neljapäev, 26. märts 2009

Kuidas me kevadet otsisime

Kuupäevad juba nii kaugel, et ametlikult on kevad juba alanud. Igal pool kõik aiablogid samuti rõkkavad, et näe, maa seest tulevad igat sorti otsad. Öösiti on küll külmakraadid kuni -11  kuid päeval on olnud juba päikse käes üle 15 +kraadi. Nii et lootust on!
 Ja meie pere suundus ühel sellisel ilusal päeval kevadet otsima. Kõigepealt leidis koer, et äkki oleks vaja otsida lume alt. Et kust mujalt?! Sealt need otsad ju tavaliselt tulevad! Pärast kontrollisid teised ka, et on siis või ei ole.Ei olnud. Lume all oli lumi. Peab veel pisut ootama seda va kevadet. Ainus konkreetne kevademärk on meie kandis see, et kassid on rahutumaks muutunud ja kolistavad hea meelega väljas. Teine kord on päris vahva vaadata, et kuidas nad õue peal omi asju ajavad.Meie majas ja kuurides vist hiiri enam polegi, sest täna oli huvitav jälgida kuidas nad riburada üksteise järel naabri õuele marssisid ja siis samamoodi üksteise sabas tagasi tulid, esimesel kahel hiired hambus. Neil käib see hiire püüdmine üldse jube kähku. Sama kiirusega kui inimene võtab omale miskit külmkapist. Nii et ikka asja eest need kolm kassi!

reede, 13. märts 2009

Kes lõikab õisi, kes juurikaid

Siin pildil on minu naistepäeva alpikann: Te küsite, et kus õied on, eks ole?
Vot küsige selle mehe käest:
Tema teab. Masuurikas! Õied on voodi ja aknalaua vahel ja mõni on mängupükste taskus ka.
Aga kui ülemist pilti veel vaadata, on seal alpikannile lisaks siis minu palmid, jaanikaunapuuke ja tagaplaanil kolm ämblikliilia sibulat potis. Ma küll tegin pahandust, ma ikka lõikasin neil sibulal need paksud juured alt ära. Seda poleks tohtinud teha, hiljem sain teada. Aga praegu tundub, et igal juhul tasapisi kasvavad, ehk annavad mulle selle retsimise andeks.

Mida siis niikaua teha?

Niikaua kuni kevadet veel ei tule? 
Ma ei ole kahjuks saanud Capeki "Aedniku aasta"-t lugeda, küll aga olen kuulnud kuuldemängu raadios ja seal oli niisugune mõte: et kuidas see Aednik sebib läbi aasta kaevata, istutada, rohida ja kasta ja kui suvi otsa saab, alles siis oigab, et ei näinud oma aias seda ega teist. 
Omast käest tean seda tunnet kuidas suvi kuskile ära kaob ja pole sellest miskit muud meenutust kui see, et ma ootasin esimesi õisi, siis kaevasin, siis ootasin esimesi maasikaid, siis kõplasin, siis ootasin esimesi tikreid, siis niitsin, siis ootasin esimesi seeni, siis riisusin lehti ja oligi suvega jokk. Seda ma enam juhtuda ei taha lasta. Igat aega peab saama nautida ja 100% ära kasutada!
Seekord siis üritan ära kasutada märtsi 2009.
 Esiteks tuleb natukene oma ihu ja hinge eest hoolt kanda. Nimelt sattusin siin vahepeal endokrinoloogi juurde (täpset nimeseletust ma ei tea aga endokrinoloog on üks sedasorti ametimees, kelle juurde saadab sind perearst kui ta ei viitsi enam kuulata seda pirisemist et seljas siit AI ja sealt OI.) Endokrinoloog paistiski väga puhanud ja meeldivalt optimistlik proua olema, kuulas mu jorinat huvi ja kaasaelamisega (justkui tema enese seljaroost oleks jutt olnud), õpetas mulle veel võimlemise- ja puhkamiseharjutusi ja soovitas, et kõikse parem võimlemine olla suusatamine! No vata kui hea, eks ole?! Lumi ju maas, milles küsimus?! Tegelikult on paaril viimasel korral natuke naljakas olnud see suusatamine. Väljas ju +kraadid. Nii kui seisma jään, olen maa küljes kinni.
Aga kevade nägu meil siin küll ei ole. Mitte ainumastki lumikellukest
Teiseks valmistun ma kevadiseks suurpuhastuseks. Sortisin oma riidekapis, otsisin kõlbmatuid riideid, mis väikseks jäänud vai muidu ajast ja arust.
Aknad pesin seestpoolt ära ja koristasin abiruume ja kontrollisin seal seisvaid sibulaid/mugulaid. Kurb küll aga üks sort daaliaid sai külma ja lahkus. Väga kahju, väga-väga kahju. Need olid need kollased, honka-daaliad. Teised daaliate mugulad on nagu korras, gladioolide ja muu pudi-padi sibulatega on ka ok.
Kolmandaks kraamisin aiatööriistade kuuri. Enamik korralikke aiapidajaid kraamib ja koristab kuuri ikka sügisel aga nad pole ka minu mehega abielus, kes sügisel pildus aiatööriistade nurga täis mingeid kilesid ja kilekotte (ehituskraami jäägid ja pakendid) sõnadega, et sul on neid niikuinii vaja. Nüüd rullisin nad kokku ja mahtusid ilusasti ühte kasti ära. Ja pääsesin ka oma lillepottide ja labidate riiuli juurde neid korrastama.
Neljandaks passime head ilma ja vaba aega, et meie õue kõige suuremale õunapuu lühemaks teha. Kahju küll, ta on nii vägev ja mõnus varjuandja aga peab ikka, muidu ei saa õunasaaki.
See foto on nüüd üks väga vana foto. Tehtud veel vana vene aparaadiga. Keset pilti on siis ilusas õieehtes seesama kõnealune õunapuu.
Ehh, nostalgia! Võililled ja soojus ja õitsvad õunapuud!
Vaatasin oma blogist, et mis siis eelmine aasta samal ajal toimus. Põhimõtteliselt seesama mis praegugi. Kevade ootamine ja 26. -l sadas lumi maha aga see-eest 3.-l aprillil olid juba soojad ja mõnusad õues müttamise päevad. No see stsenaarium pole ju paha?

