esmaspäev, 24. veebruar 2014

Tekkis plaan

Vanas liivakastis keset õue ei mänginud keegi juba eelmisel aastal. Tekkis plaan, et äkki rajaks sinna see aasta salatipeenra kõrgpeenra põhimõttel. Küsisin laste käest ka, et mis nemad arvavad. Nad maalapsed, mis nad ikka arvasid. Pole ju nende maailm piiratud ühe kindla platsiga. Mängimiseks head on ka mutimullahunnikud, kivid, sammal, võsa ja saepuru. Salatipeenar sobib liivakasti küll. Ka see on omamoodi mäng.

pühapäev, 23. veebruar 2014

Kolepiltide aeg venib kuidagi pikale see aasta

Meil on otse välisukse ees üüratu lomp. Täna hommikul sai imetletud/hingatud uksetrepil sooja kevadele vihjavat õhku ja vaatasin, et kuidas kass tuppa tuleb. Oli õige hädas. Aga ega ta ei saa ju tuppa ka jääda, kui mina õue lähen. Siis ta pole jälle rahul ja karjub akna peal. Fotografeerida ei tahagi eriti, kuigi oleks, mida. Kui tahaks seal lirtsuva-mulksuva pinnase peal trampida ja peenraid vahtida, saaks pildistada mõningaid külmakahjustusi sibullillede otstel, samuti huvitavaid uusi tegelasi. PS.: see huvitav ilma nimeta puju sai küll külmakahjustusi, nii et ta pole eriti ilus pragu aga igastahes on ta igati eluline ja valmis uuesti ilusaks vormuma.
Ma ei tea, kui hästi see nüüd fotol välja tuleb aga istanduse-aed näeb välja nagu mingi Soome raba-maastik: erivärvilised samblad ja üksikud lontis puud. Fotol on ka meie tiigrisabakuusk, põnev oma nöörjate okstega. Suvisel ajal kipume temast kuidagi läbi vaatama.


See aasta ma kokkutulekul ei plaani erilist taimevahetust. Ainult nii, et mina toon K.-le ühe pargiroosi ja Köögikata toob mulle ühe dammeri tuhkpuujupi. See on täiesti piisav. Võib-olla ma pakun ka ühe siberi kontpuu Elegantissima välja ja midagi veel aga nende lahkete pakkumistega peaks ikka tegeliku kevade ära ootama. Eks siis näeb, et mida tegelikkuses üldse pakkuda on. Eelmine aasta läkski kuidagi paljuks :) Osade taime tarvis kaevati ju isegi uudismaa ja pandi maha nagu kartulid. Nende "kartulite" pärast ma eriti tegelikult ei muretse, pigem nende valgete pärast, mis nö "kindlate" kohtade peale maha istutati ja sildid pandi kõrvale. Hehh. Lume sulamiste jms on suur osa silte korratult mööda peenart laiali. Ei tuvasta seda enam keegi, et kus nad algselt olid ...
Mind saab kevadel suur töö ootama. Ja üllatusmoment. Katsed ja eksitused. Oijahh. Peaasi, et jälle liiga agaralt kevadel rohima ei hakka ja songin mingi taime katki.

Järgnevaks väike kollektsioon lumememmedest, mis on meil õnnestunud see aasta "sooritada":
1. inimesesööja lumememm


2. lumememm kiiruse peale (lund jaguski vist vaid memme tegemise ajaks)


3. Frankenstein-lumememm


Nagu näha lumememmede nimedest, on aia-tegevuste poolest küllaltki depressiivne talv olnud. Üks väga laste-suusatamiste-tervisespordi-jms vaenulik talv on olnud. Aga jah, nii nagu öeldakse: annab elu sulle sidruneid, tee neist limonaadi. Annab ilmataat sulle kehva talve ja sunnib toas istuma, pööra see siis kuidagi teistpidi, leia, milleks see hea on. Väike poiss oli mul esimene, kes käsitööraamatu välja sikutas ja hakkas meilt jäätisepulki, kilode kaupa liimi (osa sellest paigutati täppmustrina mu ilusa elutoa laua peale ja see ei tule sealt enam mitte ära), vanu pappkaste jms nõudma. Asusin siis isegi tegevusse, hankisin organzat, ja valmis sai esimene sellesuvine lilleke.


laupäev, 15. veebruar 2014

Aiatiigi peaproov



Teatavasti ma jõudsin suve lõpul valmis märkida ja poolenisti valmis kaevata veel ühe tiigiaugu. Tänu ebamäärastele ilmadele, et kord külm ja siis jälle soe, on ka ilma kilepõhjata tiigiauk vett täis ja ma saan enam-vähem tõese vaatepildi. Vaatepildi, et kuidas need tiigid seal mõjuvad. Et kas on head "kujud". Päris hea vist pole, sest nad tunduvad liiga ühtemoodi ovaalsed olema, kõrvuti kaks ühesugust auku. Tekib tunne, et peab uue tiigi ühest otsast pikemaks kaevama.



Rahulik talvine maastik. Kukeharjad on ikka veel uhke buketina püsti.


