööriistale esitada?
1. vastupidavus loomulikult
2. mugav käsitseda
3. normaalne hind
4. midagi veel?
Saadetigi mulle kahed oksakäärid. Valged vaheliti teradega tooretele okstele ja lillad alasiga kuivanud okste tarvis. Nood mustad seal pildil olid mul juba varem olemas, nomaitea neli aastat vist. Kolm aastat kindlasti. Nii et vastupidavust selle firma toodetel on.



Lilla ja valge värvi kohta õeldi, et need pidada selle aasta moevärvid olema. Hihihii. Nagu Eesti filmiklassika ütleb:" Inimeses peab kõik kaunis olema!" ja nii andsin minagi endast parima, et mudas ja võsas kaperdades moodsaks jääda. :)



Katsetamiste toorainet meil jagub: mees võttis aialõpus sirelivõsa maha.
Veel lisaks vanad õunapuud, noored õunapuud, männid; püsikute kõrred-varred, roosid, põõsasmaranad, ilulõikus, tervistav lõikus. Nah, kui aus olla, siis taolised oksakäärid saavad minu käes aastaringselt vatti. Ma täitsa imestasin, et mu vanad käärid nii kaua vastu on pidanud. Või on nende vastupidavuse saladus selles, et ma pole neid kordagi oma abikaasa kätte usaldanud?
Käepärased on nad ka. Ja parajalt väikesed, mahtusid jope taskusse kui neid parasjagu vaja polnud.



Ega siis midagi, käisin võsas ja iluaias katsetamas. Mitu korda. Katsepuudeks olid: mänd, õunapuu, sirel ja ploom. Sirelile tegin niisama ilu- ja tervistavat lõikust, teadagi, tal on väga tihe puit. Nirude kääridega pole sireli kallal midagi teha. Aga lõikasid küll. Eriti nood lillad alasiga. Valgetega oli eriti hea mändi pügada. Päris jämedat oksa võttis nagu naksti.

Esimese hooga ma mõtlesin, et nonde kääride värvid on küll pentsikud, ebapraktilised. Aga kui nüüd järele mõelda, on tegelikult neil edevail värvidel hoopis väga hea põhjus. Tööriistu, eriti selliseid, millega eemaldad haigustunnustega taimeosiseid, tuleb nagunii pidevalt puhastada, lausa steriliseerida. Heledatel toonidel torkavad mustused kohe silma ja puhastamine ei unune.



Mis puutub hinda, seda otsustagu igaüks ise. Ühele kallis, teisele odav, oleneb ju inimesest. Aga seda küll väita ei saa, et Fiskars kõige kallim tööriistamüüja oleks, on hulka kallimaid. Ma käisin kohe ;) poes kontrollimas.
:D Kiiruskatse tuleks vist ikka ka teha ... mis top gear see muidu on ... iseasi, et kelle/mille ma omale vastaseks võtaks? Saatsin kutse sellele krrmuse jänesele, kes mu Kasperi-õunapuu nahka pistis aga ta pole vastanud veel ... ;P

Väike kokkuvõte ja head kevadet!

Uskumatu kuidas aeg lendab! Alles ta oli selline väiksekene, rääkida ei osanud, üks lause oli imelikum kui teine, lonkas kõigi oma kümne jalaga, pildid olid udused, tekst segane. Rääkimata sellest, et mis praktilises maailmas toimus.
Et mida ma siin udutan? Ei uduta midagi, minu aiablogi sai hiljuti, st. veebruari lõpus viieaastaseks. Ega see mingi tähtis juubel ju polegi, lihtsalt mõnel inimesel jätkub juttu kauemaks ;D , ei saa mitte vaiki olla.
Ometi annab see fakt põhjust teha üks pisike vahekokkuvõte. LINK minu kõige esimeste plaanide juurde:)

Mis sel mul siis oli?:
1. Vana lauda sein. Jah, on korras. Aaaaga see lillekast tahab tõenäoliselt välja vahetamist.
2. Tagaplaanil vana ait. HURRRAAAA! Tehtud ja pilt on ilus!
3. Mingisugused ringid. Nomaitea ... igal juhul on seal laste liivakast ja plats on ok.
4. Sõstrapõõsatagune. (näpin häbelikult nina) ... see on see hukkaläinud ürdipeenar... no ma üritan, ma tõesti, ausõna, ma jätkan!
5. Palmipuu ehk õunapuude lõikus. Najahh. Kui sa endale oled puud aeda tassinud, siis sa ka vajadusel lõigud neid. Teadagi. See töö on igavene ja tuleb kõne alla iga 4-5 aasta takka. Nii et oli ka aeg ... :)

Pilte samadest kohtadest tegema ei hakka. On ju kolepiltide aeg. Lisan parem traditsioonilse kevadekuulutaja, maja seina ääres uimaselt kortsus viigikaktuse:



Ja ilusat kevadet Teile kõigile, sest täna ta algas! :)

Kevadine käsitöö

Varakevadel kuhjub aeda hulkapalju oksi ja oksakesi. Neist saab vahva seinakaunistuse teha, pannoo.




