laupäev, 15. veebruar 2014

Aiatiigi peaproov



Teatavasti ma jõudsin suve lõpul valmis märkida ja poolenisti valmis kaevata veel ühe tiigiaugu. Tänu ebamäärastele ilmadele, et kord külm ja siis jälle soe, on ka ilma kilepõhjata tiigiauk vett täis ja ma saan enam-vähem tõese vaatepildi. Vaatepildi, et kuidas need tiigid seal mõjuvad. Et kas on head "kujud". Päris hea vist pole, sest nad tunduvad liiga ühtemoodi ovaalsed olema, kõrvuti kaks ühesugust auku. Tekib tunne, et peab uue tiigi ühest otsast pikemaks kaevama.



Rahulik talvine maastik. Kukeharjad on ikka veel uhke buketina püsti.


PS.: imetlesin oma Cranstonii kuuske täna. Tiigrisaba kuuske. Ilusad pikad oksad. Pikkust üle minu pea. Ära ei mõõtnud aga ühe aastase juurdekasvu pikkus oli pool meetrit kuni peaaegu meeter. Ai rõõmu. Vat kust sellest kasvab ikka puu! Aeda sai ta toodud 11. aprill 2007
 http://lillepeenar.blogspot.com/2007/04/back-to-bisness.html

3 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Jaaa, kui segavaid faktoreid (lilli :D) ees pole, näeb kujundeid selgemalt. Too veel põnevaid kuuski, siis ei teki keset sügavat talve mingeid varaseid kevadeootusi, Sa jäädki neid vaatama :)

Anonüümne ütles ...

Seda viimast pilti tahaks väga nn laikida :)
Svea

mustkaaren ütles ...

Okaspuud on meie suusailmade ja lyhikese aiahooaja päästjad.
Cranstoni kuusk on mul ka, ei jõua ära imetleda. Ilmselt istutan ta majale lähemale, õuejõulupuuks.
Tiik muidugi suuremaks! Sest vee-ja kaldataimi on nii palju ja nad on nii ilusad.