PS.: imetlesin oma Cranstonii kuuske täna. Tiigrisaba kuuske. Ilusad pikad oksad. Pikkust üle minu pea. Ära ei mõõtnud aga ühe aastase juurdekasvu pikkus oli pool meetrit kuni peaaegu meeter. Ai rõõmu. Vat kust sellest kasvab ikka puu! Aeda sai ta toodud 11. aprill 2007
 http://lillepeenar.blogspot.com/2007/04/back-to-bisness.html

pühapäev, 9. veebruar 2014

Luuvalupäev


Kuna keegi pole kuskil öelnud, et luuvalupäeval pisut lustida ei tohiks, siis jätkasin rahumeeli oma toataimede ümberistutamist. Otse keset köögi põrandat.
Mul on üks ebatraditsiooniline taim kah. Leidsin suve lõpu poole kompostihunnikus kasvama läinud füüsalitaime. Istutasin potti, tõin tuppa. Praeguseks on ta mul üks väljaveninud nirakas, pikk umbes 1,5 meetrit aga omamoodi ilus. Istutasin sellegi mahukamasse potti, igal juhul hoian ta alles ja istutan uuel suvel kasvuhoonesse. Rohkem ma mingeid füüsaleid ei soeta. Pole normaalset kogemust nendega. Lähevad umbrohuks kätte, kõik kohad on neid täis, külvavad nagu segased ja normaalset marja suhu pista pole veel näinud. Antud sort oli mul üks aasta kasvukas, tekitas tohutu põõsa, õitses imeilusate õitega ja siis tegid sügiskülmad neile 1-0. Mingi hiline sort. Aga ju siis üks marjake ikka valmis omaette kompostis, tekitas seemne ja mina nüüd suurte lootustega kasvatan.

Tänavune talv on tegelikult üks laste kiusamis talv. No ei ole normaalset kelgu- ja suusailma olnud. Lapsed istugu toas, nuusaku nina ja mängigu arvutiga. Mis talv see selline on?

Hommikul, kui fotokaga aias tiiru tegin, oli lumi veel paigas. Praegu aknast välja vaadates, tundub, et lumel on kiire minek - õu puha roheline.

PS.: mulle tundub, et minu aias pole külmakraadid midagi märkimisväärset korda saatnud. Isegi rooside oksad puha rohelised






laupäev, 8. veebruar 2014

Hakkas pihta


Olen alustanud tasakesi toataime ümberistutamisi. Peenemad mullad on poest kohale toodud, esimesed toataimed on õnnelikult ümber istutatud. Esimesed seemned külvasin kah: mehhiko vanikkuljuse. Minu suur lemmik.
Siis seisin jupp aega kalendri juures, torkisin näpuga joonistatud päevi ja otsustasin, et muu kraami külvamiseks on vara. Ma olen üsna tüdinenud nendest väljaveninud tomatitest, millega varasuvel midagi peale pole hakata.

Agaav on nii pirakaks juba kasvanud, mis imenipiga ma selle taime ümber istutatud saan, pole mul õrna aimugi: raske on ta ja torkiv.
Enamik toataimedest on mul pikka aega ühes mullas istunud (va. palmid, sest need käivad iga suvi õues-kasvuhoones suvitamas) ja kui ma võrdlen oma aiamulda (kõige kompostiga ühes tükkis), siis on vahe ikka väga suur. Konsistentsis. Minu aia muld on ikka täitsa savi. Aga palmidele ja agaavile tegelikult peaks minu muld sobima, sest Lõuna-Prantsusmaa pinnas oli veel 100 korda savisem, kus nii palmid kui ka agaavid kenakesti kasvasid looduslikul moel. Täitsa üllatusega uurin poest ostetud spets-agaavimulda, see on kui pehme sammal pisukese liiva ja huumusega.

pühapäev, 2. veebruar 2014

Veike gripp

Mina ei tea, mis haigus see kiusas mind aga tõbine ma olin, see on fakt. Aga siin teki sees tuli selline mõte, et tuleks vist ikka oma blogi ka paberkandjale panna. Esimese satsuna proovin ise copymist ja printimist. Iseasi, kas see liiga pikk töö ei ole

laupäev, 1. veebruar 2014

Hapukurgihooaeg


Päris kahju, et möödunud sügisel astelpajusid nii kasinalt oli, näh, viimased tulid täna sügavkülmast välja ja läksid peedisiirupi maitsestamiseks potti keema.
Seekord olin sügavkülmastanud ka valgeid sõstraid ja punaseid. Ja küll need olid ikka head siin keset talve! Eriti valged. Neil on ikka nii hea mahe maitse.

Talvel pole aednikust inimesel muud teha(et rahuldada aednikuks olemise kirge) kui kolada mööda katalooge, pidada plaane, joonistada peenra ülesehitust, lugeda vastavat kirjandust või mässata toataimedega.
Nendest tegevustest valin mina lugemise ja toataimed. Sest plaanid on mul peetud, peenraplaanid ja laiendused viimase paari aasta jooksul paika pandud, uusi taimi juurde nagunii ei mahuks.
Nojah ja mahub või ei mahu, eks neid tuleb ikka nii ja naa siit ja sealt. Ei saa ju ära võtta iseendalt seda va eksperimenteerimise rõõmu, et mingite x-seemnetega mässata. Minu selle aasta esimesed seemned on tellitud: ports basiilikuid, mõned tomatid ja maitsetaimed ja natuke valgeõielisi suvelilli :) ja selle aasta katsetusteks saavad jälle aednelgid ja muskushibisk olema. Hibiskiga läks mul ju eelmine kord nässu ja aednelgid väärivad kordamist.
Allpool pildil on mul miski põnev puju. Aga mis ta täpselt on, seda ma ei tea ja tõenäoliselt ei ela ta talve üle: oli teine Maxima toidupoest toodud taimeke.