pühapäev, 8. märts 2009

Sobilik postitus naistepäevaks

Ükspäev juhtus niisugune lugu, et mina arvasin, et mu Väike Abiline magab magusasti oma päevast uinakut. Majas oli vaikne, lapse toast polnud krõbinatki kuulda. Tema oli aga hoopis vildikad kätte saanud ja tekitas suurt näo ja voodilina maalingut. Lina sain pesus puhtaks aga sellise rohelisetriibulise näoga tuli ikka paar päeva ringi käia. Huvitav on see, et must marker tuli üks päev varem lapse näolt palju kergemini maha kui see roheline laste vildikas.
Mis aga neiuke ise kostis selle peale?! Küsisin, et tegid pahandust, jahh? Oled paha? Tema ütleb: ei ole paha! Olen tuduk! (St. et tüdruk, Ü ja R ei tule veel hästi välja.) Vot siis! 
Ise nii pisike aga oma tempusid vabandab välja naisterahvaks olemisega! 
Sorry, I'm a lady!
Ilusat naistepäeva kõigile tudukutele!

kolmapäev, 4. märts 2009

Mammale!

Kell on palju! Lapsed, minge magama!!!Aga kas nad lähevad?
Tutkit! Sihuke möll ju pooleli!
Igast tsirkust veel vaja teha!
Vot nii! Mine ise magama kui tahad!

Minu talveaed, kassid ja heina söömine

Tänu sellele, et viimasel ajal olen toataimedele rohkem tähelepanu pööranud, on näha ka tulemust: st. teise korruse lillekast on ilusasti roheline. Peab tunnistama, et selline rohelus annab elamisele palju värskust ja mõnusust juurde ja pole mina ainus, kes sellest rõõmu tunneb.
Vuffel, va sindrinahk, sättis end üks õhtu lillekasti otsa magama!
Kui teda pildistama hakkasin, ei lasknud ta end üldse häirida vaid poseeris nagu tõeline modell!
Aga pärast ma lõin ta sealt siiski minema. Mis ta magab mu jõulukaktuse otsas! Magagu mujal! Aga Vuhvi vist kujutles, et on suvi....
Mis mul seal "talveaias" siis kasvab?
Kõigepealt muidugi basiilikutaimed. Teiseks hernevõrsed ja salatkress. Täna hommikul "niitsin" siis esimese saagi! Sõime niisama, täisteraleiva ja Saaremaa võiga. Oli hea küll. Väga omapärane. Ja tervislik. Ja sinna juurde oleks sobinud vast viil tomatit vai sinihallitusjuusttükk vai vürtsilihaviilukas. Igal juhul külvasin uue portsu. Mõnsa kraam!
Ilutaimedest, mis süüa ei kõlba, on seal siis rippbegoonia, maranta ja jõulukaktus. Jah ja kassimuru. Ja kassimuru sees on ka kolm hollandi sibuliirist ninakesi sirutamas. Eelmine aasta olid nad küll potis oma eluga väga rahul.
Täna hommikul külvasin ka kolm meloniseemet. Vara küll aga kindel plaan on see aasta ikka oma melonit hammustada! Eelmine suvi oleks see ju juba peaaegu õnnestunud!

Ja pesamuna meelest olid hernevõrsed kah täiesti söödavad!