kolmapäev, 26. oktoober 2011

Sügis, ... eee

Kuidagi uimane ... sügis vist ... ja lugema peab palju (kooliasju), oi oi oi kui palju peab lugema.

Aias on kõik tip-top, korjasin külma saanud tageetesed peenardest minema, õitsevad need, mis õitseda tahavad. Ja ega neid polegi vähe. Saavadki soleerida.


See on see vahva suvik. Talle ei tee praegused öökülmad midagi. Õitseb nagu suvelgi, suur ja uhke.
Ja veel ühe puuseene leidsin, õige eputrilla teine :) puha pitsid


Ja uhke punane-punane


... ja udu...


Sügis on ilus. Kunstiline.
Ma teen natuke kunsti- ja käsitööringi ka see aasta jälle. Hakkame Thelalt saadud kangaid puruks lõikama ;) Tekitasin pisikese kodulehe ka (link), ega seal praegu midagi erilist pole. Käputäis eelmiste aastate pilte, mõned selle aasta tööde fotod (neid ju esialgu vähe alles) ja pisike plaanide nimekiri. Seegi alles koostamisel.
...ARS LONGA

reede, 21. oktoober 2011

Üleüldine seenetumus (või kuidas seda üldse nimetada?)

Sügisesel ajal on omad plussid. Lihtsalt see tore PLUSS, et aias tööd teha enam ei saa. Liiga märg igasugu kaevamisteks ;)  Ainult oota sobiv hetk, pane kummarid jalga ja jaluta kenasti vilistades mööda oma aeda. Naudi oma kätetööd. Jaluta. Imetle. Kiida ennast ja kiida oma aeda. Ja imesta, et mida omapärast seal ka ilma sinuta sündida võib.
Na vat. Imetlesin täna oma punast krüsanteemi, seda, mille paar aastat tagasi Palamuse laadalt tõin. Eelmine aasta ta õitsema ei jõudnudki minna aga see aasta on ta supervormis, talle ju esimesed öökülmad ei tee midagi


Tagaplaanil meil see imelik õunapuukönt on ikka veel koristamata (ai laisad!) ja see on ilusasti seenetama läinud:


Nagu mingi skulptuur.



Panin täna just ühed värviseened potti jälle. Nendega katsetasin juba mõnda aega tagasi (link), nimetusega soomusmamplid. Seekord siis ootasin, et nad hästi vanad ja koledad juba oleks värvimise ajaks. Eks siis näeb, õnnestub mul neist seekord midagi välja keeta või ei.
Kuuseheki all kasvab mul veel seltskond mingeid punakaspruune seeni. Eks ma katsetan nendega ka arvatavasti.




Kui ma seal niimoodi tuustisin ja oma aia seenevarusid kontrollisin, langes pilk turbahunnikule:


Jube imelik, üleni valget puru täis?! Läksin lähemale ja mis ma näen?! See on see va harik vist mingisugune. Pilt lähemalt ka:


Tõenäoliselt mittesöödav. Tjah. Miks kukeseen sellist farmi mulle ei tekita, küsin ma teie käest?

pühapäev, 16. oktoober 2011

Üks umbrohi, kes/mis mõistab seda va "pugemise" kunsti

Kõigepealt foto võhumõõga seemneist tiigis:


Nagu tatar aga suuremad. Proovisin neist ka kaelakeed tekitada aga need seemned olid nii kõvad, et sellest ei tulnud midagi välja. Isegi ööpäev leotamist ei muutnud neid pehmemaks.
Aga muidu on tiik ilus, ai-ai kui ilus.


Ja hoolimata sellest, et sügis juba kriibib lehti ribadeks, mäkerdab neid pruuniks ja solgutab vihmaga, on mõni taim eriti ilus ja kasvuhoos:


Suvel Muhedikult saadud kõrreline luzula. Vat ei teagi, mis tema eestikeelne nimi on.Suvel, teda istutades ma isegi kahtlesin, et on mul teda üldse vaja, et päevaliiliate varju ju jääb? Peenar jälle suuremaks ve? Aga praegu on ta eriliselt laheda olemisega seal peenras, nii et kui mõni taim kolima hakkab, pole see kindlasti mitte see luzula.
Ja igihalid:


Sattusin see aasta igihalidest vaimustusse ja tassisin kõikvõimalikud endale aeda kokku. Praeguseks on mul neid viis erinevat. Kui keegi teab juhatada, et kust neid VEEL saab, ikka ROHKEM, ikka ROHKEM!, siis andke teada, mul on neid hädasti vaja.

