Tubakas

Otsin ja otsin ja mitte ei leia, et kuidas nende tubakatega siis tänapäeval on , mhhhm

Teine etapp

• Lõigatud
• Tuulutatud
• Ja pandud kuivama 40 - 80 päevaks, kuniks on saavutatud õige välimus

PS.: lõhn on muutunud

ei ole meeldivalt mahe enam 

Nagu keemiakatseid teeks :)

Kaks sõna peedist ja ülejäänud tubakast (leitud nostalgia ootamatust kohast)

 Suhkrupeeditaimed kasvavad nii et mühiseb. Aga niimoodi: mühisedes kasvama peab ta kuni oktoobrini, alles siis saabub järgmine etapp, mil nendega midagi teha saab. Sõbralik taim, et see asi just niimoodi käib. Suvel kõiguta jalga ja imetle suve, ning kui oktoobris esimesed jahedused platsi astuvad, hakkad ahju ääres keetma ja kuumutama. Sobib igati.
Praegu on mets, niit ja maanteeääred igasugu õitsvaist koera- ja hunditubakaist ilusad kollased. Minu leopardikirju hunditubakas näitab ka oma näo ära :) Mulle ta täitsa meeldib. Kuiva kasvukoha taim. Kiviktaimla moodi peenardesse sobib hästi.

Sirvisin oma tarka raamatukest tubakast ja sain sealt käsu kätte, et aeg kontrollida oma tubakaid. Õues kasvavad tubakad on nirud, muidu ilusad ja tugevad aga maru väikesed veel. Kontrollisin siis oma kasvuhoonesse jäänud isendeid:

Ma ausalt öeldes ei tea, et kas ma viitsin seda janti kõike kaasa teha, mida ehtsa tubaku tootmine ette näeb. See on paras mäsu ja pikaajaline protsess. Aga eks ma seni teen kuni viitsin ...
Korjasin paar lehte ka, jätsin nad päevakeseks niisama kasvukasse tuulduma (raamat käseb nii). Lehed on ilusad, ükski tigu pole neid näppimas käinud. Nuusutasin ka. Muidu lihtsalt rohelise lehe lõhn aga pisut tubakune tõesti. Selline mahe, igati meeldiv õrn tubakalõhn, mitte see, mille järgi tänapäeva sigaretid ja suitsetajad lõhnavad/haisevad vaid meenutab nostalgiliselt 35 aastat tagasi nuusutatud omaenese Papa piibutubakat. Oli selline, paberpakendis lahtine tubakupuru ... piibutubakas. Ma ise olin tollal 5-aastane, nii et praktiline kogemus puudub ... :) aga lõhn tuli meelde kui oma tubakataime lehte nuuskisin ...

Väike ülestähendus

Vaatasin oma blogist, et mis kuupäevadel ma varasematel aastatel olen kasvuhoonesse külve teinud ja jõudsin järeldusele, et on aeg kätte jõudnud. Fotol on kasvuhoones ilusa mustri mullale tekitanud mullune seller, mis on vist muideks täitsa eluline!
Tegingi esimese külvi ära: petersell ja primula florindae .
Tubakakülvid on nö. seinast seina. Metstubakas on väga viletsa tõusmisega, hunditubakas ja kollaseõieline tõusid hästi ja on ka praegu ilusad. "Kurilnõi" tubakaga aga juhtus selline ebameeldiv lugu, et tõusis nagu mets aga ühel hommikul oli keset rohelist "põõsakest" must laik. Mingi hallitusseen. Ohh pagan, eks ole?! Panin nad päikese kätte, kastsin lillaveega, osa taimi pikeerisin. Pikeerimine oli mõtetu, kukkusid kohe ümber. Päikese ja lillaveega ravitud taimehakatised veel püsivad aga olukord on kahtlane.
Eks näeb siis, kas saan sellest külvist mõne taime ka peenrale istutada või mitte.



Aprillikuus ootab mind suur töö. Hakkan vana sirelipõõsaste asukohta puhtaks kraapima. Ma siin juba varemalt jutustasin, et hakkame varandust otsima ja mõni kahtles, et mis sealt ikka saada on. No vaat ikka on. Täiesti korralik kalossipaar näiteks. Peab vett ka ja puha. ;) Seestpoolt. :D

Tubakataimed

Öeldakse küll, et ära hõiska enne õhtut aga kuna mina juba olen selline hommikuti hõiskaja tüüp, siis mina hõiskan.
Esimesed tubakataimekesed, st. lilltubakas Yellow Nicotiana alata
ja tubakas Nicotiana tabacum on tärganud. Ka kõik muu, mida ma külvanud olen, on ilusasti idanenud.