Tool tagurpidi laual - kui sul spetsiaalset raami ei ole, on niimoodi kõige mugavam. Kinnitad kaks nööri ja hakkad järjepannu parajaks lõigatud oksi nende vahele sõlmima. Ikka oks ja sõlm peale. Ja siis järgmine oks jne.
Kui pannoo valmis, saab sinna vahele põimida näiteks vilditud lilli jms, nii et tekiks ilus seinakaunistus.
Antud pannoo on alles pooleli, eks ma teen siis ka pilti kui ta juba täiesti valmis on

Tubakataimed

Öeldakse küll, et ära hõiska enne õhtut aga kuna mina juba olen selline hommikuti hõiskaja tüüp, siis mina hõiskan.
Esimesed tubakataimekesed, st. lilltubakas Yellow Nicotiana alata
ja tubakas Nicotiana tabacum on tärganud. Ka kõik muu, mida ma külvanud olen, on ilusasti idanenud.

PS.: Minge ja lõikuge natuke õunapuuoksi, teen teile pisikese käsitöötunni. :)

Kevadeigatsus

Kevadeigatsus on suur. Oi kui suur.
Üleeile sai natuke õunapuudel ülearuseid oksi ära lõigatud. Eriti kaugele ma oma tööga ei jõudnud, tõusis külm tuul. Puu otsas oli seda suht ebameeldiv taluda. Tuli alla ronida ;P
Lund on ikkagi meeletult palju. Isegi katustel on veel palju lund. Kanada kuuse Conica unustasin kah see kevad varjutada ja sel on okkad pruunid. Tunnen end täiesti tobedana. Mis häda on selliseid taimi aeda tassida, mis aastaringselt kogu aeg mingit mässamist nõuavad? Kevadel istutan selle kuusekese kuskile, kus ta kevadpäikese eest nagunii varju jääks.
See kevad saan ma üldse palju puid istutada. Ohhohohhoooo, tuleks see aeg juba kiiremini!



Viimati linnas käies sattusin (sattusin jah, täiesti kogemata, ise ei saanud arugi, et kuidas ...) aianduspoodi ja ostsin kaks pundart gladioole, teen neist mingi segupuntra. Mul pole tegelikult gladioolide kasvatamisega erilist õnne olnud. Aga eks ikka peab uuesti proovima.
Ja ühe punaseõielise kanna ostsin ka. Juurikas oli väga ilus. Panin juba potti. Hoiame pöialt! Jube põnev!
Kõik erinevad tubakad läksid paar päeva tagasi mulda, täna külvasin varssellerit. Sellest taimest saab minu selle aasta katse nr. 1. Nooh, et kas saan korralikud varred kätte või ei saa.
Rohkem ma tuppa enam külve ei tee. Aitab küll.

Muinasjutt algastme aednikele

Jänesed armastasid kangesti seda va õunapuukoort närida. Näksisid ja nätsutasid, närisid ja matsutasid. Hirmus hästi maitses. Õunapuud keelasid küll, et ärge närige, meile see ei meeldi. Aga jänesed ei kuulanud ja näksisid edasi.
Siis õunapuud vihastasid, panid oma asjad kokku ja sõitsid minema. Nad olid jäneste peale väga solvunud.
Nüüd said jänesed aru, et nad rumalasti käitusid aga oli juba hilja. Õunapuud ei tulnud enam kunagi tagasi.

