neljapäev, 21. aprill 2016

Skalpell, palun!


Ilmad on koledad aga tervis tuli tagasi. Ja mina kohe supsti õue. Kaugemale nende tuuliste ilmadega minna ei taha veel, need peavalud veel värskelt meeles aga maja varjuski tegemist küll. Terrassitrepp tuleb rohida. Seda iga vahendiga teha ei saa. Nii et käisin eile poes omale spetsiaalset relva toomas. Huvitav küll aga meie kohalik Espak alles magab talveund, kaubad tellimata ja välja panemata. Absurdne! Aga mingi relva ma ikka sain ja katsetada sain ka tõhusalt.
Iseasi, et kaua ta vastu peab. Millegipärast on tänapäeval paljud tööriistad jube pudedad.


Aga see relv oli esialgu väga toimekas. Kõigepealt torkisin sellega verandat ja siis korraldasin massistutuse, sest Tii saatis mulle mustmiljon helmikpöörise paljundamist ootavat varrekest. Mul oli küll koht valmis juba riisutud ja songitud. Muudkui aga suskasin selle skalpelliga augu sisse, kangutasin vähe suuremaks, taim sisse ja käega tugevamalt maasse kinni. Armu ei andnud. Väänasin oma tugeva eesti naisterahva käega nagu vähegi jaksasin. See relv pidas vastu, heh juhhei! Loodetavasti lähevad need Tii taimed kõik kasvama - saaks uhke vaatepildi.


esmaspäev, 18. aprill 2016

Nupud ja jupid






Väike-kuusevaablane?

Lumi oli veel maas, kui lugupeetud Kaarnamammi mul külas käis. Ega siis aias muud vaadata olnud, kui mulluseid kõrsi. Aga kuuseheki kõrvale jõudes avastasin, et seal toimub midagi uut ja imelikku. Kõrgel puude latvades olid võrsed puha paljad, no täiesti okasteta. See muutis murelikuks ja ma asusin arvutit klõbistama, et leida vastus küsimusele, et "KES ON SÜÜDI?!"
Tundub, et tegemist on väike-kuusevaablasega, sest tingimused klapivad. Noored võrsed, päikesepaiste. Näinud ma oma kuuskedel ühtki satikat-ussikest-metssiga pole näinud. Seenhaigus see ka kindlasti pole. Seesama tegelane on maiustanud ka tiigrisabakuusega, mis muidu näeb mul juba selline välja:



Aga okkaid käib keegi juba aastaid näksimas.


Kõhati sööb kõik okkad, kohati jäävad väikesed jupikesed alles:


Ja üks foto kuusehekist kah:


See on väljakasvanud hekk, Pildistasin umbes 4-5 meetri kõrgust kohta.

Infot selle kurjategija kohta ammutasin siit eramets.ee ja http://www.eramets.ee/putukkahjurid/
kus siis väike-kuusevaablase kohta on selline info:
  • Väike-kuusevaablane on kuusenoorendike kahjur, kes eelistab päikeseküllaseid kasvukohti. Tihti tegutseb hõredates noortes 10–30aastastes kuusekultuurides, kus helerohelised, täpselt noorte kuuseokaste värvi vastsed söövad okkaid puu ladvaosas. Kahjustus muutub märgatavaks hiljem, kui kahjustatud okkad pruunistuvad.
Nii et ega midagi teha enam pole. Õnneks pole kahjustused nii suured, et kuuski enam polegi. Hiljuti käisin just metsa servas jalutama ja avastasin koha, kus noorte pajude ja mändide salus olid tõenäoliselt põdrad maiustanud ... asssa sade ... kohati ainult tüükad püsti ... kohati puudest mingid "lõimed" veetud ... kui selline asi juhtuks oma aias - nutaks vist silmad peast! Aga kuusevaablane vist nii hullu asja ikka ei korralda. Puu saab suuremaks ja saab hakkama.

Tuhk pähe ...

Ma siin varakevadel kilkasin, et mingeid suuri kadusid mul aias pole. Pole nagu midagi välja läinud ega hukka saanud. Tundub, et päris nii lilleline see olukord ikkagi pole. On kahjustusi. Luudpõõsas on kuidagi kahtlaselt luud mis luud ja Hosti kivirik, see eriti vahva olemisega on kõvasti kahjustunud. Siis olin ma eelmine aasta ühe lapiku kivi võrkiiristele otsa visanud, no ma ei saa aru, et kuidas ma sellist asja tegin?! Õnneks olid nad ikka säilunud seal kivi all ja üks üritas seal isegi õitseda. Ühe eelmisel aastal soetatud bergeeniatest olen ma mingitele sibullilledele pähe istutanud ja kevadel kasvumajas riisudes murdsin väikesel viinamarjal võrse pealt maha.

Hea ongi, et ma vähe tõbine olen ja aeda ei pääse. Muidu keeraks seal jälle mingi lolluse kokku. Piinlik on kohe.



neljapäev, 14. aprill 2016

Kevadiselt


Aeg siia blogisse ka vähe kevadisemad meeleolud talletada. Lumi on läinud, kasvuhoones esimesed külvid tärganud, aias on riisutud, osa ülearuseid puid on välja kaevatud ja niisama ringi jalutatud. Kevad. Ja igakevadise külmetushaiguse olen ka kätte saanud.  Istun toas ja nuuskan nina. Iga aasta ütlen endale, et olen ettevaatlik ja proovin end mitte ära külmetada. Ja nii kui esimesed petlikult soojad ilmad käes, nii ma eksin selle vastu.

Aga nii kui terveks saan, lähen kohe aeda. Plaan on tiigi ümbruse korrastamisega jätkata. Kaua see imelik auk mul seal niimoodi on, eks ole?


reede, 8. aprill 2016

Kevad südames ja mõned plaanid

Eile sai miskit tehtud.
Alustasin rooside ümber kolimist ja kasvuhoones seni olnud helepunane nimetu kolis aeda peenrasse. Kasvuhoonesse olin ta pannud selle pärast, et esimesel aastal oli ta väegade niruke. Mõtlesin, et kas tast üldse elulooma saab. Eelmisel suvel aga laiutas ja ilutses oma suurte õitega kasvuhoones, mis kole. Keegi polnud seda õieilu ju nägemas seal. Raiskamine, eks ole?
Nojah. Paar roosi kolivad veel. Põhjuseks peenarde nö kokkuviimine. Lihtsam harida ja rohida. Üks roosidest jääb ka esialgu potitaimeks. See on see Indigoletta, mis õitseb teise aasta okstel. Aga neid oksi on keeruline säilitada. Kohati. Temaga on siis kaks plaani. Plaan A - leida koht, kuskil peenraservas, kus on mugav talle talvel igasugu spetskatteid peale panna. Tõenäoliselt Hoganase ühes servas isegi on selline koht. Plaan B - kingin ta kellegile, kellel on tema hooldamiseks paremaid kohti.
Nii et selle hooaja esimene istutamine on tehtud.

Ja minu aia kõige vanem mustsõstrapõõsas sai korralikult noorendatud. On veel jäänud mõned põõsad, mis liiga vanad ja lähestikku, need mul plaan välja kaevata. Aga ise ma ei jaksa. Olen oi-oi kui nõerk naesterahvas. Nüüd tuleb peale passida, et saaks oma meesterahva kätte. Ehitan mingi lõksu. Panen võrgud välja. Püünise. Kaevan teleka ette diivani kõrvale augu. Mees tahab telku ette diivanile minna aga tutkit - kukub auku. Siis saan ma ta kätte ja ta kaevab mul paar ülearust põõsast maja eest välja.
Vat kui hea plaan.