PS.: Minge ja lõikuge natuke õunapuuoksi, teen teile pisikese käsitöötunni. :)

Tubakatarkused

Minu isiklikud tubaka kasvatamise tarkused piirduvad vaid sellega, et kunagi kasvatas mu tädi aias ilutaimena ühte tubakataime. Oli ikka ilus küll. Nagu kuusk, sellise koonusja kujuga, suured lehed, kollased õied. Väga imposantne taim! Suitsetaja mu tädi polnud, nii jäid igasugused katsetused lehtedega ära. Ja ei usu, et mulle sellised "keemiakatsed" eriti sügavat muljet oleksid jätnud. Vanaema kuuri all rippus ja kuivas suviti väga palju erinevaid ravim- ja teetaimi. Nad olid pigem rivaalid. Sest kuuris oli põnev mängida kuid taimede kuivatamiste aegu kippus mängu jaoks ruumi nappima. Kõik kohad olid mingeid vihtasid ja karbikesi kummeliõitega.
Aga taim ise jättis mulje küll. Siiamaani silma ees :)
Kuna minu isiklik suitsetaja-karjäär on läbi (juba oi kui mitmeid aastaid) ja pole plaanis jätkata kah, siis ongi hea, et ma seda kõige kangemat tubakutaime kuskilt kätte ei saa. Sest lillekasvatajana ma loomulikult katsetaks kasvatamist aga ma ei vaataks selle peale hea pilguga kui salasuitsetajast hr. Lillekasvataja ehk lehtede vastu liigset huvi hakkaks ilmutama. Teisest küljest oleks muidugi põnev katsetada, liiatigi on mu vanaaegses (1932 A.Ossa) raamatus nii mõnigi huvitav retsept. Tõsiselt peen retsept, roosiõitega, pomerantsi, kaneeli, rosinate, meega, india balsami, nelgiõliga ja puha.
Sorte on seal raamatukeses kirjeldatud väga palju. Siin mainiks ära ainlt lilltubakasordi Nicotiana Colossea, mis pidada kasvuhoones talve üle elama ja mis lausa 3 meetri kõrguseks võib kasvada.

Järgmiseks kopin Tii blogist (link) paar tarkust: Mahorkatubakas (Nicotiana rustica) koos järgneva töötlusega oli mul juba lapsepõlves läbikäidud etapp - olgugi, et vaid vaatlejana. Kollaste õitega mahorkatubakas on külmakindlam ning sisaldavat 9% nikotiini samas, kui selle peenema sugulase, lillakate õitega Nicotiana tabacumi nikoiinisisaldus jääb alla 3 %. Taimekahjurite tõrjeks sobivat enim just mahorkatubaka tolm oma suure nikotiinisisalduse tõttu. Mäletan selle kollaste õite pisut imalmagusat lõhna ja kleepuvaid lehti. Hoolikalt traadile aetud tubakalehti kuivamas lakapeal, vändaga ringi aetavat tubaka ribadekslõikamise masinat, vanaisa piipu ja ka paberossitoppimise riistu. Tehnilised üksikasjad pakkusid küll huvi, kuid ise suitsu proovimise mõtet miskipärast ei tekkinud.

Eelmisel aastal proovisin kasvatada õistubakat. Et vähenõudlik, varjutaluv ja lõhnav. Seemned külvasin aprilli lõpupäevil lavasse. Juulis sai välja juuritud viimane jupp metsikut võsa aia äärst ning tekkinud vabale pinnale asustatud koos isekülvi petuuniatega mõned tubakataimed.

Augusti alguseks oli õitsemine juba mõnda aega kestnud. Kirjelduse järgi olin valmis olnud selleks, et õied avanevad vaid pilves ilmaga või ainult õhtul, kuid ka päikeselistematel pärvadel ei pannud nad oma õisi otsustavalt kinni. Pilvede armastus on tegelikult väga teretulnud, keskpäeva kaunitare jätkub vähemalt suvikute hulgas piisavalt.
Enne pikemale reisile suundumist sai mõned varred vaasi vette torgatud. Augusti lõpus tagasi tulles olid peenras kasvavad taimed moodustanud kõrge sakris puhmiku. Vaasililled trepil jätkasid aga üha uute õite avamist. Arvestades seda, et ma äraõitsenud õisi ei kõrvaldanud ega taimi mingil kombel ei toestanud, võis ka peenras avaneva üldpildiga rahule jääda. Sügise edenedes oli õistubakas üks viimaseid külmale ja niiskusele vastupanijaid suvikute hulgas.