Tubakatarkused

Minu isiklikud tubaka kasvatamise tarkused piirduvad vaid sellega, et kunagi kasvatas mu tädi aias ilutaimena ühte tubakataime. Oli ikka ilus küll. Nagu kuusk, sellise koonusja kujuga, suured lehed, kollased õied. Väga imposantne taim! Suitsetaja mu tädi polnud, nii jäid igasugused katsetused lehtedega ära. Ja ei usu, et mulle sellised "keemiakatsed" eriti sügavat muljet oleksid jätnud. Vanaema kuuri all rippus ja kuivas suviti väga palju erinevaid ravim- ja teetaimi. Nad olid pigem rivaalid. Sest kuuris oli põnev mängida kuid taimede kuivatamiste aegu kippus mängu jaoks ruumi nappima. Kõik kohad olid mingeid vihtasid ja karbikesi kummeliõitega.
Aga taim ise jättis mulje küll. Siiamaani silma ees :)
Kuna minu isiklik suitsetaja-karjäär on läbi (juba oi kui mitmeid aastaid) ja pole plaanis jätkata kah, siis ongi hea, et ma seda kõige kangemat tubakutaime kuskilt kätte ei saa. Sest lillekasvatajana ma loomulikult katsetaks kasvatamist aga ma ei vaataks selle peale hea pilguga kui salasuitsetajast hr. Lillekasvataja ehk lehtede vastu liigset huvi hakkaks ilmutama. Teisest küljest oleks muidugi põnev katsetada, liiatigi on mu vanaaegses (1932 A.Ossa) raamatus nii mõnigi huvitav retsept. Tõsiselt peen retsept, roosiõitega, pomerantsi, kaneeli, rosinate, meega, india balsami, nelgiõliga ja puha.
Sorte on seal raamatukeses kirjeldatud väga palju. Siin mainiks ära ainlt lilltubakasordi Nicotiana Colossea, mis pidada kasvuhoones talve üle elama ja mis lausa 3 meetri kõrguseks võib kasvada.

Järgmiseks kopin Tii blogist (link) paar tarkust: Mahorkatubakas (Nicotiana rustica) koos järgneva töötlusega oli mul juba lapsepõlves läbikäidud etapp - olgugi, et vaid vaatlejana. Kollaste õitega mahorkatubakas on külmakindlam ning sisaldavat 9% nikotiini samas, kui selle peenema sugulase, lillakate õitega Nicotiana tabacumi nikoiinisisaldus jääb alla 3 %. Taimekahjurite tõrjeks sobivat enim just mahorkatubaka tolm oma suure nikotiinisisalduse tõttu. Mäletan selle kollaste õite pisut imalmagusat lõhna ja kleepuvaid lehti. Hoolikalt traadile aetud tubakalehti kuivamas lakapeal, vändaga ringi aetavat tubaka ribadekslõikamise masinat, vanaisa piipu ja ka paberossitoppimise riistu. Tehnilised üksikasjad pakkusid küll huvi, kuid ise suitsu proovimise mõtet miskipärast ei tekkinud.

Eelmisel aastal proovisin kasvatada õistubakat. Et vähenõudlik, varjutaluv ja lõhnav. Seemned külvasin aprilli lõpupäevil lavasse. Juulis sai välja juuritud viimane jupp metsikut võsa aia äärst ning tekkinud vabale pinnale asustatud koos isekülvi petuuniatega mõned tubakataimed.

Augusti alguseks oli õitsemine juba mõnda aega kestnud. Kirjelduse järgi olin valmis olnud selleks, et õied avanevad vaid pilves ilmaga või ainult õhtul, kuid ka päikeselistematel pärvadel ei pannud nad oma õisi otsustavalt kinni. Pilvede armastus on tegelikult väga teretulnud, keskpäeva kaunitare jätkub vähemalt suvikute hulgas piisavalt.
Enne pikemale reisile suundumist sai mõned varred vaasi vette torgatud. Augusti lõpus tagasi tulles olid peenras kasvavad taimed moodustanud kõrge sakris puhmiku. Vaasililled trepil jätkasid aga üha uute õite avamist. Arvestades seda, et ma äraõitsenud õisi ei kõrvaldanud ega taimi mingil kombel ei toestanud, võis ka peenras avaneva üldpildiga rahule jääda. Sügise edenedes oli õistubakas üks viimaseid külmale ja niiskusele vastupanijaid suvikute hulgas.

Aiatiik tubasel meetodil.

Sain eile väga omapärase üllatuse osaliseks ja kibelen seda ka kohe jagama. Ma olen tihtipeale mõelnud akvaariumi tekitamise peale aga kuna elame sellises majas nagu me elame (ahiküte, et kui ei küta siis on külm) ja sellisel meetodil nagu me elame (aeg-ajalt kipume mitmeks päevaks kodunt minema), siis ei ole see eriti tark idee. Ja akvaariumi idee on kõrvale lükatud. Koerte ja kassidegagi on ka piisavalt tegemist, ausalt öeldes.
A G A ! Kui Muhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde ja eile lilli kastes avastasin, et mul ongi juba akvaarium!