Ja siis ma tahtsin küsida, et äkki teab keegi sellise umbrohu nime?


Ta ei tekita ei õisi ega varsi, ongi läbi aasta selline lehekodarik. Täpselt kindel ei ole aga selline lehekodarik püsib kaks aastat ilusasti igihaljana ja rõõmustab silma ka lumeta talvel.
Vot tema ongi selline umbrohi, mis mõistab ideaalselt seda va"pugemise" kunsti. Ei poe ta kuskile torudesse vaid hoopis mulle, aednikule, et vaata kui lahe ma olen, ära rohi mind ära! Vähe sellest, et ta aeg-ajalt kuskil kivimüüritisel kükitades end pea keskmise hosta suuruseks kasvatab, vaadake, milliseks ta end minu valges peenras on meikinud:


Valgetriibuline! Ma tean küll, et selline triibulisus võib mingi aine puudumist tähendada aga äkki! äkki mitte? Äkki see on mingi sort? Või veel lahedam: ongi selline kameeleon-umbrohi. Paneks ta punaste taimede peenrasse, värvib end äkki punaseks?
Mis te arvate, haritlased Tsiil ja Muhedik?

pühapäev, 9. oktoober 2011

Huvitav leid

Kui eriti sageli aeda ei pääse, on kõikvõimalikud üllatused naastes garanteeritud. Esiteks muidugi see üllatus, et mul aias nii palju naati jms. umbrohtu kasvab. Ja teine üllatus, et seal kus naat ja võililled väikeseks jäävad ja püsikule pigem alla vannuvad (hanerohi), möllab kasvada piimanõges! Hea lõhnaga nahhaalne kasvutis!
Ja kolmanda üllatuse tegi ... üks tiigitaim. Vaatan mina tiigi poole ja näen, et see on mingit puru täis. Nagu telliskivipuru, sellist roostepruune ühesuuruseid tükikesi. Lähen siis lähemale, peas keerlemas kaks varianti: kas on lapsed mingit prahti jälle tiiki pildunud või on need purud punase maltsa seemned, vees lihtsalt pisut paisunud. Ehk.
Tegemist oligi seemnetega, küll aga võhumõõga omadega. Ta siin kasvatas omale vägevad kuprad, mis olid nüüd lahti löönud ja oma sisu välja puistanud. Korjasin nüüd osa kupraid ära. Loodetavasti saab neist mõne looduspärase ehtekese tekitada. Pildid lisan järgmises postituses

reede, 7. oktoober 2011

Lillekasvataja õpib ehk "Pange pada tulele!"

Täna oli igati sobib päev õppimiseks. Turgutasin end hommikul kohviga inimeseks ja tassisin kogu oma lektüüri suurde tuppa laua peale.


Kass tuli ise, tema ei kuulu tegelikult ei kohustusliku ega soovitusliku kirjanduse hulka. Ma olin varem end juba ilusasti ettevalmistanud, raamatukogud koju tühjaks tassinud, õppeplaani valmis kritseldanud ja poest üht-teist tarvilikku soetanud.
Ohh, kooliaeg, ohh kooliaeg!
Õppisin, õppisin ja sain selgeks mõned asjad:
1. mul pole kodus normaalset liimi
2. ma olen ostnud kunstitööde jaoks täiesti vale mapi
3. enne kui ma hakkan referaati kirjutama, võiksin ma mõned raamatud läbi lugeda
... siis me väsisime ära ....


Päike paistis ka nii lagipähe täna. Võtsin siis tunnikeseks akadeemilise ja hakkasin toalilli kastma. Ja oi-oi-oi, mis ma leidsin!!!!!
Naised, miks teil pill ei hüüa?!
Mina tahan putru süüa!
Minu riis õitseb!


Ma tõin ju riisitaimed ühes vesipalmidega mõnda aega tagasi tuppa sooja. Ja näete - õitsebki!

neljapäev, 6. oktoober 2011

Köögikatale!