Nagu mäletate, oli mu vesipalmil palju poegi, nad kasvasid mul aiatiigis hulganisti ja jõudsasti. Palju sai neid ära jagatud aga palju jäi ka järgi. Ei raatsinud neid lohakile jätta, vaid pistsin paar potikest laia keraamilisse vaasi, et las olla. Riisitaimed olid kah samas potis. Üritan seal ikka piisavalt vett sees hoida, raskustega küll, sest kassid kasutavad seda potti oma jooginõuna. :) Noori vesipalmivõrseid armastavad nad ka närida. Lohutuseks neile, kes ka vesipalmi kasvatada tahavad aga kassi tõttu seda teha pole saanud (nätsutab palmikese päris koledaks), nad tahavad ainult noori võrseid! Kui taimel juba hoog sees, siis nad teda enam ei mätsuta.
Eile aga avastasin, et kassid pole ainukesed, kes vesipalmipotist kasu saavad. Potis ujuvad/uitavad kolm mudateo-pojukest. Ju nad tulid koos tiigimudaga sügisesel ümberistutamisel kaasa.
Akvaarium missugune!

Lumi, muld, tubakas ja naised

1. metstubakas "valge" Nicotiana sylvestris
2. suhkrupeet "Caruso"
3. kõrvits "Sweet Dumpling"
4. Laiguline hunditubakas"Leopard" Heracium maculatum
5. Tiibeti priimula Primula florindae
6. Lilltubakas Yellow Nicotiana alata
7. Tubakas Nicotiana tabacum
8. Harilik altee "Celitel" Althaea officinalis
(numbrid ei vasta fotol asetsevate seemnepakkide järjekorrale)

Seemned tulid kohale. Tubakate valik on ilus :), loodetavasti õnnestub kasvatamine ka. Ei tea ju ise, pole varem proovinud. Ja ega see keelatud ei ole? Pärast äkki tuleb ja sõidab mingi poliitik mürinal üle mu lillepeenra, vat oleks jama majas.
PS.: ogaõuna ma ei ostnud, see kingiti. Ma nüüd mõtlengi praegu, et kas ma julgen nii mõrgise taimega siin toimetada. Mul ju tüdruk nagu kratt, muudkui nopib lilli.
Praeguseks külvatud taimed on kõik ilusad ja kasvavad. Järgmise külvi teen vast nädalavahetusel. Varem ei saa, mulda pole. Pean spets-mulda tooma. Ma küll kogusin ühe ämbritäie sügisel oma mulda aga see on jube raske savimuld. Suvel aias kaapides ei saa arugi kui raske ta tegelikult on.

Ja mis puutub homsesse kuupäeva ... :) ja ;D
Järgmine pildike on pühendatud härra Lillekasvatajale. Ma saan aru küll, et milline naisterahva unistus võib ühel mehepojal abielludes olla ja mida ta tegelikult saab ... :D
eeeeeeeeeeee
supid on tervislikud




... ja värskes õhus liikumine on ka tervislik.
Ilusat kevadet kõigile, kes armastavad suppi!

Esimene töövõit see aiahooaeg

Sügisel näppasin/näppisin ühe kannatuslille küljest kribala jupikese. Panin purki vette ja jäin ootama. Ootan ja ootan. Küsisin Fb-s kah, et mis teised arvavad, et kas võtab juured alla. Hr. A.Kähr ütles, et kui kannatad siis võtab. Koledaks kribalake ei läinud, juuri alla ka ei võtnud. Pisut hiljem kolisin ta ümber ühte lillepotti. Täna avastasin, et juured all! Minu kannatamine on tasutud! Pühitsegem!

Taim okra on päris põneva välimusega, esimesed idulehed nagu plastmassist voolitud pärlid.
link aialehele okra teemast

Õhk on kevadine

Õhk on kevadine alates 29.-st veebruarist juba. Ajuti viskab küll ka pilves ilmasid ja külma tuult aga esimene telegramm kevade käest on saadud: "Pane kohve tulele ja sae oma võsa, sest ma varsti tulen!"
Ise ka ei kujuta päris hästi ette, et kuidas see välja peaks nägema aga noorendame see aasta tagaaias olevat sirelivõsa. Tõmbame maani maha. Aga kindlasti tuleb sellest üks põnev arheoloogia-alane kaevamine. Hakkame vana kola avastama. :) Teatavasti oli ju vanasti komme oma kola hekki pilduda. O tempora, o mores!
Mees juba alustas aga leidis, et üksi sellist tööd teha on ebamugav. Ootamegi nüüd siin haridustöötajate streiki, et elu pöörduks nii 100 aastat tagasi ja lapsekesed koolipingi nühkimise asemel hoopis kodus kenasti hagu raiuksid ja seakarjas käiksid. Sigu meil pole aga hagu st. võsa ikka jagub :) Töötegemist peab kah õppima.