 
Päike paistab, ilm on soe,
  Kata jookseb ümber poe,
torti osta tahab ta
sest Kata täna sünnat peab!
PALJU ÕNNE, KALLIS KATA!

kolmapäev, 5. oktoober 2011

Talu nimi

Sain vastuse! Kopeerin teilegi. Ühe lause värvisin punaseks.



Olete pöördunud Siseministeeriumi poole palvega säilitada Teile kuuluva maaüksuse nimi Borka. Selgitan antud teemaga seonduvat.
Kohanimeseadus (RT I 2003, 73, 485) sätestab, et Eesti kohanimed on eestikeelsed (§ 9). Kohanimede keelsuses on lubatud aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud erandid, millised teeb kindlaks tuginedes kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korrale (RT i 2003, 73, 485) üldjuhul kohanimemääraja, kelleks käesoleval juhul on kohalik omavalitsus.
Antud juhul on tegemist Järvamaal Roosna-Alliku vallas Kaaruka külas oleva kohaga. Tuginedes 1930. aastate katastrikaardile paikneb tänane Borka maaüksus endise Vaadu A-132 (ajal: Roosna-Alliku mõisa maa, omanik Hermann Rooba) kinnistu ühes osas, hõlmates ka taluhoonet. Muu osa Vaadust on nimetatud Künkaks. Praegune Vaadu paikneb aga maal, mis ajalooliselt on olnud Sepamäe A-88 (lisaks veel maid muudelt kinnistutelt). Seega vana seisu taastamine ei tule kõne alla.
Borka on iseenesest võõrsõna struktuuriga (algab b-ga) nimi ning sellisel juhul on vaja nime säilitamiseks selle aja- ja kultuuriloolist põhjendust. Kui omanikuna soovite senist nime säilitada, siis peaksite vastava kultuurilis-ajaloolise põhjenduse andma kohalikule omavalitsusele. Kui kohalik omavalitsus kohanimemäärajana on omaniku toodud põhjendusega nõus, siis on võimalus nime säilitamiseks ja edasiseks kasutamiseks olemas. Võimalus, mida Teile on pakutud, oleks ka nime mugandamine, st eesti omanimede struktuuriga kohandamine: Porka.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Väino Tõemets
osakonnajuhataja,
kohanimenõukogu esimees

Koeraga kahekesi ehk olgu jääv meile päike.

Suur Poiss läks Tartumaale kooli, väiksed jõmmid lasteaeda, mees sebib tööl käia. Aeda oleme jäänud koeraga kahekesi. Pluss kass muidugi. Ja teine kass ka vahetevahel. Ja hiired. Mutid. Rotid tõenäoliselt kuigi pole neid just näinud. Linnukesed ja herilased. Nii et seltskonda on. Vahest isegi liiga palju, sest herilased tegid pesa minu kiviaiapeenrasse suurte kivide vahele ja muudkui sõeluvad seal. Ja koer elas minu septembrikuus õppesessioonil viibimist nii üle, et ei jää minust enam sammugi maha. Nii käimegi nagu paarisrakend igal pool koos. Ainult sauna ta minuga koos ei trügi. Õnneks. :) See veel puuduks, hahaa.
Praegu ootangi siin, et muru vähe kuivaks, tõotab ilus päev tulla. Viimasel ajal on kole vihmane olnud, mulle niimoodi ei meeldi aias toimetada. Ikka päikese ja mõnusas olemises. Ehk pääsen täna aeda oma aia-hooaega lõpetama. Ikka need püsikupeenrad ja tulbisibulad. Ja rooside muldamine ja kasvuhoones viimase tomatitaime likvideerimine. Et tõmbaks kah kriipsu alla



Paar tundi hiljem ehk natuke pilti kah:




Selle aasta lühikokkuvõttena võiks öelda, et vähe sai tehtud aga mis tehtud sai, sai hästi tehtud. :D (sai ikka lause tehtud!) Pikem kokkuvõte tuleb hiljem, noh, et mis sordid ja mis oli hea ja mis paha. Aga aasta tegu minu aias oli kindlasti kiviaiapeenra ilusaks tegemine, see on fakt.